See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.
Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.
Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.
VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?
Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:
'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:
Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.
Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.
Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)
Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.
Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.
Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.
Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:
Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...
Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)
