kolmapäev, 20. veebruar 2008

Kurikuulsast punarüütlikõnest


Eesti läheneva Iseseisvuspäeva tähistamise vastumeetmete raames tehti 20 aasta eest eestlastele selgeks, et oma riiki me enam ei näe. Sõnumi edastas laupäeval, 20. veebruaril 1988 erakordse otsepöördumisega Eesti TV-s tollase ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja EKP KK büroo liige ning häbi tunnistada... tulevane Eesti president. Teema sissejuhatuseks kritiseeriti ses kõnes kõigepealt Balti küsimuse tõstatamist Ühendriikide seadusandjate poolt ning justkui muuseas väideti lisaks, et igal realistlikult mõtleval inimesel olla selge, et tagasiteed EV juurde ei ole ega saagi olla.

Kurikuulsa kõne kaasaja vahetut tausta ilmestas Hirvepargi-vapustus läinud suvel (23. VIII 1987), millest Eesti komparteilik ja halduseliit tegid täiesti ekslikke järeldusi. Selmet ajaloo kroonukäsituse moonutusi tunnistada oli võõrvõim valmis neid üksnes kordama. Rakendus totalitarismi arsenal. Veebruaris—märtsis 1988 toodi Eesti linnadesse täiendavaid repressiivüksusi – kokku kolm tuhat pead – ja iga kardetava rahvusliku tähtpäeva eel jälitati ja vahistati opositsiooniaktiviste... Ülejäänuid keelitas siinne võõrvõim aga puhtkommunistliku superreaalsuse vaimus ülesehitavale tulevikuteele liiduvabariikide peres. Nii aga sõnastas Eesti perspektiivi KK-büroo ja ülemnõukogu presiidiumi nimel Tallinna TV-s esinev sm AR:

Teatud osa välismaiste propagandakanalite ning ka Ameerika Ühendriikide mõnede poliitikategelaste poolt on viimasel ajal eriti teravalt üles tõstetud nn Balti küsimus. Selleks kasutatakse 70 aasta möödumist Oktoobrirevolutsiooni võidu tõttu võimalikuks saanud omariikluse väljakuulutamist Baltimaades. Laialdaselt arutatakse tol ajal toimunud sündmusi, pannakse kahtluse alla 1940. aastal toimunud Nõukogude võimu taaskehtestamise ning N Liiduga liitumise seaduspärasus ning õiguslikkus, püütakse maha kriipsutada kõike pärast-sõjajärgseil aastakümneil meie [ENS] vabariigi elus saavutatut. [---]
Samas on päevselge, et kära tekitamine ajaloosündmuste ümber ei lähtu mitte järsult suurenenud positiivsest ajaloohuvist.
Jutt käib mõistagi Eesti rahva tänasest päevast ja tulevikust. Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.
Loomulikult mõistavad seda suurepäraselt ka kõik välismaised ringkonnad nagu ka need üksikud inimesed, kes meil taolist mõttelaadi levitavad. Öelgem otsekoheselt välja, et kogu selle kampaania põhiline ja ainus eesmärk on külvata rahvuslikku vaenu kahe Eesti NSV-s elava suure rahvusgrupi – miljoni eestlase ja poole miljoni põhiliselt vene keelt kõnelevate inimeste vahel, mille ainsaks tulemuseks võiks olla siin demokraatlike muutuste läbiviimise raskendamine. Ei maksa teha endale illusioone, et praegu meil toimuval poleks vaenlasi nii kodu- kui välismaal...*

Seda teksti eritledes ei saa mööda kolmest olulisest järeldusest:
Esiteks (I) märkis Punarüütel selles maha justkui külma sõja moderniseeritud liini. See ei jooksnud mitte niivõrd aastakümneid püsinud raudeesriiet pidi, mille taha jäid USA reaktsioonilised ringkonnad, kuivõrd seespool N Liidu piire, kulgedes läbi Eesti ja lahutades ...
  • ühelt poolt N Liitu alalhoidvaid ja teisalt Eesti Vabariigi taastamise lootust hellitavaid inimesi,
  • sovetliku väärajaloo ja teisalt ajaloolise tõe taotlejaid,
  • n-ö realistlike sotsialismipooldajaid ja kodanlikku korda ihkavaid ebarealiste,
  • ühele poole jäävat koloniaalse venestamise, muulaste eelisõiguste ja teisele jäävat rahvusriigi õigustajate rinnet.
Edasi (II) märkigem, et too rindejoon oli rahva ja inimeste südameid läbistamas ju varemgi ning piisavalt kainele arule oli see alati selge. Kuidagi polnud teisenenud ega saanudki teiseneda tõde rahvusvahelise õiguse rikkumisest Moskva poolt, Balti valimistest 1940, mittetunnustuspoliitika jms Balti küsimuste kohta. Mis aga muutus, oli hoopis kommunistlik propaganda. Lihtsalt agitprop häälestus tõe lainele veidi ligemale, kuna seks kohustas ka glasnost. Niisiis oli AR-i estitatu pigem tahtmatu ülestunnistus: Kreml ja ta esindajad peavad külma sõda Eesti rahvaga. Ega midagi enamat.
Ja (III) näitas Punarüütli TV-pöördumine seda, kui hädine oli kõigi aim perestroika motiividest ja võimalikest järelmeist 1988. aasta algupoolel. Kuna aasta teine pool sundis võimureid järgima alt tulevat üldrahvalikku survet – Laulvat revolutsiooni, siis tuli võõrvõimu äsjastel eestkostjatel endi sõnu süües omariikluse atribuute tunnistada ja vaadata hoopis, kuis rahvuslikke pürgimusi õigustada Kremli ees.

Aeg andis arutust. Mitte paraku arukust. Neile, kes iseseisvustaaste järel upitasid Punarüütli uuesti võimupukki.

* Täisteksti vt: Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe AR-i esinemine Eesti TV-s. Eetris Tallinna TV-s 20. veebruaril 1988 ja 3 päeva hiljem avaldatud ajalehtedes Rahva Hääl (nr 45) ja Sovetskaja Èstonias.

Kommentaare ei ole: