Uusi punaraamatuid

Viimase aastaga on ilmunud hulk huvitavaid teoseid kommunismist. Kuna igasugu raamatuid ilmub niigi palju ja enamus uudisteoseid jääb ka kriitikute tähelepanuta, siis lugeja kas ei tea neist või on laia (ostu-) valiku ees nõutu. Isekiri seab vastseimad punaraamatud pingeritta ja arvustab mainimisväärsemaid. Kuid esmalt nentigem: endiselt tuleb ettevaatlik olla, alati tasub oodata, sest mõned raamatud on esimesel korral letile jõudes kõvasti üle hinnatud ning… kõige paremad raamatud on eesti keeles ikka veel ilmumata.

Uusi punaraamatuid (II)

Siin loetletud 6 raamatut ei ole oma ainest ammendavad, v. a ehk üks peagu ammendav käsitlus, ometi on need tähelepanuväärsed.

Jaan Laas, Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames: epikriis. Tln, 2010, 504lk. Kõvas+ümbrisega köites. Hind 13,74-17,26€. ⍟⍟⍟♾ Teedrajav uurimus totalitarismiaja teadusest generaalkomissariaat Estland + ЭССР-i liiduvabariigi näitel. Teost on reklaamitud kui Eesti arengu jaoks olulist, puhastavat monograafiat, kuna ainevaldkond — nimelt võõrvõimude repressiivne ja ideoloogiline surve, rassi- ning klassipuhtuse juurutamine, totalitaarne teadussüsteem ja -poliitika — on mõjutanud eesti teadust ja hariduselu poolsada aastat. Raamat sisaldab hulga uut teavet, dokumenteerivaid fotosid. Teadusilma ja salateenistuse seoste näitlikustamiseks mainib ajaloolasest poliitik, ühtlasi endine E(NS)V TA majandusinstituudi teadusökonoomik Jaan Laas (* 1938) ka mõnd kunagist salaagenti nagu põlevkivi-keemik Agu Aarna (1915-1989), kelle agendinimi ENSV KGB-s oli Uraan; mainib teisigi, keda õieti teame juba Indrek Jürjo töist.

Uusi punaraamatuid (III)

Virkko Lepassalu «Esimene Eesti: nomenklatuur Eesti NSV-s ja hiljem» Tln, 2011, 208 lk. Pehmed kaaned. Hind 6€. ⍟⍟⍟♾ Varemgi sovetiajastut lahanud publitsisti kuues raamat on illustreeritud dokumentide puudulike tõmmiste + fotodega, sisaldab korralikku isikunimede registrit; toimetaja Lauri Vanamölder, kujundaja Jan Garshnek.

----------------------------------------------------------------

Raamatuid ilmub Eestis rohkem kui keegi jõuab lugeda. Ja lugemisaega jääb iseäranis väheks, kui üldse, nende raamatute kirjutajatel. Nii ju paistab. Kuid see raamat leiab oma lugeja. Esiteks ei saa kuidagi mööda faktist, et autor on endale juba nime teinud, ja teiseks polnud Eesti NSV nn partei-nomenklatuurist varem eraldi raamatut.

Uusi punaraamatuid (IV)

Lõpuks huvitavaim raamat, aga mitte Eestis ja eesti keeles ilmunud, vaid võõrkeelne mälestusteos leedukate panusest Praha Kevade mahasurumisse.

Čehhimaal nägi tänavu trükivalgust ainulaadne teos «Okupanti, táhněte domů!» (leedu k: Lauk, okupantai! Ek: Okupandid koju!) ⍟⍟⍟⍟♾

See on raamat Varssavi Pakti augustiinvasioonist läbi okupantide, kümne sõduri + ühe allohvitseri silmade. Reeglina on taolisi mälestusi anastajate poolel häbenetud ja anastatute poolel põlatud. Ent nüüd viimaks on vastase, Nõukogude üksuste koosseisus 21. VIII 1968 üle ČSSR-i piiri tunginud meeste muljed čehhi keeles olemas. Kõik selle raamatu autorid on leedu rahvusest. Nad ei esinda ei nüüd ega esindand siis ju otseselt Leedut, mis samuti oli okupeeritud. Kuid ka selle tõiga äratundmist pole tunda, vähesed näisid toona absurdist lõpuni aru saavat. Ju siis oli tegu sovetiseeritud, ajupesu läbinud rahva poegadega, kes vaid pärast Leedu taas-iseseisvumist, 1990-kümnendil sellest mälestusi avaldama hakkasid. Nii meenutab ajateenijast automehhaanik Juozas Melekis enam kui veerand sajandi tagant oma imestust:

Esimene asi, mida Čehhoslovakkiasse jõudes märkasime, olid meid tagasi suunavad liiklusmärgid, neist enamik oli ümber pööratud ja osutas sinna, kust me tulime. Teeääred ja majaseinad olid täis maalitud antisovetlikke loosungeid, nagu "Lenin, ärka üles — Brežnev on hulluks läinud!", "Su isa oli vabastaja, aga sina — anastaja". Ristteel seisis teeviit "Moskvasse 2000km". Igal hommikul kell 9 halasid sireenid ja tuututasid autod leinamärgiks, riigilipud olid kõikjal musta lindiga kinni seotud.

Veebruaris Prahas pidulikult esitlet pehmekaaneline raamat sisaldab seega nende leedukate meenutusi ja tunnistusi, kes vastu tahtmist N Armee sõdureina 1968. augusti- jj kuil osalesid Čehhoslovakkia invasioonis. Čehhikeelse raamatu koostas leedu ajakirjanik Valentinas Mitė, kes on töötanud aastaid Prahas RFE uudiste-toimetuses. Tõlke ilmumist toetas ka LV välisministeerium. Nagu Mitė intervjuus Praha Raadiole mainis, ei teata Čehhimaal Leedust suurt midagi, hoolimata kummagi lähiajaloo sarnasusest:

Teil oli Müncheni sobing, mis andis riigi üle sakslastele, meil aga MRP, mille kohaselt Leedu [jt Balti riigid] liideti 1940. aastal Venemaaga.

Tosinkonna aasta eest on neid mälestusi paari eraldi raamatuna leedu keeli juba ilmunud. Ühe üllitas Leedu Rahvusraamatukogu endine töötaja Petras Algis Mikša, kes on muide kogunud ja lisanud ka raamatusse tollal tehtud amatöörfotosid ja kes praegu annab välja n-ö omakirjastuslikku, oma kulu ja kirjadega, tasuta ajakirja Lietuva ir Čekija (Leedu ja Čehhimaa; AD2002... tiraaž 200-600) Teise raamatu (Igaühel oma rist, 1996) autor on Romanas Stasys Kareiva, kes muu seas meenutab:

Meil oli käsk positsioon sisse võtta valitsushoone juures. Minu objektiks oli katlaruum. Avasin selle ukse ja nägin kergelt riietatud katlakütjat ja küsisin temalt, kas ta on üksi. Tema käed värisesid ja mingis čehhi—vene segakeeles vastas ta, et seal oli veel üks inimene. Too lebas eemal naril, rahulikult nagu poleks midagi juhtunud, tõstis pea ja hüüdis: "Kes kurat sind saatis!? Siin ei oota sind keegi, käige kõik õige kuradile!" Istusin ta kõrvale ja püüdsin vaikselt mõtteid koguda. Selgitasin, et tema maa oli palunud abi, kuna mõned nende juhid üritasid riiki eksiteele viia, mõistes NSV Liitu ja Varssavi pakti hukka. Selle peale sülitas ta mulle näkku. Täiesti kartmatult. Hüppas püsti ja karjus: "Kaduge siit, sissetungijad! Minge koju!" Ja mina, vapper, noor ja hambuni relvastatud, ei osanud äkki enam midagi kosta…

Kahe nädalaga, vahemikus 21. augustist 3. septembrini langes VLO riikide sissetungi ohvriks 90 tapetut tsiviilisikut (vt EPL-Tln 22. VIII 2001) Ka sissetungijaid tapeti organiseerimata vastupanu käigus kümmekond.*

Miks ei võiks ükskord midagi niisugust ilmuda ka meil Eestis. Kommunismi inimlikustamise ürituse mahasurumise kohta eestlaste oma tunnistused ju praktiliselt puuduvad. Kuigi ses osales ka tuntud ja sõnaosavaid kirjamehi (Rein Veidemann) — on nemad imelikult vait. Ja kes vait pole, ei julge välja tulla oma täisnime all. Nii on teada 1968. aasta ČSSR-i okupeerimise meenutused kõigest ühelt Varstust pärit Johanneselt…

Kolonnis liikuvate militaarsõidukite juhid andsid masinaile valu… Kui mõnel sõidukil kilomeetrikõrgustes Sudeedi mägedes mootor ülekoormusest suitsema läks, ei kutsunud keegi remondi-lukkseppi, teetropi lükkas eest järgmine tank. Johannes soovis teada, mis sünnib. "Kuulame venekeelset Ameerika Häält," tegi ta sanitaarauto esiistmel Tšehhoslovakkia loodust imetlevale ohvitserile ettepaneku. "Jutud jätta!" keelas ohvitser raadionupu näppimise. Siiski tuli küsimusele kõnekas vastus: auto tuuleklaasi pihta lendas rebu pritsides rammus kanamuna… Tagavarapolgu nr 61412 kolonn ei olnud teretulnud. Ees sõitnud soomusautolt põrkus tagasi munakivi, õhus lendasid kaikad… Kõige hullem oli Kolínis, naised ja lapsed seisid tankide ette… Õnneks ei sõitnud juhttank siiski plakateid "Minge Moskvasse tagasi!" hoidvate inimeste sekka, vaid pööras kõrvale, kõnniteele ja pressis end siis raginal läbi kahekordse maja, rajades kolonnile uue tee… — Vt Juhani Püttsep, Toomas Sildam "Johannes sõitis Tšehhis läbi 2-kordse maja" (Pm 26. I 2001)**

*  Mõnedel andmetel ulatusid N Armee inimkaotused augustiinvasioonis täpselt 96 meheni, aga mitmesuguste õnnetuste ohvritena surid need enamasti sõjaväe-manöövrite loomuliku kaona — vt Boriss Sokolovi rmt: Leonid Brežnev ja tema “kuldne ajajärk” (Tln, 2011, lk 134); rahuliku elanikkonna ohvrite kohta vt ka "Oběti srpna zaluji" Občanský deník, 24. VII 1990; Stéphane Courtois' jt rmt: Kommunismi must raamat (Tln, 2000, lk 436-437)
** Siin tsit Kristjan Lutsu rmt: Eesti ja Külm sõda (Tln, 2007, lk 208-209)

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.

Kuidas nullida maailmalõppu

Maailmalõpu-ennustused on sama vanad kui maailm ise ega saa otsa enne, kui seesinane maailm kord lõpeb. Jätkusuutlik retsept igaühele: katastroofiootus tuleks taandada sise- (kosmiliseks) kaemuseks.

Ameerika raadiojutlustaja Harold Camping ( * 19 VII 1921 † 2013 XII 15 ) seadis uue viimsepäeva algustärmini — tänavuse 21. mai — ja lõpptärmini — 21. oktoober AD2011. See ennustus valmis k. a algul ja on seejärel jõudnud paaril korral ka meie n-ö peavoolumeediasse. Campingu eelmistest Piibli-arvutustest viljus teade, justkui pidanuks Jeesus Kristus naasma maa peale septembris 1994. Tema taastuleku kinnitusi läinud 16 aastaga pole peavoolumeedias (vähemalt mitte siinses) veel täheldada olnud.

Maailmalõpp pole inimkonnale ainult eshatoloogiline küsimus, vaid ka teaduslikult (nt historistlikult v kosmoloogiliselt) vältimatuks peetav väljavaade. Ja ikkagi jagavad paljud distsipliinid üha menukamat antropotsentristlikku käsitust — et selle maailma ja looduse suurim ohuläte pole miski muu kui inimkond. Tõsi, ses maailmapildis on nüüd üks uus pisimõra Jaapanis toimunud ränga maavärina ja tsunami järelmina.

Ühendriikides AD1959 sealse Pereraadio asutanud, inseneriharidusega ja tänavu 90a vanuseks saav jutlustaja Camping räägib nüüd enam-vähem järgmist:

Kõigest mõni kuu/nädal/päev on lõpuajani, kui 2-3% Maa elanikest päästetakse; ülejäänud inimkond, niihästi uskmatud kui ka suurem osa usklikke (!) jäävad maha ja kogevad põrgut maa peal ja see kohutav aeg vältab 153 päeva ehk 5 kuud…

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.