Aasta 1980 rahutut kulgu Eestis võis märgata juba veebruaris ja mais, kuid massilisuse saavutasid rahutused alles septembris—oktoobris. See laiendas tunduvalt ka eestikeelse välisringhäälingu töövälja, sest kohalik massimeedia vaikis protestidest, kuna ametivõimud olid hõivatud nende toore mahasurumisega.
Okupatsioonivõimurid teatasid alles 14. oktoobril, et on algatanud kriminaalasja nende, nagu öeldi,
«korrarikkumiste algatajate ja kuritahtlike huligaanide vastu».
Ent noorterahutuste – mida ülevaatlikult vaagis varasem Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest – mõõtmed ja tagamaad olid märksa tõsisemad kui ametlikult tunnistati. Nad tõmbasid Baltikumile kogu maailma teabelevi enneolematu tähelepanu ja andsid nii välisringhäälingule põhjuse korduvalt teema juurde naasta. Eestist tuli aina enam sõnumeid, kuna elavnesid ka erimeelsed ja omakirjastuslikud väljaanded. Välisraadio omakorda köitis eestlaste tähelepanu kodumaal iga vähegi rahvusvahelist uudistekünnist ületava sündmuse vahendajana, millest kohalik agitprop eelistas vaikida, oli see siis elektrirongide kokkupõrge 4. oktoobril 1980, kui hukkus 8 inimest, või üle maa rullunud vastupanu-ürituste järellainetus.
Suvisel koolivaheajal, kaks kuud enne 1980. aasta sügisrahutusi oli Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen, keda vist liiga eestimeelseks loeti, asendatud vaevu eesti keelt rääkiva Pudru-Elsaga (Elsa Gretškina — vene grečnevaja kaša on tatrapuder). Selle ametissemääramise sõnum oli kõigile selge…
Ja kui õppeaasta algul esmaspäeval, 22. septembril sunniviisil Tallinnas Maarjamäele kihutatud koolinoorte hulkadele peeti Tallinna natsiokupatsioonist vabastamise miitingut ja keelati seejärel ära ansambli Propeller kontsert (pildil), vallanduski protest, mille põhjus oli mitte üksnes hariduse venestamine või päevast päeva süvenev toidukaupade defitsiit – tegu oli kaugelt tõsisema väljakutsega. Paisu tagant vallandus kogu ülekohus, mis oli sovetliku okupatsiooni 40 aastaga rahva ühismällu settinud, alates Eesti ebaseaduslikust liitmisest N Liiduga ja lõpetades järjekindla sürdrahvustamisega (venestus + Homo soveticuse kasvatamine). Mitu päeva kestvad meeleavaldused haarasid Tallinnas kümmekond tuhat noort ja lähinädalail lisandus neile veel hulganisti eakaaslasi mujal Eestis.
Ameerika Hääle (VoA) oktoobrikuu esimese laupäeva uudistesaate teises pooltunnis teatati umbes 2 tuhande Tallinna kooliõpilase reedel, 3. X 1980 toimunud meelavaldusest, kus nõuti...
Eestile iseseisvust [---] Keskkooliõpilased kandsid sini-must-valgeid iseseisva EV lippe ja nõudsid Eestile vabadust sellekohaste hüüetega Estonia teatri juures, Raekoja väljakul, Anton Hansen Tammsaare mälestussamba esisel ja valitsushoone ees Tallinnas ka 1. oktoobril. Lääne pressiagentuuride teateil oli see esimeseks avalikuks protestimeele-avalduseks Eestis pärast EV aastapäeva 24. veebruaril, mil 4 inimest vahistati iseseisva Eesti lipu heiskamise pärast. Nad mõisteti kuni 2 aastaks sunnitööle.
Pühapäevastes saadetes kordas VoA eelmise päeva sensatsioonilisi sõnumeid Eestist. Need põhinesid Lääne teabeteenistuste Stockholmist edastatud uudistele, ent kuu keskel lisati neile ka Moskvast saadud kinnitusi:
Võimud süüdistavad Tallinna koolinoori – osundame – «ühiskondliku korra jämedas rikkumises», olles vahistanud paarsada noort nimede kindlakstegemiseks, kellest paarkümmend on ikka veel arreteeritud. Sadu koolinoori on okupatsiooniõimude korraldusel koolidest välja heidetud. [---] Tallinna koolinoored on demonstreerinud 1. ja 3. oktoobril ning 7. ja 8. oktoobril, lehvitades omavalmistatud sini-must-valgeid eesti rahvuslipukesi, nõudes Eestile vabadust ja iseseisvust, okupatsioonivõimude lahkumist, paremat koolitoitlustust ning sooje klassiruume. Eesti NSV siseminister hoiatas erakorralises telesaates, et süüdlased võetakse vastutusele.
Kuu algul Tartus toimunud streigist ja õpilaste meeleavaldustest oli juttu VoA 23. ja 24. oktoobri uudistesaateis:
KRIMISARJAST KOOMIKSINI. «Dexter» on sari tsiviliseeritud massimõrvu(rei)st, siin pole loodud ühtki Čikatilo moodi metslasest saritapja või massimõrvari kuju. Ühiskonna hullus kuulub vääramatult mõistuspärasse maailma, kurjus lähikondse suhtes on vastuvõetav suisa hävitustööni välja. Selle tumma hullustuse märke leiame piisavalt ka Eestis…
… avalik-õigusliku ringlevi juht kasutab talle alluvaid uudistesaateid vabastamaks end kuriteo-kahtlusest.
Tallinna laibatükeldaja Johann V Pönka
ÜHISKONNA HAIGUS.
Puudulik õigusemõistmine sünnitab (parimal juhul filmi-) dextereid, kes ei tunne oma tapakirge järgides kurbust ega leina. Päriselus publik kardab taolisi tasujaid, kuid imetleb ekraanil. Inimteaduste peenema mateeriani süüvivad eksperdid näevad taolises kreatuuris aga üliinimest, kelle imeliseks andeks on vähimastki emotsioonist abstraheeritud kurjus ilma suure algustäheta — mõistagi!
Detektiiviseriaal on siin kõigi rõõmuks ristatud mõrvasarjaga = põnevus ruudus! Sarimõrvar Dexter Morganil on õnneks ka sügavalt inimlik kirg — koguda äigepreparaate oma ohvrite verest. Kogumiskirg rõõmustab psühhonalüütikut märgina siiski olemasolevast hingest, sellega hüvitab juba oma elu neljandas kümnendis peategelane lapsepõlvest puudunud isaarmastust. Trofeedega seab ta end paljastamise ohtu, nagu juba juhtus II hooajal ja mis ähvardab teda edasi. Kõik inimlik toob aina ohtu. Ja lisab pinevust. Ja elulist tõenäolisust.
DEXTERI HAIGUS. Kui detektiiv Morgani psühhootilisile sümptomeile ei sobi skisofreenia diagnoos, siis ameerikalik MPD (Multiple Personality Disorder) küll. Sellele viitavad topelt-, triplett- jne isiksusrollid. Kui palju on neis teesklust? Päeval Miami linnapolitsei mõrvarühma uurija, verejälgede spetsialist — öösiti õigusmõistmisreeglite väliselt toimiv, enamasti eksimatu sooritusega 《 117 laipa 》timukas. Isiklikku au- ja turvakoodeksi range järgimus ei säästa õiglast sarimõrtsukat aga lõputult kummitavast vaidlusest surnud kasuisa Harryga, kes ühtlasi oli Dexteri koodeksi (õieti: Code of Harry) autor, ellujäämise õpetaja, tsiviliseerija ning lõpuks Dexteri vaimuväärakuse ainus tunnistaja.
Dexteri puhul on lahti muidugi tagavara-võimalus — et ta on osavalt head näitlev kurjam. Sarja eelviimasel hooajal ilmneb, et ka Dexi hinge sünge kaaslane (dark passanger) on tema omaloomingu vili, millega ta ise sisendas endale vaba-tahte-puuet ja loomuvastasust… Aga mis siis, kui ta siiski on oma kiivas elu ja väärsammude peremees? Siis on Dexteri fenomen veelgi paremini mõistetav, meenutades küllaga näiteid päris elust, kas või eelmaintuid Eestist.
KURJUSEL ON INIMNÄGU, miska kõige köitvam oli sarja II hooaeg, tänu lembesuhte trigonomeetriale, mis sai peaosatäitja enda käe läbi — mõistagi žanripärase — lahenduse saatusliku naistegelase surmaga. Ilmselt peaks tänama peaprodutsent Daniel Cerone'i, kes paraku varsti, enne III hooaja algust lahkus, samuti produtsent Clyde Phillipsit ja stsenarist Melissa Rosenbergi, kes eemadlusid sarja meeskonnast veel enne V hooaja algust. Järelmeist, mis sarjal 8 hooaega edasi kesta lasid, enne kui Maiami sarimõrvari roimarlus veidi enne sajanda osani jõudmist rauges, allpool.
Ka IV hooaeg lõppes Dexteri abikaasa — jällegi naistegelase — saatusliku mõrvaga, mis määrab sarja järgmise (V ja kaugeltki mitte viimse hooaja) peateema või vähemalt nõuab lahtiste otsade sõlmimist selle avaosas. Siin saab olulise tagasivaate ja seni puudunud kirjelduse paari esmakohtumisest, mis ei pääse sünge kire varjust. See kõik õigustab või vabandab sarja venitamist V osani, kuigi kõik järjed pärast teist hooaega kipuvad järjekindlalt alla käima. Enne V hooaja algust paistis lähenevat õiglane finaal, kus kurjuse karistus on vältimatu. Vahest oleks siin olnud kohane pannagi punkt.
Inimesed on kurvad, kui lähedased surevad, ja on tulvil leina — see on asi, mida Dexter ei suuda teeselda.
Nüüd on Dexter esimest korda aga ise ametlikult kahtluse all olev roimar. Objektiivselt võttes alusetult, subjektiivselt aga, st Dexteri enda arust, täie õigusega, nii et ta arvab väärituks isegi matustele ilmumist… Märk süümekast… Vähemalt sotsiaalselt tervistav!
Sarja teise poole hooaegade sissevaateks ehk — NB! Spoiler alert! Ai-ai, viimaks tappis Dex V hooajal ka kindla veresüüta, ehkki halbu inimesi! Sarja suundumus mandumisele sai kinnitust ja kõneleb peategelase paisuvast (mitte üksnes tapjalikust) kirest + inimlikkusest. Miska süveneb ootus, et ehk saab Dexter tõesti terveks. Muuseas sai tallinlasele kallis püha Pirgit ka ära mainitud.
"Ümbritsegu püha Brigitta meid oma valgusega, et pimedus ligi ei pääseks"
— sellised olid Dexteri sõnad poeg Harrisoni hälli juures. Ka VI hooaeg naaseb korraks nimitegelase jumalaotsingu ehk hetke igavikulisuse juurde. See on alateadvusest päevavalgele taritud sõnum, lahtine tekst ning tähenduselt sama eksistentsiaalne kui seda iga vereäige trofeeslaid Dexterile sisimas. Showtime'i kanali poolt heiastub siin aga üritus oma kõigi aegade vaadatuimat seriaali — korraga ikkagi 2 ja ½ miljont teleri ees! — maksimaalselt surematuks muuta.
MUIDU HINGEMATVALT VAIMUSTAV sari on teises pooles kohati liiga banaalne ja märksa vähem intellektuaalne. Juurdluse ja politseitöö realistlik olme õnneks püsib. Muutused kinematograafias ja draamakonstruktsioonis võiks lisada krimisarjale isegi uusi huvilisi. Sarja VI hooaja algus mitte üksi näis magnetina, vaid kutsuski üle juba suisa «Meeleheitel koduperenaiste» publikut ning veelgi enam johtus seda viimse (VIII) hooaja süžeest, millest esimeste hooaegade kriminaalne pinge ju paraku päris ära aurab. Kui varem tuli vaatamise ajal alatasa vajutada stoppnuppu ikka selleks, et filmi lämmatavast pinevusest hinge tõmmata, siis lõpuks on faabula ja ka sündmustik niivõrd etteaimatavad, et sarja naudiunguaineks jääb vaid must huumor.
Nii olgu ette ära öeldud, et sari ei paranegi enam, vaid evitab argisemate seebikate reegleid ning kaotab lõpu eel originaalsuse ja dünaamika. Viies hooaeg oli tõesti see viimane haarava faabulaga, vahest paremgi kui ülidramaatiline II hooaeg, ehkki detailides on juba ridamisi ebaloogilisi möödalaske. Nende tabamist saaks pidada intellektuaalseks meelelahutuseks ainult äraspidiselt.
Miami linna politsei krimiuurijatel jääb olulisi detaile nii tihti kahe silma vahele, et see võiks juba tööle panna mõne teleri ees istuva ehtsa detektiivi mõlemad suured süljenäärmed korraga.
Sarja VI hooaja kulmineerudes kaldub faabula üsna ebaloogiliseks jamaks — stsenaristid eesostas Scott Buckiga seebiks! Seitsmes hooaeg teeb publiku taiplikuma osa korraks jälle tänulikuks, aga seegi pole palju enamat kui lihtsalt väga tavatult põnev komöödia. Kui lisada veel mitu uitama jäävat otsa koos seebikale igati väärilise lõpu(tuse)ga, emotsioonide karuselli + tahtmatu situatsioonikoomika + perekonna taas/ühinemise/lõhenemise idülli/draamaga — siis tuleneb kõigest ainuvõimalik järeldus…
«Dexteri» sari kestab mitu hooaega veel… Ja-jah, kahjuks küll. Kel sellestki veel vähe, võiks lohutada end aastast 2012 üllitatava «Dexteri» koomiksiraamatuga.
PÄRILIK PAHE:nimitegelane oma venna Brian Moseri ja isa tuhaga Dexi VI hooajas
Ühendriikide pealinnas suri 26. septembril kell kaks päeval kohaliku aja järgi eesti literaat, ajakirjanik ja Külma sõja ajastu jaoks märgilise tähendusega raadiohääl Ilmar Mikiver.
Pastor Jonesi juhtum osutab USA võimuladviku tõsisele poliitilisele veale. Võimurite moraalne vastutus ei tohiks ühiskondliku pluralismi tingimusis väljenduda mõne uskkonna materiaalse toetamisena.
Koraani mõnitamise eest USA-s vastutab niikuinii ka Valge Maja. Pühaduse rüvetamine on tänu pahemliberaalseile pingutusile teatavasti üks USA kodanike põhiõigusi. Sestap pole kuigi tark sallivuse ja lepituse välise demonstratsiooniga proovile panna rohujuure tasandi kannatlikkust. Et Valge Maja seda teeb, näitab Barack Hussein Obama huvi ise ohjata ( leevat? ) külma sõda islamiga.
Päevakorras ei ole niisiis Florida ühe vabakoguduse pastori tarkuse või rumaluse küsimus. Pastor Jones reageeris nii, nagu õigeks pidas — lajatades vanatestamentliku õigluse määraga. Tema sõnum — Koraani põletamise päeva väljakuulutamine — oli otseselt suunatud New Yorgi imaami ja viimast toetava linnapea, ent kaudselt ka praeguse presidendi kalgivõitu PR-kampaania vastu.
Reservkolonelleitnant Tony Shaffer (Jamie Rose — NYT)
Ühendriikide Sõjaluurevalitsus DIA üritab blokeerida Afganistani anastamise saladusi paljastava 300-leheküljelise raamatu «Operatsioon Tume Süda» (Operation Dark Heart) levikut, mis ohustavat USA riiklikku julgeolekut.
Raamatu autor on kolonelleitnant Anthony A Shaffer (pildil), kes on lobedalt kirja pannud oma 5-kuise Afganistani-teenistuse DIA tsiviilohvitserina, varjunimega Christopher Stryker, aastal 2003. Ta vallandati kaitsejõududest 2006 ja töötab praegu Washingtoni ühes valitsusvälises julgeoleku-uuringute keskuses Center for Advanced Defense Studies.
Pentagon jätkab läbirääkimisi raamatu autori, advokaadi ja kirjastajaga esmatrüki 10-tuhandelise tiraaži äraostmiseks, aga NYT andmeil ei ole nad leppeni veel jõudnud.
Raamatu võiks DIA poolest avalikustada pärast teatud seikade kinnikatmist musta trükivärviga, mis tähendaks uustrükki. Sestap on raamatu ametlik üllitamine septembri algusest kuu lõppu lükatud.
Elulavalt lahkus sovetiajastu erimeelne, süümevang, kirjanduskriitik ja arhiivitöötaja Arvo Pesti.
Ta sündis 8. VII 1956 Tallinnas. Vaatamata perekondlikule taustale — isa Madis Pesti (1917—1969) kuulus kommunistlikku tippnomenklatuuri — liitus poeg antisovetliku vastupanuliikumisega, mis viis ta mitmeks aastaks (1983-1986) vangistusse.
Afganistanis hukkunud sõjaväelaste suhtarv näitab, et Eesti maksab meile ebaolulise ivasioonikampaania eest proportsioonitult kõrget hinda. See pole ainult välispoliitiline lõiv NATO partnerluse eest. Kõrge hinna taga on ka majanduspoliitiline põhjus — noortel ei ole Eestis asjalikumat rakendust kui end Mooloki ette heita.
Tänavuse augusti lõpp sai topelttraagiline: hukkus kaheksas eesti kaitseväelane Afganistanis + üks Pärnus endalt elu võtnud veteran. Mõlemad on saanud presidendilt Kotkaristi, esimene pärast, teine enne surma — alles poole aasta eest. Võrdluseks muude väikeriikide kaotused NATO juhitaval ISAF-i missioonil: Läti sõjaväelasi on surma saanud 3, kuna Soome, Leedu ja Belgia on kaotanud vaid 1 (loe: ühe) sõduri.
Pingerida rahvusvahelise koalitsiooni riikidest, kes on kaotanud Afganistanis kõige enam elavjõudu 100 tuhande elaniku kohta:
Taani – 0,65
Eesti – 0,6
Suurbritannia – 0,5
Kanada – 0,45
Ühendriigid – 0,4
Norra — 0,2
Holland – 0,15
Pingereas tahapoole jäävail mail on iga 100000 elaniku kohta kõigest ≤ 0,1 langenut: 8. Austraalia. — 9. Prantsusmaa. — 10. Rumeenia. — 11. Hispaania. — 12. Saksamaa. — 13. Itaalia.
Tabel blogist Eesti Meel 1. septembri seisuga, värskemaid andmeid vt iCasualties.ORG-i veebiküljelt (Operation Enduring Freedom)
Panustame okupatsioonikoalitsooni liiga kallist vara — noori elusid. Miks? Üheks seletuseks on noorte tööpuudus. Masu peksab eriti valusasti maa-tuleb-täita-lastega-põlvkonda, kes praegu on alustamas oma elu kolmandat kümnendit. Ent iseseisva (töö)elu alustamiseks ei jagu vabu kohti eraettevõtluses ega avalikus tsiviilteenistuses.
Eesti on alla 25-aastaste inimeste töötaoleku määralt EL-i kolmas maa! Ses vanusegrupis on töötus sügavaim vaid Hispaanias ja Lätis.
Noortetöötuse edetabel EL-is jaanuari... juuli 2010 seisuga Eurostati järgi
Võimaluse suhteliselt hästi teenida pakub riskantne palgasõdurielu. Riski suurendab juhusliku kontingendi tavatult tugev tung profisõjaväelaste ridadesse. Riski ei aita maandada ka EV võimuladvik, kes pidanuks Eesti-sugusele väikeriigile taotlema ohutumaid provintse kui Helmand meie poiste praeguse operatsioonialana.
Välispoliitilist pugemist ei saa maksta meie noorte elude hinnaga!
