Siirdeaja Eesti & KGB metastaas

ENSV KGB tegevuse lõpetamise
protagonist Hardo Aasmäe

MÕNED SENI VASTAMATA KÜSIMUSED: Miks E(NS)V-s tegutseva Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) likvideerimise komisjon ei võtnud üle Eestile olulisi arhiive? Miks meil tänini puudub korralik ülevaade KGB ja selle asutuse eelkäijate anastustegevusest Eestis? Mõneti selgema vastuse saavad need küsimused KGB Eesti-pärandi menetlemist uurinud riigikogu erikomisjonide nõunik psühholoog Harri Mägi (1955-2012) postuumselt ilmunud uurimuses «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tln, 2012, 198lk; hind 17,2… 20,5€; ESTER.EE püsilink) ⍟⍟⍟⍟⍟

Harri Mäe kevadel 2012 üllitet uurimus on sisutihe tekst, kirjutatud peagu konspektiivses laadis, kasutades seejuures silmatorkavalt kaunist, voolujoonelist keelt. Oma õige väheste puuduste paitsi on tegu seni kõige terviklikuma ülevaatega KGB Eesti-struktuuri likvideerimise üritusest, mida on uurinud juba 3 parlamendikomisjoni ja mõnevõrra kirjeldanud siinne peavoolumeedia. «ENSV KGB…» on vabameelsete eestlaste ja kõigi teiste Eesti riikluse taastamise ja KGB-huviliste jaoks väärtuslik raamat, tõsiselt mõtlemapanev, kvaliteetne lugemisvara, mis on vaba propagandast ja informatiivsem kui kaitsepolitsei kõik aastaraamatud kokku… Allpool raamatust põhjalikumalt.

E E L K G B VALLUTAB MAAILMA

On läinud pool sajandit sellest, kui Kirikute Maailmanõukokku (KMN) võeti vastu Eestis tegutsev EELK… Eesotsas 56-aastase KGB agendi Jüri I-se, aka peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ent ENSV MN-i j.a KGB jõudis üleilmsesse kogusse juba pisut varem, nagu saame teada ingliskeelse Wikipedia käsitlusest KMN-i kohta:

Konverentsi 1961. aasta üldkogule New Delhis saadeti delegaadina Aleksei Ridiger/Rüdiger, 32-aastane vene õigeusu piiskop, kes seejärel nimetati KMN-i täitevkogusse. Ta oli Eesti KGB ametnik. [Viide puudub] Hiljem, aastal 1990 valiti ta Venemaa patriarhiks Alexius II-na. [Vt John Gordon Garrard jt, Russian Orthodoxy Resurgent: Faith and Power in the New Russia. Princeton, 2008, lk 37]

Külma sõja kirikutandril 1962. aasta suvehakuks kujunenud olukorda vaagis Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe tollane peatoimetaja Juhan Kokla. Tema mõistlik, läbinägelik juhtkiri väärib taasesitust. Kokla vaatluse täisteksti tõmmis on näha allpool ja selle ekstrakt on siin:

Korraga on saabunud 2 tähelepanu äratavat teadet, mis puudutavad eesti luterikirikut. Kõigepealt Tallinna raadiolt (ER/ERR), et Eestit külastas KMN-i delegatsioon, mida võõrustasid "kultusamet" ning selle poolt ametisse pandud kirikuadministraator Jaan Kiivit. Genfist tuli aga telegramm, et sama KMN-i täitevkogule on raudse eesriide tagant saabunud 5 sisseastumise sooviavaldust, sh anastatud Eesti luterikirikult (EELK). See kokkusattumus pole niisiis juhuslik, vaid kõneleb KMN-i valmistumisest taotluse vastuvõtuks.

Eesti luterikirik (E.E.L.K.) on juba KMN-i täieõiguslik liige. Järelikult on Kiiviti taotluse lahendiks Eesti osas 2 võimalust, kas kaksikesindus või senise vaba kiriku asendamine okupantide määratud esindusega. Nõukogude taotlused on loomulikult olnud suunatud sellele, et vahetada senine vaba rahvakiriku õiguslikku järjepidevust kandev kirikuvalitsus välja okupatsioonirežiimi poolt määratud administratsiooniga.

Okupatsioonikirikule tunnustuse hankimine on osake sellest mosaiigist, mida okupatsioonivõim nii hoolikalt aastate jooksul on kokku ladunud saavutamaks Balti riikide anastuse lõplikku tunnustamist maailmas. Jaan Kiivit, kes kommunistlike kultusvõimude marionetina on välismaal neid püüdlusi arendanud juba mitu aastat, on seni põrkunud legaalse kirikuvalitsuse energilisele selgitustööle rahvusvahelistes organisatsioonides.

Viimastes aga pole kunagi puudunud lihtsameelsed tegelased, kes Kremli soovidega arvestades naiivselt loodavad abistavat usklikke teispool raudeesriiet. Nende ringkondade abil teostus aastal 1961 Moskvale alluva õigeusukiriku liikmeksvõtt New Delhis ning praegused taotlused raudeesriide-taguseilt kirikuilt on selle loogiline järelm. Ilmselt loetakse Kremli "kultusasutustes" olukorda praegu soodsamaks kui varem. Ei tasu unustada, et Minneapolises jättis Luterlik Maailmaliit Kiiviti taotlused kõrvale, nüüd aga tähendaks vastuvõtt maailmanõukokku talle ka edu maailmaliidus, mis astub augustis 1963 kokku Helsingis.

Nähtavasti on eesti luterikiriku esindamise küsimuses kaalutud ka võimalust jätta legaalne kirikuvalitsus eesotsas peapiiskop Johan Kõpuga liikmeks "pagulaskiriku" esindajana ning kompromissina lisada kodumaine kirik, mille etteotsa okupatsioonivõim on seadnud ennemini talle endale kui kirikule ja kogudustele truud isikud. Niisiis taotlevad pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte vabad rahvakirikud, vaid neid kammitsev kommunistlik režiim.

Ajalooline hetk Berliinis juunis 1987

Lõik kahekümne kahe aasta eest kodumaal ilmunud ja äsja eestindatud mälestustest, kus Ameerika Ühendriikide XL president
Ronald W Reagan
(6. II 1911 — 5. VI 2004)
meenutab Lääne-Berliini külastamist
täna, 25 aastat tagasi.

Olin lubanud esineda kõnega Lääne- ja Ida-Berliini piiril Brandenburgi värava juures. Pisut enne sõnavõttu kohtusin meie läänesakslastest võõrustajatega samas lähedal asuvas ametihoones. Aknast paistsid Berliini müüri grafitid ja demokraatiat toetavad hüüdlaused ning üle müüri oli näha Ida-Saksamaa ametihoone, kus olevat meie vestlusi salvestav pealtkuulamisjaam.

“Mõelge, mida ütlete,” soovitas üks saksa ametnik. Selle soovituse peale astusin rõdule, mis oli idasakslaste hoonele veel lähemal, ning jagasin mõningaid mõtteid valitsuse kohta, kes hoiab oma rahvast kinni kui loomi.

Ma ei mäleta täpselt sõnadevalikut, kuid on võimalik, et kasutasin kommunismi kohta ka mõnd roppu sõna, sest lootsin, et mind kuuldakse. [———]

Sealt majast läksime Brandenburgi värava juurde, kuhu olid kogunenud kümned tuhanded berliinlased.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 522)

Reagani kõne üleskutsega "Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!" 12. VI 1987 Berliinis Brandenburgi väravate ees

See, et ma seisin Berliini müürile nii lähedal, nägin müüri ja seda, mida see sümboliseeris, nii lähedalt, tegi mind väga vihaseks, ja olen kindel, et see viha väljendus ka mu sõnades. [———]

Vaatamata N Liidus ja Ida-Euroopas järgnenud tohututele muutustele, polnud kevadel 1987 N Liidu olukord olukord sugugi selge: Mihhail Gorbačov oli teatanud glasnostist ja perestroikast ning ilmselgelt oli midagi muutumas, kui me ei saanud veel aru, kuhu see viib.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 524)

LISAKS Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Kapo tung avalikkusse & riigisaladus

Varem polnud neil aega puhatagi, nüüd on aga vaba aega ülearu, sest… Kaitsepolitseinike hulk kasvab aastast aastasse.

Keegi on jälle püüdnud kokku lugeda kui EV Kaitsepolitseiameti (KPA) töötajaid. Seekord on seda teinud Tallinna keskerakondlasest abilinnapea, endine SIA eraluurefirma omanik Kalle Klandorf.
Avalduse üllitas TTV 23. V 2012 Klandorfi autorikommentaarina tema samal päeval Kesknädalas ilmunud kirjutisele «Põdra maffia: organiseeritud kuritegevus [Eesti] õiguskaitseorganites». Klandorfi hinnangul ülemäära arvukas personal on seletuseks ka sellele, miks kontrolli alt väljunud ametkonna koosseisu ja resursse nii hooletult raisatakse. Ei ole midagi targemat teha kui rumalusi, alates Vene-korea sugemetega MTÜ-de lohakast pealtkuulamisest kuni katuse-pakkumisteni Kapo egiidi all, sh Indrek Põdra (*1979) kuritegeliku rühmituse moodustamine KPA-s.