Rahusiirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles äsja (3. Ⅲ 2026) kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.

CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 

I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 

Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale (iron curtain), hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 

Ⅲ kõne pidas Churchill kolm päeva pärast eelmist, seekord Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i lepingut, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ning pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. Sellest kõnest sai ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapea. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 

Chruchill viis viie aasta pärast ellu erisuhte ameeriklastega, sõlmides jaanuaris 1952 sõjalise leppe loaga sõja puhuks USA sõjaväel kasutada mõlema riigi kaitseks ÜK baase. Järgnevail kuil saavutas ÜK kolmanda riigina maailmas oma tuumavõimekuse.¹ 

Teist korda peaministrina oktoobrist 1951 aprillini 1955 ametis olles üritas Churchill edasi… 

》tõelise ja kestva rahu saavutamist《 nagu ta 11. X 1952 teatas sellest konservatiivide konverentsil oma esimeses kõnes pärast (toona avalikustamata) ajurabandust. Seekord motiveeris teda ilmselt Stalini surm. Sestap kutsus Churchill üles uuele Suur-Britannia jt suurvõimude võimalikult kitsa, siiski mitmepoolsele tippkohtumise korraldamisle rahu saavutamiseks nüüd juba Külmas sõjas — selles katses kõike võimalikku — nii vene, saksa, poola kui ka hiina kaarti kasutades. 

VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 

》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 

«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata² Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 

》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

Rahulõim II

…

Kui kuri kavatsus või võimsate riikide vallutustung üle määratu ala käristab ribadeks tsivilisatsiooni raamistiku, siis satub reainimene ületamatute katsumuste ette. Temasuguse jaoks on kõik teisiti, puruks ja maatasa. Siin sel vaiksel pärastlõunal seistes värisen ma üksi mõttest, mis tegelikult juhtub miljonitega praegu või ajal, kui nälg maad varitseb. "Inimvalu hindamatut summat" — nagu seda nimetatud on — ei suuda kokku arvutada keegi. Meie ülim ülesanne ja kohus on kaitsta reainimese elamut uue sõjaõuduse ja viletsuse eest. Selles oleme kõik ühte meelt. 

Meie Ameerika-sõpradest sõjaväelased, pannud paika strateegilise üld-kontsepti ja arvutanud kokku olemasoleva ressursi, liiguvad alati järgmise sammu – nimelt meetodi juurde. Ka siin valitseb laia põhjaga leppimus. Maailma-organisatsioon eeskätt sõja ärahoidmise nimel on juba loodud. Juba toimib Rahvasteliidu järglane ÜRO koos USA otsustava panuse ja kõigega, mis seega kaasneb. Me peame tagama selle viljaka toime tegelikkuses, mitte mängult, toime läbi jõu, mitte sõnadevahu, et siit tõuseks tõeline rahutempel, mille seinu kunagi ehivad rahvaste kilbid, et see ei kujuneks kõigest juhikabiiniks Paabeli tornis. Enne kui loobume relvastumise tõotusist riigikaitseks, peame olema kindlad, et meie tempel on ajuliiva või soolauka asemel rajatud kaljule. 

Igaüks kel silmi, näeb et see tee meie ees saab olema samavõrra raske kui pikk, kuid koos vastu pidades, nagu kahes maailmasõjaski – kuid kahjuks mitte nende vahel – ei saa ma kahelda, et lõpuks saavutame ühise sihi. 

Mul on siiski selgepiiriline ja praktiline tegutsemiseede. Kohtud ja kohtunikud võivad olemas olla, aga ilma šerifi ja konstaablita nad toimida ei saa. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peab pakiliselt täiendama rahvusvaheliste relvajõududega. 

(●●●)

Rahulõim III

…

Teen ettepaneku, et kõiki suurvõime ja riike tuleks ärgitada eraldama oma õhuväe teatud osa maailma‐organisatsiooni teenistusse. Neid koolitaks ja valmistaks ette riik ise, kuid õhuväe-talituse kohustus roteeruks riigist riiki. Neil oleks oma maa, ent teistsuguste eraldusmärkidega vorm. Neil puuduks kohustus tegutseda oma riigi vastu, kuid muus osas juhiks neid maailma‐organisatsioon. See võiks alata tagasihoidlikul, ent ühes enesekindlusega tõusval tasemel. Soovisin sama asja saavutamist I maailmasõja järel ning usun siiralt, et see nüüd viivituseta teoks saab. 

Siiski, mu daamid ja härrad, oleks vale ja mõtlematu usaldada noid aatomipommi puutuvaid saladusi või kogemust, mida Ühendriigid, Suurbritannia ning Kanada praegu jagavad, maailma‐organisatsioonile, kui organisatsioon ise on veel lapsekingades. Oleks kuritegelik hullumeelsus tal ikka veel rahutus ja ühendamata maailmas isevoolu minna lasta. Ei keegi kuskil, mitte keegi üheski voodis ei ole selle pärast halvemini maganud, et too teadmine, toorained ja rakendusviis on seni suuresti ameeriklaste vallata. Ma ei usu, et võinuksime nii rahulikult magada, kui asjalood oleksid olnud teisipidi ja nood vahendid oleks ajutiselt monopoliseerinud mõni kommunistlik või neofašistlik riik. Üksi hirmust nonde ees piisanuks vaba demokraatliku maailma allutamiseks totalitaarsüsteemile, mille järelmina leeks kujutluspiire ületav šokk. 

Jumala tahtel nii ei läinud ja meil on aega vähemalt hingetõmbeks, et seada oma kodu korda enne, kui satume ohuga silmitsi. Ja siiski peame oma pingutusi säästmata evima piisavat ülevõimu mõjusate takistuste kehtestamiseks selle kasutamise või kasutamisega ähvardamise vastu teiste poolt. Ja lõppude-lõpuks, kui inimkonna olemuslik vendlus saavutab maailma‐organisatsioonis oma tõelise kehastuse ja väljenduse koos kõigi vajalike praktiliste tagatistega, usaldatakse too võimekus loomulikult maailma‐organisatsioonile. 

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia. 

(●●●)

Rahulõim IV

…

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia. 

Me ei saa olla pimedad asjaolu suhtes, et üksikisiku vabadused, mida üle Ühendriikide ja Briti ilmariigi nautida saab, ei kehti reas riikides, millest mõned on väga võimsad. Neis riikides kontrollib reainimest kõikehõlmav politseivõim mitut moodi ja määral, mis on rängas vastuolus demokraatia iga põhimõttega. Riigivõimu teostab eelisõigustes partei ja poliitilise politsei vahendusel piiranguita diktaator või kildkond. Meie kohustuseks praegu, mil raskusi on niigi palju, ei ole jõuliselt sekkuda nende riikide siseasjusse, mida me sõjas vallutanud ei ole. Kuid me ei tohi kunagi loobuda julgel toonil kuulutamast vabaduse ja inimõiguste üllaid põhimõtteid, mis on ingliskeelse maailma ühine pärand ja mis on Magna Charta, Õiguste deklaratsiooni, Habeas Corpuse, vandekohtu ja inglise tavaõiguse kaudu kandunud oma kuulsaima väljendusena Ameerika Iseseisvuse deklaratsiooni. 

Kõik see tähendab, et iga riigi rahval on õigus ja neil peaks olema voli põhiseadusliku tegevuse, vabade ja piiranguita valimisil salajase hääletusega valida või muuta valitsusvormi, mille all nad elavad; et kehtiksid sõna- ja mõttevabadus; et kohtud, sõltumata täidesaatvast võimust ja erapooletult saaksid hallata seadusi, mille on pühitsenud valdava enamuse heakskiit või aeg ja tavad. Selline on vabaduse lipukiri, mis sobib peremärgiks igale kodule. Selline on Briti ja Ameerika rahvaste sõnum inimkonnale. Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega… 

(●●●)

Rahulõim V

Winston Leonard Spencer-Churchill 5. Ⅲ 1946 Fultonis

…

Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega ja käitugem oma kuulutuste kohaselt. Kuigi olen juba välja toonud kaks suurt lihtsa inimese kodu ähvardavat ohtu, milleks on sõda ja türannia, ei ole ma veel rääkinud vaesusest ega puudusest, mis on paljudest muredest valdavamad. Aga sõja- ning türanniaohu eemaldanud, ei ole enam kahtlustki teaduse ja koostöö võimes pakkuda sõja vaheda kooli läbinud maailmale lähiaastail, kindlasti ka järgmisi aastakümneil niisugust ainelise heaolu laienemist, mis ületab senise inimkogemuse. 

Käesoleval kurval ja hiigematval hetkel oleme vajunud nälga ja hädaorgu oma tohutu tapluse tagajärjel; ent see läheb mööda ja möödub ruttu, ning vaevalt leidub põhjust peale inimliku rumaluse või alatu roima, mis segaks külluse ajastu avamist ja nautimist kõigile rahvastele. Olen tihti kasutanud õpetlikke sõnu, mida 50 aasta eest kuulsin suure iiri-ameerika kõnemehe, oma sõbra härra Bourke Cockrani suust: "Kõigile piisab! Maa on helde ema, kes hoolitseb, et kõigil ta lastel on kõhud täis, kui nad vaid tema mulda harivad õigluses ja rahus." Ja selles, tundub mulle, oleme täielikult ühte meelt. 

Sel viisil meie strateegilise üldkontseptsiooni elluviimise rada järgides jõuangi oma siiasõidu põhjuseks olnud sõnumi tuumani. Ei sõja tõhus ennetus ega maailma-organsatsiooni tõus õnnestu ilma selleta, mida olen nimetanud inglise keelt kõnelevate rahvaste vennalikuks ühenduseks. See tähendab Briti Rahvasteühenduse ja impeeriumi erisuhet Ameerika Ühendriikidega. 

(●●●)

Rahulõim VI

…

Daamid ja härrad, praegu pole sobiv aeg üldistusteks ja ma julgen olla täpne. Vennalik ühendus nõuab lisaks me kahe ülisuure, ent sarnase korraldusega ühiskonna süveneva sõpruse ja vastastikuse mõistmise ka isikliku suhtluse jätku sõjaliste nõunike vahel, mis viiks võimalike ohtude ühise seire, relvastuse ja õppuste ühtlustamise ning ohvitseride ja sõjakoolikadettide vahetuseni. Ühise julgeoleku nimel peaks kestma ka praeguste rajatiste kooskasutamine kõigis meie mere- ja õhuväebaasides, mis üle kogu maailma on kummagi riigi valduses. Nii kahekordistuks Ameerika mereväe ja õhuväe liikuvus; nii laieneks märksa Briti impeeriumi vägede haare; tuues kulutuste olulist säästu maailma rahunedes. Juba kasutamegi suurt hulka saari koos; lähitulevikus võiksime neid ühishaldusse usaldada rohkemgi. 

Ühendriikidel on juba alaline kaitseleping Kanada dominiooniga, mis on pühendunult seotud Briti Rahvasteühenduse ja impeeriumiga. See leping on sisukam paljudest, mida sõlmitakse tihti vormiliste liitude alusel. See põhimõte tuleks Briti Rahvasteühenduse kõigil liikmeil viia täieliku vastastikkuseni.

Seega, mis iganes juhtub, ja just seetõttu, peaksime kindlustama ise oma suutlikkuse koos töötada kõrgete ja lihtsate eesmärkide nimel, mis on meile kallid ega too kellelegi halba. Lõpuks võib leeda – ma usun, et leebki ühise kodakondsuse põhimõte, kuid me võime jätta selle rahulikult juba saatuse hooleks, mille meie poole sirutuvaid käsi juba paljud selgelt näevad. 

Siiski on oluline endilt küsida, kas Ühendriikide ja Rahvasteühenduse erisuhe ei satuks vastuollu meie ustavusega maailma‐organisatsioonile. Vastan — vastupidi, see on ilmselt ainus viis, mis sel organisatsioonil omale täit tunnustust ja tugevust saavutada võimaldab.

Juba on olemas erisuhted Kanadaga, mida ma just mainisin, ning Ühendriikidel suhted Lõuna-Ameerika vabariikidega. 

(●●●)

Rahulõim VII

Juba on olemas erisuhted Kanadaga, mida ma just mainisin, ning Ühendriikidel suhted Lõuna-Ameerika vabariikidega. Meilgi brittidel on 20-aastane koostöö- ja vastastikuse abistamise leping Nõukogude Venemaaga. Nõustun Suurbritannia välisministri hr Beviniga, et meie poolest võiks see leping vabalt kehtida ka 50 aastat. Meil ei ole muud sihti peale vastastikuse abi ja koostöö Venemaaga. 

Meil, brittidel on Portugaliga liit, mis ei ole katkenud 1384. aastast saati ja mis kriitilisel hetkel hiljutises sõjas vilja kandis. Ükski neist ei lähe vastuollu maailma‐leppe või –organisatsiooni üldhuvidega, vaid vastupidi, aitavad neile kaasa. 

《 Minu Isa hoones on eluasemeid palju. 》¹ 

Ühinenud Rahvaste liikmete eriühendused, mis ei suhtu  ühtegi teise riiki agressiivselt ja mille loomuses puudub vastuolu ÜRO põhikirjaga, on vaevalt kahjulikud, neist on kasu ja nad on minu arvates asendamatud. 

Kõnelesin varem, mu daamid ja härrad, Rahutemplist. Selle templi rajamisel tuleb osaleda töömehil kõigilt mailt. Kui kaks töömeest tunneb teineteist eriti hästi ja nad on vanad sõbrad, kui nad jagavad peresidemeid ja ühist "usku teineteise eesmärki, tulevikulootust ja leplikkust teineteise puuduste osas" – osundades mõne hüva rea hiljuti siin loetust – miks ei võiks nad ühise ülesandega sõprade ja partnereina töötada koos? Miks ei võiks nad oma tööriistu jagada ja suurendada seeläbi teineteise töövõimet? Tõepoolest, seda peavadki nad tegema, vastasel juhul ei saaks tempel valmis või variseks see kokku ehituse käigus ja me õppetunnid läheks luhta ning meil tuleks kolmat korda astuda sõjakooli, mis oleks võrreldamatult rängem sellest, kust äsja pääsesime.

Pimeduse ajastu võib naasta teaduse hiilgavail tiivul. Olgem valvsad! Aega võib olla napilt. 

(●●●)

MÄRKUS

(1) Johannese Evangeelium 14:2.

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO? Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID. Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:

⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.

Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm

TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?

    »   R A H U  K R O O N I K A   «   
TARTU RAHU SAJANDI SÜNDMUSTIK

SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:

“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )

Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline väheteada panus


70 AASTA EEST tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.

• Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
• Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
• Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
• Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
• Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.

Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:

“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”

Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:

“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”

Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:

“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”

Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:

“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”

Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:

“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”

Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:

“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”

Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:

“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”

Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *

Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945

Vello Salo:

“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”

JA USKUMATU KÜLL, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…

“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”

Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...

“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”

Uno Mereste “Toimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:

... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.

"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."

Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005

"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."

Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————

J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.

Аннексия Крыма "была безумная затея с непросчитанными результатами, и мы долго, долго будем за это еще расплачиваться", говорила правозащитница Людмила Алексеева в одном из интервью для DW. В память об ушедшей современнице собрали самые яркие видеофрагменты наших бесед с ней pic.twitter.com/UeXUPbat58

— DW на русском (@dw_russian) December 11, 2018

Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste／dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ↧ ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.

Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pälvinud mitme maa, k. a Eesti, aumärke ja rahvusvahelisi preemiaid ➝ nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "Nõukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk ➝ terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )

Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…

Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviženie／Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine või sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB-d

  》  I S E K I R I :  G E B I S T I   V Ä R V I L I N E    U N E N Ä G U  《  

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !

  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S

KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»

Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…

• küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
• samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
• küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
• gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
• sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.

TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

Punasümbolite tabu Poolas, Leedus, Ungaris jm

Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle ★ jts   ☭  ࿕  ✩   ärakeelamine

Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.

⚘ ⚘ ⚘

Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.

Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )

》KUS ON VENELASTE VAENURIVIS AGA POOLA?《
I S E K I R I : V E N E M A A  V E R I V A E N L A S E D

Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.

Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!

Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.