pühapäev, 10. juuli 2016

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:
«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»
Tsitaadid H'86 asutamisteatest
Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Kas glasnosti-loosungi püstitamise ajal võis üks rühmitus impeeriumi äärealal järgida sarnaseid sihte nagu 45 baltlase memorandum = Balti Apell = Balti Harta, kuna selle esitanute käekäik polnud kaugeltki õnnelik. Seni olid memorandumile allakirjutanud Gunārs Astra, Mart Niklus, Enn Tarto, Antanas Terleckas*** jmt veel ju vangis.

MRP TABU. Õnneks oli Lätist paar sammu ees Kanada sündmustik. Sügisel 1985 algatas Ontario traktoritehases töötav insener ja leidur Markus Hess protestiks sovetiokupatsiooni vastu musta lindi päeva. Liikumist aitas laiendada kevadel 1986 kaasa löönud David Sommerville Kanada National Citizens' Coalitionist, kelle nõuandel sai tähistatav kuupäev 14. juunilt — Põhja-Ameerikas tavaks saanud Balti Vabaduspäevalt — üle kantud globaalsemale 23. augustile. Mais 1987 väisasid Hess ja Sommerville üleilmsel turneel ka Müncheni raadiot, andes intervjuusid RFE eesti, läti, leedu jmt RFE⎼RL-i saatele. Eetri kaudu levis mälestuspäeva mõte tagajärjekalt läbi raudeesriide — Vjačeslav Molotovi ja von Ribbentropi sobingu ( MRP ) vastaste meelavalduste korraldajateni Läänemeremail. Musta lindi üleskutse toimest on tunnistusi nimelt Leedus.***


Musta lindi päev korraldati esimest korda Torontos + veel 20 linnas Stockholmist Seattle'ini MRP aastapäeval 23. VIII 1986, misjärel see kujunes rahvusvaheliseks liikumiseks ( IBRD ) Rahvusvahelise musta lindi päeva liikumise peakomitees olid esindatud eestlaste, lätlaste, leedukate, poolakate, čehhide, slovakkide, ukrainlaste, ungarlaste, rumeenlaste, horvaatide ja Afganistani pagulaskoondised. Päeva tähistatakse praeguseni musta lindi mälestuspäevana nt Kanadas, Poolas ja Leedus. Aastail 1986-1991 kasvas musta-lindi-protestides osalevate linnade hulk iga aastaga poole võrra. Samal ajal reorganiseeriti IBRD protestiliikumisest demokratiseerimist ja privatiseerimist edendavaks koondiseks.

Võõrvõimu nelja kümnendit 1939-1979 iseloomustas kõikjal Läänemeremail muulaste osatähtuse üüratu kasv — Leedus 3,5x, Lätis 4x ja Eestis 5,5 korda! Mõistagi valdas nii absoluut- kui suhtarvudes madalaimale surutud lätlasi kõige sügavam masendus ja demoraliseerumine: põhirahvas oli etnilises jaotuses langemas pooleni ≳51%, kusjuures linnaelanikest oli lätlasi juba 1980-kümnendi algul vaid 45%, sh Liepājas 42%, Riias 38%, Daugavpilsis 12%.

Hoovõtt hüppeks vabadusse ja ettevalmistused otsustavaiks lahinguiks ühel või teisel moel ju käisid
🔢 14 päeva ┇ 14 nädalat ┇ 14 kuud ┇ 14 aastat
e tärmineid täpsustades
┇ kui tuli H'86 Riia meeleavalduse eelteave RFE saateist
┇ kui tuli musta lindi päeva tähistamise üleskutse RFE-st
┇ kui tuli otsus tähistada musta lindi päevana MRP sõlmimist
┇ kui pagulased alustasid võitlust CSCE protsessiga ÷ USA Kongress algatas esimese balti toimetuse avamise RFE⎼RL-is, mis leedu, läti ja eesti teabevälju edendas mitmekesiduse + väe + ulatuse = vabadusmäära poolest.
Teatavasti hakkasid meie vaenlased valmistuma selleks kogunemiseks juba ammu…
… ning kõik toimus «Raadiohäälte taktikepi järgi» — nagu ütles ETA teadaanne ETV diktori suu läbi Hirvepargi ajaloolise koosoleku järgsel õhtul, väites pealegi, et Tallinnas toimunu oli kõigest osa Ameerika Hääle, Vaba Euroopa Raadio ja Vabadusraadio inspireeritud ja instrueeritud aktsioonidest kogu Baltikumis.

Ka Läti esimese antisovetliku miitingu korraldaja-au läks H-86lt välishäältele
Riia 14. VI 1987 meeleavalduse ülevaade RFE analüütikult Dzintra Bungsilt


Külma sõja lõpuvaatusele eelnes 26. V 1986 geostrateegiliselt tähenduslik ja leevas perspektiivis mõjus Čornobyli AEJ-i tuumakatastroof, mille tagajärgi likvideerima tol kevadel—suvel ka Baltikumist sundlähetati 10 tuhat meest.


Liepājā (Liivlinna) tõrvikurongkäik 11. XI 2014
AASTA 1986 LÄTIS: Läänemeremaade etnilist vähikäiku juhtivas Lätis oli lõviosale põlisrahvast selge, et midagi pakilist tuleks ette võtta oma osakaalu languse peatamiseks või järelmite leevendamiseks. Antisovetlik vastupanu polnud Lätis seni sama tuntav kui Leedus või Eestis, oli aga passiivse vastupanu ilminguid. Nii jätkasid läti kirjanikud Glasnosti-poliitika piiril kurtmist kitsaste olude üle läti teoste kirjastamisel ning tõstatasid keelesuhete küsimust, mispeale Läti KP agitpropi juht Anatolijs Gorbunovs kirjanikeliidu aastalõpu-koosolekul manitses mitte "vastandama läti keelt vene keelele", mis viiks "natsionalismini", nagu äsja "näitasid Alma-Aty sündmused".* Oktoobris vallandas Dainis Īvāns ja Artūrs Snipsi ajakirjanduslik uurimus ( «Par Daugavas likteni domājot» Literatūra un Māksla, 17. X 1986 ) avaliku poliitkampaania Daugavpilsi HEJ rajamise vastu ja Väina jõe kaitseks
… EESTIS: Jaanuaris peetud EKP kongressil hoiatas parteijuht Karl Vaino "kodanliku natsionalismi" ilmingute eest. Novembrist asusid kirjanikud massimeedias, alates Holger Pukist, siiski sõna võtma eesti keele, ja alates Arvo Valtonist, Põhja-Eesti keskkonna kaitseks. Mais Eestist Ukrainasse Čornobyli tuumakatastroofi saastet likvideerima sundlähetatud mehed hakkasid juulis streikima, augustis mainis seda pooleldi kogemata Noorte Hääl ja vallandunud ra(a)dioaktiivset kõmu jätkus aastaks…
… LEEDUS: Etnilised suhted olid katoliiklikus Leedus tagaplaanil. Seda ilmsem oli materialismidogmaatika + kirikuvastase kihutustöö kontraproduktiivne tulem. Rahvast köitsid uusvaimsed otsingud: aasta alul saatis 25 leedu noort kohalikele võimuasutusile ja usunõunikule memorandumi rühmituse Krishna Teadvus seadustamiseks — vastuseks olid läbiotsimised allakirjutanute seas. Teisel puhul toimus septembris kõmuline 5 kohtualusega protsess  ➤ filmikroonika 🎥 kõlvatute rituaalide + pseudoguru kummardamise pärast, mis viinud ühe usukaaslase mõrvani 1,5a varem — vaikiti aga maha, et päriselt oli see kristliku usukannataja lugu


Läti sadamalinnas suvel 1986 käed löönud kolmikust kujunes esimene avaliku päevakorra ja koosseisuga antisovetlik rühmitus ateistliku sovetiimpeeriumi anastatud Maarjamaal. Söakust võis neile lisada erimeelsete vabastamine N Liidu orjalaagreist, mis oli USA ja NSVL-i 11.-12. X 1986 Reykjavíki tippkohtumise üks tulemusi. Samast sügisest leeva suveni naasiski vabastatuid Eestisse, Lätisse ja Leetu USA Kongressi Esindajatekoja Helsingi-komisjoni andmeil kokku 23 — vt CSCE, Reform and Human Rihgts: The Gorbachew Record — Mai 1988, W, lk 40 ( PDF-fail )


«Nõukogude Eesti» kinoringvaade: mitu Eesti süümevangi oli veel suvel 1988 vabastamata!

