Küüditamisi ümbritses range saladuse õhustik. Suurküüditamiste avalik käsitelu oli vene ajal nn ENSV sabariigis kas keelatud või ebasoovitav. Küüdiohvrite arve asendasid pigem kuuldused ja kaudsed arvutused ning täpsust on selles osas tänaseni vajaka. Põhjuseks idatotalitarismile iseloomulik hooletus arvepidamises ja teisalt tollast süsteemi kaitsnud julgeolekuteenistuse pahatahtlik sekkumine.
Teatavasti korraldas N Liidu okupatsioonirežiim koostöös eesti kommudega vähemalt neli suurküüditamist, mis hõlmasid umbkaudu 35 tuhat küüditatut. Kümme tuhat väljasaadetuist suri kas küüditamise käigus või sundasumisel. Küüdilainete haripunktid, verega määritud mustad päevad Eesti lähiajaloos on
💀 14. Ⅵ 1941 💀 15. Ⅷ 1945 💀
💀 25. Ⅲ 1949 💀 1. Ⅳ 1951 💀
Ühegi vanema põlve juhtival ajakirjanikul polnud võimalik töötada KGB-ga kokku puutumata.
Nii on AD1993 öelnud eesti teležurnalist
Uno Maasikas ( * 21. V 1930 ) — kes neli kümnendit varem, 23½-aastasena värvati
Tallinna tehnikumi endise õppuri + tulevase haritlasena rahvusliku vastupanu summutamisega tegeleva KGB allüksuse teenistusse. Oma telekarjääri ajal polnud ta enam kaugeltki pisinuuskur. Aga harukordse avameelitsuse eest tuleb Maasikat kiita… Hoopis iselugu oli rääkida tema kolleegil AD2017…
Rein Järlik ( * 8. X 1935 ) hirm-igava “Viiekümnendate” sarja autor, kes oma seriaaliks valmistudes tutvus ülekuulamiste protokollidega NKVD／MGB／KGB toimikuist. Neid vahendas tema jaoks Tallinnast Tartusse Vanemuise tänava KGB-majja kohale tuues major Evald Selgal. Järliku lugu seostub käesoleva vaatluse peamise teema — sovetiaja küüditamistega. Täpsemalt selle teema avalikustamisega ENSV-likus meedias, mida Järlik oma poolt tegi «sotsialistliku seaduslikkuse kaitsmise“, st igati parteilises vaimus.
TÕDE TÕUSEB… Eestis levis vahetult pärast märtsiküüditamist kuulujutte kümneist tuhandeist sundpagendatuist. Nii on MGB kindralmajor Kummi 5. Ⅳ 1949 ettekandes parteipomo Karotammele dokumenteerinud kuulduse riigiasutuse Eesti Raudtee pearaamatupidamisest:
Eestlaste väljasaatmine jätkub ka edaspidi, esialgu on välja saadetud vaid 60 tuhande inimeseline grupp. Tulevikus asustatakse N Liidust Eestisse 200 tuhat inimest…
See või lähedased arvud ringlesid mõjuvõimsaina siinse rahva teadvuses kuni arhiivide paotumiseni, st praktiliselt vene aja lõpuni. Algusest peale adus üldsus kaasaegsete massirepressioonide eesmärki — et nendega taotles sovetirežiim eesti põlisasustuse asendamist muulasist immigrantidega = etnotsiidi.
Massiküüditamine tegi korraldajale endalegi häbi ja sai sel põhjusel ka maha vaikitud. See oli rahvamõrv ehk genotsiid, millega Moskva oma ammuse imperialismi tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul…
… anda löök rahva iseseisvusmeelsusele […] arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat […] impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja, hoolimata… [ajaloopöördeist] mis võiksid ees seista.
Välismaale imbus andmeid kavandatavast massiroimast juba märtsiküüditamise eel.
