Ikkoneni juhtum AD1978

Täna oleks 50-juubel Jonas Ikkonenil (1. III 1960 — 6. IV 2008) kommunismiaja meelsusvangil ja psühhiaatria kuritarvitamise ohvril, kes teist aastat on manalamees.

Kevadel 1978 kutsus okupatsiooniväe komissariaat Tartus arstikomisjoni ette kutsealuse Jonas Ikkoneni. Kui komisjonis ilmnes, et noormees on sedavõrd usklik, et ta väeteenistusse ei sobi, saatis komisjon Jonase (vanemate paberite järgi Ivani) Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.

Jonas Ikkonen oli 1977 Kohtla-Järve 11. kutsekooli kiitusega lõpetanud nooruk. Aastast 1978 oli ta Tartu Katoliku Koguduse liige. Tartu Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas taheti Jonaselt kõigepealt palvehelmeid kätte saada, samuti uuriti, miks ta Jumalat usub, milleks usku tarvis, mida oodata tulevikult — kas kommunismi või paradiisi jms. Ei ole teada, kuidas mõistsid eesti arstid poisi vastuseid, kes oli õppinud vene koolis ja kelle kodune keel samuti oli vene keel, igatahes järgnes uskliku noormehe psühhiaatrilisele usutlusele (loe: ateistlikule meelsuskontrollile) esimene elektrišokk. Järgnevast tema enda sõndadega.

Jonas Ikkonen: Juba esimesel päeval seoti mind vägivaldselt kinni ja tehti selline süst, et ma polnud suuteline isegi palvetama. Ma suutsin vaid öelda: «Sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine!» Pärast seda kl 2 aegu öösel nägin ma oma ema, kes ilmus mu juurde ingli kujul. Ta oli lahkunud siit ilmast, kui olin 8-aastane. Ingel aitas mul vabaneda köidikuist.

Jonas Ikkonen "Üks lõik minu elust" Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, II kogu (1979)

Oma usust Ikkonen ei taganenud ning jätkas palvetamist ka siis, kui ta suleti Tartu vaimuhaigla kinnisse XI osakonda Staadioni tn 48 teisele korrusele — esialgu 4 kuuks ja 11 päevaks. See oli Jonas Ikkoneni esimene karistus, mille käigus noore mehe haigeks peetud vaimu raviti 5 elektrišoki ja 60 insuliinikoomaga. Mida Tartu toonased hingearstid selle n-ö raviga taotlesid, on terve mõistusega kõrvaltvaatajal tagantjärele keeruline mõista — tulemus oli paraku sügav puudelisus. Joonaga tollal läbi käinud usuinimesed täheldasid ravi tulemusi pärsitud isiksuse ja katastroofiliselt laastatud palvejõu näol. Jonas tunnistas ise ootamatut mälunõrkust, nii ei tulnud enam kõne allagi plaanitud haridustee jätkamine.

Ikkoneni juhtumi asjaosaliste, sovetliku karistusmeditsiini kuulsusetute esindajate — Tartu vaimuhaigla meditsiinipersonaliga võib tutvuda tollase kroonika vahendusel. Mainime vaid professorite Elmar Karu (1903-1996) ja Jüri Saarma (1921–2001) nimed, kes siin, kui mitte kaugemalgi, olid tuntud teadurid. Lühivisiitidest 2 professori juurde jäi Ikkonenile prof Karu puhul meeldivam mulje — tema üksnes veenis, et arstid katsuvad kergendada Jonase elu, mille usk olla niigi raskeks teinud. Niihästi pöörase ateisti kui KGB kaastöölisena kurikuulus prof Saarma oli Ikkonenile ütelnud aga:

«Kui te endistviisi usute, tulete varsti jälle haiglasse tagasi.»

Ikkoneni juhtumiga 1978 ning hiljem kokku puutunud vabadusvõitleja Enn Tarto kommentaar:

Totalitaarses NSV Liidus paigutati vastuhakkajaid kohtu otsuse alusel erirežiimiga vaimuhaiglatesse. Jonas Ikkoneni kohta polnud aga mingit kohtuotsust. Ta kutsuti 1978 pärast haiglast vabanemist jälle Tartu sõjakomissariaati. Siin uuris kutsealuste osakonna ülem kpt Aavik, kas Ikkonen ikka veel usub Jumalasse, ning teatas, et jaatava vastuse puhul saadetakse ta uuesti vaimuhaiglasse.

Vt Enn Tarto kirjutist Jonas Ikkoneni mälestuseks MEMENTO bülletäänis, juuni 2008

Ikkonen saadeti seejärel skisofreenilist häiret märkiva diagnoosiga ühte poolkinnisse asutussse Saaremaal. Pikki aastaid tuli tal olla Sõmera (Kärla) hooldekodus ja kogeda psühhofarmakonide mõju. Sealt õnnestus Ikkonenil vabaneda ja Tartumaale naasta aastal 2007. Viimase aasta—paari oma elust veetis ta Torma vallas abivalmi katoliiklase Ülo Pärniku pool.

Tagasi kodumail sai Ikkonen nüüd esmakordselt lugeda oma kirja "Üks lõik minu elust", mis oli ilmunud 1979. aastal kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ühes selgitava looga, mis "Lisanduste..." külgedele jõudis luterikiriku vaimulike abiga. Enn Tarto kinnitab, et Jonas Ikkonen oli oma juhtumi avalikustajatele tänulik.

Jonas Ikkonen lahkus siit ilmast 2 aasta eest ja sängitati Tartu Põllu tänava kalmistule leedulannast ema kõrvale. Viimsel teekonnal oli saatjaid nii Tartu Katoliku Koguduse ammuste liikmete seast kui ka viimaste aastate sõpruskonnast Saaremaalt.

Allikad:

Kas iga usklik Nõukogude Eestis on vaimuhaige? (+ Ivan Ikkonen, Üks lõik minu elust -LMUVLE, II k (1979), I kd. Stockholm, 1984, lk 39-42)

Enn Tarto, Mälestame kommunistlike repressioonide ohvrit: Jonas Ikkonen... MEMENTO, nr 8/92 (juuni) 2008, lk 8 (vt PDF)

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

Siirdeaja Eesti & KGB metastaas

ENSV KGB tegevuse lõpetamise
protagonist Hardo Aasmäe

MÕNED SENI VASTAMATA KÜSIMUSED: Miks E(NS)V-s tegutseva Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) likvideerimise komisjon ei võtnud üle Eestile olulisi arhiive? Miks meil tänini puudub korralik ülevaade KGB ja selle asutuse eelkäijate anastustegevusest Eestis? Mõneti selgema vastuse saavad need küsimused KGB Eesti-pärandi menetlemist uurinud riigikogu erikomisjonide nõunik psühholoog Harri Mägi (1955-2012) postuumselt ilmunud uurimuses «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tln, 2012, 198lk; hind 17,2… 20,5€; ESTER.EE püsilink) ⍟⍟⍟⍟⍟

Harri Mäe kevadel 2012 üllitet uurimus on sisutihe tekst, kirjutatud peagu konspektiivses laadis, kasutades seejuures silmatorkavalt kaunist, voolujoonelist keelt. Oma õige väheste puuduste paitsi on tegu seni kõige terviklikuma ülevaatega KGB Eesti-struktuuri likvideerimise üritusest, mida on uurinud juba 3 parlamendikomisjoni ja mõnevõrra kirjeldanud siinne peavoolumeedia. «ENSV KGB…» on vabameelsete eestlaste ja kõigi teiste Eesti riikluse taastamise ja KGB-huviliste jaoks väärtuslik raamat, tõsiselt mõtlemapanev, kvaliteetne lugemisvara, mis on vaba propagandast ja informatiivsem kui kaitsepolitsei kõik aastaraamatud kokku… Allpool raamatust põhjalikumalt.

Prilliga ja prillitu pilk minevikku

Hille Tarto «Meie lugu: "Prillitoosi" kirjad» Tallinn, 2010, 207lk. Hind 214… 229kr 1… 12€. — Juba teine sedasorti raamat, paari aasta eest ilmus Maalehe kirjastuses "Prillitoosi" ravimtaimemäng samuti vaatajailt (aastail 2005-2007) saabunud kirjade põhjal. Seekord Varraku kirjastuses üllitet Meie loo algataja on ikka seesama Hille Tarto, kes pikki aastaid on ka pealkirjas mainitud Eesti TV saadet teinud ja kes uue üllitise autorkonna kohta märgib, et nende…

… seas pole kuulsaid isikuid, kõik on tavalised inimesed. See on lihtsalt rahva elu ja lugu (…) Kakssada inimest on usaldanud lugejale (õigemini: ETV/ERR-ile) mälupilte või lugusid XX sajandist.

SILM OLI SIRKEL… Raamat on pildirikas ja jätab kaleidoskoopilise ajalooraamatu mulje. Aga see ongi vaid mulje. Ajavahemikus 2001… 2003 korraldas "Prillitoos" telemängu "Mis aastal?" ja valik televaatajailt vastuseks tulnud kirju sai 7 aastat hiljem kõvade kaante vahele.

Tsitaate tiitellehelt: "Tekst ja lugejate (õigemini: vaatajate) kirjad ©ERR, 2010 (…) Täname kõiki kirjasaatjaid!"

Nii saame kronoloogilises järjestuses teada, kuis ja mida üks või teine telemängus väljakuulutet aasta on meelde toonud "Annale Võrust", "Ingele Tallinnast" jt vanema põlvkonna liikmeile…

Meie loo taoliste kogumike sünd on tänu võlgu vanamoodsate teabelevi-vahendite dialoogipüüdele publikuga. Niiütleda vana meedia käsitab oma sellist postmodernistlikku poosi tavaliselt püha kohusena — aktiveerida oma reeglina uimasevõitu vastuvõtjaskonda. Niisugust punnitet interaktiivsust on Eesti näinud RaMeTo algusaegadest (1965…) saati. Siis oli see revolutsiooniline. Nüüdki pole meedia sedalaadi demokratiseerimine liiast, eriti kui seda ka saavutatakse. Ja kui saavutusest püütakse jätta ainelist jälge — monumenti, peab "Prillitoosi" lavalt lahkuva põlvkonna raamatusse raiunud meistri(te)le viisakalt kummardama.

Kuid lugejaid tasub hoiatada:

Selline sisulise toimetaja puudutusest vaba ajaloo-raamat võib olla väärt meene, kuid kindlasti mitte püsiväärtuslik.

Enamgi, niisugused raamatud õõnestavad aimekirjanduse mainet. Raamatu koostaja(te) sisenduse kiuste ei saa lugeja teada, mis juhtus päriselt ühel või teisel vaatluse alla võetud aastal. Vaadakem, mis järeldusi järgnevast "Prillitoosi" kirjast (lk 57) saaks teha aasta 1947 kohta.

Minule isiklikult on aasta 1947 meelde jäänud seetõttu, et kuulasin raadiost koos isaga saadet Ameerika Hääl ja seal öeldi järgmine lause: armsad kaasmaalased raudse eesriide taga, olge oktoobrilaps, pioneer, komsomol või parteilane, kuid jääge alati südames ja tegudes eestlaseks! Nii ka toimisid Leevaku noored ehitajad, suur sportlane Johannes Kotkas jppt, kuid ise jäin ikka komsomoli-vastaseks ja minu küsimus oli kooliajal 3 korda arutusel õppenõukogus, kuid siiski esines kaitsjaid, kes olid südames ja tegudes eestlased, sain valitud õppeasutused lõpetada ning alustada oma töömeheteed.

Kui oletada kirjutaja vanust 70… 75 aastat (sest autori iga, samuti pärisnime meie ju ei tea), võis Rein isaga raadiot kuulates olla 7… 12-aastane. Saade pidi olema ilmselt eestikeelne — ses vanuses muukeelset meediat tarbida oli sovetiajal tavatu. Ameerika Hääle (VoA) eestikeelseid regulaarsaateid sellal polnud, ei ole üldse teada Läänest läbi raudse eesriide eesti keeles AD1947 tulnud saateid. Ja kui neid olekski tulnud, siis vaevalt üks eesti hääl oma toona nappe eetrivõimalusi raiskas lastesaatele. Ja kui ta siiski teinuks neid, siis too saade vaevalt noortest leninlastest: oktoobrilastest, pioneeridest, komnoortest rääkis… Eesti noorsoo sovetiseerimine süvenes ohtliku määrani alles ülejärgmisel, 1960-kümnendil ning siis võis seda küsimust puudutada isegi ehk VoA. Regulaarsed noortesaated algasid seal alles 1970-ndil. Läänes aga ilmalikud raadiod lastesaateid Eesti tarvis seni veel tootnud pole.

Milles see «meie lugu» seisneb? Kui see on ajaloolise tähendusega dokument, siis ainult tänast päeva kajastav. Mäluauke täitva rosolje ülesvõte, pealesurut plakatliku näivtõeluse ja alla (alateadvusse) surut vastupanu-vaimu segust; vahest ka prosovetliku kaksikmoraali tagantjärele-õigustusest, mida näiliselt peaks kinnitama mõjuka "Hääle" väärosundused. Piltlikult öeldes: rahvussangarid on nõdra või petliku mälu vingerpussi tagajärjel küüditet "Järvesuu poiste brigaadi".

Sellenimelise nn kommunistlikku ülesehitustööd ülistava poeemi kommunistliku noorsooühingu (ELKNÜ) ametlikust löökehitusest Leevaku hüdroelektrijaama müüride ja jõetammi taastamisel kirjutas teatavasti Juhan Smuul. See ja ainult see juhtus kindlasti 1947 (sama pealkirjaga luulekogumik ilmus 1948). Muus osas on minevikukäsitlus lootusetult fookusest väljas.

VINKLIST VÄLJAS… Niisuguste mälupiltide kogumik on küsitav ka ühiskonnateadusliku fenomenina, mille hindamiseks tarvilik atribuutika on olematu. Kui raamatu ostjaskond kattuks autorkonnaga, poleks katki midagi. "Prillitoosi" saate aktiivset publikut (Pirita velotrekil 17. V 2008 saate XXV aastapäeva tähistanuid) + autorkonda (200 x 3 lähikondset) loodetavasti ületamata see trükis kahjulikuks ajaloo üldisele teadmisele ei saaks. Aga kui suur on raamatu tiraaž? Arvatagi üle tuhande?

Paraku on sarnaste ajalooliste ebateadmiste leviku drastilisi järelmeid näha kõikjal, otsapidi ju akadeemiliseski elus. Postimees ja õige (a) mitu (b) veebipäevikut (c) kirjutasid Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas paljude arvates alaväärtuslikust bakalaureusetööst — aga vt ka pooldavat (d) postitust. Läinud nädalal bakaluareusekraadi kaitsnud Edith "Ketser" kutsus kõmulise töö kaitsmise ajal esile lausa naerurõkatusi. Näiteks siis, kui ajalootudeng Kristjan "Skeptik" küsis temalt, kumba Martin Lutherit kaitsja oma töös silmas peab. Järgnes vastus:

Ma pean silmas mustanahalist, kes naelutas 18 teesi kiriku uksele.

Teadustöö käsitles kristluse ja kommunismi ideoloogilisi manipulatsioone. Ja Edith sai alma materilt kraadi kätte… Teadus muutub meelelahutuseks?

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»

Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:

See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.

Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:

“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”

Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.

Jüri Kukk 1940-1981

Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.

― Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.

Langenud Vabadusvõitleja Päev 2008 Tartu Ülikoolis

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 ― põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid ― Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi VGKO Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).

Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.

Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.

Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS

Vt ka Indrek Schwede “Peaaegu rüvetatud lipu lugu” allikas: 25. XI 2003 Eesti Päevaleht (Tln)

Puhake rahus, võitluskaaslased!

Täna hommikul suri teenekas rahvuslane, sovetiajal hipist erimeelseks kujunenud vabadusvõitleja, mitme režiimi poliitvang, kirjamees ja poliitik Tiit Madisson * 4. Ⅵ 1950 ✠ 21. Ⅵ 2021.

Ta oli süümevang nii kolmandal vene kui ka kolmandal eesti ajal.

Tarmo Kruusimäe ja Tiit Madisson jutuhoos Hirvepargis

Visasat Estonia TV-3 valis Tiit Madissoni televaatajate tahtel "Aasta inimeseks 2004". Mitme tuhande ettepaneku seas kogunes temale enim hääli, kusjuures lisati just Madissoni kandidatuurile saatejuhi kinnitusel teistest tihemini põhjendusi, miks ta aasta inimese tiitlit väärib, ja enamasti olnud põhjendused — nagu TV-3 kommenteeris — valitsusvastased.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi autasustas Madissoni mullu Eesti Rahva Tänumedaliga №2.

Tiit Madisson on kirjutanud 9 raamatut, sh ühe ilukirjandusliku.

Kuu aega enne surma andis Tiit Madisson oma viimase intervjuu.

Eesti antsiovetliku vastupanuliikumise veterane, kes 2019. a sügisest leviva hiina uue pärgviirustaudi ajal ( mitte et just sel põhjusel ) teise ilma läksid, on ka teisi. Meenutagem tuntumaid:

• Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 )
• Olev Meremaa ( 21. X 1936 — 19. I 2021 )
• Ülle Einasto ( 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021 )
• Ülo Adamson ( 21. Ⅳ 1931 — 6. Ⅳ 2021 )
• Enn Tarto ( 25. Ⅸ 1938 — 18. Ⅶ 2021 )

✥

Vene piirivalvekindral Kortelainen siin ja mujal

MART NIKLUS:

Küllap aitas KGB endine pealik Eesti NSV-s Karl Kortelainen oma tegevusega kaasa nn laulvale revolutsioonile ja "iseseisvuse taastamisele" Eestis. Samuti, Enn Tarto, Lagle Pareki jt arreteerimisega hoidis siin ära "äärmuslikke väljaastumisi" ja "natsionalistlikke provokatsioone". Ega jäägi GULAGi endisele kommunismivangile nüüd üle muud kui ära oodata, missuguse sisuga tulevad järgmised eestikeelsed nekroloogid Moskvas teise ilma läinud "prominendile".

EESTI GEBISTE… 

____________________

Kortelainen, Karl Erkki/Eriku/Efremi/Jefremi poeg — edaspidi KEK 

— KGB piirivalvevägede knd-ltn, ENSV KGB em 15. 6. 1982 — 17. 3. 1990; teeninud MGB/KGB-s alates 1948. Aukraadijada: ltn 1951, vn-ltn 1954, kpt 1957, mjr 1963, al-plk 1968, plk 1972, knd-mjr 1977, knd-ltn 1982. NLKP liige 1953-1991.

____________________

ELUTÄRMINID: 
* 1.4.1930 Malaja Estonija/Nikolaevka k Lääne-Siberi krais, praeguse Kemerovo obl Leninsk-Kuznecki raj-s;
† 3.5.2020 Moskva.

PÄRITOLU: eesti—soome; ema Ella/Elena/Jelena; isa Kotkast pärit kommunist, kes Soome kodusõja järel pages Siberisse, kus ta abiellus eesti tüdrukuga; nende poeg sai eesnime Karl Marxi järgi /Vanemad venestuina: Кортелайнен Эрик Андреевич, Елена Густавовна (Irina Pavljutkina, Veroj i pravdoj. Krasnaja zvezda, 24.3.2010)

KEK & KÜLM SÕDA. Oma esimesel (ja viimasel piirivalve-romantikasse puutuval) lahinguretkel osales KEK MGB Mahhačkala piirivalvekooli õppurina 1950 Novorossiiski kandis, kus ta piirivalve kursantide kolmikus ja kohalike pidalitõbiste abil jälitas Türgist kiirkaatriga (üle Musta mere) tulnud diversandipaari. (Allikas: Pavljutkina) Tema piirivalve-teenistus algas Soome piiril, kordonitöö ulatus Soome lahe kummalegi kaldale, nii Karjalasse kui ka Leningradi oblasti Kingissepa/Jamburi rajooni; ning hiljem karjääri edenedes jätkus N Liidu mitme piiriringkonna staapides.

Enne suunamist ENSV MN-i j.a KGB ülemaks sattus KEK polkovnikuna taas külma sõja eesliinile, seekord nimelt HRV ja NSVL-i piirile naabermaade vastastikuste hõõrdumiste lõppetapis, so sügisest 1975 kuni kevadeni 1982.

 

“Tema piirivalvuri-ellu jäävad pingeline teenistus Hiina Rahvavabariigi piiril, kus relvastet vastasseis Damani saare konfliktiga ei hääbunud, vaid võttis uusi plahvatusohtlikke vorme. Kõik siin oli kui rindel. Neis oludes teenis kindral ligi 8 aastat — staabiülema ning siis Taga-Baikali ja Kaug-Ida piiri-ringkonna ülemana. Ta rinda ehivad Punatähe ja Oktoobri-revolutsiooni ordenid ja armistunud süda, mis tänaseni end meelde tuletab.” (Boris Sergeev, Čest' generala. Pravda, 29.5.2009)

 

Täpsemalt 1974-1975 oli KGB pv-vägede Punalipulise Looderingkonna staabi ülema at ja hiljem KGB pv-vägede Punalipulise Kaug-Ida ringkonna ülema I at; juulist 1979 septembrini 1981 KGB pv-vägede Punalipulise Taga-Baikali piiriringkonna ülem. 

 

Maist juunini 1982 viibis KEK üleliidulises kaadrireservis Moskvas.

KEK & EESTI

 

“Aastal 1982 sai Kortelainen paljudele ootamatult uue määramise — Eesti [NSV] KGB esimeheks. See on ainulaadne juhtum, kui liiduvabariigi julgeolekut juhatas piirivalvur.”

Ta oli KGB esimees Eestis 1982-1990; enne teda, kuni 15.6.1982 oli kohaliku KGB esimeheks knd August Pork; pärast teda, alates 17.3.1990 oli KGB esimeheks knd Rein Sillar. Kortelainenil ei õnnestunud tõkestada eestlaste pagemist NSVL-ist Läände, milleks ta ilmselt oli seatud, selmet kasvas põgenenike hulk tema ametiaastail rekordiliseks. Kortelainen haldas erimeelsete “lõplikku” vaigistamist mh Lagle Parekit, Enn Tartot jt vangistades; 1988-1989 kaitses KGB üleliidulise alluvuse prioriteeti ENSV-liku suvereniteedi ideoloogia pealetungi eest; samuti korraldas Eestis paikneva KGB-arhiivi põhiosa toimetamise NSVL-i kindlustamaks võõrvõimu salateenistuse dokumentivaramut vastupanuliikumise ja rahvusluse tõusulaine võimalike järelmite vastu. 

 

“Kindral K.E. Kortelainen saatis enamiku neist [arhiividest] kindlasse kohta.” (Allikas: Sergeev)

Teenistuse eest ENSV MN-i j.a KGB juhina 1982-1985 sai Oktoobrirevolutsiooni ordeni, mis oli N Liidus tähtsuselt II aumärk. Eemaldati julgeolekukomitee kohaliku ülema kohalt samamoodi ja -aegselt KGB juhtivkaadri uutmisega Läti ja Leedu NSV-des.

MOSKVA TAGURLASED. Pärast lahkumist ENSV-st märtsi keskel 1990 kuni augusti lõpuni 1990 oli KEK taas KGB kaadrireservis Moskvas; seejärel ligemale aasta NSVL-i pv-vägede peavalitsuse ülema I at, ent tagandati, kuna 19. 8. 1991 oli KEK putšistide poolele asunud; järelmina saadeti teda septembris 1991 reservi ja aprillis 1992 erru, ametliku formuleeringu kohaselt seoses haigusega, ka säilitas ta õiguse kanda kindralivormi; hiljem oli KEK personaalpensionär Moskvas; vahepeal -1995- ZIL-i turvavalitsuse ülema at; alates 2000 Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant; kuulus Venemaa veteranide–kindralite aktiivi, mh osalenud Eesti-vastases propagandas — vt avalikku kirja Venemaa presidendile jt (ajaleht Patriot 2002)!

JA VEEL… Teise maailmasõja ajal oli Karl koos ema ja õe Helmi/Veraga elanud Kubanimaal, mis vahepeal, 1942-1943 jäi sakslaste—rumeenlaste okupatsiooni alla; KEK-o abikaasa oli Ekaterina/Jekaterina, tütar Natalja, pojad Feliks ja Oleg; viimane on FSB kindral, seega jätkamas piirivalve-dünastilisi traditsioone.

 

____________________

Kortelainen, Oleg Karli p (*17.2.1955 Zelenogorsk Lng obl Viiburi rajoonis) 

— septembrist 2007 Venemaa FSB piiriteenistuse piirivalve-departemangu analüüsi- ja koordineerimisvalitsuse juhataja; knd-mjr. Vt Kortelainen, Karl juures…

____________________

ISEKIRJA KOMMENTAAR: Kortelaineni aeg ENSV MN-i j.a KGB ülemusena oli fataalne läbikukk… 

Selles ja üksnes selles mõttes aitas KEK kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. 

Töötamaks Eestis vaenulikku võõrvõimu tagavas struktuuris puudus KEK-ol nii isiklik tahe kui ka missioonlik kutsumus, oli varuks küll kuulekus, ilmselt koos truu valmisolekuga täita keskuse iga käsku. 

Kortelaineni etniline taust oli eelise asemel pigem nõrkuseks: soome kommust isa tõenäoline mõrvamine stalinlike “etnotsiidide” raames — ja küllap sestsamast johtuv ema + kahe lapse elukoha-vahetus — Siberi eesti külast Kubanimaale — rahvuse salgamine ja perekondlik kiiks oma läänemeresoome nimesid venestada — need peegeldasid sovetivõimu survel kõigile Kortelaisile sisekõrvast sabakondini juurutet enese-alalhoiu-instinkti, mis tagas ka KEK-o kandidatuuri sobimatuse julgeoleku-komitee-juhiks ENSV-s.

Moskva ülemuste argumentatsioonis tema Eestisse määramisel on aimata pealiskaudsust: küll formaalselt (paberil, mitte suus) oli KEK-ol tulevasele ametikohale kasuks tulev emakeel justkui plussina olemas. Teisalt võiks mõistlikuks pidada Moskva peamaja kaadriosakonna valiku juures otsuse langetamist täisverelise piirivalvekoera kasuks… Kui päriselu poleks tõestanud vastupidist. 

Eesti NSV elanike pagemine välismaale oli ammu silmatorkavaks teguriks — pelga piiririkkumise asemel suisa üleliidulise KGB (piiriväe) mundriau pihta käiv antisovetlik ilming. Aga piirivalve-kindrali seadmisega ENSV MN-i j.a KGB ülemuseks sai see KEK-o teisel ENSV-aastal (1984) sootuks soovimatu ulatusega taudiks — oli juba nagu mingi antisovetlik rutiin. 

Probleemi tausta avavaks selgituseks sobib üks 1980-kümnendi algupoolel KGB-andmestiku najal Läände-pagemist vaaginud uurimus, milles tuvastati sovetirežiimile truudusetuima rahvusena… eestlased.

Vt tabelit!

Vladislav Krasnovi teose “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) Eesti-keskset vahendust saab lugeda Riho Mesilase blogis "Leerivahetuse taud” ( I osa ja II osa )

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Vabandust, aga miks dissidentlik?

Isekirja pilguheit Arvo Pesti «Dissidentlikule liikumisele Eestis aastatel 1972–1987» (Tln, 2009, 664lk, hind 14€) ⍟⍟⍟⍟♾

See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.

Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.

Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.

VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?

Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:

'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.

Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.

Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:

Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.

DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.

Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)

Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.

Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.

Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.

Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.

VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:

Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**

Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...

Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.

* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)

AJALOOLISE ISEKIRJA NR 1 LÕPUKÜLG

Isekiri nr 1, detsember 1982

LÜHISÕNUMEID

Mure eestlaste osatähtsuse vähenemise pärast

Ametlikel andmeil (1979) on ENSV-s eestlasi 64%, kusjuures Tallinnas 51,2% [---]. Mitte-eestlaste sissevoolu soodustatakse peamiselt maa üle-industrialiseerimisega. Uueks sammuks sel venestamise teel on kava rajada Muugale Balti mere suurim sadam, milleks kasutatakse ka mitmete Soome firmade abi. Praegu käivad kolme ehitusfirma läbirääkimised Moskvaga 390-miljonilise (rbl) tehingu sõlmimiseks. Kolmteist Eesti kodanikku saatis Soome töösturitele kirja, milles tuntakse muret sadamaehitusega kaasneva 100000 töölise sissetoomise pärast Tallinna, mille tõttu Eesti pealinnas eestlaste osakaal võib väheneda 35%-ni. Suurt hulka töölisi vajatakse nii ehitustöödele kui ka nendega kaasnevate suurte juurdepääsuteede rajamisele, kuna endised muutuvad ebapiisavaks sadama veosekäibe paisumisega 2,5 korda, võrreldes vana Tallinna sadamaga. Kirjas Soome töösturitele kutsutakse neid arvestama eestlaste rahvuslike huvidega ja katkestama sadama ehituse toetamine. Kirjale on alla kirjutanud ka paljud tuntud teisitimõtlejad: Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Harjukese, Ülle Einasto (sisearhitekt), Ilse Heinsalu, Karin ja Urmas Inno, Lagle Parek, Arvo Pesti (ENSV endise kõrg- ja keskhariduse ministri poeg), Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam.

Hortus Musicus vangis

Varajase muusika ansambel pidi esinema kontsertidega Rootsis seoses TRÜ 350. aastapäeva tähistamisega. Esimene kontsert pidi toimuma 3. novembril Stockholmis, kuid ansambel ei tulnud. Põhjus oli see, et ühele Hortus Musicuse liikmeist ei antud poliitilise ebausaldatavuse pärast väljasõidu-viisat, mispuhul teised asusid seisukohale, et nad ilma temata välja ei sõida. Nõukogude kultuuriatašee Stockholmis seletas juhtumit kui arusaamatust kontserdiplaanide koostamisel – umbes samal ajal tähistati ka kollektiivi juubelit. Samal ajal viibis Rootsis Tartu ülikooli juubeli ja Rootsi kuninga Gustav II surmaastapäeva puhul külas TRÜ rektor Arnold Koop koos abikaasaga. Mõlemad viibisid ka Rootsi kuninga vastuvõtul.

Arvo Pärdi debüüt välismaal

27. novembril 1982 toimus tema teose “Johannese passioon” esiettekanne Müncheni Luuka kirikus. See piibliaineline muusikateos valmis Baieri Raadio tellimusel ja kanti otse üle ka Süddeutsche Rundfunki raadios. 70-minutise teose esiettekandel oli ka autor ise, rohkesti eestlasi ning ajakirjanduse esindajaid. Teos jäi küll vähepärdilikuks, siiski võlus see oratooriumilaadne teos oma originaalsuse ja mitmepalgelisusega, milles võisid veenduda ka Eesti muusikasõbrad, kes on varustatud küllalt kvaliteetsete raadiotega. See oli [Pärdi] 29. teos ning 1., mis valminud välismaal.


[Ülal parempoolsel pildil CD kaas sellesama teose salvestisest, mis kujunes Arvo Pärdi pagulasloome avalöögiks Läänes. Pealkiri: Johannese passioon (Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem) - tekstiga Johannese Evangeeliumi 19-2o-st ladina keeles - kestus 75´ - esiettekanne 27. novembril 1982 Münchenis – esitajad: Wilfried Vorwold (bass), Heinrich Weber (tenor), Karin Hautermann (sopran), Renate Freyer (alt), Anton Rosner (tenor), Guido Kaiser (bass), Rudolf Joachim Koeckert (viiul), Peter Wöpke (tšello), Walter Clement (oboe), Achim von Lorne (fagott), Elmar Schloter (orel), Baieri Raadio koor, dirigent Gordon Kember - tellija Baieri Raadio - kirjastaja Universal Edition]

Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm

TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?

    »   R A H U  K R O O N I K A   «   
TARTU RAHU SAJANDI SÜNDMUSTIK

SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:

“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )

Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL