Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

Raivo Tammiku kidnäppamine

Muusik Raivo Tammiku Läände lahkumise mõistatus

APOLIITILINE ASÜÜL. Viie kümnendi eest, 20. V 1975 jäi Eestisse tagasi pöördumata muusikutepaar Raivo & Kristi Tammik. Nende tegus tandem oli koostöös paljude tuntud muusikutega kinkinud hulga džässi ja beat-muusika vahele sobituvaid laule jm (levi)muusikalisi elamusi. Kristi on korranud, et temale on nende Saksamaale lahkumise tagamaad lõpuni selgusetud. Raivo on aga rõhutanud oma sammu apoliitilisust.

Meie Elu vahendab, et Kristi & Raivo Tammiku põgenemisotsus sai juba Eestis "kindlaks ja oma heliloomingu materjal oli kaasas".

💬 Miks ja kuidas siis sellisest soodsast olukorrast [Raivo Tammiku agar kontserditegevus ja tunnipikkune "Vikerklubi" sarisaade kohaliku ringhäälingu saatekavas 1973-75] lahkumine tuli?

RT: See oli isiklik kadedus, mis mu jalgealuse talumatult tuliseks küttis. Ma ei tegele poliitikaga ja olles apoliitiline ei ole põhjusedki poliitilised. Ent siiski — kas pole vabadus enam väärt kui miski muu? Juba tunne, et võid minna kuhu tahad, teha mida tahad, öelda mida tahad... Ja Saksamaal asüüli leidnult kukkusin otsemaid jalgadele.

— Raivo Tammiku intervjuust Baltimore'is ülemaailmseil eesti päevil Kanada-eestlaste ajalehe Meie Elu kirjasaatjale — LP, Kes kardab… Meie Elu, 23. Ⅶ 1976

Vasakult: Enn Laid, Raivo Tammik, Ivo Linna AD1973

Raivo Tammik (*11. Ⅲ 1945) oli n-ö eksportartikkel — ENSV levimuusika esindusnägu, keda saadeti nimme välismaale — k.a vaba maailm — tõendina jazzi elujõust sovetliku kultuuripoliitika oludes ("esindusau" teatepulk läks tema lahkudes üle holapundile Kukerpillid) ning läinud poolsajandi jooksul teatavasti ei ole RT enam jalga E(NS)V pinnale tõstnud. Elu ja tööd helilooja, arranžeerija, klahvpillimängijana tähistab koostöö Euroopa staaridega… Sellise särata jäänuks RT karjäär e-n-s-venкuna jätkates. Jõuka ja rahuliku Šveitsi elanik 2020-ndist, musitseerib RT aeg-ajalt praegugi. 

EESTI NSV-s kuulus RT komsomoli (27-tuhandelisse ELKNÜ-sse) ja oli ses liinis muusikaelu korraldajana väljapaistvalt agar. Ent RT ei astunud komparteisse (EKP/NLKP) ja sestap on oletused temast kui KGB usaldusikust (mille eeltingimus oli kompartei‐liikmesus) eksitavad. Kuigi muusikutepaari "kodumaa reetmise" järel gebistlikud jms propagandistid süüdistasid kurja juurena Lääne mingi eritalitusega väidetavalt seotud abikaasat KT-d, oli "usaldusväärsel" Raivol isiklikult endalgi piisavalt põhjusi lõpparveks E(NS)V-ga. 

Üle mõistuse oleks uskuda KGB fabuleeringut 1978. a Õhtulehes ja 1979. a Kodumaas, mille kohaselt Kristi ema Lääne-Saksamaal koostöös BND vmt agentuuriga punus tütre (peagu CIA Tallinna-residendi!?) abil osavalt püünise ENSV kergemuusika esindusnäo Raivo Tammiku emigreerimiseks vaata et vastutahtsi — nii et vaeseke pidi lõpuks leivakõrvast teenima Vabadusraadiole kõlle treides jne jms.

Suveks 1974 kuhjunud ajendid ja juulis Tammiku-paari välismaale lahkumise otsuse põhjused napis kokkuvõttes:

• korruptsioon ja järelmina teabeleke KGB-st RT vastu süüasja algatamisest kontsertide "musta raha" pärast, samuti
• Akadeemia tee kodu pealtkuulamine jm nuhkimine
• loomevabadust ahistav võimusurve ning
• loomemõõn ja karjääri seiskumine ENSV-s.

VÕRDLUSEKS. Helilooja, džässpianisti, levimuusiku Raivo Tammiku tähtsündmusi enne lahkumisaastat 1975 (eelneva a oktoobris) täitus RT rütmiansamblil kümnend E(R)R-i laululaste saatmisest, (novembris) Oscar Petersoni võstmine Tallinnas ning (detsembris 1974) valmis muusikaline kujundus Eesti Reklaamfilmile, RT senist kodulinna Moskva olümpiaadi purjeregati asupaigana soovitava filmi "Tallinn kutsub" jaoks… Kui viimati lauluvõistlusel eriauhinna pälvinud "Hiiu valsis" (ikka KT sõnad) AD 1974 lõpust heiastus RT eemaldumine meeleolumuusikast ja leev kiindumus rahvalikku šlaagrisse, siis ta viimasest palast ENSV-s — "Mälestuste teelt" õhkus ka resignatsiooni.

Detsembris 1974 andis peatselt Kristi Tammikut — õigemini ta sugulasi ja tuttavaid kimbutama asuv KGB V osakonna 1. jaoskonna töötaja Viktor Raus loa Kristi ja Raivo Tammiku sõiduks külla ema/ämma Elsa-Irene juurde BRD-sse. Väljasõiduviisa anti 3 nädalaks ja selle lõpptärmin oli 20. V 1975…

MÕTTEAINET. Mõni kuu pärast RT Lääne-Saksamaale asumist külastasid ekskolleegid teda ja püüdsid teda Eestisse tagasi tuua. Sellest hiljem oma «RAMipalaviku» raamatus pajatanud meeskoori direktor Mäeots nimetab seda "Tammikute kojumeelitamise afääriks". Tammikud nägid ses siiski roimarlikku kallalekippumist.

Vello Mäeots (1940-2015) RAM-i laulja (1963… 1997) ja direktor (1997-2003) RAM-ipalavik: Rammipoiste purj/u|e/tamisi laulumere lainetel. Tln, 2011, 255lk.

Kui Kristi raamatus on sellest vaid paar rida, siis Vello on kirjutanud oma raamatus "terve stoori" sellest, kuidas RAM-i mehed 1976 tahtsid Raivot ebaõnnestunult Lääne-Saksamaalt ära tuua. Vello Mäeots kõneles sündmusest ka 20. Ⅲ 2012 Kristi Tammiku raamatuesitlusel: 

Kaljo Räästas oli üks nendest. Tammik ütles niimoodi: Vaata, Kalju, sina tahad siia, aga mina olen juba siin. Sina sõida koju tagasi, kui tahad, aga mina jään siia. Ja nii nad sõitsid tühjalt tagasi oma VAZ 2011-ga, mis turtsus ja paukus tee peal, aga imekombel nad käisid Saksamaal ikkagi ära. Ja tulid tühjalt tagasi. Siis teised kutsusime teda koori ette. Küsiti, et kuidas siis läks, ja kus RAM-i raha on, see oli ka läinud.

Raivo Tammik on muu seas laulnud RAM-is, aastast 1966 ja olnud samas ka koormeister (1969-1972), poolteise kümnendi vältel oli ta Frank Valdori orkestri klahvpillimängija, andis selle koosseisuga mitukümmend kontserti aastas; teinud helilooja, arranžeerija ja/või klahpillimängijana koostööd mh selliste tuntud kultuslauljatega, nagu Freddy Quinn, Caterina Valente ja duo Baccara; on kirjutanud ja helindanud Vabadusraadio (RFE—RL) tunnusmuusikat ja saadete vahekõlle.


JUHTUMIT KOKKU VÕTTES külastasid Raivo Tammikut Lääne-Saksamaal augustis 1975 ekskolleegid — RAM-i liikmed Kaljo Räästas (eluaastad 1934-1992 — KGB usladusisik) ja Heinz Freiberg. Nad tegid seda Räästase eraautoga VAZ. Selle toona tavatu erareisi korraldas ja rahastas DEM-valuutaga gebist Viktor Raus Tallinnas püüdmaks nõnda heastada ülemuste ees oma viga, mis seisnes Tammiku-pere viimatises Läände lubamises. 

Pärast veenmistöö luhtumist püüdsid Räästas ja Freiberg RT-d "jõuga autosse kiskuda ja tagasi viia", nagu kirjutab oma memuaarides «Piirilkõndija tee» (Tln, 2012, lk 95) Kristi Tammik. Mäeots nimetab seda RAM-i kooriliikmete näotut seiklust "Tammikute kojumeelitamise afääriks" (lk 69)

RÄÄGIB RAIVO TAMMIK. Noore ja tegusa muusikuna tuli Raivol varakult üldsuse ees ka kõneisikuna üles astuda, mistap veebi helivaramuis on tallel ka mõned salvestustused tema intervjuudega. 

A¹. Esiteks ERR-i veebiarhiivi ropagandaalne leid, milline siis vaid 19-aastast RT-d ehk enim võiks kompromiteerida. Tõsi, RT asemel pigem eetritaiese autorit, sest see on saade, kus Mari Tarand, 23a, noor (Indreku) ema võttis ette Tartu koolipoiste rokivariandi tuntud lorilaulusga "Eesti jahimehelaul", mängis ette sellest tehtud kehva salvestise 3 värsirida, et neid siis ER-i 9. XII 1964 noortesaates ½ tundi materdada 

🎧 Hallo, Elluastujad

Raivo Tammik sai samuti sõna, ja väga prominentses rivis: "Revolutsionäär Sepre" — ELKNÜ sekretär — nukuvalitsuse minister (leeva dissidendi Arvo Pesti isa) — mitu olemasolevat ja tulevast sovetliku salapolitsei abilist eesotsas muidugi — Valdo Pant (KGB agent Uno) jne. Veel teismeline RT esines AD 1964 noorest muusikust autoriteedina veidi ülbikul toonil, ehkki isuliselt oli sõnavõtt asjalik ja kombekas. 

Raivo oli samal aastal mõni kuu varem, 24. V 1964 esitet džässipalaga Dream Gipsy ära võlunud Kristi Kerdi (23a KT) kellega nad nelja aasta pärast abiellusid. Sellest on juttu ja palagi kuulda sama helisalve teises leius — ERR-1 31. V 2021 saates…

B. Helivaramu palju armsam leid 

🎧 Džässitund — alates 42'09" — saate lõpus laulab KT

A². Tarandi tolle saate sünniloo üheks tõukeks oli kahtlemata poliitiline ärgitus ehk nagu selle kohta ametlikus kõnepruugis öeldi — parteisuunis. Käis ju neljat kui mitte juba viiendat aastat üleliiduline kampaania twistimoe ja vastava subkultuuri (vk stiljági) vastu. Tarandi lõpufraas soovitusega kuulajaile vaielda saates esinenutega kirja teel — "tehke seda kirjalikult!" — kannab gebistlikku mõrumaiku, kuna kirjade osakond või kirjadega tegelev isik oli sovetiaja meediaasutuses alati KGB kontrolli all…

Raivo Tammik ei ole vaikinud hiljemgi. Eesti helilooja, arranžeerija, pianist on andnud pärast Eestist lahkumist ≥3 raadiointervjuud:

D. RFE—RL | Jüri Estamile RL — 10. Ⅶ 1983.

E. RFE—RL | Molly Gordinile RL-rus — 2. Ⅶ 1988.

F. ER | Ants Taelale E(R)R‐1 — 27. V 1990.

PETERSONI TAGASITULEK

Oscar Petersoni Tallinna-kontserdi helilint jõuab täna 30-aastasest pagulusest tagasi Eesti Raadio helivaramusse

Kanada maailmakuulsa jazzpianisti ja helilooja Oscar Petersoni (1925–2007) Tallinna-kontserdi salvestus oli vahepeal Saksamaal elava ajakirjaniku, muusiku ja Oscar Petersoni sõbra Kristi Tammiku valduses. Nii toonasest kui edasisest on ta kirjutanud aastal 2012 ilmunud raamatus "Piirilkõndija tee" (Tln, Varrak, lk 68 jj)

Paraku on Oscar Emmanuel Petersoni surma (23. detsember 2007) järel mõned Eesti muusikaelus piisavalt tuntud isikud teinud oletusi Petersoni Tallinna-kontserdi salvestuse käekäigu kohta, mis pole objektiivsed, ei toetu faktidele ja vajaksid selgitusi, mis ei põhineks üksnes kuulujuttudel. Et parim vastus levima läinud ja juurduvale väärteabele oleks salvestiste naasmine sünnikoju, siis käesolevaga on Teie truul teenril, Holger Kaljulaiul meeldiv võimalus anda need helilindid Kristi Tammiku volitusel üle ERR-i heliarhiivi juhile Priit Kuulbergile.

LISAKS SELGITUSI. Neile lintidele salvestatud kontsert ja kogu tuur leidis aset tänu Helsingi protsessi raames lõdvenenud pingeile Ida—Lääne suhteis ja seega laienenud kultuurivahetusele, kuid Tallinna kontserdid iseenesest olid haruldased, kuna Petersoni trio tuur peagi nende Eestist lahkumise järel katkes, nii et kogu ringreis piirduski siinse kolme kontserdiga.

Oscar Peterson oli Tallinnas 1974. aasta novembri keskel vaid kolm päeva. Trio ametlikud etteasted leidsid aset Estonia kontserdisaalis ja Laevastikuohvitseride Majas (Vene kultuurikeskus). Ansamblis lõid Oscar Petersoni kõrval kaasa löökpillimängija Jake Hanna ja bassist Niels-Henning Ørsted Pedersen. Petersoni, ta abikaasa, samuti ansambliliikmete, mänedžeri jt auks oli hotelli "Tallinn" (Meriton Grand Hotel) varietees improviseeritud tervitusõhtu, mis sisaldas pidusööki eesti muusikute mängu saatel, kellega lõpuks jämmis ka Peterson. Lisaks toimus kitsama ringi kohtumine ühes Nõmme eramajas.

Petersoni N Liidu ringreisi kavas olnud etteasted mujal jättis trio ära Goskoncerti lohaka korraldustöö tõttu. Peterson teatas Kanada ajakirjandusele, et tema grupile ei tuldud esiteks Moskva lennujaama vastu, seejärel pandi neid aga viienda järgu hotelli ja pealegi haihtus neile määratud tõlk, nii et muusikuil ei õnnestunud endile korralikku söökigi tellida.

Oscar Petersoni järelehüüdes on Õhtuleht kirjutanud — ning sarnast juttu on hiljem korratud mujalgi — justkui oleks Oscar Petersoni Estonia kontserdi salvestus kuidagi helilooja Raivo Tammiku (tasuta) vahendusel ilmunud Läänes plaadina (tegelikult topelt-LP Pablo Records 2625-711), mille pealkiri olevat eri versioonides olnud "Oscar Peterson Nõukogude Liidus" või "Oscar Peterson in Russia" — vt Triin Tael, Valter Ojakäär… ÕL, 28.12.2007.

Selle luiskeloo hilisemaid korrutusi:
• aastal 2008 Valter Ojakääru raamatus "Sirp ja saksofon", kuid siin juba lisandusega, et tehing ei toimunud tasuta: “Arvatavasti maksis G midagi siiski ka…” (Tln, Ilo, lk 574, 361 ~ tõmmis)
• aastal 2013 kontserdisarjas "Pianisti portree: Oscar Peterson Tallinnas/Eestis1974" (~ reklaamvideo)
• aastal 2015 Paavo Kangru raamatus "Jaak Joala" (Tln, Kunst, lk 60 ~ vk lk 65)

SEEPÄRAST RÕHUTAGEM, Raivo Tammiku käed pole neid helilinte kunagi puudutanud. Kangru raamatus tsiteeritud muusiku Toivo Undi väiteil, nagu oleks Raivo Tammik Läände toonud Oscar Petersoni kontsertide originaallindi ning teinud need rahaks, puudub tõepõhi: helilindid tõi Saksamaale kümme aastat hiljem, pärast pikka KGB-vintsutust oma sakslasest mehe juurde pääsenud kunagine ERR-i töötaja Malle Tandre (m.n. M Simmon). Need lebasid Kristi Tammiku raamatukapi sahtlis aastaid, kuni ta sai neid juulis 1998 pakkuda insuldist paranenud ja Münchenis kontserdi andnud Oscar Petersonile. Kuid Peterson ei võtnud neid: “Keep it, it’s for you, from me.”

Lindid maandusid taas kapisahtlisse, kust Kristi Tammik need hiljuti pakendas ja saatis Tallinna, üleandmiseks ERR-i arhiivi.

LISAKS: KRISTI TAMMIK «PÕGUSAD PUUDUTUSED» (kärpimata tekst Kristi Tammiku meenutustega Jaak Joalast, mis on kommentaariks Paavo Kangru raamatule «Jaak Joala ► … ka unustuse jõel aeg kord silla loob…» ja mille varem lühendatult avaldas Margit Kilumets eluloo-raamatus «Jaak Joala ► Kuulsuse ahelad»)

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul telemajas — Karin Victoria Kuuskemaa. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avaõiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal ju kohus nõustada iga ERR-i töötajat, kes oma töös eesti keelt kasutab, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorra-pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

Kristi Tammiku džässilik tee

Kristi Tammik «Piirilkõndija tee: Nõukogude Eestist vabasse Euroopasse» (Tln, 2012, 192lk) Kõvad kaaned. Hind 15,3… 45€

Kristi Tammiku eluloo-raamat nägi autori ja Varraku koostööna ilmavalgust jaanuaris 2012. Kirjastja ütleb reklaamis võltsi suurustamiseta ja tabavalt:

See on raamat hingerahu poole püüdlemisest, abiks muusika, raamatud ja kallid inimesed.

Lugeja võib timmida oma häälestuse veel täpsemaks avapeatükis autori poolt kaasteelisele ulatatud võtmega…

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

Uusi punaraamatuid (III)

Virkko Lepassalu «Esimene Eesti: nomenklatuur Eesti NSV-s ja hiljem» Tln, 2011, 208 lk. Pehmed kaaned. Hind 6€. ⍟⍟⍟♾ Varemgi sovetiajastut lahanud publitsisti kuues raamat on illustreeritud dokumentide puudulike tõmmiste + fotodega, sisaldab korralikku isikunimede registrit; toimetaja Lauri Vanamölder, kujundaja Jan Garshnek.

----------------------------------------------------------------

Raamatuid ilmub Eestis rohkem kui keegi jõuab lugeda. Ja lugemisaega jääb iseäranis väheks, kui üldse, nende raamatute kirjutajatel. Nii ju paistab. Kuid see raamat leiab oma lugeja. Esiteks ei saa kuidagi mööda faktist, et autor on endale juba nime teinud, ja teiseks polnud Eesti NSV nn partei-nomenklatuurist varem eraldi raamatut.

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Miks lahkus Neeme Järvi (ajalooline võrdlus)

Dirigent Neeme Järvi lahkumispõhjusi AD1980 ning AD2010 võrdlev eritlus — ilma põhjapanevate kommentaarideta:

Täpselt 30 aasta ja 8 kuu eest jõudis Neeme Järvi perekonnaga uuele kodumaale Ühendriikidesse. See juhtus pühapäeva, 20. jaanuari õhtupoolikul. Aasta oli siis 1980. Otsus langetati mõni kuu varem. Seitse aastat hiljem anti Järvi-perele ka USA kodakondsus, mis võimaldas vabalt üle ilma ringi liikuda ning lihtsustas ka dirigenditööd ja kontserditegevust.

Teine ja loodetavasti vähem saatuslik lahkumisotsus (ERSO peadirigendi ja muusikajuhi kohalt) tuli 2010. aasta novembri kolmandal neljapäeval ja teostus kiiremini. See jõudis kirjaliku avalduse vormis EV kultuuriministrini juba järgmisel päeval, R 19. XI 2010. Tõuke andis paar päeva varem, T 16. novembril eesti peavoolumeedias vallandunud Järvi-peks (vrd meediapeksu näitega AD1980 Sirp ja Vasar: Kadunud pojad…)

Toonasele ümberasumisele eelnenud usutluses, mille Viinis enne äralendu tegi Vabadusraadio (RL) erikorrespondent, märkis Neeme Järvi emigreerumise põhjuste loetelu alustuseks, et neid põhjusi on nii palju, et ühe hingetõmbega…

"… Kõiki üles lugeda ei jõuaks. Peamine on aga loominguvabaduse puudumine." (Neeme Järvi intervjuust Riho Mesilasele, RFE—RL-is 18. ja 20. I 1980*)

Vahemärkuseks: muusiku lahkumist põhjustanud tegurid on Isekiri jätnud allpool tähtsuse alusel siiski järjestamata. Järvi selgitas Eestist äramineku põhjusi veidi hiljem ja pisut üksikasjalikumalt ka Ameerika Hääle (VoA) eesti saadete kuulajaile. Samuti intervjuus Mardi Valgemäele, mis ilmus kevadel 1987 ajakirjas Balti Foorum, nr 2.**

KADUNUD POJAD & JUURETU AMEERIKA

Mõttekordus: Kodumaa & muusika.
Peaminister Ansip, minister Ligi või kes see oligi... Ah-jaa, nii ütles EV valitsuse (sala)nõunik Madis Kadaga:

"... Ükskõik kes sa ka oled, hüljates kodumaa, saad ikkagi vaid tänava-muusikuks, mütsiga maas, mis võib-olla on täis hõbeseekleid, kuid helid on kadunud, ehkki juurteta inimesed aplodeerivad sinu surnud muusikale. Helid jäid ju maha, selliselt ei saa neid kunagi ära viia, neid ei saa maha kaubelda, nagu pettus ei jää inimhinges kunagi märkamata. Sest inimene algab esimesest lapsepõlve-mälestusest ja muusika — kodumaast. Ükskõik mida ärapöördumise õigustuseks ka ütled, tehingu peab välja maksma rahvas, kes sinule lootis; mida väiksem on rahvas, seda enam. Seda suurem on tema vendade kaastunne. [---] Ja nii ütleme meie: olgu neile võõramaa leib mõru, kes juurteta inimeste ässitusel vahetavad lapsepõlvehelid, kogu muusika hõbeseeklite ja kõige uuema Ameerika automargi vastu. Kodumaa kadunud pojad..."

See on näide sovetiaegses (Marjustini järgi nõuka-) meedias viljeldud harduspublitsistikast. Looritatud sõim kõigile juurtetu USA vm tõotatud maa poole Iisraeli-viisaga lahkund muusikuile. Sel korral ka konkreetselt dirigendile ja heliloojale, Neeme Järvile ja Arvo Pärdile. Autoriks Sirbi ja Vasara peatoimetaja Vello Pohla, alias Madis Kadaga — vt "Kodumaa ja muusika" 15. II 1980 Sirbis ja Vasaras.

Lisalugemist: Olgu neile võõramaa leib mõru!


Artikkel on uuesti lmunud ka autori kirjutiste autokommentaaridega artiklite kogumikus. Vt Vello Pohla, Inimese mõõde, kultuur ja poliitika. (Tln, 2016, 520lk)!

Vikilekked ja Evro-FM — Moskva liitlased Baltikumi vastu?

Markov Radio Liberty stuudios

KURIKUULUS SERGEI MARKOV — Moskva hinnatud politoloog + rahvasaadik + Kremli ajaloo-võltsimis-vastase komisjoni liige — soovitas Venemaa Hääle (Golos Rossii — GR) saates pöörata WikiLeaksi löögirusikas Eesti vastu…

Sergei Markov: Siin pole midagi uut, me peame püstitama küsimuse globaalselt, peame tegema agarat koostööd rahvusvahelise kodaniku-ühiskonnaga, mis muutub üha mõjusamaks. Tuleb WikiLeaksiga töötada. Võtame näiteks venelaste diskrimineerimise probleemi Lätis ja Eestis — kuni me neile Moskvast survet avaldame, tajutakse seda üle ilma kui tohutu Venemaa imperialistlikku sõdimist vabadust armastavate väikeriikidega. Meil tuleb väisata hoopis pahemparteisid Brüsselis, Berliinis ja Prantsusmaal ning sedasama WikiLeaksi. Laseme temal materjale avaldada Eesti salateenistustest, kes seavad oma peasihiks venemeelsete organisatsioonide lagundamist.

