Kas boikott tuleb, pole enam küsimus. Küsimuseks on, kes ja kuis selles osalevad.
Ennustus: tulemas keskmise suurusega olümpiaboikott, mis jääb küll alla Moskva'80-st, ent ületab Los Angelese OM-i 1984. Vaidlused keskenduvad peamiselt boikoti vormile.
Kindel on sportlaste osalus oma rahvuslipu all riikidest, nagu Hiina RV, Kuuba, Vietnam, Birma, Kasahstan... Teisisõnu seisavad Beijingi avatseremoonial esireas delegatsioonid sealt, kus sportlaste kahurilihana kasutamine ametlikku taunimist ei pälvi.
Moraalseid väärtusi minetab olümpialiikumine ka vabas maailmas. Miks? Esiteks ärikaalutlustel — võistlusspordi/sportlaste korrumpeerumine on fakt (on ju näiteid Eestistki). Teiseks üldise eksiarvamuse tõttu, mis seostab olümpiaboikotti Ida—Lääne poliitilise vastuseisuga (Külm sõda). Kolmandaks on Beijingi-sõidust raske loobuda just suure medaliootusega võistlejail, keda demokraatiamail on keskmisest enam.
Juuresolev (pisut vananenud) kaart eristab suhtelise medalisaagi poolest edukamaid soojade ja edutumaid maid jahedate värvidega. Et viimastel on boikotiotsust kergem langetada, peaks täiesti ilmne olema. Ja ka boikotiajalugu arvestades on genotsiidiolümpia põlustamist oodata eeskätt Aafrikast.
Olümpiaboikottides pole aga midagi uut. Eriti vale oleks näha neis Külma sõja jäänukit. Olümpiaboikotid algasid muinas-Kreekas ning jätkusid moodsate OM-ide ajaloos 1956… 1984.
Olümpiaboikoti kronoloogia XX sajandil:
I. Melbourne OM-il 1956 oli boikoteerivaid maid 6 ja ühteaegu toimus 3 eri suunitlusega boikotti: kolm maad vastustas N Liidu veretööd rahvarevolutsiooni vaigistamisel Ungaris, kaks maad — Prantsusmaa, Suurbritannia ning Iisraeli sõjalisi aktsioone Egiptuses ja Hiina RV vastustas Taiwani pääsu olümpiale.
II. Müncheni OM-il 1972 oli 2 boikotimaad: Iisrael ja Egiptus lahkusid OM-ilt pärast verist terrorirünnakut Iisraeli meeskonna vastu.
III. Montreali OM-il 1976 oli 23 boikotimaad ja toimus ühteaegu 2 boikotti: kakskümmend kaks maad vastustas ragbiturniiri korraldamist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sel osalenud Uus-Meremaa pääsu OM-ile ning Taiwan polnud rahul enda iseseisva võistkonnana mittetunnustamisega sel OM-il.
IV. Moskva OM-i 1980 vastustas 65 maad N Liidu sissetungi pärast Afganistani, kampaania tasase ülemtoonina kõlas ka inimõigusteteema, samuti olümpiaregati korraldamine õigusvastaselt N Liiduga liidendatud Eesti pealinnas.
V. Los Angelese OM-il 1984 oli boikotimaid 11, need olid nimelt idablokimaad, kes tasusid kätte 1980. a boikoti eest.
Kokkuvõtteks märkigem moodsa olümpia boikotiürituste olulist püüdu olümpiavaimu järgida. Seda ka Külma sõja ajal. Nii rakendati boikotti enamusel (5) juhtudest sõjajõu vastustamiseks, st olümpiavaimu hüvaks. Kõigest kolm suveolümpiat (1956, 1976, 1984) koges poliitiliselt motiveeritud demarše. Puhtpoliitilisi aktsioone olümpialiikumise vastu on võtnud ette Hiina RV + enamus Ida-Euroopa (kommunistlikke) ja Aafrika maid.
Aasta 2007-2008 arengud näitavad, et kommunistlike võimurite külm sõda oma rahva vastu eskaleerub üha ja seda on teabeajastul raskem varjata kui N Liidul 1980. aasta olümpiaadi eel.
Aga totalitarismigrimass Puna-Hiina palgel leebumist ei näita, hoolimata verisest peegelpildist maailmameedias. Nii et — Beijingi-boikott tuleb niikuinii.
Ennustus: tulemas keskmise suurusega olümpiaboikott, mis jääb küll alla Moskva'80-st, ent ületab Los Angelese OM-i 1984. Vaidlused keskenduvad peamiselt boikoti vormile.
Kindel on sportlaste osalus oma rahvuslipu all riikidest, nagu Hiina RV, Kuuba, Vietnam, Birma, Kasahstan... Teisisõnu seisavad Beijingi avatseremoonial esireas delegatsioonid sealt, kus sportlaste kahurilihana kasutamine ametlikku taunimist ei pälvi.
Vähe saab boikott toetust ka Ida-Euroopa mail (kaasa arvatud Eestis), kus rahvuslikud olümpiakomiteed on endiste kommunistide ja pahempoolsete poliitikute mõju all.
Moraalseid väärtusi minetab olümpialiikumine ka vabas maailmas. Miks? Esiteks ärikaalutlustel — võistlusspordi/sportlaste korrumpeerumine on fakt (on ju näiteid Eestistki). Teiseks üldise eksiarvamuse tõttu, mis seostab olümpiaboikotti Ida—Lääne poliitilise vastuseisuga (Külm sõda). Kolmandaks on Beijingi-sõidust raske loobuda just suure medaliootusega võistlejail, keda demokraatiamail on keskmisest enam.
Juuresolev (pisut vananenud) kaart eristab suhtelise medalisaagi poolest edukamaid soojade ja edutumaid maid jahedate värvidega. Et viimastel on boikotiotsust kergem langetada, peaks täiesti ilmne olema. Ja ka boikotiajalugu arvestades on genotsiidiolümpia põlustamist oodata eeskätt Aafrikast.
Olümpiaboikottides pole aga midagi uut. Eriti vale oleks näha neis Külma sõja jäänukit. Olümpiaboikotid algasid muinas-Kreekas ning jätkusid moodsate OM-ide ajaloos 1956… 1984.
Olümpiaboikoti kronoloogia XX sajandil:
I. Melbourne OM-il 1956 oli boikoteerivaid maid 6 ja ühteaegu toimus 3 eri suunitlusega boikotti: kolm maad vastustas N Liidu veretööd rahvarevolutsiooni vaigistamisel Ungaris, kaks maad — Prantsusmaa, Suurbritannia ning Iisraeli sõjalisi aktsioone Egiptuses ja Hiina RV vastustas Taiwani pääsu olümpiale.
II. Müncheni OM-il 1972 oli 2 boikotimaad: Iisrael ja Egiptus lahkusid OM-ilt pärast verist terrorirünnakut Iisraeli meeskonna vastu.
III. Montreali OM-il 1976 oli 23 boikotimaad ja toimus ühteaegu 2 boikotti: kakskümmend kaks maad vastustas ragbiturniiri korraldamist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sel osalenud Uus-Meremaa pääsu OM-ile ning Taiwan polnud rahul enda iseseisva võistkonnana mittetunnustamisega sel OM-il.
IV. Moskva OM-i 1980 vastustas 65 maad N Liidu sissetungi pärast Afganistani, kampaania tasase ülemtoonina kõlas ka inimõigusteteema, samuti olümpiaregati korraldamine õigusvastaselt N Liiduga liidendatud Eesti pealinnas.
V. Los Angelese OM-il 1984 oli boikotimaid 11, need olid nimelt idablokimaad, kes tasusid kätte 1980. a boikoti eest.
Kokkuvõtteks märkigem moodsa olümpia boikotiürituste olulist püüdu olümpiavaimu järgida. Seda ka Külma sõja ajal. Nii rakendati boikotti enamusel (5) juhtudest sõjajõu vastustamiseks, st olümpiavaimu hüvaks. Kõigest kolm suveolümpiat (1956, 1976, 1984) koges poliitiliselt motiveeritud demarše. Puhtpoliitilisi aktsioone olümpialiikumise vastu on võtnud ette Hiina RV + enamus Ida-Euroopa (kommunistlikke) ja Aafrika maid.
Aasta 2007-2008 arengud näitavad, et kommunistlike võimurite külm sõda oma rahva vastu eskaleerub üha ja seda on teabeajastul raskem varjata kui N Liidul 1980. aasta olümpiaadi eel.
Aga totalitarismigrimass Puna-Hiina palgel leebumist ei näita, hoolimata verisest peegelpildist maailmameedias. Nii et — Beijingi-boikott tuleb niikuinii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar