Ilmar Mikiver sündis 1. I 1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres ja pärineb Kuusalu kihelkonna suguvõsast, mis peale kirjaniku ja kahe kunstniku on andnud ka kaks teatrimeest. Pärilik ilutegija-anne ulatub rahvalaulikust vaarema Els Mikiverini. Ajakirjanik sai Ilmarist samuti juba Eestis. Saksa okupatsiooni ajal elas ta Tartus ja oli toona suurima provintsilehe Postimehe kultuuriosakonna reporter.
Ilmar Mikiver põgenes Eestist ja jõudis üle lahe Soome 1943, teenis pool aastat Soome sõjaväes eestlasiga mehitet jalaväerügemendis, kus võitlesid ka tema mõlemad vennad — kunstnikud Olev (1922-1994) ja Heino (1924-2004). Üksnes noorim vendadest ei jõudnud Soomest edasi Rootsi. Seal olles liitus kaks vanemat venda aga 1947 asutet Radikaaldemokraatliku Koondisega.
Stockholmis toimetas Ilmar 1954-1955 mh ajalehte Teataja, kuni teda veebruaris 1955 värvati tööle Ameerika Hääle (VoA) Euroopa-keskuse juures Münchenis tegutsevasse eesti toimetusse. Vaheaegu välja jättes kestis Mikiveri side VoA-ga veerand sajandit. Esmane raadioaeg 1955-1959 jäi VoA Euroopa-keskuse tegevuse lõpuaastaile.
Ilmar Mikiveri sõnul kujunesid aastad Washingtonis VoA toimetusjuhina tema jaoks...
... võitluseks saadete keelelise puhtuse eest, pädevama järelkasvu värbamiseks ja valesti värvatud toimetusliikmete intriigide pareerimiseks.Kasutades oma 1960. aastail NY Eesti Teatri stuudirühmale antud häälekursuse kogemusi, tagas Mikiver hea treeningu ka raadiotoimetusele.
Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna:
- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja
- lõpetades sürrealismisugemeist tulvil luulevalimikega “Kirves ja tuiksoon” (Toronto, 1976, 47lk) ning “Urb” (Tln, 2007, 64lk);
- temalt on ilmunud esseistlikke kirjandusvaatlusi nii trükiajakirjanduses, VoA saateis kui ka mitmesugusil kursusil ja kokkutulekuil;
- ta on ka Erik Virbsoo populaarse ajalookäsitluse “Lugusid möödunud aegadest” (Lund 1987; Tallinn 1989) üks kaasautoreid.
Minu koht looduses
Ulm on mu talutand elu varemeis linna
tindised väänkasvud keerdund saagapuuks mu ajju
trellide paisumisest lagub aegajalt mu põue emailsein
ja januselt prantsatan kõhuli
algvedelikest sätendavale maastikule
mina oma maja titaanlik ja ainus ori
teemantpuurina otsivad mu huuled
teed keldrialuse mereni
lakun sakilise keelega maakide lõhnavat südant
kasvan laiali kahvatuile künkaile
nagu aja palvetav juus ruske ja suitsev
laotun humisevaks võrguks üle planeetide
magan ilmaruumi läpatand aovalguses
rinnakoopaks lõdisev tänav
olen õnnelik vang
minust marsivad läbi nunnad täringuheitjad
ja karud
Linn väänleb tuhas Surma häbelikul näol
helgatab virmalisi mu reite vagast õõtsest
tähtede kirglikus hinguses veeldub
mu seenetand kummargil kodumaa
voolates mu kiusat ja lunastet kõhtu
mu kõrist keevad välja rasked udud
rõõmsaina mu suguvõsa uppumisest
ja kadedad et see oli nii asjatu
ja igimuutumatu liha mühava koori saatel
tantsib mu turjal välgurihm
mis lõpuks laheneb seaduseks nõgessilmseks naiseks
Ta hammustab minusse nagu ampulli
aga minu suudlus on ümisev pärl
lapse peos kes teab
et olen sündinud väsinult
et mu niudeis on luule vidin
ja mereloomade nälg
12. XI 1944
Ilmar Mikiver, Urb: teine kogu luuletusi.
Kirjastus Maarjamaa, 2007.
Esmaüllitus: Kodukolle. Orto, (jaanuar) 1945, nr 1.
5 kommentaari:
Ilmar Mikiveri teise luulekogu „Urb“ (Tallinn, kirjastus Maarjamaa, 2007, 64 lk) on kujundanud Kersti Tormis, välja andnud Vello Salo ja trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda. Kogu on pühendatud (abikaasa) Liisule ning jaguneb 4 ossa:
— „Kreedo“ triolettides,
— „Laulud väiksest Päkast“,
— „Laulud Harjumaast“ ja
— „Täiendavaid notiitse Elu Mõttele“
Luulekogu esimene pool on klassikalises riimiskeemis, laadilt lüürika ja mõtteluule segunemine, teises pooles lastakse ka vabavärssi. Meenutusi jagub alates 1929. aasta laulupeost vabas Eestis — läbi Berliini müüri langemise — kuni 1999. aasta Loksani.
Niisiis ka kodukohaluulet Harjumaast, nagu „Varvas Valgejõe vees”, „Jõgi”, „Ood Loksale”, „Igavene vesiveski”. Viimasest ka näitlikud värsiread:
„Valgejõkke on voolanud Kravtsovid ja Siibergid, Eskenid ja Mikiverid, aga vaata mida sa vaa tad: ikka Mardimiku kraavil seisab poisike, jalad harkis, tema veskitiivad soovett viivad igavesti Valgejõe poole.”
Kogu lõpuluuletus „Tallinn 21. august 1991“ pajatab vanavanemate ehitet riigist, mis edasi jääb lastelaste kätesse ja vastutusele.
Uudised-err, Postimees ja Õhtuleht eksivad, väites nagu oleks Ilmar Mikiver töötanud VoA-s 18 aastat, Mikiveri õige töökoorem "Hääles" on 5 aasta võrra suurem.
Hästi tehtud. Tänan.
Impsu pärijad
Ilmar Mikiveri abikaasa: Lilian (ka Liisu Mikiver, neiuna Tief; tal ilmunud luulekogu "Kui aeg seisab: Luuletused" Tln, Kupar, 1997?, 103lk; Liisu Mikiveri luuletused on visuaalselt pingsad kokkuvõtted enese ja teiste elamustest, kogemustest ja tähelepanekutest.
Ilmar Mikiveri tütar: Triinu Elts — eesti keele õpetaja.
Ilmar Mikiveri poeg: Jürg-Matjus Mikiver — maalikunstnik.
Lisaks: In memoriam Ilmar Mikiver — Kultuur ja Elu 2010, nr 3, lk 41.
Postita kommentaar