Aasta eest, täpselt oma sünnipäeval suri Lilli Linda Promet (1922-2007) eesti müütide illustraatori Sass Prometi sitke ja kaunis võsuke. Tulevane ilusnaine, ka kübarata. Tulevane aja- ning igati naiskirjanik. Kelle kuulsus oli küll lühem kui elutee – mis parata. Nimelt kirjutas ta seks, “et näha, kuidas asi lõpeb.” (Aheldatud muusa, 1997)
Oleks blogindus pool sajandit vanem, olnuks ilmselt Eesti menukam viks ja chic ajaveebik just tema – LLP (loe kui antifraasi: topelt-LP).
Mis salgamise püüd!
On kogu meie olemine,
nii minemine kui tulemine,
üks elanud ja elavate rivi,
üks tohutu kalendrikivi.
Kuid nüüd on nüüd.
Ta jätkas Tuglase novellitava, kinnitas prof Rein Veidemann LLP-le järele hüüdes. Noort LLP-d Fr Tuglase hävitamist nõudlemas meenutab see-eest aga LLP nime nimetamata prof Uno Mereste (Toimunust ja kaasaelatust, I, lk 632-634). Niisiis Pavlik-Morozovi-kompleksi põdev kirjanduslik kaebupunn, kes ei saa kittumise tavast üle ka küpsenedes…
“Mõned meie verinoored luulekolumbused olevat võtnud oma kreedoks: Tõde, Humanism ja Demokraatia. Oi lapsed, lapsed!” hüüatas Lilli Promet 1964. aasta 26. juuni Sirbis ja Vasaras pealetuleva kassetipõlvkonna suunas ja lisas hurjutavalt: “Ameerika Hääl räägib ka kogu aeg tõest, humanismist ja demokraatiast!”
Kas noorte pealetulek Paul-Eerikuga eesotsas võttis hingerahu? Või oli see haiglaslikult tundlik kuulmisnärv, mis registreeris pealetulevast luulest (Hellar Grabbi sõnul) Ameerika Hääle vidinaid? Vene sõjatagalas oma režiimitruuduse trenni ammu läbinu ja kommunismi koos kõigi selle valepühakutega omaks tunnistanu LLP pani see igal juhul taas kaeblema. Üle pehmete huulte kukkusid veskikividena rasked fraasid, mis pärit otse Vladimir Uljanovilt:
“Nüüd on võitlus võtnud üleilmse ulatuse – ja sestap igaüks, kes astub meie vastu välja sõnadega demokraatia, vabadus, asub nüüd varakate klasside poolele, petab rahvast...” (Lenini Teosed, XXIX. Tallinn, 1954, lk 328 – LLP-l polnud otsida kaugelt.)
Jah.
Nii ilus, et sovetikammitsad enam Eesti võimulatva ei kängitse. Eesti riigi aumärke pälvinute nimistu ei sunni tänavu mind ennast punasena tundma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar