Kiire vastus: Kui isegi meie kollameedia Pärdile juhtkirju pühendama hakkab, siis...
väärib kindlasti.
Saatekavade asemel üha enam kasiinokapitalismi haipiv teleleht
Nädal kutsus juhtkirjas üles Pärdi loomeviljaga tutvuma. Eks ole piinlik: eestlane ei tunne oma muusikute globaalset panust. Samas kui muu ilm teabki meid tänu Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri taolisile elavklassikuile. Kas Ajakirjade Kirjastuse AS murrab tõesti välja sellest masendavast lokaalignorantsist, mis küünib Eesti Meedia soliidsemategi päevalehtede veergudele. Üks nende juhtkirjanikke väitis otsesõnu ja vähimatki oma piiratuse määrast adumata, et... “
Eesti muusika võõrsil ei köida” Ja olnuks see siis mõtteuit. Ei, pealkiri!
Aga tahes või tahtmata on Arvo Pärt teinud, teeb ja jääbki tegema suursaadikutööd Eesti hüvaks. Tasuta. Juba neljandat kümnendit ja ruumi- ja ajapiiride kiuste. Juba siis, kui teda veel Eestis sunnismaisuse ja ateismi vaimus prooviti vaikima sundida... Ei õnnestunud. Tõendi selle viimase kohta ulatab meile oma äsja postuumselt ilmunud mälestusraamatu teises osas Jaan Kross.
Ta kirjeldab külaskäiku Hauppauge-nimelisse paika Long Islandil, paarkümmend km New Yorgist, aastal 1974 oli sääl kodu kirjandusteadlase ja ajakirjaniku Evi Evarti perel. Ja lugu, mille Kross paari kümnendi eest meie tarvis tallele pani, väärib nooblit hindamist ja tähelepanu ka täna:
“Maja oli (...) tore (...) ühekorruseline puumaja. Ja üksnes võrdlemisi pealiskaudse viimistlusega. Aga hästi avar ja omapärase n-ö arhitektimõttega rajatis. (...) majaperenaine, st proua Evi Evart tuli meile oma valduste väravale vastu. (...)
Üsna pea kuulsime ka seda, et maja (...) oli neil hiljuti (...) müüdud. Kuigi nad olid müünud ta kokkuleppel, et elavad seal veel vist oma pool aastat. Aga lugu sellest, kuidas nende majamüük teoks oli saanud, oli vähemalt 1974. aastal, küll veel poolt lehekülge seletust väärt. (...)
Sobivat ostjat polnud (...) leitud. Sest odavaks müügiks polnud neil siiamaani ka mitte põhjust. Kuni nende juurde ilmus maakleri juhendusel keegi (...) pool- või koguni täisprantslane, kes pidas maja tähelepanuväärseks, aga krundil leiduvat vahtrasalu lausa väga ilusaks. Mees oli elanud viimased aastad Prantsusmaal ja leidis (...) majas midagi euroopalikku – ehkki maksta (...) küsitud hinda ta ei kavatsenud. Aga maja tahtis ta veel korra ja veel korra üle vaadata, seda küll. (...)
(… Siis ühel järjekordsel kohtumisel pandi juhuslikult mängima Eestist toodud heliplaat…)
Vaevalt oli prantslane jõudnud tajuda, et see, mis järgneb, peab olema Pärdi Perpetuum mobile, kui ta hüüdis oma naisele “Kuula!”
ning kuulas ise — püsti karanud ja liikumatult. Ning hüüdis, nii pea kui see oli lõppenud:“Kuulge, mis on teil ja Pärdil ühist?!” – “Mitte midagi. Ainult et meie (...) oleme niisamuti eestlased. Nagu Pärt.” Mille peale nad leppisid veerandprantslasega silmapilk majamüügi asjus kokku – see oli muusikateadlane, kes otsis Hauppaugest maja, et asuda seal kirjutama uurimust Pärdi muusikast.”
— Jaan Kross “Kallid kaasteelised” (II kd, Tallinn 2008, lk 289-291)
Mis vahepeal juhtus, seda me Eesti kaasaegsest ajakirjandusest lugeda ei saaks. Vaikus oli täielik. Tsiteerida tuleb välisringhäälingut, mis meile ainsana selliste Eestile oluliste inimeste saatusi peegeldas. Pärt perega läks Eestist ära aastavahetusel 1979-1980. Otse riburada-pidi Neeme Järvi ja tema pere kannul. Ja see – meie muusikageeniuste lahkumine Eesti NSV-st – oli siis vapustav tõelus. Või nagu tollal Münchenist saatev Vabadusraadio täheldas:
“Kui Järvi pere oli pühapäeva (20. jaanuari) hommikul lahkumas oma hotellist Viinis, saabus omakorda samasse hotelli tuntud eesti heliloooja Arvo Pärt koos perekonnaga, kellele oli samuti antud Nõukogude võimude poolt luba emigreeruda...”
— Vabadusraadio 22. I 1980.
Ja väljasõiduloale eelneva, helilooja vaenamise viimse vaatuse resümee oli Ameerika Hääl (VoA) esitanud novembris 1979:
“Nagu meie eilsetest (21. novembri) uudistest kuulsite, heideti eesti helilooja Arvo Pärt välja heliloojateliidust (HL). Meie Euroopa büroo juhataja Bill Marsh on saatnud lähemaid üksikasju, mida vahendab Ive Patrason:
Käesoleva kuu alul andis N Liidu üks juhtivamaid heliloojaid eestlane Arvo Pärt sisse sooviavalduse emigreerumiseks Iisraeli. See oli tõenäoliselt põhjuseks, miks ta heideti välja HL-st. Sellega on temalt võetud ka õigus esineda N Liidu publiku ees, samuti tähendab see, et Pärdi loomingut ei esitata enam N Liidus. Eeloleval pühapäeval (25. XI 1979) pidi toimuma Pärdi heliloomingu kontsert – see on tühistatud.
Pärt on moodne helilooja, tema tööd on HL-i konservatiivsemate liikmete poolt juba ammu kritiseerida saanud. Praegu toimub Moskvas HL-i konverents ning modernistlikud voolud leiavad ranget hukkamõistu HL-i juhatuse poolt.
Pärt on juba teine nimekas Nõukogude Eesti muusik, kes ühe kuu vältel on avaldanud soovi maalt lahkuda. Oktoobri lõpul andis sisse väljarännusoovi-avalduse dirigent Neeme Järvi, nagu teatasime oma 31. oktoobri saates. Järvi soovib asuda elama Läände perekondlikel põhjustel. Kohe pärast sooviavalduse sisseandmist astus Järvi dirigendikohalt tagasi.
Arvo Pärdi looming on tõenäoliselt rohkem tuntud Läänes kui N Liidus. Kuigi aeg-ajalt võis kuulda Pärdi heliloomingut ka N Liidu kontserdisaalides. Siis hoolitses aga HL selle eest, et tema töid ei esitataks liiga sageli. Helilooja sõprade andmeil soovivat Pärt lahkuda N Liidust põhjusil, et talle on korduvalt keeldutud andmast väljasõiduluba nendesse paikadesse, kus tema heliloomingut on esitatud.”
— Ameerika Hääl 22. XI 1979.
Pagulusse mineku tagamaid kirjeldas VoA-le veidi aja pärast ka Järvi:
“Eks meil ole palju eesti heliloojaid, kuid rahvusvaheliselt silmapaistvaid märksa vähem. Nende teoste programmi lülitamine tekitab alati vaidlusi filharmoonias, heliloojateliidus, (kultuuri-) ministeeriumis ning (kompartei) keskkomitees.” Edasi tõi Järvi esile kaks rahvusvaheliselt silmapaistvamat eesti heliloojat, üks oli tema sõnul “Eesti kõikide aegade suurem sümfoonik — Eduard Tubin, elab Rootsis...” ja teine Eestis elav, aga ilma väljendusvabaduseta Arvo Pärt.
“Arvo Pärt on teisitimõtleja ja sellepärast ka tema muusika ei sobinud ideoloogiaga kokku ning seetõttu ei sobinud see ka mängimiseks. Pärdi üks paremaid töid Credo (1968) sai ette kantud ainult üks kord Tallinnas sümfooniakontserdil, kus publiku tungival soovil seda veelkord mängisime. Seejärel keelati see vaimuliku sisuga töö ära. Meie teiste heliloojate (ja) eesti klassika mängimine maailmas on aga praktiliselt võimatu, kuna puuduvad trükitud noodid ja orkestrimaterjalid. Eestis ei ole trükitud veel ühegi helilooja teose orkestrihääli. Meie orkestrile peaks püstitama selle eest ausamba, kui palju on rikutud silmi ja närve. Enamiku heliloojate teoste partituurid säilivad käsikirjadena muusikamuusemis, kust neid võimatu on kätte saada.”
— Neeme Järvi intervjuu Kadi Tekkelile, I osa, VoA eesti saade 13. II 1980.
Arvo Pärt lahkus niisiis 18. I 1980 Austriasse ning sealt asus 2 aastat hiljem Lääne-Berliini, kus ta nüüdki loob ja elab. Ja läbimurre, nagu seda ehk nimetada võiks, tuli kohe 1980. aastate alul. Muusikakriitik ja ER-i III programmi menuautor Immo Mihkelson on seda läbimurde-sündmust omasoodu mütologiseerinud (
ka trükivalguses) alaliselt korduva jutuheietuses juhtumist, mille järel Arvo Pärt muutis maailma — Müncheni muusikaprodutsendi Manfred Eicheri kaasabil:
“Liikvel on legend, kuidas plaadifirma ECM omanik Manfred Eicher 1980. aastate algul ühel kottpimedal õhtul kiirteel Zürichist Stuttgarti kihutas ja lühilainetel raadionuppu kruttides kuulis äkitselt eetrimürade vahel helisid, mis vangistasid ta tähelepanu täielikult. Ta juhtis masina kõrvalteele ja jäi seisma, et teos lõpuni kuulata. Teadustus oli võõras keeles ja ta ei saanud midagi teada teose pealkirja ega muusika autori kohta. Lumm oli aga olnud väga suur ja Eicher hakkas visalt otsima võlumuusikat, mida ta kuulis. Lõpuks leidis ta nõela heinakuhjast. Tabula rasa ja nimi Arvo Pärt vallutasid ta teadvuse. Eicher uuris välja aadressi, helistas Pärdile Viini ning kohtus temaga samuti Läände elama asunud Gidon Kremeri korraldatud Lockenhausi festivalil. Loomulikult pidi sellest kirest sündima plaat ja (...) “Tabula rasa” ilmus 1984. aasta sügisel.”
Jah, see ongi legend, mille tõepõhjal on õnneks aga vaid paaritõigane vajakus. Esiteks ei saanud tegemist olla lühilainelt (LL) kuuldud saatega, kuna sellal kandsid süvamuusikat LL-il üle ainult Moskva Raadio ja BBC, kuid Pärdi loomingut ei edastanud neist toona kumbki. Ja teos oli kah teine, sest see läbimurde-sündmus on dateeritav. See oli 1982. aasta 27. november ja Münchenis kõlas siis Johannese passiooni esiettekanne, millest
Süddeutsche Rundfunk tegi otseülekande. Nõnda oli see Pärdi filigraanseim
tintinnabuli-taies kaunikesti kuuldav korraga kesk- ja ultralühilainel. Sama sündmust käsitleb üks vana Isekirja-uudis aastast 1982 – vt
“Arvo Pärdi debüüt välismaal”. Tõenäoliselt kuulas Eicher seda saadet oma autosõidul Šveitsist Saksamaale. Võõrkeeles teadustus on aga legendivestja mõttevili –
õigupoolest samaväärne mõttetus kui eetrimürra mattunud muusika või kottpime autobahn.
Manfred Eicher (*1943) oli oma plaadifirma EMC loonud aastal 1969. Tema plaadistuste kaudu on Arvo Pärdi kõrval maailmaga lävinud ka näiteks György Kurtág, Heinz Holliger, Alfred Schnittke. Eicher on Mihkelsonile antud intervjuus rääkinud ka, kuis nad Pärdiga teineteisele otsa vaatasid, kui olid stuudios Tabula rasa plaadimaterjali läbikuulamise lõpetanud. Mõlemad adunud siis, et nende ees on juveel. “Jah, me mõlemad Arvoga teadsime, et see plaat on hea, aga ei osanud ettegi kujutada, kui tugev on selle üleilmne mõju,” märkis Eicher XX sajandi lõpul tolle sündmuse kohta ise. “Tagantjärele arvan, et ECM-i “Tabula rasa” muutis 1980. aastate muusikataju piire. Selle mõju muusikuile ja heliloojaile oli väga tugev ning jätkub ikka veel.”
Eicher pole siiski Pärdi helisalvestiste ainus üllitaja, aga vaieldamatult on tal suur anne olla õigel ajal õiges kohas. Samuti kui sõita õiget teed, kuulata õiget saadet ja – mis ülim anne – ajastada õigesti plaadi üllitamist.
Arvo lahkumisega siit maalt eestlased Pärti muidugi ei kaotanud. Ei kaotanud midagi ka Pärt, Eesti ega maailm. Võit oli suurem kõigile.
Mis siinse lokaalesteedi Pärdi-vaimustust kannustab, on hoopis filmimuusika. Tema tare uksele koputab Pärdi töid ekspluateeriv hiiglaslik filmitööstus.
Pärt ja filmimuusika on aga sootuks ise jutt.
