Käsiraamat mõjuklubist & venemeediast

«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾ 

Variasutus Impressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010

Külma sõja portree

Rodney Castleden (*1945) ajaloo aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast teinuks, jah, paremini tõsiasju säästes ja ilma neid ideoloogia-mikseris menetlemata. Castledeni konfliktoloogia-kokteil on retooriline pudrett. Niigi üle hinnatud teose eestikeelne väljaanne on aga kindlasti kallivõitu.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»

Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:

See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.

Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:

“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”

Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist

Venekeelne BBC lahkus eetrist

BBC vene kava algas 24. III 1946

London lõpetas Briti Ringlevi-Korporatsiooni kaua (1946-2011) kestnud välissaated venelastele. Need olid eetris täpselt 65 aastat ja 2 päeva. Venelaste seas oli BBC mõneti menukam Ameerika Häälest (1947-2008) jpt välisraadiotest, mis ju samuti eetrist on kadunud.

Pärast eetri-hüvastijättu — laupäeval, 26. III 2011 kl 19-20:30Eaj toimunud viimast saadet Pjatyj etaž (Bush House'i V korrus) — jäävad BBC-d vene keeles edastama 1998. aastast toimiv veebikülg + allalaetavad taskusaated ehk podcasting.

Venelastele suunatud ringhääling peab ääri-veeri, aga siiski ka Läänes vastu. Ööbaringset eetrivalvet jätkavad ameeriklaste Vabadusraadio (Radio Liberty) Prahast ja Saksa Laine (Deutsche Welle) Berliinist, kes edastavad saateid satelliitide pealt ja isegi kesk- (KL) ja lühilaineil (LL). Venekeelne välisringhääling Lääne-Euroopast:

• RFE—RL-i saated vene keeles jätkuvad 7x24h nädalas KL-l (Moskva 1044kHz) ja 7x18h nädalas LL-l (nt 9405, 11805, 12015, 15130kHz)
• DW saated vene keeles jätkuvad 7x11h nädalas LL-l (nt 6030, 9715, 15640kHz)

Uus mainelöök allapoole vööd

Mängukaart Dachau KZ-laagrist

autor Boris Kobe (1905-81)

Tänavu on jõudnud meieni ju kaks tähtsat Kapo-uudist, üks enam ja teine vähem rahvusvaheline:

 www.Kapo.nu + www.Kapo.ee

Isekirjale on esmatähtis muidugi viimane, Eestiga seotud sõnum. Massimeedia tavajälgija võiks loomuliku imestusega küsida: «Mis nimelt? Ei ole uudisest kuulnudki»… Sest sellele pööras tähelepanu kõrvaline lõit — blogi EestiMeel:

KAPO LÕPETAS KIRBUTSIRKUSE: Viieteist aasta eest alanud KGB paljastamine sai tänavu kevadeks rasvase punkti. Ühe ainsa, mitte kolm. Ja mitte selle pärast, et pikk ja hoogne töö sai otsa, et salalikud gebistid on kõik seinapragudest välja aetud. Kapo lõpetas paljastustegevuse seisus, kus on avalikustatud alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB koosseisust…

Kui mullune Kapost lekkinud sensatsioon — "uudis" mõjuagent Savisaarest — on laialdaselt teada, siis tänavusest ei ole kriipsugi ei lehtede esi- ega sisekülgedel, ei ühtki piuksu uudistesaateis. Kas see pole ühiskonna usalduse kuritarvitamine ajakirjanduse ja n-ö avaõigusliku sektori (riigi) poolt?

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)

Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.

Läila olümpiajutt vajas vürtsi

Kroonilises sovetinostalgias vaevlev parteileht Kesknädal sõdib "osa (välis)eestlaskonnaga", kes "taunib olümpiaregati toimumist Eestis" nelja kümnendi tagusel suvel AD1980 "okupatsiooni põlistamisena"… Kesknädala väitel tõi Moskva OM-i Tallinna regatt "meie vabariigile kuulsust ja materiaalset kasu" + "sillutas teed ka kümnekonna aasta pärast realiseerunud eestlaste vabaduspüüdele". Endine pärnakas ja praegu Torontos elav Veljo Kalep (pildil) kirjutas vastuseks üles oma meenutused:

KUI MA ÜHEL 1980. aasta kevadpäeval töölt koju jõudsin, ütles 11-aastane Veikko (Veljo poeg), et keegi oli mulle helistanud ja andnud oma telefoninumbri ja nime.

Helistasin tagasi ja see oli Rootsi päevalehe Dagens Nyheteri korrespondent Staffan Teste, kes oli välisajakirjanike rühmaga Tallinnas Viru hotellis. Leppisime kokku kohtumise järgmisel päeval kl 5:30. Läksin siis Eva Ahoneni juurde, palusin tal helistada (oma pojale) Heiki Ahonenile ja öelda ainult, et ta oleks kodus pärast kella kuut. Heiki elas Nõmmel.

Järgmisel päeval läksin tööle autoga, istusin töölaua taga täpselt tööpäeva lõpuni ja siis kohe Pärnust Tallinna. Viru hotellist võtsin peale Staffani, mida KGB-mehed ilmselt ei märganud. Viisin Staffani Nõmmele Heiki korterisse.

Heikil oli palju rääkida…