— Sergei Markov GR-i (Moskva) 29. X 2010 saates «Vastamisi maailmaga» /«Vizavi s mirom» Sergej Markov, deputat Gosdumy RF/ — Kordussaade 1. XI 2010 Euro FM-is (Tallinn 104,9MHz)

MOSKVA PROPAGANDA nii, kuis seda koos sõsarraadio- ja TV-kanalitega vahendab GR, ei lahkne kunagi Kremli välispoliitikast. Siingi valitseb lühinägelik ja vene kaasmaalasi endid kahjustav püüdlus lähinaabrite sisepoliitilist stabiilsust häirida. Nii naasti selleski vihamalli järgivas ja eeskujulikult poliitpornograafilises usutluses 50-minuti kestel muulaste väidetava diskrimineerimise juurde Eestis, teisel katsel tehti seda aga vikilekke kaudu.

Markov: Kõik on väga lihtne — hästi (suhtun Vikileketesse siis), kui paljastakse teisi, ja halvasti, kui paljastatakse meid. WikiLeaksi ootab ees aina laiem tegevusväli.

Nii tõusetus välispoliitika loodesuuna lemmikteema «Euroopa Liidu häbiplekid Eesti ja Läti» (позор Евросоюза) samas saates uuesti, kui saatejuht Armen Oganesjan küsis: kuidas võtta WikiLeaksi ähvardust üllitada Venemaad kompromiteerivaid dokumente? Sergei Markov eelistas vastustamisele vikilekitajate positiivset hõlvamist, kuna WikiLeaksi pealetungi ei peata miski. Markov kirjeldas ses samas Euro FM-i kaudu eetrisse jõudnud GR-i saates WikiLeaksi kui valitsuste ja riikide vastu rusikasse tõmbunud ja oma võitluses internetti rakendavat rahvusvahelist üldsust, mida ka Isekiri vikilekkeid lahates on täheldanud — vt Wiki-Leaks toob afgaanidele rahu?

Markov: Me saame näha globaalse kodanike-ühiskonna võitlust kõigi maade valitsustega. Siia globaalsesse üldsusse kuuluvad peale vikilekitajaist õiguskaitsjate ka transnatsionaalsed korporatsioonid, ekspert-struktuurid (…) Otse meie silme all käib rahvusvaheliste parteide moodustamine, mis on varem toiminud vaid koondistena. Üheks selliseks parteiks on (ka) inimõiguslased, kelle hulka kuulub ka Wikileaks. Teiseks on homoseksuaalid, kellel on samuti täiesti rahvusvahelised taotlused. Kolmandaks parteiks on need, keda seob ROK, st sportlased (…) Keskkonnakaitsjad — ka see on üleilmse mõjuga võimuerakond. Me saame selliste globaalparteide poliitikasse ilmumise tunnistajaiks…

Vt Sergei Markov GR-i (Moskva) 29. X 2010 saates «Vastamisi maailmaga» /«Vizavi s mirom» Sergej Markov, deputat Gosdumy RF/ — ja sama 1. XI 2010 Euro FM-is

MARKOV ON MEILE HÄSTI TUNTUD pärast mehe mullust ülestunnistust, et ta oli löönud aprillis—mais 2007 kaasa küberrsõjas Eestiga, ja eriti kuulsaks tegi teda muidugi järgnev Langi—Paeti—Pihli skandaal.

Eesti Meel: Estofoobne politoloog ja rahvasaadik Sergei Markov (*1958) on endine (1989-1992) sots, kes detsembris 2007 jõudis Ühtse Venemaa saadikuna ka Riigiduuma koosseisu. Märtsis 2009 ühe rahvusvahelise ümarlaua vestlusringis on ta omaks võtnud (kaudse) osaluse kümberrünnakuis Eesti vastu (vt RFE 6. III 2009 uudist "Eesti küberründe taust" — Behind The Estonia Cyberattacks), misjärel EV nõudis talle välja Schengeni maade sissesõidukeelu, mis aga praktikas ei rakendunud. Ehkki veel sama 2009. aasta kevadel oli piiriteenistus Saksamaal Markovi korra kinni pidanud, vabanes ta juba suve hakul pärast teatud nööritõmbeid Brüsselis ka formaalse viisakeelu alt. Kuid ületamatuid takistusi Schengeni alal liikudes ei ole talle kunagi tehtudki.

MOSKVA KÄMMAL ulatub meieni aga mitte üksnes Brüsseli võimukoridore pidi. Samavõrra või paremini õnnestub see ka venekeelse ringhäälingu, niihästi kaug- kui ka lähivälismaal tegutseva abil. Ja vähe sellest, Markovi jt temasarnaste poliitkaabakate meievastaseid rünnakuid mahitavad ka EV valitsusvõimud...

Kuulakem Arvo Pärti!

Murranguline teos

Arvo Pärdi samanimeliselt heliplaadilt (Für Alina, 1 — ECM Records 1999)
Klaveril Alexander Malter, salvestus juulist 1995

Pärdi saatesõnad tema heliviljade võimalikule nautijale:

"Oma muusikat võrdleksin ma puhta valgusega, kus kõik värvid on olemas. Ainult prisma võib selle valguse värvideks jagada ja need värvid nähtavaks teha — see prisma võiks olla kuulaja hing."

Niisiis oleks ka U-Tube'ist Pärti parem kinnisilmi kuulata... Vastasel korral võiks panna tähele, et pildirida ja eriti selle must-valge osa püüab klaveripala taustalugu selgitada, kuna värvilised pildid pigem eksitavad, kui tulevad «Alina» mõistmisele abiks.

Perlustratsioon (I)

Ühiskondlikku vabadust ei saa olla ilma privaatsfäärita. Palju meil seda on? Kas ja kuivõrd valmis oleme sest loobuma? Kelle kasuks? Tööandjale… Panga- või riigiametnikele? Eraelu-valdkond on üleilmselt tõhusa pealetungi all. Ja see on ägenenud ka meie maailmajaos ja eriti nõukapärusalal.

Nimetagem seda nii — postsovetlik antiprivatism. Sestap segunebki siin sovetiaja kuhtumata valu uustotalitarismi hirmudega.

Juulis 2009 jõudis maailma uudis Venemaalt, mida ükski meie massimeedium kahjuks ei silmanud: Venemaa salateenistused valmistuvad erakirju perlustreerima (Russian Security Agencies to Perlustrate Private Correspondence)

VLADIVOSTOK. July 17. Vostok-Media – Ministry of Communications and Mass Communications (MCMC) of the RF has issued a decree enabling security agencies to perlustrate letters, parcels and other postal items sent by citizens. Moreover, the document contains no indication as to necessity of an appropriate decision of a court.

From now on, authorized agencies may direct all inquiries about mail services and sender data. “Control over the use of mails is carried out during processing of the letters in the networks of a mail services operator. To maintain control in the postal services network, postal items will be sent to interactive unit of the authorized agency. While transferring postal items contained in packages (mailsacks, boxes and the like), used by postal service operator, a free access to such postal items should be provided” — the document states. Moreover the authorized agencies may withdraw a letter or parcel, if needed.

To facilitate mail perlustration for special agencies MCMC obliges post offices to provide special rooms for competent authorities.

Siloviki [vene keeles 'jõuametkondlased'] are given a full access to electronic database of a postal office — name, address and content. The decree comes into effect on July 21.

Kõne all on postitöötluses rakendatavad operatiivjälitus-meetmed, mida sideministeeriumi käskkiri nr 65 (vt Izvestijast MCMC-i ehk vene keeles Ministerstvo svjazi i massovyh kommunikacij dokumenti) ja täpsemalt selle p6 reguleerib nii:

Postisaadetiste kotroll toimub nende töötlemise käigus sideoperaatori võrkudes.

... samas kui p7 lubab salateenistuste operatiivtöötajail saadetisi kõrvaldada ja sideteenuse osutamist tõkestada ning p8 tagab perlustratsiooniks ka omaette kinnise ruumi eraldamise otse “sideobjektil”...

Niisiis võib iga postiasutus Venemaal täieneda nn musta kabinetiga — sellisega nagu kunagi isevalitseja vastutuse ja voliga asutas salamisi Katariina Suur.

Mustade kabinettide vaikuses aeti tollase Euroopa arusaama ja termini kohaselt salajase postiseire tumedaid asju. Revolutsioonieelsel Venemaal tähistas see mitmesuguste, mh posti, korrakaitse (Ohranka) või välismaise ajakirjanduse tsensuuriga tegelevaid, viimseil kümnendeil siseministrile allunud ameteid ja ametnikke.

Värske dekreet loob kogu oma vanamoelisuse juures massilise perlustreerimise süsteemi ja tagab perlustraatorite armeele ühtlasi moodsad vahendid ja ligipääsu sidevõrgu tarkvarale + andmestikule, sh sideasutuse kõigi klientide adressid + neile osutatavad teenused.

Vene inimõiguslane Grigori Pasko kommenteeris 21. VII 2009 jõustunud MCMC direktiivi La Russophobe’i blogis leides, et Venemaast on saanud üle öö KGB-jätiste unelmateriik, kes kirjavahetuse saladusse sekkub senise valehäbita ja lõpuks ka täiesti seaduslikult:

This week my fellow citizens and I woke up to a new Russia, under even greater control by the inheritants of the KGB (...) One can already imagine the chekists hastily equipping offices for themselves at post offices on perfectly legal grounds — of course they have been reading mail all along; the outraged human rights advocates; and the bleating — that is, the silence — of the majority of the citizens of our KGB state (...) Russian citizens now save the time, money, and effort, as we no longer need to bother with sealing our envelopes, nor waste our precious saliva on the illusion of privacy.

Postisaladuse riiklikke tagatisi sai Venemaal nautida vaid pisut Veebruarirevolutsiooni järel AD1917, kuna kommunistid varsti pärast oma oktoobripööret perlustratsiooni taastasid — eesmärk tabada nii masside meeleolu kui masse eksitavaid valenoote + musti lambaid (vt Peter Holquist, Information is the Alpha and Omega of Our Work: Bolshevik Surveillance in its Pan-European Context. Journal of Modern History, 1997, nr 3, lk 415-450; Sheila Fitzpatrick, Everyday Stalinism. New York, 1999, lk 177)

Tänasel Venemaal on uurimis- ja väljendusvabaduse kiuste avatud vähe sovetiaegse perlustreerimise saladusi. Sellepärast, arvatakse, ka putinismi saladusi. Erandiks on üks Peterburi ajaloolane, vene impeeriumis rakendatud postiseire-korralduse asjatundja Vladlen Izmozik, kes on oma teadmisteküünlaga valgustanud ka sotsialistlikku perlustratsiooni, täpsemalt Lenini—Stalini aja postinuuskimist (vt Измозик, Perljustratsija v pervye gody sovetskoj vlasti. Voprosy istorii, 1995, nr 8, lk 26jj; Glaza i uši režima: gosudarstvennyj političeskii kontrol’ za naseleniem Sovetskoj Rossii v 1918-1928 godah. SPb, 1995, 164lk; Voice from the Twenties: Private Correspondence Intercepted by the OGPU. The Russian Review, 1996, lk 287-308; Vladlen Izmozik, From the Perlustration Files (1926): A Young Man’s Letter to the British Embassy and Subsequent Interrogation. Russian History, 1997, nr 1-2, lk 171-187) Kuid tema panus on nagu joogipiisake kõrbeliiva.

Sovetiaja postiseirest Eestis pole selgust aga niigi palju. Januneks teada miks.

Võib-olla polegi me nii kaugel, kui arvame, neetud Venemaast, kus mõned tuntud ülikoolid on juba teel eeltsenseerimise poole ka teadustöös — lugegem nt New York Timesi hiljutist reportaaži Peterburist Russian Professors Chafe at Scholarly Screening - NYT 28. X 2009. Või Asebaidžaanist, kus Julgeolekuministeerium kimbutab inimest selle eest, et ta Eurovisiooni lauluvõistlusel toetas SMS-iga Armeeniat.

Vt RL-i aseri toimetuse videot paljastusega, et Aserbaidžaani riigiametnike käsutuses oli armeenlaste poolt hääletanute (45 isikut) täielik nimekiri...

Illustratsioon: "Seirav silm" Ivan Zemcovi MailArt-blogist 
• Edasi… Perlustratsioon (II) — Perlustratsioon (III)
• Lisaks… Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat

Moskva eestikeelsed saated

Kuuekümne viie aasta eest, 26. V 1944 lõppesid Moskva Raadio (MR) eestikeelsed saated

Hiljem pole eesti keelt Moskvast meile kostnud. Ega ilmselt hakkagi enam kunagi kostma, hoolimata kuulujuttudest ja sellest, et suvel 2005 räägiti isegi Russia Today sat-TV eesti programmi algatamisest. Ja pole vajagi…

Aastal 1944 ei tähendanud see eestlasele kaugeltki Kremli-meelse agitpropi lõppu. Vastupidi, selle taipamiseks piisas Eesti kuulajale MR-i 26. mai saate lõppakordist. Lasti eetrisse Hugo Lepnurme, toona teenelise kunstitegelase praeguseks unustet meestelaul “Me tuleme...” (sõnad Johannes Barbaruselt) Oli selge, et seltsimehed kõigi oma saadete ja proletkultiga ise kohale ilmuda tahavad, Eestil ei ole neist pääsu.

Kõik ettevalmistused olid ju hoos. Nii oli Eesti tagasivallutamise vaimus 1. V 1944 loodud embrüonaalne ENSV raadiokomitee eesotsas juunikommunist Paul Uusmaniga, kes hakkas nüüd palka saama 1650rbl. Muide, 150rbl enam kui samal ajal nukuvalituses kunstidevalitsust juhtinud Johannes Semper. Kogu raadiokomitee + Jaroslavli n-ö kunstibande kolisid Leningradi ja jätkasid sealt mitme kuu kestel eestikeelseid saateid veel suuremas mahus. Poolvaled ja tõemoonutused tihenesid ühes rütmis eesti saatekava pideva paisumise ja punaväe Eesti poole tungimisega.