RAPORT ÕIGUSKORRA VAHIPOSTILT

Kodanike Kaitsekoja vahendusel
Oma kriminaalasja näitel kirjutab jurist Risto Mikael Teinonen “Eesti kriminaalmenetlusest” ja kõrvutab protsessialuste (kahtlustatu ja tunnistaja) õiguslikku seisundit Eestis, Saksamaal ja Soomes.

Teinoneni poliitilise (väidetavasti pruuni) värvinguga kriminaalmenetlus sai Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti (KPA) koostöös algatuse 17. I 2007 (loe sest lähemalt veebiaadressilt www.kaitsepolitsei.com) ega ole seni veel lõppenud. Menetluse valguses võrdlebki ta Soome ja Saksamaa vastavaid seadustikke (Esitutkintalaki ja Strafprozessordnung) kohalike kriminaalmenetluse normidega (Eesti Kriminaalmenetluse seadustik — KrMS) ning jõuab järeldustele, mis räägivad paraku EV ja ta kodanike kahjuks. Teinoneni eritlus pakub meile kokkuvõttes järgmise pildi:

1. EV-s kasutatakse kriminaalmenetlust poliitiliste vastaste represseerimiseks teades, et nad pole kuritegu toime pannud. — Menetluse tellijad tuleb vastutusele saada.
   
2. EV-s saadetakse poliitilisi vastaseid psühhiaatrilisse ekspertiisi — teades, et nad pole mingit kuritegu toime pannud. — Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada.
   
3. EV-s kasutatakse vähemalt Kapo poolt ülekuulamismeetodina tunnistajate ähvardamist — seda võimaldab asjaolu, et tunnistajal ei ole õigust nõuda ülekuulamistunnistaja kohalviibimist. — Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada. — Seadust tuleb muuta: tunnistajal peab olema õigus kaasata ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistaja. Juhul kui asja menetleb KPA, peab ülekuulamistunnistaja kaasamine olema kohustuslik, sest Kapos on ähvardamine laialdaselt kasutusel.
   
4. EV-s ei ole sätestatud tõkenditele ega äravõetud asjade tagastamisele mingeid ajalisi piiranguid. — Seadust tuleb muuta: maksimaalsed tähtajad tuleb määrata, võttes eeskuju vanematest demokraatlikest riikidest. Milleks peaksid inimeste õigused Eestis tunduvalt nõrgemini kaitstud olema kui inimestel teistes Euroopa riikides?
   
5. Ja viimaseks — EV-s ei huvitu kriminaalõiguse ega kriminaalmenetlusõiguse spetsialistid vähemalgi määral sellest, kuidas tagada — või pigem taastada — õigusriik. Sellest ei huvitu ka võimulolevad poliitikud, mis ei olegi üllatav, sest mitteõigusriik on nende endi huvides. — Siin aitab ilmselt ainult vanade punaste pensionile jäämine.
   

Eraldi pikemalt on Teinonen vaaginud menetluskorda läbiotsimise, ülekuulamise, elukohast lahkumiskeelu tõkendi ning äravõetud asitõendi tagastamise tärminite osas. Piirdun siin lõpetuseks vaid ühe, tunnistaja ülekuulamist eritleva alapeatükiga:

Tunnistajate ülekuulamisel toimub hulganisti KrMS-i sätete rikkumisi, vähemalt siis, kui menetlejaks on KPA. Kapos ei tehta tunnistajale ülekuulamise alguses teatavaks tema kõiki õigusi, kuigi seda nõuab seadus: “Tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt.” (KrMS §68 lg1). Ilmselt tõlgendavad KPA töötajad teksti grammatiliselt nii, et “õigusi ja kohustusi” — osastav kääne ju — tähendab mitte ammendavat loetelu õigustest. Ennekõike jäetakse ütlemata, et tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest juhul, kui vastused võivad teda ennast süüstada (KrMS §71 lg2). Lisaks on KPA-s kombeks esitada suunavaid ja keelatud küsimusi (nt kahtlustatava kõlbeliste omaduste kohta, kui see pole esitatud kahtlustusega seotud) ning ähvardada ülekuulatavaid. Kas ülekuulataval on võimalus ennast ähvardamise ja muude ülekuulamisel toimuvate seadusrikkumiste eest kaitsta? Kui ta on KPA-s üksi, võivad ülekuulajad teda kohelda praktiliselt täiesti oma suva järgi.
Eesti seadus ei luba tunnistajal ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistajat kaasata. Kapos tuleb ülekuulataval mobiiltelefon tükkideks võtta ning kontrollitakse ka, et isikul ei ole kaasas diktofoni. Tunnistajal puudub võimalus toimunud ähvardamist tõendada. Kuidas võiks ähvardamist vältida? Tunnistajal võiks olla õigus kutsuda kohale ülekuulamistunnistaja — ja just nii ongi asi lahendatud mujal.
Saksa seaduse kohaselt võib tunnistaja politsei poolt läbiviidava ülekuulamise juurde alati kutsuda advokaadi kui tunnistaja kaitsja. Advokaat ei tohi ise tunnistaja eest vastata, kuid ta võib politsei poolt esitatud küsimuste suhtes esitada protesti, kui tegemist on keelatud küsimusega. Protest tuleb politsei protokollis ära märkida (BverfG — Saksamaa konstitutsioonikohus, 38/105). Eraisik võib ülekuulamistunnistajana osaleda üksnes siis, kui politsei on sellega nõus.
Soome seadus (Seadus kohtueelse menetluse kohta §30) sätestab, et “Enne ülekuulamist tuleb ülekuulatavale teatada tema õigusest paluda kohale ülekuulamise tunnistaja.” Saksa seadusega võrreldes on see tunnistajale inimlikum: kutsuda kohale sõber on muidugi odavam kui kutsuda advokaat. Taoline seaduse säte on lihtne lahendus ähvardamiste takistamiseks. Mistõttu Eestis sellist sätet pole? Loomulikult seetõttu, et uurijal on hirmutatud tunnistajalt kergem soovitud vastuseid kätte saada — ja just nimelt soovitud vastuseid, mitte ilmtingimata tõeseid vastuseid.
Vaatleme veel seda, kas ülekuulatava ähvardamine on ülekuulamisel otsesõnu keelatud:
Eesti seadus KrMS-i §9 lg3 sätestab: “Uurimisasutus, prokuratuur ja kohus peavad menetlusosalist kohtlema tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata. Kedagi ei tohi piinata ega muul viisil julmalt või ebainimlikult kohelda.” Ka tunnistajat puudutab §64 lg1: “Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.” Nägu näha, ei ole ähvardamine otsesõnu keelatud. Tavainimene saaks vast aru nii, et “ebainimliku kohtlemise” ja “inimväärikust alandavate viiside” keeld tähendab ka ähvardamise keeldu, kuid paraku ei ole see KPA uurijate arusaam.
Saksa seaduse kohaselt on politsei, prokuröri või kohtuniku poolt läbiviidavatel ülekuulamistel ükskõik milline petmine, ähvardamine või sundimine rangelt keelatud (StPO §136a). Vastavalt §69 III kehtib §136a ka tunnistajate kohta, nende paragrahvide rikkumise tulemuseks on “tõendite kasutamise keeld” kohtumenetluses.
Soome seadus kohtueelse menetluse kohta (§24) keelab otsesõnu ülekuulamisel ähvardamise kasutamise.

Artikli teksti esitab täispikkuses Kodanike Kaitsekoja veebikülg.

Tema oli see mees

Kes oli see Virumaalt pärit eestivenelane, kes sügisest 1966 kujunes Eesti vastupanu üheks jõulisemaks kujuks ja mõjutas Brežnevi-aja vabameelseid ringkondi ka N Liidus?

Jaanipäeval saanuks 75-aastaseks vabadusvõitleja Sergei Soldatov. Ta sündis 24. VI 1933 Narvas ja suri 24. I 2003 Tallinnas. Tehnilise kõrghariduse oli ta omandanud Piiteris, töötanud Tallinna tehastes masinaehituse alal ning enne n-ö põranda alla siirdumist olnud viimati TPI õppejõud.

TEMA OLIGI SEE… Vaivarast pärit Sergei, kes ühitas vaba vaimu radikaalsusega, eestiliku jonni venevihaga ja dissidentluse vastupanuliikumisega, miska vapustas idatotalitarismi = puna+šovinistliku imperialismi ⒜moraalseid alustugesid.

Kuuekümnendail organiseeris ja toimetas ta omakirjastust (vk samizdat), oli 1969 välmitud N Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL/ДДСС) programmi üks autoreid ja 1970-kümnendil selle eesti harukoondise Eesti Demokraatliku Liikumise juhte, samuti osaline läkituste koostamisel maailma üldsusele. Laialdast tähelepanu pälviud traktaadis «Loota või tegutseda?» polemiseeris ta 1968. aastal toona sovetliku dissidentluse käilakujuks tõusva akadeemiku Andrei Sahharoviga ning paar aastat hiljem lõi Moraal-Poliitiline Taassünni rühmituse ja oli selle häälekandja Luč Svobody (Vabaduse kiir) üllitaja.

KOOS EESTI VÕITLUSKAASLASTEGA Kalju Mätikuga, Mati Kiirendiga ja Artjom Juskevičiga arreteeriti ta 1975 antisovetliku tegevuse eest ning saadeti seejärel range režiimiga laagreisse, ent sealgi trotsis ta režiimi, otsis ja leidis võimalusi jätkata vastupanu-tegevust, mh samizdat+tamizdat-kirjutiste autorina.

Mais 1981, pärast 6-aastase karistuse ärakandmist Mordvas ja lühiajalist nn administratiiv-järelevalvet Tallinnas saadeti ta koos abikaasa Ludmilla Grünbergiga sovetiimpeeriumist välja. Esmalt võttis neid vastu ja majutas Arvo Pärdi pere Viinis.

KAKS KÜMNENDIT EKSIILIS… Hiljem Müncheni siirdunud, sai Soldatovist algul RL-i = Vabadusraadio (aastast 1984 RFE = Raadio Vaba Euroopa) eesti toimetuse mittekoosseisuline ja aastail 1983-1988 koosseisuline tööline. Igapäevase raadiotöö kõrval tegi ta RFE-RL-ile pikema saatesarja sovetlikust karistuspoliitikast ja vaenamisvõtteist, mida Soldatov endagi nahal tundis.

Soldatovi tegevus Läänes algas inglise keele õpingutega Suurbritannias ning järgnenud ringreisiga Lääne-Euroopas ja USA-s. Washingtonis esines ta intervjuudega VoA-s ja tunnistustega USA Kongressi Helsingi-komisjoni ees. Paralleelselt raadiotööga RFE—RL-i eesti toimetuses esines jätkuvalt lähiajaloo—ühiskonna–poliitika–moraali teemadel RL-i vene teenistuses ja eksiilperioodikas Russkaja mysl’, Possev (NTS-i ajakirja Посев veebiarhiiv), aga ka saksa, inglise, ameerika, rootsi, itaalia jm ajakirjanduses. Ta sõpradeks olid vabadusvõitlejad, kirja- ning usumehed, keda raadios muide peagu polnudki…

SIIN saab kuulata Sergei Soldatovi…
• 📻 enda häält venekeelses RL-is 28. IV 1983 erisaade Stalini välispoliitika tagajärgedest Eestis ja
• 📻 tema Läände-jõudmise tervituseks RL-is 23.-29. V 1981 eetrisse antud saatesarja vene literatuurirubriigist S drugogo berega, kus loeti lühendatult + autori intervjuu + SS-i elulugu + SS-i loomingut tutvustavate märkustega ette Mihail Hejfeci «Nadejat'sja ili deistvovat': Demokrat Sergej Soldatov» peatükk ajakirjast Tret'ja volna (hiljem ilmunud teose «Russkoe pole» 1. ptk-na: Демократ Сергей Солдатов. — Rmt-s: Михаил Хейфец, Русское поле. Избранное в трёх томах, I. (Har'kov, 2000, lk 120-176)

Глава 1. Демократ Сергей Солдатов   1. Исток ... (стр. 120)   2. Смерть и школа ... (стр. 121)   3. Первая развилка в пути ... (стр. 123)   4. Письмо в ЦК ... (стр. 124)   5. Подручный Сателя ... (стр. 127)   6. Вторая развилка судьбы ... (стр. 128)   7. "Расскажу тебе компромат..." ... (стр. 129)   8. Квартира на улице Рустику ... (стр. 131)   9. "Кадровка" и мораль ... (стр. 133)   10. Ханжество? ... (стр. 138)   11. Провинциальная трагедия ... (стр. 139)   12. Выход на Якира ... (стр. 139)   13. Предатель или ренегат ... (стр. 141)   14.Надеяться? Действовать! ... (стр. 144)   15. КГБ теряет след ... (стр. 145)   16. Раскол ... (стр. 151)   17.Провал ... (стр. 155)   18.Спецпсих, Лефортово, бытовики ... (стр. 159)   19. Приговор ... (стр. 164)   Приложение. 12 тезисов Сергея Солдатова ... (стр. 165)   Примечание Михаила Хейфеца в 1999 году ... (стр. 176)

Aasta 1984 lõpus Soldatovit kimbutama hakanud tervisemurede tõttu ja kümnendi teisel poolel RFE eesti toimetuses puhkenud lahkhelide järelmina jätkas Soldatov 1988-1992 tööd eetrivälise toimetajana RL-is. Raadiotööst eemaldunud, asus ta abikaasaga 1993 Wiesbadeni lähedal tallu ja pühendus vabakutselisena kirjanduslikule viljele, mis oli tema põhihuviks olnud juba aastast 1987. Aastal 1998 asutas Soldatov Frankfurt am Mainis ajaloo ja filosoofia uurimisekeskuse Katharsis.

TAGASI SÜNNIMAAL AD2000, osales ta siin endiste võitluskaaslaste, kommunismivangide ja vastupanuliikujate konverentsidel, kokkutulekuil. Üritas jätkata kirjastustegevust.

Soldatov on avaldanud publitsistikat, raamatuid ja kogumikke vene, saksa ja eesti keeles, viimaste seas ilmusid ta eluajal Eestis 2001-2002 autobiograafilised “Sinimägede taustal”, “Eesti saatuse keerdsõlmes” ja “Loojuva päikese kiirtes”. Soldatovi maailma-tunnetusliku pärandi koondas tema lesk Ludmilla 15+3-köitelisse sarja “Nasledie i arhiv Soldatova” (Tallinn 2004-2007), mida veebis ülevaatlikult tutvustab ka Soldatovi Instituudi eesti- ja venekeelne kodukülg.

Soldatov on maetud Tallinna Nevski-koguduse kalmistule.

Loe ka SS-i pihtimust oma päritolu ja pärandi teemal. Samuti Soldatovi arhiivi (F. 32) : aastal 2006 Rahvusraamatukokku ostetud mahukas kogu sisaldab Soldatovi kirjavahetust ja käsikirju, Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa dokumentide koopiaid, kaasvõitlejate ja vene dissidentide fotosid!

Ja kaimudest said äraandjad

Viimasel ajal leviv kujutelm, nagu polekski Soome N Liidu ees leppinud oma lõunanaabrist sugulasrahva anastatud seisundiga, saab hävitava vastulöögi soome uurijate Jussi Pekkarineni & Juha Pohjoneni raamatu näol.

Raamat “Läbi soome kadalipu: inimeste väljaandmised N Liidule” (Ei armoa Suomen selkänahasta: Ihmisluovutukset Neuvostoliittoon 1944-1981; Helsingi 2005/Tallinn 2008) loetleb ja iseloomustab N Liidu piiripoolelt salamisi ületulemise juhtumeid ja esitab ka ametlikult teadaoleva 153 põgeniku nimed.

Veerandsada ehk 1/6 selliste põgenejate hulgast osutatud ajavahemikul oli Eestiga seotud mehi. Ja enamus neist, kes soomlastele kätte jäid, anti N Liidule lõpuks ka välja.

Nagu raamatu ridade vahelt ilmneb, tehti seda väära suhtumise tõttu: eestlasi käsitati mitte N Liidu koosseisu vägivaldselt inkorporeeritud Eesti Vabariigi kodanikena, vaid sovetiriigi... reeturitena. Teistsugusest suhtumisest ei ole mingeid märke, ehkki autorid oma uurimuses kirjeldavad arhiivide põhjal üksipulgi ka eestlaste piiriületusjuhte koos nende juhtumite ametliku, aga ka mitteametliku aruteluga Soome asjameeste vahel.

Sovetliku okupatsiooni mittetunnustuspoliitika täielikust eiramisest Soome Vabariigis ei saa mööda vaadata sovetiaegsete naabrussuhete, kultuurisidemete või isegi Eestit väisanud presidendi UKK kui tahes sõbralike žestide tõttu, teades et viimane samas rakendas telefoniõigust hõimurahva ärakaranud esindajate väljaandmise (mitte alati tingimatult bürokraatliku) protseduuri kiirendamiseks.

Usk kaitsepolitseisse ummistumas

Salapolitseinike haiglane suhe EV kodanike eraellu laiendab umbusku Kaposse.

Juunikuul on eesti meediamogul Hans H Luik arvustanud Kapot selle eest juba kahel korral: esmalt Kuku-raadio 7. VI “Keskpäevatunnis” (kuula Kuku-taskuhäälingu podcastist), kui osutas kõrgete sõjaväelaste seksfantaasiate talletamisele ja levitamisele EV võimukoridorides; teiseks kordas HHL 19. VI sarnast süüdistust TV3 uudistes, kui tulid jutuks kahtlaste maatehingutega Kapo (KPA) jälituse alla sattunud ärimehed.

Samas osundas HHL-i nädalaleht Kaitsepolitsei vastavaid krimitoimikuid. Nood sisaldavad piinlikult intiimseid jutuajamisi ja kinnitavad tõika, et Kapo on mitte üksnes kuulanud, vaid ka salvestanud, protokollinud ja seejärel, ilmselt Riigiprokuratuuri mahitusel, võõrastest telefoni- jm kõnedest pealtkuulatud piinlikke eravestlusi kriminaaltoimikuis ka avaldanud. Intervjuus oma ülehinnatud uudisteportaalile pöördus HHL vabandusega pealtkuuldud erakõne objekti poole ning lisas mh:

“Ma ei arva, et advokaat Daisy Tauki riivavate fraaside esitamine kohtusse Riigiprokuratuuri poolt olnuks juhuslik. Juhime tähelepanu, et KPA kogub maksumaksja raha eest kodanike kohta eraviisilist teavet, mis kuidagi pole seotud KPA põhihuviga — EV Põhiseaduse kaitsega. Vähe sellest — mis õigusega levitavad KPA ja prokuratuur seda laadi teavet suurele hulgale inimestele?!”

Kuna mainitud toimikuis kajastet seksjutud ei puutu kaugeltki asjasse ega selgita roimade tehiolusid, siis tekib paratamatult kaks tõsist kahtlust...

... (I) et Kapo ei saa hakkama süü tõendamise või juriidilise argumentatsiooniga mõne(de)s tema pädevusse kuuluva(te)s asja(de)s ning
... (II) et Kapo püüab hüvitada oma ebapädevust katsetega diskrediteerida oma uurimis- jm hoolealuseid, paljastades valikulisi seiku nende eraelust või -vestlustest.

Kaitsepolitseiamet näib seega üldsuse silmis Eesti põhiseadusliku korra ja riigisaladuse kaitse sihilt kõrvale kalduvat. Ent kuhu?

Säärasest väärastumisest ei kasvaks välja kunagi näiteks kombluspolitsei suunitlust, sest intiimkomprat kogudes ning seejärel kollameedia kaudu rõvetsevale massile ette ladudes õnnestub Kapol diskrediteerida halvimal juhul iseend ja parimagi (eba)õnne korral, st mõne kaaskondse hea nime rikkumisest ei tugevneks eales ühegi EV kodaniku moraal. Ja siis pole see enam ülekäteläinud kapopoisikese intiimprobleem...

Kapo sedalaadi tegevusest saab tagasilöögi ennekõike EV turvalisus.

Lätlaste vastumürk punataudile

See juhtus 17. VI 1940... Aga sovetiokupatsiooni aastapäeva ei meenuta täna Eesti ükski telekanal ainsagi saatega. Pühendun seega filmi The Soviet Story (läti keeles Padomju stāsts) esilinastusele Läti TV-s täna, 17. VI 2008 kl 21:20-23.

Täiendus 15. XI 2008:
Filmi esmalinastust Eestis 17. X 2008 valgustab Isekiri eraldi (vt "Sovetistoori" Eesti-esilinastus), kuulsat filmi võib veebis näha siit ja alla laadida siit

Nii nagu me tõesti laulurahvas oleme, võib lätlasi täna filmirahvaks nimetada. Tänu ajaloolisele saavutusele, nende “Sovetiloo” nimelisele dokumentaalile — või peaks selle Marjustini vaimus “Nõukalooks” tõlkima? “Kommunismi musta raamatu” vääriline linateos sündis politoloog Edvīns Šņore 10-aastase ponnistuse tulemusel ja saavutus on viimse sekundini pühendumist väärt.

Parim millega Šņore debüütfilmis hakkama sai, on...

• natsistlike ja sovetlike propagandaikoonide kõrvutamine,

• olulisima väljatoomine punamöödanikust, ja
• selle tõhus lõimimine tänase Euroopa võimuolustikuga, ning lõpuks tähtsaim —
• filmimeediumi võimaluste ülim rakendus.

Peale arhiivikaadrite verdtarretava montaaži on ta ka arhiivifotosid elavdanud stereoskoopimise ja vapustava animatsiooniga.

Film on nii rabav, et võib hingerahu rikkumise kõrval riivata vaataja psüühikat. Vähemasti ei ole mul isu seda (pärast linastust kodukinos) lähiajal uuesti vaadata. Kuid lootus “Sovetiloo” viljakandvale võidukäigule püsib. Ehk paneb see mõnegi filmi näinu edaspidi järele mõtlema, kui ta jälle kedagi punase palakaga vehkimas näeb. Ehk aitab see (hukka) mõista sotsialismi, nii selle natsionaalseis kui ka internatsionaalseis (loe: kommunistlikes) erimustes.

Filmiautori leid: sotsialismisümbolite kohting natsionaalsotsialistlikul Saksamaal 1934 vermitud tööpüha-mündil

Filmi säsi moodustub sotsialistliku genotsiidiidee ajaloost Karl Marxist Bernard Shaw'ni ja selle selgrooks on neid ideesid ellu viivate repressiooniorganite lugu, mis küünib NKVD-st ja Gestapost peagu FSB-ni. Filmi sensatsiooniliseks puändiks loetakse gestaapolaste ja gebistide koostööd juudiküsimuses. Viimase dokumenteerimiseks on kasutud küll Venemaa esimese eratelekanali VID kaadreid. Teised “Sovetiloo” peateemad on ingliskeelse loendina siin ja fotodena siin.

Seejuures on Holokaust filmi võtmeteema. See on kõhklusteta õige võti, mille abil autor püüab avada (lääne)eurooplase ja teiste tsivilisatsioonist puudutet inimhingede viimset-kui-pisematki südant. Panemaks vaatajat silmitsi oma teadmatusega (ida)euroopa rahvaste seni mahavaikitud lähiminevikust, olgu see ukrainlaste, poolakate, soomlaste, venelaste või lätlaste rahvuslik tragöödia, peatub 85-minutine film mainitute punavõimu-kogemusil pikemalt.

Kuna Šņore on filmivahendeid kasutanud mõjusalt, hülgamata samas kihutustööd välistavat mõõdutunnet, võib ta sooritust saata isegi murrangulise perspektiiviga õnnestumine. Seda kinnitab kaks Brüsselis toimunud esilinastusest ajamerre vooland kuud ja tänaseks nii Läänes kui Idas tekkinud kõlavad vastukajad.

Teades üht—teist punahallituse levikust kohalikul telemaastikul ei olegi hämmastav, et filmi pole seni kavva võtnud ükski Eestis tegutsev telekanal.

Lisaks: Läti telesaated (LNT uudised Panorāma jt) Brüsseli 8. IV 2008 esilinastuse järgne reportaaž ja intervjuu filmi autori ja kriitikutega, samuti paremad kaadrid “Sovetiloost” U-Tube'is)

Ingliskeelne filmitutvustus:

“The Soviet Story” is a story of an Allied power, which helped the Nazis to fight Jews and which slaughtered its own people on an industrial scale. Assisted by the West, this power triumphed on May 9^th, 1945. Its crimes were made taboo, and the complete story of Europe’s most murderous regime has never been told. Until now…

Ja venekeelne filmitutvustus:

“После просмотра двух третей фильма мне хотелось одного — убить режиссера и сжечь посольство Латвии”, — признается историк Александр Дюков.

MAI 1968: PRAHA KEVAD VoA-s

Avangardis oli kirjanikud ja üliõpilased. Enne 1968. aasta maid oli Václav Havel tuntud vaid apoliitilise, puhta kunsti — l'art pour l'arti jüngrina. Ja vahest seega, et talle seni Lääne külastamisel, isegi kui seal lavastati ta näidend, oli takistusi tehtud. Nüüd enam mitte.

Tema jt čehhi ja slovaki kirjanikud mõtlesid, nagu siis öeldi, teisiti kaua enne Praha kevadet. Havel esindas seda ärksamat haritlaskonda, kelle vapral foorumil suvel 1967 kuulutati mitu kuud ette * kompartei juhtkonnavahetust ja kogu maad valdavaid demokraatlikke muutusi, neidsamu mahasurumise järel Praha kevadeks ristitud reforme. Eesti sai Čehhoslovakkia tollastele arengutele kaasa elada lääne ringhäälingu abiga. All järgneb põgus valik sellest, mida Ameerika Hääle (VoA) eesti saated selle kohta mais 40 aasta eest ütlesid:

• 7. mail 1968 edastas VoA Washington Posti (WP) poolt vahendatud arvamuse ČSSR-i ajakirjanduse kohta Václav Havelilt sõltumatute kirjanike rühmitusest:

Mis puutub ajakirjandusse, siis ütleb Havel, et praegu esineb seal tsensuur ainult eeskirjades, mitte tegelikkuses, aga ühel päeval võib see seal ennast maksma panna. Tähtis on saada seadus, mis kõrvaldaks tsensuuri ja tagaks ühtlasi suurema koosolekuvabaduse. [---]

Kuid WP korrespondent teatab Prahast, et ajakirjanikele rohkema vabaduse andmine seadusandluse teel leiab ka valituse ringkondades toetust, vähemalt [kultuuriminister] Čestmír Císařilt, kes nõuab, et kõrvaldataks tsensorid kirjastustest ja toimetustest. Seadus peaks aga tegema toimetajad vastutavaks, kui ajakirjanduses ilmub laimu. Laupäeval [4. mail 1968] ajakirjanikele seletusi andes ütles Císař, et selle all ei mõtle ta valitsuse arvustamise tõkestamist...

• 8. mai:

Prahast kirjutab WP kirjasaatja, et äsja avatud uus mittekommunistide klubi kavatseb esineda oma kandidaatidega ülemaalistel ja kogukondlikel valimistel. See on KAN — Rakendustahteliste Parteitute klubi ** [kelle esindaja] on ütelnud korrespondendile, et klubi kandidaatide esitamisega tahetakse valimistel lüüa kommuniste ja saavutada mittekommunistidele suuremat osa võimujaotuses, ilma et sealjuures esitataks väljakutset kompartei juhtivale rollile. Tema organisatsioon ei ole kommunismi ega üldse millegi vastane, kuid tahab demokratiseerimise protsessi jätkamist. Kümme tuhat inimest marssis KAN-i kolonnis maipäevadel, sellest peale on organisatsioon saanud kirju inimestelt, kes soovivad kaasa töötada...

• 14. mail teatas VoA, et:

Praha raadio tsiteeris [marssal] Kirill Moskalenkot, kes oli öelnud, et N Liit ei sega end Čehhoslovakkia siseasjadesse. Marssal oli viidanud mitmetele läänemaade ajakirjanikele ja süüdistanud, et need püüavad õõnestada N Liidu ja Čehhoslovakkia vahelist sõprust. Varem oli leht Práce kutsunud N Liitu üles eitama kindlalt kuuldusi interventsioonist. Need kuuldused levisid seoses N [Liidu] vägede liikumisega Poola—Čehhoslovakkia piiril.

• 20. mai:

Pravda hoiatas pühap [19. mail 1968], et iga katset piirata [kommunistliku] partei võimu peetakse vaenulikuks aktiks, millele astutakse vastu. See maksab reformeerijate kohta nii N Liidus kui ka väljaspool. Pjotr Anikovi poolt kirjutatud juhtkirjas ütles Pravda, et iga katse organiseerida opositsiooniparteisid või nõrgendada ühe kommunistliku riigi institutsioone jätab selle maa kaitsetuks oma mittekommunistlike vaenlaste ees.

• 21. mai:

Christian Science Monitor leiab, et Čehhoslovakkia on esinenud N Liidu suhtes vähem väljakutsuvalt kui Rumeenia. Ta ei ole pannud kahtluse alla Varssavi pakti otstarbekust. Aga mis venelasi vihastab, paistab olevat see, et liberaliseerimisel ei näi olevat pidurit... See on Nõukogude juhtkonnale lausa painajalik, kuna neile on tegelikult tähtis hoopis võimu hoidmine [kommunistliku] partei käes. Veel kohutavam on see Poola ja Ida-Saksamaa kommunistlikule juhtkonnale, kuna Čehhoslovakkia on nende külje all...

• 26. mai:

Tuntud čehhi kirjanik Jan Procházka on Praha ajakirjas Literární listý avaldanud oma mõtteid Čehhoslovakkia poliitilise tuleviku kohta. Kõneldes vahekorrast naabritega ta ütleb:

“Kuigi mu süda ja meel mõistavad, et meie maal ei saa olla head tulevikku ilma ustavussidemeita, mis on loodud verd valades, pean ütlema, et ei inimene ega rahvas ei saa edasi püüdes alatasa arvestada teistega. Liiga kõva kallistamise juures on raske hingata.”

• 29. mail 1968 vahendas VoA, mida New York Times kirjutas tõelise rehabilitatsiooni kavadest [peamiselt oktoobrist 1948 detsembrini 1956] represseeritute suhtes:

Čehhoslovakkia hakkab ametikohtadele ja ühiskondlikele positsioonidele tagasi paigutama umbes 40 tuhandet inimest, kes olid mõistetud vanglaisse või koonduslaagreisse poliitilistel põhjustel viimase 20 aasta jooksul. [---] Esimeseks sammuks selles menetluses oli kompartei keskkomitee presiidiumi otsus möödunud nädalal, et inimesed, kes on poliitilisel süüdistusel kandnud karistust ja kellele on keeldutud andmast tööd, peale kehalise töö, võivad nüüd tagasi asuda oma vanadele töökohtadele.

• 30. mai VoA teatas:

Čehhoslovakkia kompartei on endise parteijuhi ja presidendi Antonín Novotný keskkomiteest [29. mail 1968] välja heitnud...

• 31. mail 1968 märkis VoA:

Kui Novotný ja tema kuus mõttekaaslast keskkomiteest selle põhikirja alusel kõrvaldati, siis on praegusel parteisekretäril [Alexander] Dubčekil partei ridades rohkem toetust, kui seda võis oodata. Põhikirja kohaselt on liikmete keskkomiteest väljaheitmiseks vajalik ⅔ häälteenamus. See tähendab seda, et Dubček oli suuteline enda taha koondama vähemalt 73 häält 110 häälest. Väljavõtted Dubčeki kõnest, millega ta esines keskkomitee avaistungil, näitavad keskkurssi tema kõige aktiivsemate pooldajate ja nn uuskonservatiivide vahel, kes tulid koos temaga võimule jaanuaris, kuid tahaksid nüüd aeglustada reformide ellurakendamise käiku.

Tahtes vastu tulla progressiividele, nõustus Dubček parteikongressi kokkukutsumisega septembris, et valida täiesti uut keskkomiteed ja arutada ning välja arendada partei põhijooni. Tema sõnade järgi on praegu partei tähtsamaks ülesandeks tugevdada ühtsust. Ja arvustades uuskonservatiive, võttis Dubček omaks, et esineb kommunismivastaste tendentside tugevnemist kuid, valides seejärel ettevaatlikult keskse tee, ütles ta:

“Meil ei ole mingit põhjust selleks, et laseksime end ära meelitada jaanuaris võetud kursilt.”

Sellega viitab Dubček keskkomitee koosolekule jaanuaris, mil Novotný asendati Dubčekiga partei peasekretäri kohal ning pandi alus reformide ja demokratiseerimise kursile, mida ta nüüd järgib.

Vaata järge siit

Viited:
* Čehhoslovakkia Kirjanike Manifesti vt Manifesto to the Western World ajalehes Sunday Times (London) 3. september 1967. (+ RFE Researchi 18. IX 1967 ülevaade kirjast ja vastukajadest sellele)
** Angažeeritud Parteitute Klubi ehk KAN, čehhi keeles Klub angažovaných nestraníků — 150 haritlast asutas 5. aprillil 1968 KAN-i alternatiivse foorumina, mis ühendas endasse umbes 60 rühmitust. Klubi liikmete arv kasvas erinevail andmeil kuni 2 või kuni 15 tuhandeni. Üks KAN-i asutajaist kirjandusteadlane Václav Černý asus kaua ČSSR-i salapolitsei StB salajase järelevalve all samas, kui teda koos Jan Procházka jt kirjanikega loeti Kremli poolt tähtsateks kontrrevolutsiooni vandenõulasteks. — Kieran Williams The Prague Spring and its aftermath (Cambridge, 1997) lk 72.

Aktivist Hietase juhtum

Veel üks dissident? Ja jälle Eesti-käsituse pärast! 

Soome suhtumist Eestisse ei maksa üle hinnata. Veel vähem äsja ilmund artiklikogu “Eesti külm sõda” (Viron kylmä sota) autori oma, kelleks on Leena Hietanen 

(pildil — õigused: Wikimedia Commons (cc) BY-SA 3.0

Ta heietab okupatsioonimüüdist kui vahendist, millega õigustada Eesti muulaste kodakondsusetust ja EV monoetnilise ladviku majandusroimi sovetiaegse riigi vara vastu jms. “Selle üle, mis 1940. aastal tegelikult toimus, vaielgu ajaloolased,” kommenteeris Hietanen, esitledes 220kr (15€) maksvat pehmekaanelist kogumikku, mida ta Eestis levitada ei kavatse. Punaroosi ürituste raames 5. mail peetud esitlusel kasutas ka ajaloolane Martti Turtola juhust arvustamaks eestlaste kalduvust oma lähiajaloost sovetiaega eemaldada ja eelnenud autoritaarset klikivalitsust taga nutta.

Üks veebikommentaare: “Tandem Hietanen—Turtola on asialla. Nagu Soome teleuudistes Turtola raamatu ilmumist kommenteeriti, oli Turtola Eesti-teemaliste raamatute idee tulnud Erkki Tuomiojalt, kes oli esitanud Eesti ajaloo uustõlgendusi oma vanaema Hella Vuolijoe mälestustena. Jääme huviga ootama milliseid mälestusi see tiim edaspidigi üllitab.”

Kuid mälestuste autentsus pole antud juhtumi puhul üldse tähtis. Nii on Hietanen eesti rahva meelsuse selgitamisel kasutatud 1944. aasta Rahva Häält, mis temale tõesti vist jumalikuna kõlab. “Rahva Hääles tegi luuletaja Debora Vaarandi 1944 septembris pika reportaaži Klooga koonduslaagri laibariitade juurest,” ütleb ta nüüd intervjuus Barbi Pilvrele (Eesti Ekspress, 7. V 2008). Ja Hietanen lisab nostalgiat:

“Ma kahtlustan, et eestlased teevad oma Nõukogude mineviku sõnades koledamaks, kui tegelikult oli. Te (eestlased) valetate ja teate seda isegi. Nii et selles mõttes pean eestlasi tõesti ebausaldusväärseks.”

Kirjateadur Sirje Kiin oli usutluse üle pahane: “Küsin Eesti Ekspressilt ja Barbi Pilvrelt: milleks väärtustada marginaalset jampsi? See inimene on saanud korduvalt vallandatud mitme soome ajalehe kirjasaatja kohalt, kuna on valetanud ja väärinfot edastanud. Ta on süstemaatiliselt esindanud soome lugejale vene šovinistlikke seisukohti, seetõttu kaotanud oma usaldusväärsuse juba 10-15 aastat tagasi. Milleks sellisele marginaalile anda nii palju pinda? Mõelge enne natuke, palun.”

Sellega marginaalse sündmuse vastukaja ei vaibu. Agarad eesti ajakirjanikud on kogunud seda paljudelt. Eesti poliitikute ja ajaloolaste käest korjatud seisukohti on kujukalt refereerinud endise APN-i, praeguse RIA Novosti 6. V sõnum nende Tallinna kirjasaatjalt Nikolai Adaškevičilt (“Soome naisajakirjanik nimetab Eesti okupatsiooni müüdiks”) Ent ei see ole põhjanaabritegi jaoks juhuslik brošüürike. “Viron kylmä sota” avab auväärse WSOY kirjastuse Barrikadi-nimelise sarja.

Autor selgitab enda ja oma üllitiste sisu mullu aprillimässu järel avatud blogis, mis kannab pealkirja Dissident. Ehkki Hietanen mitte mingil moel dissident, st usutaganeja pole. Tal ei ole põhjust ega vajadust oma usust taganeda.

Ta kuulub nimelt anarhilisel 1968. aastal täisikka jõudnute põlve, kes end, olgu siis usust või trotsist, ent ikkagi priitahtlikult punapalakaisse mässis.

Leena vaateist on päris ilmne, et ta luges järjekindlalt kohaliku kompartei Tietonantajat, kuulas parimal hetkil taustaks Tallinna raadio soome teadustusega kontserte sotsialismimaade muusikast ning külastas varmalt Suomi—Neuvostoliitto—Seura üritusi.

Kui ta 1993 lama eest postkommunistlikku Eestisse pages, tuli peagi pettuda. Mitte kõik eest leitu ei vastand lootustele. Odav elatus ja olmehüve ei saand ju nõnda kaua kesta, et korvata Leena unistustesotsialismi paradiisijäänukeste pidurdumatut kadu euroatlantilisse lõime.

Teinud Eestist reporteritööd lehtedele Turun Sanomat ja Kauppalehti, Journalisti, Aamulehti, jaganud kommentaare USA pahempoolse uudisveebiga Bridge News, Molodež Èstoniiga (ME) jmt vene lehega kuni... Kauppalehti aastal 2003 ta kaastööst loobus põhjusel, et Leena laimas Eestit Venemaa TV-s. Turun Sanomat keeldus Leena lugudest aasta hiljem, kui ta viimaks Eesti ja Läti vabariigid apartheidimaiks kuulutas.

Avalikku häbiposti aheldas agara kirjavahetaja Aamulehti, kes eritlenud Hietaneni 13. XII 2004 ME-s ilmunud kirjutist “Aktsendiga kodakondsus” (algupäraselt “Suomi laillistaa Baltian apartheid-valtiot”), kuulutas autori Moskva välispoliitika teenriks. Aamulehti järgi (15. XII 2004) arutanud Leena Hietanen seda, kus võiks kõnealuse kirjutise ilmumine kohane olla, endise N Liidu suursaadiku Juri Derjabiniga. End süüdistuste eest kaitstes ei salanud Hietanen suhtlemist diplomaadiga, vastates et ta olla palunud Derjabini hinnangut vaid sellele, kas kirjutis vastab Venemaa lehtede kriteeriumidele (“... kannattaako sitä tarjota Venäjällä ilmestyviin lehtiin”).

Soomes elav Derjabin, alias Komissarov on kah kohalikult tuntud õigema (venemeelsema) ajalookäsituse propageerijana. Soome välisteenistus kuulis Erkki Bahovskilt Eestis, et Leena Hietanen eitas Venemaa tellimuse täitmist kirjutisega. Aga ka avaldet usutluskatkes (vt “Soome ajakirjanikul lasub Vene-koostöö kahtlus” 16. XII 2004 Postimehes) tunnistas ta Derjabiniga toimund arutelu, mille teemaks olnud, kuskohas ta lugu avaldada saaks: “Tahtsin saata selle algul Moskva suurimale ajalehele esiküljele panemiseks.” Kuid Moskva ajalehtedel ei olnud Hietaneni vastu huvi.

Ja nõnda end sõltumatuks pidava ajakirjaniku n-ö dissidentlik staatus joone alla saigi. Pärast kampaania läbikukku ajalehtedes on ta oma estofoobse pahemsirge harjutamiseks leidnud poksiringe mujal.

Ka uues meedias on Leena (k. a Petri Krohni nime all inglise Wikipedias) refrääniks sovetlik propagandatees eesti pagulaste loomupärasest natsimeelsusest. Viimaste arvele kirjutab ta omakorda okupatsioonimüüdi juurutamise nüüdses EV-s, aga neil ei maksa pingutada, kuna õige ajalugu on kirja pandud ammu, juba Eesti NSV-s. Ka inkrimineerib Hietanen meile praegusajal etnokraatiat, teeb pidevaid kummardusi massiroimar Arnold Mere ees, kaitseb endisi tippgebiste (tegelikkuses praktiliselt olematu) õigusliku ahistamise eest ja hoiatab muud ilma Eesti poole osutades: “Fašismioht on Euroopas tagasi!”

Hietaneni raamatu pealkiri on laen, mis tema artiklikomplekti puhul on sisutu. Eks kisu rahvusvaheline haare globaalsesse moevoolu, sobitama lopsakat pihta haute couture'iga, mis vene hinge tungiks. Malliks on Mark MacKinnoni raamat. Seegi panustab Moskva ülemvõimust pääsend riikide ebademokraatlikkuse argumentatsioonile. Kanadalase ja soomlase esiraamatute tase erineb küll nagu päev ööst, aga õigupoolest pole “Uut külma sõda” kuulutades laineid löövad ajakirjanikud suutnud ei külma sõja olemuse ega selle juurteni kaevuda.

Ometi on mõni Hietase soomekeelse teose siinne lugeja oletanud, et mingi iva peab “Eesti külmas sõjas” ikka olema... Ongi. Hietaneni järgi kahjustab Eesti välissuhteid arvukas vene vähemus ja see on tõsi... äraspidiselt. Nimelt hoopis teisiti — muul moel kui see Eesti, kes Hietaneni vaimusilmas peab külma sõda, — hoiab tõeline Eesti end vaos ses õigupoolest ammuses külmas sõjas, mida tal tuleks praegugi, kuid samuti lähitulevikus, pidada oma rahvusliku iseseisvuse ja riikluse tugevdamiseks — ja hoiab vaos just oma muulastest kolonistide tõttu. Seega on Eesti Kremli ees ka kaitsetum kui näiteks Leedu või Poola, kelles ametlik Brüssel euroliidu maist näeb kaht (loe: ainult kahte) Moskvaga külma sõda pidavaks Euroopa riigiks.

Vähe sellest...

Mullu sügisel ronisid Eesti diplomaadid oma nahast välja, et Euroopa Välissuhete Nõukogu koostatavas raportis mitte külmasõjalaste lahtrisse sattuda.

Nii leiame Eesti nüüd südamerahuga nn jäiste pragmaatikute seast, koos Läti, Rootsi, Taani, Rumeenia, Čehhimaa, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritanniaga, kes Venemaaga suheldes ühtmoodi eelistavad ärihuve järgida ega pelga vahete-vahel kurjemat häält teha, kui tuleb kõneks, ütleme, inimõiguste rikkumine Venemaal. Niinimetatud uued külmasõjalased Leedu ja Poola on oma suhtumises karmimad, julgedes koguni blokeerida EL-i läbirääkimisi Venemaaga. Ses mõttes on Soomes vastilmund estofoobiakogumik relvana Eesti vastu isegi mõttetu, ei saa aga eitada profülaktilist kasu n-ö sõbralikult pragmaatilise Soome vastu, kes võib-olla Hietaneni hirmuunenägudes NATO-sse kipub.

Lõpetuseks võtkem siis hellitada lootust, et MacKinnoni “Uue külma sõja” Eesti raamatuturule toonud Olion või mõni teine kirjastus veel totakamal moel ei ruttaks Hietaneni külma sõja komplekti eestindama.