Neli neist vabastatuist — Tiit Madisson  ➤ videointervjuu 📹 + Lagle Parek + Heiki Ahonen + Jan Kõrb — pani 30. VII 1987 avaliku kirjaga EKP ajalooinstituudile ja 2 trükiväljaandele ette MRP salastatud osade avalikustamise. Mõistagi jäi see kiri ilmumata + vastuseta, mis üksnes kinnitas eesti erimeelsete otsustavust liituda balti mõttekaaslaste MRP aastapäevale kavandatud protestiaktsiooniga. Nii laienes n-ö kalendritaktika külmas sõjas sovetiokupatsiooni vastu üle kogu Baltikumi. Kalendritaktika võitu tähistas N Liidu rahvasaadikute kongressi 24. XII 1989 avaldus, mis tunnistas MRP salaprotokolli olemasolu, mõistis pakti hukka ja kuulutas pakti salaprotokolli tühiseks ning kehtetuks algusest peale.


AVALIKKUSE PÕHIMÕTE eeldas põrandaaluse õõnestus- ja kihutustöö asemel avaliku + vägivallatu vastupanu e niisuguste võtete rakendamist, mida 1970-kümnendil olid evitanud N Liidu inimiõiguslaste ringkond ja Baltikumi ainus Helsingi-grupp — Leedu Ühiskondlik Grupp Helsingi Kokkuleppete Rakendamise Toetuseks 1976-1985. Ent nagu viimane ei passinud enam sovetlikku liberaal-dissidentlikku paradigmasse, vaid lisas universaal-humanitaarsele mõõtmele rahvusliku vastupanu-katsena artikuleeritud alistamatuse, nii samuti H'86 võimendas õiguskaitseliikumise rahvuslikku vastasrindlikkust. Avalikustamine, mis pidanuks osalisi kaitsma, ei toiminud sovetistiilis totalitaarsüsteemis kuigivõrd rahvusvaheliste pingete kuhjumise aegu ning teatud määral riskantseks jäi see praktika ka Gorbačovi ajastu algul, demokratiseerimise ja glasnost'i kiuste.

Helsinki '86 asutajaliige ja avalduste autor Linards Grantiņš pandi H'86 tegevuse käivitudes ruttu kinni, istus ära mitu kuud ning pagendati 1987 välismaale. Paari järgneva aastaga liitus H'86-ga avalikult oma kolmkümmend liiget, kuigi umbes iga viies neist sunniti varem või hiljem Läände. Jaanuaris 1988 loodi H'86 juurde 10-line noorterühm Tēvzemei un brīvībai = Isamaa ja vabaduse eest!**

KALENDRITAKTIKA. Helsinkiliste üritused viisid rahva 1987. aastal korduvalt Riia südames kõrguva Vabadussamba alla meelt avaldama — esmalt küüditatute, siis MRP ja viimaks Läti iseseisvuspäeva mälestuseks ⚐⚐⚐ vastavalt 14. VI  ➤ mustvalge filmikroonika 🎥 + 23. VIII  ➤ video 📹 + 18. XI 1987 ( Chicago Tribune ) Nende ettevõtmiste suhteline edu soodustas rahva radikaliseerumist ja vastupanuliikumise laienemist. Kurikuulsa MRP daatumit tähistati avalikult juba kõigi 3 Läänemeremaa pealinnas sünkroonsete ja sedavõrd massiliste koosolekutega, et üle pikkade aastate suutsid need viimaks ⒜ panna proovile sovetliku okupatsioonirežiimi tõhususe, üllatusena ⒝ rabada ideoloogilise üleoleku pettekujutelma suikunud kommusid + hämmastada võõrvõimu kollaborante ning lõpuks ⒟ tõestada idatotalitarismi immuunpuudulikkust + ühest sovetiimpeeriumi läänepoolsemast merelinnast vallandunud vastupanu-pisiku virulentsust 〰 Viru rannast 〰 Varėna laanteni.

Vasakult Rolands Silaraups, Ēva Biteniece jt H-86 miitingul 14. VI 1987 Riias
Miilitsa ja KGB ühishaarang Helsinki-86 meeleavaldusel 23. VIII 1987 Riias

Teine universaalne, pealegi sovetlikes oludes enamgi järeleadlikkust lubav teema oli keskkond. Baltikumis olid vaoshoitud, nüüd aga radikaalsemat vastupanu ärgitanud võõrvõimurite tosin aastat varem käivitatud ohtlikud, ekstensiivsed ja enamasti immigratsioonibuumi kaasa toovad tööstusprojektid, nagu ⓐ Ignalina ( IAE ) tuumereaktorite, ⓑ Daugavpilsi HEJ + Riia metroo ehitamine ja ⓓ Põhja-Eesti fosforiidi kaevandamine.

Moskvas 1970-ndi keskel kuju võtnud kava rajada Kabala ja/või Toolse fosforiidimaardla hõlvamiseks Rakvere kanti hiigelkaevandus ja -rikastusvabrik jäi vahepeal terveks kümnendiks toppama, olles 1977-1978 põhjustanud teaduse ja looduskaitse üldsuses teatavat dispuuti, kuni too plaan tuli jälle päevakorda AD1986. Ehitustööd oma klassi suurima IAE rajamiseks Leedus seevastu olidki AD1978 alanud, nii et esimene tuumareaktor lasti käiku 1983, teise kavatsetud käivitamine lükkus Čornobyli katastroofi tõttu aasta võrra edasi, ühtlasi katkestati kolmanda reaktori ehitamine ning protestide ägenedes järgnesid tolle lammutustööd 1989, kuna neljas tuumareaktor jäigi paberile; kaks IAE-s käitatud reaktrorit suleti EU-ga liitumislepingu alusel 2004… 2009. Kui Eesti keskkonnakaitse oli rahvaliikumisena lõhestatuim + sovetlike salateenistuste poolt ilmselgelt infiltreeritud, siis Läti iseseisvusliikumise + radikaliseerumise mõjusaimaks teguriks sai just ökokampaania, mille juhtidest ajakirjanik Dainis Īvāns kerkis ka rahvarinde ning hiljem sotsialistliku tööpartei liidriks.
Võõrvõimurid püüdsid vastupanu-üritusi isoleerida nii informatsiooniliselt kui ka füüsiliselt. Lätis suvel 1987 startinud vastu-meeleavalduste taktikat jätkati ka iseseisvuspäevade puhul 18. novembril Riias + 14÷16. veebruaril Vilniuses + 24. veebruaril Tallinnas, kus toimusid kompartei «õiglase nördimuse» väljendamiseks lavastatud protestimiitingud Balti küsimuse rahvusvahelise tõstatamise ja eriti USA sekkumise vastu sovetliku Baltikumi siseasjusse. Vastu-meeleavaldused andsid võimaluse tagantjärele öelda ka, et hulgad on tänavale tulles järginud prosovetlikke, mitte võõrvõimu-vastaseid üleskutseid. Kuid see süvendas ka ärevust ja konflikti ühiskonnas, mistap Baltikumi vastupanu-liikumise "parimaks rohuks" jäid kumminuiad, militaar+administratiiv-arestid jms repressioonid, mis sellal kõige rängemad olid Lätis. Kummati lubas ainsana siinne Latvijas TV ekraanile 23. VIII 1987 meeleavalduse empaatilise kajastuse ja kommentaator Mavriks Vulfsonsi suust koguni survemeetmete taunimist. Samal ajal nt läksid Eesti TV reporter Madis Salumi videosalvestused eetri asemel KGB kinnistele seanssidele. Läti KP ideoloogiaboss Gorbunovs ütles hiljem, et…
«… demonstratsiooni lubati arusaamisega, et eeskirju ei rikuta. See otsus ei peegeldanud [Läti NSV nuku-] valitsuse nõrkust, vaid vastupidi — tema tugevust.»
Anatolijs Gorbunovsi intervjuu Juris Dreifeldsile — Balti Foorum, IV, 1987 ( sügis ) nr 2, lk 40-50.
ELUKUTSELT RAHVUSLASED. Teisalt püüdis agitprop manada H'86 tegelasi kas veidrikeks või suisa põlastusväärseks. Rühmituse vaenamise käigus mitu korda vangi pandud merevaigu-juveliir Linards Grantiņšilt, 37, ohjad üle võtnud raadiotehase VEF tööline Rolands Silaraups, 21, nt oli sovetimeedia väitel kui mitte lausa Lääne ringhäälingu kreatuur, siis äralollitatud nooruk kindlasti, kes pealegi imetlevat fašismi, kuna KGB oli 1,5a eest ta kodu puistamisel muu seas leidnud paar saksaegset trükist… Autojuht Raimonds Bitenieks, 43, ühes tütre Ēvaga ( pildil ↑ ) polevat ühiskonnas aga oma kohta leidnud pärast läbikukkunud katset paadiga välismaale põgeneda. Jne.

Helsinki '86 oli koosseisult kahtlemata kirev ja sisemiselt vastuoluline, küsitava võimusuunitlusega rühmitus, mis siiski auväärselt ajalukku läks tänu gladiaatorlike algatajate julgusele ja H'86 tegevuse vaatemängulisusele. Kümme aastat pärast asutamist püüdis H'86 Heino Lāma juhtimisel taas poliitikasse tulla, ent hääbus seejärel oma ebaõnnestunud üritusis erakonnana kaasa lüüa sajandivahetuse Läti võimulaval.

AASTA 1987 LÄTIS: Gorbačov alustas oma veebruariturneed Baltikumis Lätist, väites seal peetud kõnes, et võrdluses aastaga 1940 olla Läti tööstustoodang kasvanud 55x, Eestis 58x ja Leedus — 77 korda! Kolmandat rahvuslikku ärkamist tähistavad meeleavaldused juunis ning augustis paisusid Lätis suurimaks, kogudes esimese puhul umbes 5 tuhat ja teisele 7 kuni 10 tuhat inimest; valitsusvõimude teatel vahistati viimati 85 isikut  ➤ video 📹. Samal päeval, kui helsinkilised viisid lilli Vabadussamba jalamile, kärpis Moskva Daugavpilsi tammi projekti, mis kuulutas võitu ökoloogilises lahingus; lõplikult tühistas NSVL-i valitsus HEJ plaani sügisel. Helsinki '86 oktoobri-memorandum nõudis valitsuse ja rahvamajanduse suunitlemist Läti huvidele, mitmesuguste vabaduspiirangute lõppu ja läti keelt riigikeeleks; viimase ülemnõukogu aasta hiljem teostaski. Iseseisvuspäeval piiras Vabadussamba sisse miilits ja Küttide väljakul lavastati miiting Läti NSV toetuseks.
… EESTIS: Kirjanike üllitised ametlikus pressis muutusid aina avalamaks; maapõue kaitsmise ( fosforiidisõja ) lipu all sukeldus Eesti NSV üldsus esimesse avalikku poliitdebatti. Läti kaudu väisas Eestit Mihhail Gorbačov, väites nn Püha Karla Katedraalis peetud kõnes, et piirkondadevahelises arvestuses jääb ENSV muile liiduvabariikidele võlgu ½ miljardit rubla aastas e täpselt -20% ENSV oma panusest NSVL-i rahvamajandusse ➤ Vremja 20. ja 21. veebruaril 📹 See oli 22-aastase pausi järel teine sovetiliidri külaskäik siia ➤ filmikroonika 🎥. Juunis peeti Tallinna vanalinnapäevil improviseeritud öölaulupidu. Augustis tulid kokku MRP Avalikustamise Eesti Grupp ja nende ajalooline, 2000… 5000-line meeleavaldus, mis Raekoja platsilt liikus miitingule Hirveparki + viis Linda kuju juurde lilli. Septembris ilmus päevalehes Edasi ENSV majanduslikku autonoomiat + rändluspärdeid promov ( IME ) ettepanek. Võrulased nägid oktoobris sovetiaja esimest sini-must-valge lipuga rongkäiku; detsembris loodi Võrus vaba—sõltumatu noortekolonn nr 1.
… LEEDUS oodati asjatult paavsti külaskäiku tähistamaks maa ristiusustamise 600. aastapäeva; Moskva sulges Leedu väliskülalistele lääneriikidest + Poolast justnimelt juuniks, kui oli juubeli hooaeg. Ka Leedus kutsusid endised poliitvangid Leedu Vabadusliigast ( LLL )*** üles protestima MRP vastu, aga valitsusvõimude vastutöö tõttu kogunes vaid tuhatkond inimest, samas oli pühapäevamissalt naasvaid kirikulisi raske eristada demonstrantidest. Teaduste Akadeemia 26. novembri arutelul "ajaloolise tõe" üle kutsus LLL-i liider*** rahvuslippu ja -vappi taastama, mis sai teoks juba 11 kuud hiljem. Erinevalt Eestist või Lätist ei sunnitud ühtki Leedu vastupanu-osalist emigreeruma…


Gorby arve Eesti NSV-le AD1987
Selmet sovetliku kolonialismi ja ajaloo kroonukäsituse moonutusi tunnistama hakata oli võõrvõim oma käsikutega Baltikumis valmis neid vaid kordama. Mis muremõtteid vapustuste aasta 1987 lõpus mõlgutas umbvenelasest EKP juht Karl Vaino, võib aimata 31. detsembril Tallinna parteimaja VII korrusel välmitud soovitusist kompartei allstruktuuri sekretäridele ja propagandistidele ennetada leevaid rahvuslikke tähtpäevi, pühitsedes 23. veebruari jm punaseid kalendripäevi ja üles puhudes nonde "eestilikku" sisu nagu Punaarmee sünni seostamine Keila lahinguga AD1918.

PERESTROIKA-KURSSi pooldavad rahvarinded Eestis, Leedus ja Lätis asutati ⚑⚑⚑ vastavalt 14. IV ► 3. VI ► 21. VI 1988. Massiprotestid, pidevad piketid ja allkirjade kogumised muutusid kevadel—suvel 1988 argiseks, sest neid võimuärritusi mahitav—pealtvaatav talumine oli Baltikumis kõikjal enam-vähem aasta varem alanud ning kestis veel terve järgneva aasta. Samal ajal komparteid toetava uuendusliikumise teke — n-ö revolutsioon alt — märkis poliitilise amokijooksu finišijoont ja ühtlasi parteilise mobiliseerumise stardipauku. Kõige harmoonilisem oli kompartei juhtkonna läbisaamine rahvarindega Eestis, tegutseti nagu paarisrakendis, kuna Lätis ei lastud rahvarindel enne 1989. aastat registreeruda ning Leedu uutmisliikumine toimis kompartei lõhenemisprotsessi reaktiivina. Moskva malekäikudega kohalike komparteide nomenklaturas kaasusid poliitiliste leeride ja ideoloogia hägustumine, kuna varem või hiljem sööstsid kommud + kollaborandid kogu Baltikumis kujundlikult öeldes kuube pöörama.

Baltikumis taandus Külma sõja rindejoon seega kohalike võimude ja rahva eraldusjoonelt võimutipu poole, kusagile üleliidulise ja kohaliku võimutasandi vahealale. Võimusurve ülalt kahanes ja asendus survega alt, rahvaliikumistelt (võõr)võimu(rei)le. Pealegi ülimalt tulemuslikult, saavutades igas mõttes kuumadel suvekuudel 3 ennekuulmatut järeleandmist:
  • kõigi Läänemeremaade rahvuslipud said avaliku kasutusloa etnosümbolina +
  • kõigi Baltikumi liiduvabariikide põhikeele õiguslikku seisundit tõhustati +
  • eemaldati MRP-d katnud "valged laigud", st ametliku saladuse loor lisaprotokollidelt ☛ langetati, mida oli taotlenud muu seas H'86, kuid eriti MRP—AEG ning kust loogiline sammuke edasi olnuks Balti riikide sovetiseerimise kuritegelikkuse, vastavate NSV-de illegitiimsuse ja sovetiokupatsiooni õiguslik omaksvõtt Läänemeremail — midagi sellist Moskva tänaseni aga pole teinud.

Purustamaks teabesulgu hakkas septembris 1987 ilmuma alul MRP-AEG Infobülletään ja kuu lõpus ka H'86 ajakiri Auseklis ( Koidutäht ) Kogumahult võrreldava, kuid regulaarsema ja asjalikuma infobülletääni viimane, XXIII number ilmus aasta hiljem. Mõlemad olid ametliku tsensuurita rahvuslikud üllitised, kuid lätlaste oma, mille viimane, VII number ilmus oktoobris 1988, oli sisult laiem, poliitikast kunstini küündiv üldajakiri ja pigem sarnane järgmisel suvel Eestis ilmuma hakkava Heinakuuga, kui jätta kõrvale Auseklise mõneti piiratum vaade kodustele ja maailma asjadele. Veel üks Läti väljaande märkimisväärne erinevus põhjanaabri kaaslasist oli ( deklaratiivne? ) Gorby-meelsus, justkui eelkajana leevaile rahvarindeile perestroika teotuseks ( ERR ja Latvijas Tautas fronte ) või Leedu Uutmisliikumisele ( Lietuvos Persitvarkymo Sąjūdis ) Osundagem Koidutähe 121-leheküljelise avanumbri sissejuhatust:

«[…] Me usume, et tsensuurivaba, sõltumatu ühiskondlik ajakiri aitab kaasa partei [=NLKP] ja valitsuse ümberkorralduste poliitikale avalikustamise ja demokratiseerimise suunas, ületada stagnatsiooni ja isikukultuse negatiivseid järelmeid ning edendada uut mõtteviisi ja demokraatlikku kultuuri meie vabariigis… [kus seni] … ei ole toimunud olulisi ja põhjapanevaid muutusi… […] Olgem selle NKLP evitatud uue aja juhtideks ja aktiivseiks toetajaiks… [kusjuures Auseklise toimetus tõotab] … võidelda šovinismi, vägivalla ja marurahvuslusega […]»
ROOSA PERSPEKTIIV… Niisugune perestroika-platvorm + enda haakimine mõttes režiimiešeloni räägivad kas rumalusest või osadustundest, kuid kindlasti mitte vastasseisust võõrvõimuga — ennemini olupoliitikast kui valmisolekust opositsiooniks. Küllap polnud teatav värvi-, koha- ega ajataju ähmasus toona erandlikud, arvestades ka sovetoloogide loomupärast võimetust ennustada sovetiaja lõppu. Ka paljud punakatku tohtrid Läänes olid ise pisikukandjad ja prosovetlik kallak ei olnud sovetoloogide puhul erandlik. Sovetoloogilise narratiivi ori oli ka nii hinnatud eestlasest NSVL-i + Kremli poliitika eriteadlane nagu Tönu Parming.

Ühes pagulasväljaandes, mis sihiseadelt oli igatahes objektiivne, nimetas dr Parming AD1988 üldhõlmavalt Eesti—Läti—Leedu «rahvusliku uuestisünni aastaks» ja pani selle avatärminiks 1.-2. aprilli, mil toimus…
Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum; võetakse vastu resolutsioon XIX üleliidulisele [NLKP] parteikonverentsile.
… ent oma arutelus eesti haritlaskonna uutmismeelsusest jõudis ta sellise ( Isekirja rõhutus ) fantastilise järelduseni:
Jah, balt[imaa]lastel on tõesti põhjust kaebusteks! Kuid ajalugu ei saa ju ümber teha ning ainsaks realistlikuks teeks ja käitumisviisiks on aktsepteerida olukorda, mis on tekkinud ja püsinud juba peaaegu pool sajandit. Iseseisvus on ebarealistlik unelm, N Liidu majanduslik ümberkujunemine kõikide hüvanguks võib aga teoks saada. Järelikult balt[imaa]lased peaks tegutsema N [Liidu] heaolu ja õitsengu eest. […] Balti liiduvabariigid on […] esile kerkinud olulise avangardina Gorbatšovi poolt arendatavas perestroikas. Ja neist on saanud ka Nõukogude rahvuspoliitika polügoon. […] Füüsiline vägivald ei ole välistatud ja pole täiesti mõeldamatu, et Riiast või Tallinnast võiks kujuneda Nõukogude Belfast või Beirut. Kuid see teeks siis lõpu ka perestroikale, mida N [Liidu] juhtkond nii väga arendada tahab.
Balti Foorum, V, 1988 ( sügis ) nr 2, lk 5-6, 17-18.
Rahvusriike üldiselt ja baltimaalaste poliitilist iseseisvust konkreetselt välistava koolkonna teoreetikud lähtusid poliitspektri värvipimedast jaotamisest hääde… ( leninlased/ uuendusmeelsed/ gorbačovistid/ rahvuskommunistid ) ja pahade kommude ( stalinistid/ rangeliinlased ) vahel, mistap põlisrahvale õigusi taotlevaid rahvuslasi loeti kas liiga räigeks või ülearuseks vooluks, kes eiras tegelikkust ja/või rikkus ära "mängu ilu"/ "kõigutas ohtlikult paati", st tegutses võimu juures olijaid vastustades, selmet võimukeskusi tasa ja targu "reaalpoliitika" vaimus mõjutada uuenevat komparteid Mihhail Gorbačovi "õigel kursil" toetades. Kuna rahvusküsimust alahindasid nii Gorbačov N Liidus kui Gorby-maniakid Läänes, olid mõlemad harudlaselt lühinägelikud taipamaks, et vabadus peagi saavutatakse ja mitte Gorbačovi targal juhtmisel, vaid tänu tema ettenägematusele. Kas nägi ükski kroonu- või vasakliberaal kaugemale rahvuslikust autonoomiast uudetud NSVL-is? Surrogaadiks valiti ikka ja alati kokteil «Utoopia», kus põhiosaks kommunismi-vadak + homoöpaatilistes annustes demokratismi + turumajandust + humanismi.
Rahvarinde eesmärgiks on saavutada [rahvaste enesemääramise praktika] uus sisu, mis väljendub [liiduvabariigi] suveräänsuses, IME-s, humanismis ja demokraatias. Mismoodi me selle aga teoks teeme, sõltub konkreetsetest oludest, ja need on määratud poliitiliste realiteetidega.
Edgar Savisaar ERR-i I kongressil 1. X 1988 Tallinnas

AASTA 1988 EESTIS: Rahvuslikult olulisiks daatumeiks valmistudes turvasid võõrvõimud suuremaid linnu veebruarist täiendavate repressiivüksustega… «[M]ingit tagasiteed kodanliku EV juurde ei ole ega saagi olla…» teatas 20. veebruari teleesinemises EV tulevane president Arnold Rüütel. Veebruaris—märtsis toimuski mitu organiseeritud massiprotesti Tartus, Tallinnas jm. Eesti TV jättis ära 21. märtsiks välja kuulutatud otsesaate «Arupidamine» MRP-AEG liikmetega; ka mujale ENSV meediasse neid ei lastud. Juunis kordusid Kadriorus mullusest suuremad öölaulupeod ( laulev revolutsioon ), mille ETV maha vaikis. Eesti NSV avas Nõukogude liiduvabariikide nn suvereniteetide paraadi 16. XI seadusandlikku autonoomiat deklareerides. Oktoobri algul oli rahvarinde asutav kongress…
… LÄTIS: Märtsi hakul algatas kirjanike- ja kunstnikeliidu ühisistung märtsiküüditatute mälestamise, millega läks kaasa ametlik meedia, nii et 3 nädalat hiljem Läti Ema monumendile lilli toov rongkäik oli mitu tundi pikk ( ≳15 000 ) Kuu hiljem vastustas keskkonnakaitse-klubi VAK 10-tuhandelisel meeleavaldusel 🎥 metroo ehitamist Riiga; projekt tühistati. Kuigi juuniküüditamisi tuli mälestama juba rekordiline sada tuhat inimest ja kogunemine toimus okupatsiooni ajal esmakordselt rahvuslipu all, jätkas järgnev Läti KP keskkomitee juunipleenum rahvusluse ilminguid taunivat joont. Vahepeal kontserdisaaliks muudetud Riia Toomkirik tagastati luterikirikule ja säält hakati otsesaateid tegema. Oktoobri keskel rahvarinde asutav kongress…
… LEEDUS… lämmatasid proteste mahasurumine + teabesulg + desinformatsioon + kontrpropaganda enim. Veel 28. septembril kasutati jõudu poliitilise meeleavalduse vastu, millega Leedu Vabadusliiga LLL vastustas 49 aasta eest sõlmitud Saksamaa salalepet N Liiduga Leedu hõlmamiseks sovetisfääri. Ent tuli ka leevendusi ja nimelt usualal: ametlikult tunnustati usupühi, tagastati Vilniuse katedraal katoliiklasile ja alustati missade ülekandeid. Samuti riiklike sümbolite alal, kuna Leedu NSV taastas 17. novembril, enne põhjanaabreid iseseisvusaja hümni ja rahvuslipu. Märuliüksuste rakendamine LLL-i meeleavaldusel tihendas ühirinnet Sąjūdise uutmisliikumisega ja süvendas viimase lõhet kompartei tagurliku juhiga, kes järelmina peagi asendati. Tulemuslik oli roheliste + uutmisliikumise uljas ökoaktsioon 17. septembril, kui 5949 inimest ühendas käed IAE-d piiravaks elavaks ketiks tuumajaama kolmanda reaktori ehituse peatamise nõudeks, mille Moskva samal aastal ka täitis. Oktoobri lõpus Sąjūdise asutav kongress…


OPOSITSIOONITAKTIKA. Kalendritaktika evitamise järel tuli esimese antikommunistiku erakonna — Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei — pidurdamatu murrang poliitikasse. See tähendas, et sovetliku okupatsioonirežiimi ärritusläve kompimise taktika täienes puuduva lüli — visionäärse rahvusliku strateegiaga. Erakonna idee sõnastas budist Vello Väärtnõu — ➤ videointervjuu 📹 — sügisel 1987, osutades ERSP-ettepaneku eesmärgina omariiklusele + sovetiimpeeriumi nõrkusele selle aate eeldusena. Sisult ei olnud see aga antisovetlik, vaid n-ö sovetlik—separatistlik dokument, mida kinnitasid sagedased viited ENSV-le ( tekstis esineb 12x ENSV ÷ 3x EV ) ja «rahvusriigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise» lähtele seniolematu «ENSV kodakondsuse» aluselt. Ettepanekus… piiritleti oma kodakondseid kui N Liitu inkorporeerimise eelse Eesti kodanikke + nende järglasi + muid eesti keele valdajaid. Dokumendi sõnastuses:
… automaatselt on kodakondsuse saamise õigus kõigil, kes kuni 6. VIII 1940 omasid EV kodakondsust, ja nende järglastel, aga samuti kindlaksmääratud tingimustel isikutel, kes valdavad eesti keelt nii kõnes kui kirjas.
Erakonna loomiseetele pani oma käe alla 14 isikut ja ettepanek saadeti teavituseks ENSV nukuvalitusele, samuti ajakirjandusele, kus nagu tavaliselt jäeti see avaldamata. Et ERSP algatajail ligipääs sovetlikule massimeediale puudus jms toona koha peal polnudki, siis kaasati vabadus- ja rahvusaate leviüritusse Lääne pressi esindajaid, kelle bürood olid olemas vaid N Liidu pealinnas. Oli irooniline, et peale omakirjastusliku = minitiraažiga MRP—AEG infobülletääni polnukski ERSP sihiseadeid, kus toonitati Moskvast sõltumatut rahvusriiki, selgitada mujal ega muidu kui Moskva-kaudsel viisil.

Sääl siis kutsutigi 30. I 1988 kokku ERSP loomiseedet tutvustav pressikonverents, eestvedajaks Vello Väärtnõu —➤ videointervjuu 📹 — kes ühtlasi soovis osutada ateistlik—kommunistliku NSVL-i lagunemise võimalikkusele, näidates selle katalüsaatorina oma vaimuvellede budalaste—taolaste seltskonda Eestis. Pressikonverentsil viibisid ettepanekule avaringis allkirja andnud Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula, teispool lauda USA ajalehtede New York Times + Washington Post + Chicago Tribune ja telekompanii ABC esindajad. Nii kirjutas ajakirjanik Philip Taubman selle põhjal Eesti-teemalise artikli, mis on dateeritud 5. veebruariga, kuna ta külastas vahepeal ka Eestit. Ent «In Soviet Baltic, an Unintended Openness» ilmus NYT-s alles 10. veebruaril. Illustratsiooniks oli foto Moskvas ühe erakorteri ümara söögilaua taga istuvast eestlaste kolmikust — Eke-Pärt Nõmm, Vello Väärtnõu ja Ärvi Orula —
… kes kõik kirjutasid alla dokumendile, mis kustus üles looma sõltumatut poliitilist parteid N Liidus.
Samas veenis selgitav kirje, nagu oleks ülesvõte tehtud Eestis. Lisaks oli kirjutise juures Eesti + Läti + Leedu skemaatiline maakaart.

©Philip Taubman/NYT, 1988. Taubman oli 1986-88 New York Timesi Moskva-büroo juhataja.

Artikkel oligi vormitud reportaažiks Eestist. Nii mainiti ka Tartu 2. veebruari sündmusi, mis olid seotud rahulepingu sõlmimispaiga ja aastapäevaga. Taubman märkis taustaks veel ETV mullust vaenutööd Hirvepargi MRP-meeleavalduse vastu, samuti oli jutuaineks IME. Muide, majandusteadur Made, keda tutvustati Gorbačovi majanduse detsentraliseermise loosungeist indu saanud IME-projekti põhiautorina, oma intervjuus Taubmanile välistas IME poliitilisi järelmeid. Kohaliku TV teadustajat kujutas NYT reporter seevastu vastalisena, kuna ETA 23. VIII 1987 Hirvepargi meeleavalduse ametlikku kommentaari ette lugedes too "keeldus kaamerasse vaatamast"… New York Timesi ajakirjanik mainis lõpuks Leedu ja Eesti iseseisvuspäevade lähenemist, milleks olid ta sõnul valmistumas nii valitsusvõimud kui rahvuslikud rühmitused.

Moskvas avalikkusele tutvustatud ettepanek moodustada Eestis uus partei saavutas kõlapinna kodumaal tõesti alles pärast välisajakirjanduse kajastust. Murda teabesulust välja polnud lihtne, vaba teabevoolu Eestist ei Läände ega mujale aasta 1988 algul praktiliselt polnud.

Esimene ERSP juhatus: vasakult esimees Erik Udam, Lagle Parek, Vello Salum, Eve Pärnaste (+ pildilt puuduv Mati Kiirend) ©Tunne Kelam, 1988.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutati 20. VIII 1988 e 10½ kuud pärast eostamist. Organiseerimistöö oli takerdunud algatajate välispagenduse tõttu, mistap erakond kaotas aega ja juhiosa võimuvõitluses, seda nii sisemaisel, kuhu juba oli ilmunud paar protoparteid, kui ka Balti tandril. Lõuna pool olid juba võimulava piidlemas minevikult tulevikule rõhku asetav Läti Rahvuslik Iseseisvusliikumine ( LNNK — asutatud juunis 1988 ),** samuti Leedu Vabadusliiga ( LLL — asutatud juunis 1978 ),*** kes oli alustanud 10a varem põranda all ning nüüd oma võitlustandri tänavaile ja väljakuile kandis, kuid vabadusvõitluse uutel etappidel jäi kalendritaktika juurde, mistap LLL elas oma kõrgaja üle aastail 1987-1989. Eesti Kongressil, mis ei põhinenud erakondlikkusel, oli ERSP mõju 14-23% ning Riigikogu valimistel 1992 sai ERSP 101-st saadikukohast 10, kuuludes järelmina esmalt peaminister Mart Laari ja seejärel Andres Tarandi valitsusse. Täitnud programmilise eesmärgi — EV taastamise — erakond sellise nime all kadus = suubus AD1995 uude Erakonda Isamaliit. Hirvepargi esimese miitingu korraldaja Tiit Madisson üritas ERSP-d AD2009 taastada,**** ent pettus Eestis ( loe: veendus siinse võimuelu nõtruses ) ning paar aastat hiljem Hispaania kuuma päikse alla ümber asudes kuulutas, et Eesti on rahvusliku hääbumise teel — arukamad lahkuvad elama võõrsile või tõmbuvad endasse, loobudes närvikava huvides ajalehtedest ja TV-st.

Eesti eeskujul sugenesid sovetiimpeeriumi aladele ka ERSP nimekaimud — nagu AMİP Aserbaidžaanis, სედპ ( ingk GNIP ) Gruusias, «İttifak» Tatarstanis + Venemaal — kõik nad elasid üle oma eelkäija.

AUSUS JA VABADUS. Näiteks nukurežiimide poliitilise siiruse astmest olid keeleseadused. Eesti keele kuulutamist riigikeeleks 5. XII 1988 järgisid lõunanaabrid samaväärsete sammudega. Ka keeleseadused valmisid AD1989 esiteks 18. jaanuaril Eestis + nädal hiljem Leedus + neli kuud hiljem Lätis. Kuna kõikjal sätestsid need ka vene keele seisundi, pöördus keeleseaduse algmõte äraspidiseks, kaitstes hoopis vene keelt põliskeelte pealetungi eest. Sestap oli Läti NSV keeleseadus sisuliselt läti ja vene keele võrdsust sätestav — teksti formaalselt eritledes siiski vahekorraga 4:3 riigikeele hüvaks; ENSV keeleseaduses kaldus suhe pisut enam vastse riigikeele hüvaks — 3:1 vene keele ees; enim 4:1 oma nn titulaarse keele õigusi riigikeelena tagav oli Leedu NSV keeleseadus. Keelesuhete alal olid vastava seadusandluse järgsed muutused minimaalsed, muulastest jäi Eestis ja Lätis keskeltläbi pool umbkeelseks ning põhiliselt kehtis edaspidigi sovetiajal saavutatud status quo. Tegemist oli lõigukesega sovetlik—sotsialistliku liiduvabariigi vormilise suveräänsuse õigusliku sisutamise ja demüstifitseerimise üritusis, mis põhimõtteliselt olid nurjumisele määratud. Keeleseaduse propagandaefekti ei saa aga eitada.

Sovetliku totalitarismi ( sh superreaalsuse = totaalse võimuga pealesurutud näivtõeluse ) murendamine perestroika võimuvavahenditega = reformide + poliitdebati + glasnosti kombinatsiooniga ülalt => tervendas ühiskonda, õõnestas kaksikmoraali, edendas dialoogi, vaadete pluralismi, kergitas pinnale varjatud rahvaandeid jne.

Taastada EV 1920. a rahulepingu alusel!
Rein Kaleva kiri ENSV nukupresidendile
Ühes ajaloo-tunnetusega ärkas rahva tulevikutaju. Hakkas võsuma uus poliitiline mütoloogia, kirjanurki lehtedes ja võsturuume nukuvalitsuses ummistasid Ivan-Oravad, kes samuti nagu juuresoleva kirja autorgi juba ausalt ja avalikult toetasid omariiklust + EW taastamist. Nagu ütles kuulus ameerika vabadusvõitleja, on vabadus igaühe õigus olla aus + arutleda ja kõnelda ilma teeskluseta.
Võitluses rahvusliku vabaduse eest on Läti üsna nõrk lüli…
Läti RR-i juht Dainis Īvāns Läti+Eesti kogunemisel Arakste külas kl 10 õhtul 23. VIII 1989
Läänemeremaade poliitilise rinde kaitsetum lõik oli Lätis. Eestis võib-olla tugevaim, nagu vihjas MRP juubeliks korraldatud inimahel, kus eestlaste edu aitas sepistada riikliku propaganda aparaati kuuluva ringhäälingu kaasamine. Keti eelproov + algtõuge oli pigem ökoloogiline ja leidis aset Ignalinas 17. IX 1988, kui inimahel piiras sisse IAE. Nii Balti tee kui Balti ketina tuntud inimahela ulatus oli geograafiliselt sada korda suurem ~700km. Läti lõik Baltijas ceļšis oli seejuures pikim, 265km, kuid naabreist hõredam. Miitingu kõrghetkel — kl 7 õhtul 23. VIII 1989 — leidus säälses ahelas kümnete kilomeetrite pikkusi lünki; samuti oli Eestis ja Leedus ( Baltijos kelias ) lühemaid katkestusi. Guinnessi rekordikogumikes 2002-2005 jm pealiskaudseis menukeis on peetud Balti ketti kummati tegelikust lühemaks, inimhulka aga suuremaks. Vaevalt osales inimahelas miljonit inimest, rääkimata kahest miljonist. See on üks suur (ilu)vale tollaseid suurkogunemisi metafüüsiliselt paisutavate müütide reas. Mõistagi pole küsimust — Balti kett oli rahvaarvult pisukeste Eesti + Latvija + Lietuva koostöö väärikas ja suurim tõik. Baltikumi ühise ajaloo esimene megamiiting pälvis seni ehk laialdasimat väliskajastust ja pani meie eneseteadvuses paika pöördumatu tõsiasja, et taasiseseisvumise vastustamine ei olnud suvest 1989 enam mõistetav muidu kui ilmse tagurlikkusena. Ükski kompartei Balti ketiga seatud priiusläve ületada ei suutnud.

Nõukogude Liidu kompartei keskkomitee 26. VIII 1989 avaldus, mis loeti ette samal õhtul N Liidu Kesk-TV Vremjas ja mis ilmus järgmise päeva lehtedes, õgvendas rinnet Moskva külmas sõjas Vilniuse + Riia + Tallinnaga. Rahvusvaenu siin ju vaevu varjati! Nii kordus NKLP KK avalduses sõnatüvi  -национал-  26x:
[…] Destruktiivsete, antisovetlike ja olemuselt antinatsionaalsete jõudude tegevus, natsionalistlik atmosfäär on viinud niisuguste põhiseadusvastaste aktide võstmiseni vabariikide riigivõimu tasandil, mis on vastuolus meie riigi föderatiivsete põhimõtetega ja eeldavad vabariikide muulastest elanike diskrimineerimist.
23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Tuhandetele inimestele peale surutud loosungid olid tulvil viha Nõukogude korra, venelaste, NLKP, Nõukogude Armee vastu. […]
Asi on läinud nii kaugele, et Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, et natsionalistlikud liidrid tõukavad neid kuristiku poole. Kui neil õnnestuks oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla. […]
Seepeale kompartei tippjuhid nii Eestis, Leedus kui Lätis rahustasid rahvast, kuid nõudsid Moskvalt diferentseeritumat lähenemist, selmet kogu Baltikumi ühte patta panna. Samuti lubasid nad N Liidu koosseisu jääda. Vaino Väljas välistas seejuures separatismi ja märkis uuenenud liitu, mis Ivars Ķezbersi täpsustusel pidi olema "sotsialistlik föderatsioon". Samas selgitas 29. augusti Vremjale antud intervjuus Väljas ➤ ЦТ СССР — 29.8.1989 — video 📹 …
Separatism pole meie [eestlaste] loosung […] Jah, Nõukogude Eesti jääb Nõukogude Liidu koosseisu…
MURDELINE SUVI AD1989 — otsustav aeg sovetiaja aastate reas. Rahvustunde täieliku rehabiliteerimise ja poliitilise pluralismi sunnil tuli poliitmonopoli valdaval komparteil näidata selgemat rahvuslik—demokraatlikku hoiakut vältimaks avalikkuse täielikku usaldamatust. See õnnestus iseäranis Leedus, kus kompartei sai esimesena üle kartusest omariiklusele suunistuda. Massiprotestid olid ajendamas kommuniste + kollaborante parandama oma meel(sus)t ja vahetama külma sõja leeri või vähemalt lipuvärvi, samas Läti/Eesti iseseisvuspüüdlust salates. Sestap ei piisanud vabadusvõitluses ainult taotlusest valitsejaid mõjutada, vaid tuli võtta võim ka üle. Kui ajaloos korduvalt oma rahvusriiki reetnud ja salanud punased + roosad rahvarinde-liikumised lisaks uutmisele soovisid nüüd tõesti omariiklust, ent salgasid + varjasid seda kiivalt, siis ei olnud nad ju ausad. Igal juhul olid liidrid neil silmakirjalikumad kui iseseisvusliikumisel või rahvusliku sõltumatuse erakonnil.

Juulis 1989 kaasati rahvarinnete juhid Leedu ja Eesti (võõr)võimurite poolt ka kummagi maa (nuku)valitsusse. Ent Lätis toona hoopis süvenes lõhe rahvarinde ja kompartei juhtide vahel niivõrd, et kaaluti Tautas fronte programmi radikaalset uuendamist Läti täieliku poliit+majandus-sõltumatuse punktidega, selmet N Liidu föderaliseermist + liidulepingut taotleda. Balti keti ühisponnistuse taustal jäi Läänemeremaade vabadusvõitluse ühtsus pinnapealseks, eeskätt näivaks, eriti lõunatiival. Baltikumi iseseisvusliikumise veelahe järgis rahvus(aja)looliste eripärade relfjeefi.

Balti keti otsa Vilniuse Katedraali ees sepistasid välisleedukad. ©Zenonas Nekrošius, 1989.
Eesti ja Läti omariikluse pooldajad asusid looma registrit kodanikest, kes n-ö kandes riigiõiguslikku järjepidevust eviks otsustusõigust omariikluse taastamise üle. Need pidid olema kodakondsed AD1940 seisuga + nende järglased, kelle registreerimiseks moodustati komiteesid, samuti registreeriti nii Lätis kui Eestis kodakondsust taotlevaid võõrriikide kodanikke, tulemina kanti hääleõiguslike registrisse Eestis 70% ja Lätis 36% täiskasvanud elanikke ning valimistel osales vastavalt 591 500 ja 707 800 inimest. Kodaniku-ühiskonna üldisse äratamisse tublisti panustanud rahvarinded jäid kõikjal kodanike komiteede suhtes ettevaatlikuks, kuigi üksikisikuna lõi neis kaasa ka rahvarindelasi.

Rahvarinded ei rutanud soostuma riigiõigusliku restitutsiooniga. Eestimaa Rahvarinne oli tähistanud oma 13. III 1989 volikogul Paides ära ka vastava lahknemispunkti, lubades kodanike komiteid toetada ainult sel «juhul, kui osutuvad teostamatuks IME täieliku ellurakendamise taotlused ning lakkab Eesti poliitilise suveräänsuse laiendamise seadusandlik protsess». Seega koostööd pehmelt öeldes ajatati ja õigusjärgsuse ideoloogia lükati kaugemale sahtlinurka, et see ei segaks rahvarindele meelepärasemaid kontseptsioone Eesti NSV-st kui nn II vabariigist ja — sellest tulenevalt — ENSV kodakondsusest. Pealegi ei eeldanudki IME poliitilist sõltumatust ega loobumist majanduse plaanilisest ja Moskva-kesksest juhtimisest. Ehkki ERR-i juhtkonna eitav hoiak kodanike komiteede osas jäi vankumatuks, olid nood vähemalt surveliikumisena soodaks tõsiasjaks ERR-ile enda positsioneerimisel mõõduka partnerina võimukeskuse jaoks. Selle vihi pani ERR kaalukausile alul ENSV nukuvalitsuse ning varsti ka Moskvaga lävides — mõlemal puhul poliitilise kauplemise argumendi + survevahendina protsessis, mis jõudis sihile, kui N Liidu ülemnõukogu 27. XI 1989 seadustas Leedu, Läti ja Eesti majandusliku iseseisvuse.

Soodsama ajaloolise + demograafilise + poliitilise + territoriaalse geneesiga Leedu valis AD1989 aga teise tee. Nii ei kõhelnud sealne ülemnõukogu tagamast 29. IX 1989 otsusega hääleõigust ka okupatsiooniarmee Leedus baseeruvale isikkoosseisule — otsemõttes okupantidele! Ja viis nädalat hiljem otsustas Leedu sisuliselt kodakondsuse 0-variandi kasuks.

AASTA 1989 EESTIS: Eesti Kristlik Liit, EMS ja ERSP toetasid kodanike komiteede liikumist. Aasta lõpuks oli EW kodakondseid ja nende järglasi registreeritud üle 500 tuhande. Mais kutsus politoloog Rein Taagepera Eesti hukkuva NSVL-i küljest päästmise koostöö võimaldamiseks 2 sümboolset tähte ENSV nimetusest kaotama, mis sai teoks aasta pärast E(NS)V ÜN-i 8. V 1990 seadusega. Suvel alustas kuni 50 tuhat venemeelset poliitiliste uuenduste + valimiste paiksustsensuse vastu protestistreike ja töösulgusid, mis olid üleliidulise ametkonna mahitatud/õhutatud. Augustis korraldati inimahela moodustamist Balti teel riigiraadio kolmetunnise otsesaate kaudu. Omariikluse taastamise avalik diskussioon sai priiks kammitsaist, ehkki ERSP-d ega teisi uusi erakondi ENSV nukuvalitsus ei registreerinud, erinevalt ERR-ist ja Rohelisest Liikumisest. Rahvarinde juht Edgar Savisaar kaasati ka ENSV valitsusse. Sügisest keelitas patsifistlik liikumine Genf '49 Eesti kodanikke NSVL-i relvajõudude sundajateenistust eirama ja tolle isikutunnistusi loovutama
… LÄTIS: H'86, LNNK ja Läti Keskkonnakaitse Klubi toetasid kodanike komiteede liikumist, mille sihiks oli Läti kodanike kongress. Aasta lõpuks oli registreeritud üle 700 tuhande. Balti keti saatele riigiraadios tegi takistusi kohalik kompartei. Ženēva '49 ja H'86 noortekoondis Tēvzemei un brīvībai lülitusid sügisel avalikku kampaaniasse sundajateenistuse vastu…
… LEEDUS: Umbes 1,5 miljonit leedulast allkirjastas üleskutse lõpetada sovetiokupatsioon. Balti ketti korraldati muu seas lennukeilt, mistap nende kasutamist püüdis keelustada lennundust haldav üleliiduline ametkond koostöös KGB-ga. Sąjūdise juht Kazimira Prunskienė kaasati valitsusse. Sügiseks oli parteisarnaseid rühmitusi rekordiliselt üle 20, mh oli taastatud ka sõjaeelseid erakondi. Tuhatkond noormeest rebis avalikult puruks ja põletas sõjaväepileti vastustamaks 1949. a Genfi konventsiooni alusel sundvärbamist NSVL-i relvajõududesse. Aasta lõpuks eraldus NLKP-st ja iseseisvus Leedu KP, kus põlisrahvuse osa ületas põhjaanabrite KP-sid. Detsembris tühistas ülemnõukogu sellegipoolest kompartei võimumonopoli Leedu NSV põhiseaduses — esimese liiduvabariigina NSVL-is.


SIIRDEAEG on täpsemalt eritletav kolmes valdkonnas: üleminek ⒜ totalitarismilt demokraatiale, ⒝ käsumajanduselt vabaturu-majandusele ja ⒞ impeeriumist omariiklusele. Viimase täiendav tahk — üleminek legitiimsusele riikliku järjepidevuse mõttes — ilmnes alates AD 1990 ❡❡❡ Eestis 3. märtsil ▶︎ Leedus 11. märtsil ► Lätis 4. mail. Seejuures vaid Läti jõustas sõjaeelse põhiseaduse taas, kuna Eesti ja Leedu valisid eri määral restitutsiooni põhimõtteid austades siiski uue alusseadustiku kasuks. Siirdeaja lõpuks sobivaid tärmineid saab valida pikemas ajalõigus, olenevalt kriteeriumidest, alates augustiputši järgseist päevist AD1991 kuni 31. VIII 1993, mil sai läbi okupatsioon Leedus, või kuni 31. VIII 1994, mil okupatsioon põhiliselt lõppes Eestis ja Lätis — v.a Paldiski + Skrunda baasi ajutiseks jäetud militaareksperdid, samuti v.a nood võõrväe üksused, mis nüüd paigutati teadmata ajaks Eesti ja Läti idaaladele, mille Moskva oli VF-i koosseisu inkorporeerinud aastail 1944-1946. Riia on vahepeal, detsembris 2007 jõustunud Läti—Venemaa piirilepinguga loobunud neist aladest…


—————————————————————————
*     Viimase veerandsajandi suurimaid massikorratusi NSVL-is oli 17.–18. XII 1986 Alma-Atys, kus 5000 õppurit protestis Kasahstani KP põlisrahvusest juhi Dinmuhamed Kunaevi venelase Gennadi Kolbiniga asendamise vastu. Rahutuste ja nende mahasurumise käigus sai viga üle 1000 isiku, enamasti korrakaitsja; hiljem eri andmeil 2-3 haavatut suri; süüdi mõisteti 107 isikut.
**    Nimi Tēvzemei un brīvībai ( TB — ek ka «Isamaale ja Vabadusele» ) osundas raidkirja 1935 püstitatud Vabadussamba ( Brīvības piemineklis ) jalamil. Alates 1993 kandis sama nimetust konservatiivne erakond kuni ühinemiseni LNNK-ga 1997 uueks erakonnaks TB/LNNK, mis on osalenud mitmes valitsusliidus ja andnud 1997-98 Lätile ka peaminstri. Aastal 2010 TB/LNNK ja «Visu Latvijai!» ( Lätile! ) liitusid Rahvusliiduks Nacionālā apvienība «Visu Latvijai—TB/LNNK» ( alates 2013 erakond NA ), mis samuti oli ja on preaegugi Läti valitsusliidus.
***   Leedu Vabadusliiga ( LLL ) asutati 14. VI 1978 põrandaaluse organisatsioonina Leedu riikluse taastamiseks; aastail 1995-2001 e liitumiseni Leedu Paremliiduga ( LDS ) tegutses LLL kui erakond; rühmitise tuntuim juht oli erimeelne Antanas Terleckas, kes 1979 kirjutas alla 45 baltimaalase MRP-d taunivale + selle järelmite kõrvaldamist taotlevale märgukirjale; vangistati eelneva jm pärast; vabanenud 9. I 1987, kuulis musta lindi päeva liikumisest 14. mail RFE leedu saates… Vt Markus Hess Antanas Terleckasest ajakirjas K&E, 2011, nr 2, lk 38-41 — Musta lindi päeva mälestused.
****  Tiit Madisson teatas ERSP taastamisest 23. VIII 2009 Hirvepargi meeleavaldusel; tema sõnul pidi sest kujunema Eestile AD1987 meeleavaldusega võrreldav pöördepunkt. Erakond alustas samas allkirjade kogumist mh põhiseaduse muutmiseks ja püstitas sihi osaleda valimistel AD2011, ent ERSP-d ei registreeritud. Juulis 2011 kinnitas patendiamet ERSP kaubamärgi Isamaa ja Res Publica Liidu nimele.

Kommentaare ei ole: