Täna esitles Eesti Meedia oma lõitade kaudu (Elu24.EE, Kuku-raadio) ning kordas Teavameedia (Raadio Sky+) ja Õhtuleht värske uudisena u 9 kuu tagust sündmust — nagu oleks Pekingi raadio (China Radio International, CRI) täna (8. II 2010) avanud eesti- ja leedukeelse veebivärava. Mis on mitmeti eksitav sõnum.
Esiteks pole tegu mitte Hiina välisraadio CRI-ga, vaid surrogaatse Pori KL-saatjat kasutava Soome — Hiina RV segaettevõtte FutuVision Media Oy Raadio86-ga, mis nimetab oma saateid eesti keeli "Hiina tunniks". Toimetusega mitte Beijingis, vaid Tamperes ja saadete koostajaiks Soomest värvatud eesti keelt oskavad robot-ajakirjanikud (Taavi Niinimaa, Agneta Land-Koskinen, Anu Lohk, Riho Laurisaar jmt), kelle töö piirdub teiste ja mujal koostatud Hiina RV-d puudutavate sõnumite raadio- ja veebivahendusega.
Teiseks on kõne all mullune fakt, mainitud eestikeelne raadio+veeb toimib ammu, hiljemalt 15. aprillist ja nt World Radio & TV Handbook avaldas teate uuest eestikeelsest välissaatest läinud aasta maikuises lisas (PDF) Isekiri on samuti sest rääkinud mitu korda. Näiteks kommentaaris Taevase rahu väljaku veresauna meenutuseks. Ka Raadio-86 eesti+leedu toimetuse ametlik avamine 4. VI 2009 — seni käis katsesaade — ühitati kurikuulsa verevalamise aastapäevaga.
Miskipärast magas nii suure kui väikese algustähega (E)esti (M)eedia selle märkimisväärt sündmuse õigel ajal maha ja vist püüab nüüd toda mullukevadist lund pakkudes tasa teha, võttes lätteks vahepeal varjusurmas suikunud Sõltumatu Infokeskuse teabe:
Esmaspäeval, 8. veebruaril avati Pekingis eesti- ja leedukeelsed internetiportaalid http://ee.radio86.com ja http://lt.radio86.com...
Ega keegi eeldagi, et Elu-24 ajakirjanik peaks neid varahommikuti üle lahe kostvaid saateid kuulnud olema. Ju võinuks aga seda, kas portaal oli tõesti sünnitatud täna või 9 kuud varem, tuvastada portaalinuppude sisust ja avaldamisajast. Viimati eesti teabevälja täiendanud välismaiste ringhäälingusaadete auks võib küll märkida, et need on vahepeal kulunud kuudega parenenud, nn päevauudiste vanus "Hiina tunni" saateis on pisut kahanenud, nii et viivitus on praegu keskmiselt 8 päeva. Ent kordussaadete osa on ikka kolossaalne. Eesti ringhäälingu ajaloos ei ole nii veidraid välissaateid veel kunagi varem olnud.
Siit võiks jätkata irooniliselt nii hiina alahoidlikkuse teemal kui ka selle mõjudest Eesti Meedia AS-ile. Ennekõike teeb Isekiri aga tõsiselt 3 olulist järeldust nn uudisloome toimisest eesti teabelevis.
Isegi juhtivad massimeediumid Eestis...
EI OLE TUNDLIKUD piisavalt märkamaks olulisi uudiseid nende toimumishetkel...
EI KONTROLLI enda vahendatud sõnumite sisu tõelevastavsut...
EI OTSI KINNITUST neile sõltumatu(i)st allika(i)st.
Radio86 eesti—leedu toimetuse avamispidu peeti niisiis mullu 4. juunil Helsingis. Selle leedu- ja eestikeelne nn Balti toimetus asutati juba 2009. aasta aprilli algul. FutuVision Radio86-l Tamperes Pinninkatul on praegu audiovisuaalne väljund, sh ring- või taskuhääling (CRI v Radio86) olemas 7 keeles: soome, rootsi, inglise, prantsuse, taani, leedu, eesti keel. Lisaks mõnesugune veebitoodang veel kolmes (norra, hollandi, islandi) keeles.
Balti toimetus avati Taevase rahu meeleavalduste verise mahasurumise XX aastapäeval väga pidulikult — Hiina suursaadiku jm VIP-ide osalusel ja eestlasest laulja (+robotreporteri) etendatud eeskavaga — tsitaat mullusest pressiteatest (vt siit):
The celebration culminated in the performance of "One World, One Dream," a theme song from the Beijing Olympics, by Radio86 journalist Taavi Niinimaa. After his performance, the Estonian opera singer (!?) received accolades for his pronunciation of the Chinese language.
FutuVision Media Oy:n toimitusjohtaja Zhao Yinong oli varem 11. V 2009 teatanud aga järgmist:
Radio86 on aloittanut kiinalaiseen kulttuuriin keskittyvän radiokanavan lähetykset. Lähetykset kuuluvat keskiaaltotaajuudella 963kHz. Ohjelmaa lähetetään päivittäin aamulla klo 5.00-9.00 sekä illalla klo 18.00-01.00 välisenä aikana. Digita toimittaa palvelun Porin keskiaaltoasemalta. Uuden radiokanavan ansiosta keskiaaltoradiolähetykset alkavat jälleen Suomessa.
Radio86 Tampereen keskustassa rautatieaseman tuntumassa...
...is made up of a multinational team of media professionals who strive to stay on top of latest events in China and who chart what the Western audience wants to know about China...
...Tuotanto alkoi vaatimattomasti Suomesta, ja nyt meillä on viikoittaiset ohjelmat Ranskassa, Ruotsissa, Tanskassa ja Belgiassa. Radio-ohjelmat ja nettisivut on tehty yksilöllisesti kunkin maan kohdeyleisön mukaan.
”The aim of Radio86 is to provide ample and diverse information on China and its culture to our audiences in the Nordic and Baltic countries. We are committed to this mission in the long-term," Zhao Yinong, Managing Director of FutuVision Media Ltd. says. The shows, presented in a Estonian, Lithuanian, Russian, Polish and German, all focus on China. The Estonian and Lithuanian radio programs are produced by Radio86 in Finland, and additional content is provided by China Radio International.
All the programs and websites are tailor-made to suit the interests of the target groups in each country.
The content of the websites and radio shows consists not only of the efforts of our European journalists, but also of material we receive from our corresponding journalists in China.
Kvaliteetmeedia häbimärgid
Ülatoodud katkeist FutuVision Media Oy soome- ja ingliskeelseist pressiteateist piisab küllaga, et Eesti peavoolumeedia kesksemad "uudiste"-vabrikud lohakuse ja kergeusklikkuse eest häbiposti naelutada. Kvaliteetmeedia mandumine annab võimaluse teistelegi, võib-olla sootuks uutele vaenlastele, sarnaste või hullemate psühholoogiliste operatsioonide korraldamiseks. Kui punahiinlased ja nende (roosa)soomlasist uimasevõitu käsikud on jala meie erameedia ukse vahele saadud, siis on Kremlil see korda läinud ammugi.
Täiendus 9. II 2010 Tähelepanuväärse aegumise + punahiinalikku (Xinhua) näivtõelust tekitava sisu kiuste avaldasid selle nn uudise eilset BNS-i tsiteerides ka luterlik uudisteportaal Uus Eesti ning Eesti Meedia AS-i tütarettevõtte Ühinenud Ajalehed maakondlikud lõidad:
pealkirjaga "Hiina riiklik rahvusvaheline raadiojaam CRI avas esmaspäeval eesti- ja leedukeelsed veebiküljed..." kirjutas mullusest sündmusest tänane Pärnu Postimees ja...
pealkirja all "Hiina riigiraadio avas eestikeelse veebikülje" ka tänane Järva Teataja.
Ja täiendus 10. II 2010Eesti Rahvusringhääling ja ETV-1 saade "Terevisioon" lisasid täna oma poolt:
Esmaspäeval (õieti: aprillis 2009) avati Pekingis (loe: Tamperes) eesti- ja leedukeelne internetiportaal ee.radio86.com ja lt.radio86.com, mis pakuvad Hiina (RV) temaatikale keskendunud infomaterjali. China Radio Internationali ametlik portaal CRI-Online on alates 1998 avanud eri keeltes 61 veebilehte ja 18 online-raadiot. Juba pealiskaudsel vaatlusel on selge, et tegemist on Hiina riikliku propagandakanaliga.
Meie trüki- ja eetrimeedias on märgata ohu märke, mis eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse küsitavaks muudavad, vahendas SL Õhtuleht täna pealkirja “Ajakirjandus summutab ebameeldivaid hääli” all ühe kodanikühiskonna-koondise appikarjet.
Nimelt sai Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) Kanal-2 toimetajalt kinnituse, et must nimekiri Eesti ajakirjanduses on ikkagi reaalsus. Hiljemalt aastast 2002 kehtib koguni vastav kokkuleppe “suuremate meediakanalite” vahel ja kindlasti on musta nimistusse kantud niisugune organisatsioon nagu ASN, kes vahekohtunikuna on püüdnud meedia ohvrite hääli vahendada. Kuid…
“Keegi ei või enam kindel olla, et (pea)toimetajate sahtlites pole musta nimekirja teistestki ebasoovitavatest inimestest ja organisatsioonidest, kelle suhtlemist avalikkusega takistatakse,” sedastab Epp Lauk ASN-i avalikus kirjas Ajakirjanike Liidule ja küsib õigusega: “Kas sellist ajakirjandust saab usaldada?”
Avaliku Sõna Nõukogu avaldus peegeldab muret eesti ühiskonna avatuse üle ja on tõendiks kodanikeühiskonna vastuolust n-ö suure ajakirjandusega.
Epp Laugu kiri on vastulauseks Kanal-2 uudistetoimetaja Antti Oolo teatele, et ASN pole talle autoriteet. Korralduse eirata ASN-i seisukohtavõtte andis reporter Oolole ta kunagine ülemus, Eesti Päevalehe (Tallinn) peatoimetaja Priit Hõbemägi. Päevalehega konkureerivasse Eesti Meedia kontserni kuuluv Kanal-2 ignoreerib samuti ASN-i järelpärimisi.
Aeg on näidanud, et isegi pärast ASN-iga rahuolematu meedia ühisrinde vastusammu, st alternatiivse Pressinõukogu loomist aastal 2002, on ASN püsinud üldsusele nähtaval ja suutnud isegi moraalset tuge pakkuda neile, kelle õigusi meedia on ahistanud. Aasta 2007 jooksul menetles ASN sõltumatu meediaeetilise koondisena pea sama palju kaebusi kui Eesti suurmeediumide lemmik Pressinõukogu. Kummalegi laekunud kaebuste vahekord 21:24 kõneleb alareklaamitud ASN-i suhteliselt ülekaalukast autoriteedist tuge otsivate kodanike keskel.
Avaliku kirja taustaks on meediakriitiline vaidlus juhtumi üle, kus Kanal-2 oli ASN-i hinnangul rikkunud head ajakirjandustava. Nimelt sügisel 2007 eetris olnud infotainment-programmides: 19. novembri “Võsareporteris” (Peeter Võsa) ja 27. novembri “Reporteris” (Jürgen Fogel).
Nõukogu kirjavahetusest ja otsusest koorub kahtlane tava - nii trüki- kui ka eetriajakirjanduses leviv praktika, kus
kõrvaliste illustratsioonide abil püütakse luua näivtõelust
ehk teisisõnu: mitu eesti meediumit on oma uudislugudes reaalselt juhtunule uut tähendust lisanud, ühitades algse omavahelise seoseta visuaalset (pilti) ja verbaalset ainest (teksti).
Konkreetne näide paistab tühisena ja kõneleb puuvõra lõikuse tõttu naabrite vahel puhkenud tülist, mille käsitlusse Kanal-2 saateis poogiti mujal filmitud kaadrid tundmatust tugevasti nuditud puust. Sama suundumus on levinud ASN-i järgi aga ka ajalehtedes, kus konteksti moonutamise eesmärgil asjasse mitte puutuvaid fotosid kasutatakse. “Meediaorganisatsioon on neil juhtudel püüdnud varjuda asjaolu taha, et otsesõnu ei ole väidetud seda, mida jutustab materjalide koosmõjust tekkiv uus tähendus.”
Ajakirjanike Liidule läkitatud avaliku kirjaga on ühinenud ASN-i liikmed: Tartu Ülikooli meediaprofessor ja ASN-i esimees Epp Lauk, vabakutseline ajakirjanik, ASN-i aseesimees Margarita Kornõševa, Eesti Tarbijakaitse Liidu juhatuse esimees Enn-Toivo Annuk, Soome Instituudi kultuurisekretär Maimu Berg, Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni instituudi juhataja Halliki Harro-Loit, BNS-i ajakirjanik Tamara Kalantar, MTÜ Avalik Sõna juhataja Urmas Loit; ERR-i dokumendiarhiivi arhivaar, meediaõpetaja Heidi Tammar, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Tauno Teder, Eesti Juristide Liidu volikogu liige Triinu Vernik.
Must nimekiri laseb Eesti paljukiidetud ajakirjandusvabadusel toimida mitte niivõrd meediatarbijate kui meedia oma huvides. Ja hoidku Jumal, et need oleks vaid ärilised, mitte poliitilised huvid.
Eesti on asunud viimaks tegutsema, et kas või üheski Eesti piirkonnas vastustada idasuunal objektiivselt toimuvat külma sõda. Teabelevi tõhustamist Kirde-Eestis peab silmas nimelt EV valitsuse septembris 2010 valminud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014.
Selle kava järgi luuakse mh Eesti Rahvusringhäälingu (ER) ühtne venekeelne infoportaal (Rus.ERR.EE). Varasem tasuta venekeelse lehe plaan on seevastu viimases rakenduskava versioonis heidetud kõrvale. Sellest sai avalikkus kuulda Ida-Viru maavanemalt Riho Breivelilt, kel koostöös regionaalministriga lasub kavajärgsete rakenduste järelevalve ja kes äsja intervjuus BNS-ile (vt BNS/Postimees 16. X 2010) ütles välja nüüdsest ametlikult tunnustatud tõe, et…
Venemaa teabevälja jääb enamus Ida-Virumaa venelasi ja see pole hea...
Ida-Virumaa suur probleem on tõepärase meediakajastuse [loe: Eesti-keskse teabehuvi] puudumine, ER-i kanaleid regioonis ei vaadata [kuid kuulatakse?] ja põhiallikad on Venemaa TV-kanalid. Lisaks julgeoleku- ja siseturvariskile põhjustab see suure osa elanike kõrvalejäämist Eesti ühiskondlikust elust.
Rakenduskavas puudutab otseselt teabesõda ainult kümnendik lahenduseks mõeldud meetmeid. Need tähtsad abinõud on lühidalt kokku võttes järgmised:
• Eesti ametkondliku teabe tõhusam kanaliseerimine venekeelseks massiteabeks (vastutavad kõik ministeeriumid)
• sellise teabevoo ja selle adressaatide mitmekesistamine (kultuuriministeerium)
• teabe kättesaadavuse laiendamine venekeelsele tarbijaskonnale nii Eestis kui ka üle piiri (kultuuriministeerium)
• ja seda kõike...
… tasakaalustamaks Eesti suhtes vaenulikku infopropagandat.
Tagatakse Ida-Virumaal levivate ja vaadatavate—kuulatavate jaamade aktiivsem kasutamine Eesti inforuumi põhise teabe edastamiseks.
Soodustatakse eesti ja vene ajakirjanike koostööd, samuti Eestis toimuvate kultuurisündmuste, TV-saadete kajastamist maakonna meediakanaleis.
Eesti inforuumi kättesaadavuse parandamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks tagatakse ametkondliku teabe aktiivsemat ja kvaliteetsemat kanaliseerimist audiovisuaalse [teatri v videote v venekeeli kõneleva välireklaami?], trüki- ja elektroonilise meedia kaudu.
Selle Virumaa idaosa lõimimise plaani juures köidab tähelepanu kultuuriministeeriumi hooleks jäetud teabesõja meetmete täielik venekeelsus. Siin jõuame rakenduskava küsitavate külgedeni.
Valitsuskava nõrgad kohad on:
• esiteks — kavatsus lõimida Eestit, nagu kavas öeldakse, "Venemaa inforuumiga" (!), ja…
• teiseks — eelloetletud teabesõja-meetmete täielik jätmine kultuuriministeeriumi (sel alal ilmselt saamatu kui mitte suisa kontraproduktiivse ametkonna) hoolde…
• kolmandaks — nende meetmete täielik venekeelsus.
Seevastu leidub kavas punkte ka eesti keele toetuspinna laiendamiseks mitmel moel, k. a eestikeelse riigigümnaasiumi asutamisega, mis on jäetud haridus—teadusministeeriumi hooleks, kes ja mis näib olevat jätkusuutlik. Kas ülejäänud programmipunktide kupjaks määratud kultuuriministeeriumi haldussuutlikkus on aga piisav, kui seesama ametkond ei tule toime isegi Eestis tema enda loal tegutsevate ringhäälingujaamade programmide kontrolliga ringhäälingulubadele vastavuse mõttes (vt Isekiri: Vikilekked ja Evro-FM — Moskva liitlased?) See on üks Venemaa—Eesti külma sõja käigus täiesti käest minna lastud rindelõike.
Üks teine Eesti-poolne möödapanek on aga täiesti regionaalpoliitiline. See on nn digipöördega kaasnenud minnalaskmine. Suur osa Eesti idapiiri alade elanikke teatavasti loobus terrestriaalse TV analoogsaadete jõngi lõpu järelmina eesti televisioonist sootuks, kusjuures osa senisest n-ö läänepublikust pööras vastuvõtu-antennid hoopis itta. Trükiajakirjandus on sest näiteid toonud juba nii Piirissaarelt (vt Digiboksiga pole Piirissaarel teha mitte kui midagi, Trt Pm, 30. IX 2010) kui ka Virumaalt (vt ülalosundet kirjutist või Riho Breivel 12. X 2010 intervjuud BNS-ile). Lohutada võib ennast teadmisega, et digipööre seisab 5-10 aasta pärast ees Venemaalgi, kuid antennide taaspööre läände on siis veelgi küsitavam. Valikud vene teabeväljas laienevad digiajastu saabudes veelgi.
Lõpetuseks rõhutagem, et valitsuse valitud meede muulaste kõnetamiseks nn Eesti inforuumi sisulise venestamise abil on küsitav abinõu, see võib lõppeda hoopis Eesti lõimimisega "Venemaa inforuumi". Vaja oleks ka eesti (st eestikeelse) teabevälja muutmist atraktiivsemaks, ent EV Kultuuriministeeriumile on see käinud tänaseni küll üle jõu.
— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa… Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —
Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu… ▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas… ▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas… ▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…
ᐤ Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism» by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.
Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!
"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.
VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.
Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.
Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.
♾♾♾
ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?
Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?
Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…
ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes".
Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.
MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.
Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.
Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇
KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.
Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid
Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…
Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.
Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.
Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis ≈ 4 0 aastat ≅ AD1923 ↔ AD1968
Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.
Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.
Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.
A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on
Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.
JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat = sotsiaalset propagandat pooldab.
Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud
Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment.
Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.
♾♾♾
MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
🌚 … 🌒 parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole 🌓 paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt) 🌔 keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt ) 🌕 Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht ) 🌖 Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt ) 🌗 keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV 🌘 vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht 🌑 …
Ettevaatust kõik, kes te liigute jala või ratastel! Tänasest tuleb tänaval tähelepanelikum olla, sest 7. juulist on rooliroimar Jõesaarel taas mootrosõiduki juhtimisõigus ning soovi korral võib ta iga hetk naasta liikluskeerisse!
-------------------------------------
Tema surmasõidust saab 10 päeva pärast aasta täis. Mis on läinud aastaga selgeks saanud. Et mees jäi süüdi, kuigi oma süüd eitas. Et ta leppis süüdistusega vaid kohtuvälise kokkuleppe võimalust arvestades. Et mees vabatahtlikult ei taandu meediajuhi positsioonilt, kuigi seda lakkamatult lubas. Et seega pole ka roima kahetsetud, kui tast loodud kurblik meediakuvand muidugi kõrvale jätta. Et mees on tõepoolest võimekas spetsialist… meediamanipulatsiooni valdkonnas. Ja meie meedia on manipuleeritav.
Jõesaare kriminaalasja meediakajastus moondus samal põhjusel, miks see oli tavatu — sest õigusrikkuja oli avaõigusliku ERR-i nõukogu ja ka muidu tuntud meediategelane Andres Jõesaar. Riigieelarveline elektronmeedia oli nii või teisiti Jõesaare kontrolli all. Kuid ka peavoolu esindav trükiajakirjandus, mis teatavasti eraõiguslik, võttis algusest peale mõistva ja pigem õigustava seisukoha. Nii saime juba 23. VII 2010 Eesti Ekspressist teada, k e s Jõesaar e i ole — "ei ole rullnokk"! Aga vastamata on küsimus…
KES TA SIIS ON? Aastast 2003 Ringhäälingunõukogu juhtiva Andres Jõesaare muust ametitegevusest teame, et ta vahepeal on ehk ajutiselt eksinud ka eraõiguslikku sfääri.
Ta on üle 11 aasta (2000-2011) töötanud Tele-2 juhtkonnas.
Samuti TV-3 juhatuses, oli AS-i asepresident (1996-1999).
Ta oli ka Eesti esimese eratelekanali Reklaamitelevisiooni (RTV) asutaja 1992, ent see juhtus veel riikliku Telemaja katuse all…
Niisiis sattus Jõesaar nende ärastajate sekka, kes riigieelarvelise ETV kasumlikumad otsad sobival hetkel oma taskusse suunasid. Milline oli Jõesaare osa: esiteks oli ta ETV reklaamiosakonna juhataja (1990-1992) ning siis juba Reklaamitelevisiooni ärijuht (1992-1995) ehk teisiti öeldes — EKP KK poolt riigi-TV juhiks määratud sm Siimanni parem käsi. Viimane muutis vastse telekanali esiešeloni kommunistide ja venevõimu käsikute ühenduse Koonderakonna valmismootoriks. Erakanal RTV aitas ka omanikku ennast — Mart Siimannist sai pea EV valitsusjuht — ning veeretas rahva kukile lõpuks ka korrputiivsema Vähja-valitsuse. Peaminister Tiit Vähi oli see kübaratriki-mees, kes ärastas Toompea kabinetis istudes Silmeti nii, et tema omandus selgus alles tagantjärele. Nüüdseks on end ühes naha ja sarvedega nii itta kui läände maha müünud…
Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.
Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.
Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.
Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.
Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.
Euroopa jäävat hiinlase ilmapildi servale. Ometi on Puna-Hiina täna eesti teabevälja hõlvates edukam kui "meie vana sõber" Venemaa. Ei ole see hiina kommule ka suur kunst, sest ta on venelasest südim. Ja teisalt — erilist hiina ohtu me enamasti ei adu. Ja kui asi jõuab Eesti välispoliitika mõjutamiseni, peab Peking võistlema enne Washingtoni kui Moskvaga. Ei saa ka hetkekski välistada, et punapiludel on siin ka oma mõjuisikud, mõjupartei(d) ja mõjumeedia.
LÕIMUNG HIINA MEEDIAGA?Eesti Meedia AS-i pealõit Postimees pole punapilude esimene ega viimane vabatahtlik piiar. Ka meie kolka-ringhääling, üks raadioke Viru-, teine Pärnumaal, on edastanud kord—paar nädalas punapilude PR-saateid Radio86-lt. Neid paiskavad "päris priilt" eetrisse aga meie kallid — või ikkagi odavad? — põhjanaabrid Pori kesklainesaatja ja Tamperes toimetava FutuVision Media Oy kaudu. Seal tehakse saateid maakeeli Maarjamaale juba 2 ja pool aastat, kevadest 2009, mil eesti- ja leedukeelse programmi tarvis avati Raadio-86 Baltimaade toimetus.
MÄRKUS AD2013. Puna-Hiina spondeeritud eestikeelsed saated Soome kesklaine-raadiojaama Poris lõppesid hiljemalt juunis 2011.
Balti ühtsust siiski ei järgitud ja läti keel jäeti kõrvale, mis näitab, et Läti ei ole punapiludele sama tähtis kui Eesti. Küllap on saldējumsid arvatud karusfääri. Ja maarahvas on õnnega koos — uus Veneohust-Päästja olemas, ju siis jüngreidki leidub!
Ehk võtab eesti—prantsuse poolriiklik Levira AS vmt levifirma edastada ka Hiina TV-d? Iga jüaan on masu aegu teretulnud, vabalevi digikanalid alles pooleldi tühjad ja dalai-laama korduva vastuvõtu eest tuleks kah tasuda. Saame näha…
Tänavu (AD2011) oktoobris saabub Eesti-visiidile Hiina (RV) delegatsioon, mille ülesandeks on mh uurida Hiina telekanalite transleerimise võimalusi Eestis.
Kuueliikmelist delegatsiooni juhib riikliku ringlevi- ja filmiameti asedirektor Li Wei. Hiina saatkonna andmeil on visiidi eesmärk Hiina—Eesti koostöö arendamine ringhäälingu, TV ja filminduse alal, kavas on sõlmida sellealane koostööleping.
Delegatsioon soovib külastada raadio- ja telejaamu ning uurida võimalusi Hiina Kesk-TV (CCTV) rahvusvahelise ja dokumentaalfilmi-kanali edastamiseks Eestis. Visiit on kavandatud oktoobri keskpaika. (BNS, 8. V 2011)
PARTEILIK TURUMAJANDUS. Ideoloogilist ettevalmistust on igatahes tunda. Pangem tähele, mis noodist laulavad meie kõigetargemad ministrid! Nimeliselt Juhan Parts (ETV-s kevadel 2011) ja Rein Lang (Kuku-raadio 21. VIII 2011), kes väidavad silmi pungitades, et kommunismi polevat Hiinas kusagil näha… Nemad on juuraharidusega, Marxi ja Leninit õppinud mehed! Teavad paremini… Ehkki kommunism torkab kui mitte kogu alastuses, siis sündsal moel, aga ikka lausa silma HRV konstitutsioonis:
“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale.” Nõnda kordab Hiina RV põhiseaduse §1 kustumatu kajana viimse sovetliku põhiseaduse §1, mille kohaselt ka NSV Liit oli “üldrahvalik sotsialistlik riik, mis väljendab tööliste, talurahva, intelligentsi ja töötajate tahet ning huve…”Jne.
Kes ei näe siin kommunismi, peaks olema pimedusega löödud või ahistatud ajuga mankurt, mitte TRÜ diplomiga jurist, nagu Parts või Lang. Aga nad ei paista välja kui nupust nikastatud! Tuleks pidada neid siis rafineeritud mõjuisikuiks? Või lihtsalt silmakirjalikuks? Nad ei esita isiklikke vaateid, vaid oma partokraatia, IRL-i, Reformierakonna ja valitsuse, EV ametlikku seisukohta?
Ei saa pidada võimatuks, et Eesti valitsusvõimud ongi käsist seotud, ning hakates HRV otseseks ruuporiks, peegeldas Postimeeski vaid (geopoliitilise) olukorra paratamatust. Miks muidu siin, vabas maailmas käiata valet hiina kommunismi süütust olemusest?!
Vastus võib peituda ka Hiina välisraadio CRI hiljutises sõnumis, et Londonis võtsid HRV riiginõunik ja ÜK rahandusminister 8. septembril vastu 7-punktise koosmeele-kommünikee, mille 4. punkti järgi olla Hiinas "täielik turumajandus" (ingk full market economy). Täielik on seejuures muidugi hämasõna, mis peaks varjama vabaturumajanduse puudumist.
"… IV. Briti pool kinnitas taas oma toetust Hiina täieliku turumajandusliku staatuse kiireks tunnustamiseks EL-i poolt." (Vt 9. IX. 2011 CRI vk saadet või Xinhua ingk uudist «China, Britain reach extensive consensus at forum»)
Üks eesmärke on siis Brüsselit mõjutada ja sel sihil — HRV kapitalistliku kuvandi kinnistamiseks — on britid juba värvatud. Sestap võib Euroopa jäädagi punapilu-ilmapildi kaugeimale servale, meie pildil seevastu punalaigud muudkui paisuvad.
Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus
✸ 22. Ⅸ 1934
† 25. Ⅻ 2025
Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.*
PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.
Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —
… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979)
Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.
Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979
Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.
Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.
Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:
Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s
Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)
Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.
Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.
Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.
Sellise pealkirja all kirjeldas Venemaa Hääl (Golos Rossii — GR) idanaabri ametlikku reaktsiooni — täpsemalt nördimust — Eesti ja Läti julgeoleku-ametite aasta-aruannete puhul. Neis üleilmse leviga raadiosaateis, mida Eestis dubleerib kohalike ringhäälingulubade alusel tegutseva Evro-FM-i ULL-saatja Tallinnas, kajastus vist pahameel Eesti jt Baltikumi salateenistuste eduka propagandakampaania pärast. Alljärgneva ülevaate mõtteks on hetke-ülesvõte vene vastupropagandast ja mitte rohkem.
Siinse salapolitsei sotsiaalse sekkumise sihid loodetavasti lahknevad Moskvas märgituist, aga asjatundlikkust Kapo- kriitikas kah eirata ei saa.
Kapo ja tema kolleegide vastu suunatud kihutustöö raames on Moskva raadios mh sõna saanud ka paar Eesti tegelast, need on Deniss Borodič & Maksim Reva. Nii kinnitas Tallinna abilinnapea Boroditš GR-i kommentaari kohaselt, et Eesti meedia teeb venelastest hirmutist, süvendades seega rahvuslikke eelarvamusi ja kahjustades riigi normaalset arengut. Reva jutust lähemalt pärastpoole.
Ühtlasi oli GR-i stuudios taas Baltikumi-spets + Baltiiskij miri peatoimetaja + GR-i vaatleja + Regnumi kaastööline Dmitri Kondrašov (*1970), kes Kapo väitel on SVR-i leitnant, kuid kes ometi paistis Eesti kaitsepolitseis nägevat pigem eesrindlikku ja kindlasti paljutahulisemat sala-ametkonda kui VF-i omad, kusjuures vene küsimuses näis Kapo talle suisa Baltikumi salastrateegia kujundajana.
Dmitri Kondrašov lisas seejuures:
... Iroonia pole Balti julgeoleku-struktuuridest rääkides kohane. Vastupidi, need on üsna tõhusad organisatsioonid. Miks? Sest neil on Lääne kogemusi. Loomulikult asutati need julgeoleku-teenitused NATO bloki, eeskätt Suurbritannia ning USA asjaomaste organisatsioonide abiga. Käib pidev kogemuste ja teabevahetus (...) toetus tehnilise seadmestiku näol. Teisalt tasub tunnistada, et Balti riikide eriteenistuste ridadesse läks ka KGB kogemuste ja koolitusega ohvitsere. Ja selgub, et nagu alati võeti üle mitte just parimad. Siit ka teatud tööstiil. Ja iga aastaga meenutab eriteenistuste stiil Baltikumis aina enam NKVD oma. Rõhk kipub kalduma surveavaldustele ja hirmutamisele. Eriti lonkab uurimisüksus, kui kõrvale jätta tõsisemad juhtumid, nagu korruptsioon ja narkootikumid...
Venemaa ametlik välisraadio GR rõhutas nii ses kui varasemais saateis, et EV Kaitsepolitseiamet (KPA) kasutab riigi 2009. aasta julgeoleku-seisundit kirjeldades vene diasporaad riivavaid negatiivseid ja provokatiivseid (nende sovetimeelsust solvavaid) termineid. Ja nimelt — Kapo seletab uudselt venekeeli NSVL-i tähistavat lühendit (CCCP) nelja inglise (ladina) sõnaga —
— tähistamaks sellega Venemaa praegust nn kaasmaalaste-poliitikat. Samas nimetas Kondrašov KPA-d eestluse valvuriks ja võimujaotuses vastava ideoloogilise järjepidevuse tagajaks. Ta põhjendas oma väidet asjaoluga, et KPA juhte määratakse ametisse märksa pikemaks perioodiks (8a) kui seda on ametisse kinnitava riigikogu koosseisu (4a) või mõne teise roteeruva ja/või valitava institutsiooni ametiaeg Eestis.
Kuna läinud nädalal jõustus Eestis viimane aprillirahutustega seotud kohtuotsus, on kohane osundada sõna-sõnalt ka seda, mida Dmitri Kondrašov arvas "Pronksiöö" korraldajate süüasjust:
Üldjuhul inkrimineerisid need (KPA süüasjad) inimestele nende avalikku suhtlust ajakirjandusega. Ja just seda nende süüks riigivastase tegevuse mõttes loetigi. Selline süüdistus, nagu ka kogu süüdistuse metoodika, mida seal (Eestis) peetakse normaalseks, käiks terves ja vabas ühiskonnas üle mõistuse. Kaitsepolitsei suutis üksnes nõrga advokatuuriga provintsis 2 üsna vaieldavat asja lõpule viia (...) võib öelda, et sealgi oli inimesi raske süüdlaseks teha, ometi määrati neile kaela trahvid või tingimisi karistused. Kõik (???) ülejäänud "pronksiöö" juhtumid leidsid lahenduse väljaspool kohtusaali: süüdistatu tunnistas süüd, maksis trahvi ja sai ettenähtust pehmema karistuse. Lihtsalt inimesed ei tahtnud enda õigusi kaitstes lõpuni välja minna. Aga miks ei tahtnud? Nad ilmselt ei uskunud selle võimalikkust.
Moskva raadio vestlussaatega liitus telefonitsi Tallinnast Maksim Reva, üks neist, kes eelmainitud süüasjus Eesti Vabariigi kohtutes (ülemisel pildil Nočnoj Dozori kvartett Linter—Reva—Sirõk—Klenski kohtusaalis) õigeks mõisteti. Reva väljendas GR-is arvamust, et muulaskonda lõhestades viib KPA ellu, nagu Reva ütles, Eesti etnokraatliku režiimi kavakindlat poliitikat. Selle raames KPA suutiski Reva sõnul vene liikumiste konsolideerimise edukalt ära hoida. Kuid see õnnestus Reva järgi ainult aprillini 2007, mil pronkssõduri kriis kõiki (kohalikke Eesti-vastaseid) taas liitis.
Kui Revat paluti kirjeldada kaitsepolitseilikke meetodeid vene organisatsioonide lõhesamisel, luges too üles 3 võtet:
Kompromaadi tekitamine, provotseerimine ja lisaks — piisavalt mõjus relv — niisuguste organisatsioonikloonide loomine, kes venelaste nimel esinevad, tänu toetavale infokampaaniale tähelepanu pälvivad ning niiviisi vene ühiskondliku liikumise üsna tulemuslikult hajali paiskavad.
Mainitud kloone saadetakse Maxim Reva sõnul ka Euroopa Liidu foorumitele Eesti venelasi esindama.
Venemaa Hääle ja tema siinse koostööpartneri Euro-FM-i vahendusel Eesti pealinnas üle kantud 50-minutise saate algusosast, ja ainult selle esimesest 10 minutist on tehtud avalik veebistenogramm ja seda saab vene keeles lugeda GR-i veebiküljel (vt siit)
«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾ VariasutusImpressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010
Ühendriikide Luure Keskameti (CIA) direktori Moskva-visiit oli tavatu, mitte “pooleldi rutiinne", nagu väitis DJT, ja puudutas otseselt Eestit
Selliste ametiisike Moskva-lende on olnud vähe, ning viimatine toimus iseäranis pingelises olukorras — Venemaa kestlik sõda Ukraina vastu ei näita vaibumise märke — värdsõjalik pinevus NATO Euroopa-liitlaste ja VF-i vahel — ja kõige krooniks USA–VF-i puhver-vastasseis, mida tulebki lahendada perifeersel tasandil just sarnaste kontaktide käigus, nagu seda oli CIA-juhi üleeilne lend Riia kaudu Moskvasse ja tagasi.
John Lee Ratcliffe’i 2026. a visiit oli tõesti üsna lühike, kõige salastatuse kiuste aga liigagi nähtav ja ka logistiliselt demonstratiivne, eriti kõrvutades seda William Burnsi 2021. a pikema visiidiga, millel oli senise teadmuse pinnal ilmselt suurem poliitiline kaal.
See üleeilne oli niisiis tavatu — lekkinud taustateabe järgi Eestile ülimalt oluline julgeolekupoliitiline sündmus, mille eesmärk oli tõenäoselt hoiatada sõjaliste sammude eest NATO riikide vastu, ja vahest survestamaks VF-i ka Iraani toetusest loobumise suunas.
Donald J Trumpi (DJT) tagantjärele-kirjeldus oma välisluure juhi üleeilse Moskva-lennu kohta — «vägagi pool-rutiinse laadiga» (very sort of semi-routine) — on visiiti puutuvate tõikade valguses siiski kõike muud kui õiglane hinnang. Rutiinist teeb selle visiidi priiks nii ajalooline kui ka päevakajaline kontekst. Esiteks on CIA-direktorite Moskva-visiidid olnud Luure Keskameti asutamisest AD 1947 saati äärmiselt haruldased — avalikult on teada kaheksa kümnendi peale kõigest seitse juhtu. Teiseks on haripunktis praegu ka üleilmsed pinged ⒜ Venemaa Ukraina vastases sõjas (DJT emissaride) rahusobitusürituste luhtumise ning ⒝ kurnamissõjaks muutunud RU⚔️UKR-konflikti rindejoone praktilise seiskumise tõttu veel sügisel 2023.
Eelmiseks Moskva-kontaktiks oli CIA-d JRB all juhtinud William Burnsi kaks ööpäeva kestnud külaskäik sügisel 2021. Ratcliffe aga oma 2026. a 25. augusti visiidiga on esimene CIA direktor DJT käesoleval ametiajal. Peamised eritunnused, mis osutavad selle viimatise külaskäigu tavatusele on eeskätt see, et…
• reis Riiast Moskvasse ja tagasi sooritati ilmatusuurel transpordilennukil — USA lennuväe C-17-l, mis pidi välistama külaskäigu tähelepandamatuse ja rõhutama selle (militaarset) kaalukust;
• see oli lühike ühepäeva-visiit (umbes 8½ h-se peatumisega Vnukovo lennuväljal), ehkki USA taotles Ukrainalt selle visiidi tarvis "droonirahu" kaheks ööpäevaks; miska kontakti(de) täismaht jäi tõenäoselt saavutamata;
• visiit leidis aset mitme vastastikkuse hõivega USA–VF-i militaarkonflikti (Ukraina, Iraan) ja NATO Euroopa-maade vastase värdsõja kõrgepinge õhustikus ja oludes.
Ajakirjanduse (WSJ ja Politico) värskemad teated viitavad visiidi sisuks olnud hoiatusele VF-i militaarselt (kas või paramilitaarselt) eskaleerivate tegude eest NATO-maade (nt Balti riikide) vastu ning survet Iraani-toetuse vähendamiseks Moskva poolt, mis lammutavad visiidi iseloomustuse kas või pool-rutiinsena. Arvestades aga CIA direktorite Moskva-visiitide ajaloolist haruldust, sõjaaja-konteksti, logistikat jm seda Moskvasse-lendu ümbritsevat olustikku, osutub see DJT kirjeldus sündmuse külaskäigu tavapärasusest kummastavaks.
SENINE SEITSE. Vähemalt 7 avalikult teada (v.a salareisid) CIA-juhi külastust Moskvasse ametisolevate direktorite (või Directors of Central Intelligence) poolt on kõik leidnud aset pärast (klassikalist) Külma sõda.
Robert Gates (oktoober 1992): esimene ametireis CIA-direktori poolt; kohtus VF-i riigipea Boris Jeltsini ja luureametnikega, et arutada koostööd küsimustes, nagu kuritegevus, terrorism ja tuumarelvastuse levik.
R James Woolsey (oktoober 1993): järelkülastus Robert Gatesi reisi tulemuste järelmina.
John Brennan (märts 2016): salareis arutatamaks peamiselt Süüria (relvarahu ja diktaator Assadi) küsimusi salateenistusiga.
Mike Pompeo (mai 2017): salakohtumised VF-i salaluure-kolleegidega.
William Burns (november 2021): kõrge taseme visiit RU-vägede koondamise ajal Ukraina lähedal, kohtus kõrgete VF-i tippametnike (mh Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga) ja vestles WP endaga
John Ratcliffe (august 2026): hiljutine etteteatamata reis kohtuma VF-i salaluure-ametnikega.
Need on avalikku käibesse jõudnud juhud, varasemaid Külma sõja aega jäävaid CIA tippametnike visiite kas pole olnud üldse või ei ole neid avalikkuse ette veel toodud (igatahes Gatesi peetakse seni esimeseks CIA-juhiks, kes on ametis olles Moskvat väisanud) Muid salajasi või teavituseta reise ei saa kaugeltki välistada, kuna luureametnike ametlik reiski sageli jääb avalikustamata.
GEOPOLIITILINE AEGRUUM. Tinglikult ülalolevat nimistut täielikuks pidades nentigem Külma sõja järgsete Moskva-külastuste tiheduse varieerumist. Nende ajadünaamika on järgmine:
esimene laine: 1992–1993 (2 visiiti järjest)
järgmine paus 7 aastat, kuni 2000;
järgmine paus 16 aastat, kuni 2016;
järgmine paus 1 aasta kuni 2017;
järgmine paus 4 aastat, kuni 2021; ja
viimatine paus 5 aastat, kuni 2026.
Väärib tähelepanu, et salaluurejuhtide kontaktid on teostunud reeglina Moskvas. See osutab rahvusvahelise lävimise ja võimumängude ruumilisele dünaamikale.
Moskva-külastuste vaheliste pauside pikkus oleks siinse nimistu pühjal läbilõikes viisaastak, mis kattuks täpselt viimatise visiidi eelse pausi pikkusega, kinnitades isegi DJT täis-rutiinse visiidi hinnangut ta praeguse välisluurejuhi Moskvas-käigu kohta, rääkimata pool-rutiinsest. Seega oleks presidendi väidet ainsana kinnitav argument statistiline. Siiski silmas pidades välisluure (-spionaaži) illegaalsust nii õiguse kui ka riikidevahelise vastandumise vaatepunktist, on iga säärase tippkohtumise sisuks pragmaatiline "bandiitlik" territoriaalse ja\või alluvusliku mõju jagamine. Sellise suhtluse avakümnendit Jeltsini-ajastul, so vahetult Külma sõja järel võiks pidada sellegipoolest sõbralikuks, ja kui mitte päris "õhtuina Moskva lähistel", siis selle sõna tinglikumas mõttes küll. Seevastu WP võimuletuleku ja Kurski hukkumise järel siginenud rekordiline paus — üle kolme viisastaku! — kõige tõenäosemalt tühistas eelneva ajastu sõbraliku rutiini. Seda õnnestus taastada alles RU⚔️UKR-sõja ajal. Mistap vähemalt viimane kolm kokkusaamist käsituks kui küsitava sõbralikkusega, pigem "pops peremehega" ja "nugade peal" — see oleks vaid vastanduva jõu (o)positsioonilt aetav "maadejagamine" Moskvas.
MIKS SÕJALENNUK? Tavaliselt on salamissiooniks sobinud ka eralennuk, seekord valiti aga militaarne C-17A Globemaster III koos moodsa ROCC-mooduliga pardal. Suur kandevõime, mitmekihiline raketikaitse ja turvalised sidesüsteemid (mobiilne SCIF salasuhtluseks kus tahes õhuruumis) jms varustus võimaldab sõjalise kõrgriskiga missiooni. Pardal asuv ROCC teisendab lennuki õhu‐saatkonnaks, kuhu mahub 7 VIP-i ja mis salajase operatiivstaabina neile missiooni ajaks tagab krüptoside-ühenduse kuhu vaja. Et vaid mõne kuu eest evitet süsteem sai äsja VF-i kohal rakendust, näitab USA pühendumust oma saladiplomaatia tõhustamisele.
Ühendriikide lennuväe C-17A Vnukovo-3 lennuvälja kohal pärast 3 päeva varem New-Jersey osariigi McGuire-Dix-Lakehursti baasist startinud mitme etapiga lähetust, mis 25. augustil päädis lennuga Riia—Moskva—Riia liinil.
Washingtoni ja Moskva otsekanalid on Külma sõja kõrghetkest AD 1962 käigus püsinud siiski, kui muud on miskipärast umbes, ning CIA ülemus on taolisel puhul parim saadik, kuna tema reisist ei pea teatama ette — seekord aga sellest C-17A transponderi sisselülitamise kaudu ikkagi teatati. Ja veel. Vaid viis kuud enne JLR-i Moskva-reisi, märtsis 2026 evitas USA lennuvägi uue süsteemi Roll-On-konverentsikapsel — ingl lüh ROCC, miska veolennukist saab turvaline õhustaap, millesse oma Riiast Moskvasse-lennuks Ratcliffe istuski kogunisti ehk katsejänesena.
Lennuki VIP-mahtuvus ja autokolonni pikkus ( YT-video youtube.com/shorts/YJIhlgPqiQo ) Moskvas pakkusid vihjet, et USA delegatsioonis oli seekord vähemalt 11 isikut. Et sel sajandil CIA-juhtide Moskva-visiidid, võrreldes 1990-ndi algusega, hõredamad on, kuulub see niisiis ometi tublide keskmiste sekka – CIA-juhtide RU-visiitide reas ıv кoнт. Kohtumisi oli korralduslikest toiminguist ülejääva kuue tunni sees kaks ja need leidsid aset enne ja pärast nappi kehakinnitust.
KAKS VIIMAST. Burnsi ja Ratcliffe'i Moskvas-käikude võrdluses tuleb eelkõige märkida JRB administratsiooni välisluure juhi Burnsi 2021. a visiidi geopoliitilisi järelmeid. See oligi pikem, 2-päevane kohtumine, mille käigus toimus vestlus ka gebistliku hunta juhi WP-ga. Seevastu tänavune, AD 2026 visiit oli kolm korda lühem, ühe hooga päevavalges toimunud "lend-sisse/lend-välja" reis, mille kohalolu Moskvas vältas alla kaheksa tunni ja mis oli sisustet kohtumisiga ametiisikuiga (SVR-i juhi Sergei Naryškiniga, kellega ta varemgi on kohtunud, FSB juhi Aleksandr Bortnikoviga, kuuldavasti ka FSB 2 allvalitsuse ülemaga)
Kui viie aasta eest, 2. ja 3. novembril 2021 Moskvas seati paika tähtsad suunised edasiseks — VF-i leeva Kiievi-kampaania piirid (sh poliitliidrite elumise tingimus, Krimmi-koridor ja lausung "ei tolligi üle NATO-piiri") — nii sisuliselt WP 2014. a 20. veebruaril Qırımi poolsaare hõivega alanud vallutussõja jätku Ukraina vastu mahitades —— siis 25. augustil AD 2026 ei olnud USA soovitused Moskvas ilmselt enam oodatud, miska kontaktid CIA praeguse juhiga (pildil) taandati madalamale, kuigi diplomaatiliselt adekvaatsele tasemele.