Isekiri on varemgi osutanud, et esimese teate Eestit ähvardavast suurküüditamisest tõi Vatikani Raadio oma eestikeelseis saateis ja neid saateid võis rahvas kuulda ka Eestis. Vatikani eesti saateid edastati sellal korraga lühi- ja kesklaine-alal. Küüditamiskava uudis jõudis rahvusvahelisse eetrisse selle raadio viienda eestikeelse saatega, mil saatekava oli saavutanud hädatarvilikku regulaarsuse, nii et kujuneda sai ka Vatikani Raadio eesti saadete tavakuulajaskond. Uudis oli ka Vatikani Raadio päevauudiste bülletäänis, mille vahendas oma iganädalases veerandtunnis toona teist kuud tegutsev eesti toimetus, täpsemalt toimetuse ainus hingeline
Vello Salo:
Jaanuaris 1949 jõudis Rooma uudis, et N Liit kavatseb märtsis suurt küüditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie oma uudiste-bülletäänis, siis lihtsalt tõlkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. Võite ette kujutada, mida ma ise sellist uudist ette lugedes tundsin. Oli värskelt meeles 1941. aasta küüditamine, tollal suur šokk — me ei suutnud uskuda, et midagi sellist on võimalik. Aga 1949. aastal polnud teade uuest küüditamisest enam — kahjuks — midagi suurt.
VEEL SÜGISEL 1948 koostati EK(b)P sekretäri Karotamme korraldusel Eesti külade ja talude nimekiri, mille üht käsikirjalist eksemplari säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Sestap pidi rahva seas aimdus leeva massideportatsiooni kohta paratamatult tekkima ja levima ning n-ö kulakute ( hallparunite ) piiramise poliitika ägenedes sai võimalik kõmu vaid valjeneda. Võimurid oma vaenust saladust ju ei teinud, nii oli talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega kõigile näha. Järelmiks oli põllumajandust tabava katastroofi ilmingud, nagu seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda, mis ei saanud üldsusele märkamatuks jääda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — aga selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.
Suurküüditamise üritus algas hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimistu, ja kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 ( Valge raamat ❲PDF-fail❳ 2005, lk 29 ) kuni 27063 inimest ( nimistus on ka küüdisunnist pääsenuid )
Pagulaspressis ilmus esimesi teateid sellest juba samal kevadel. Rootsi pealinna päevaleht
Stockholms-Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest Eestist naasnud saksa sõjavange osundades rootsi keeles 7. mail ning oma lisas
Stockholms-Tidningen Eestlastele ( STE ) 5., 12., 14. V 1949 — siis juba eesti keeles. Ameerika tähtsaim eesti leht Vaba Eesti Sõna, mis startis New Yorgis alles 11. juunil 1949, pani oma avanumbri esiküljele pealkirja “Suurküüditamine Eestis” ja tõi samuti esialgseid andmeid 25. märtsi massideportatsioonist. See oli professionaalide, nagu August Waldman, Harald Raudsepp, Eduard Vallaste ja Erich Ernits, tehtud ajaleht, mis oli loetav, mitmekülgne ja ka hästi küljendatud.
Ka muud eestikeelsed saated välismaalt kõnelesid läbilõikes iga paari aasta tagant küüditamistest. Vähe sellest, veel ei olnud Ameerika Hääle ( VoA ) balti saated õieti alanudki, mil USA välisraadio oma esimese baltimaalasile suunatud erisaate 14. Ⅳ 1951 pühendas küüditamispäevale — päevauudistest anti sel korral erandlikult kõigest minutine ülevaade. Kui suureks peeti küüditatute arvu? Eelmainitud
STE 14. V 1949 number jmt lehed mainisid 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut. Ja nt AD1980 Eestis punavõimu kehtestamise 40 aastapäeva meenutades mainis VoA, et…
… 14. juuni on päevaks, mil aasta hiljem Stalini korraldusel 100 tuhat inimest Eestist, Lätist ja Leedust küüditati Siberisse.
Seega peeti välismaiste käsituste järgi Eestist N Liitu massiküüditatute hulgaks kümneid tuhandeid, mis suurusjärgult oli õige.
Sama 1980. aasta lõpus alustas tollase Eesti NSV Siseministeeriumi arhiiv küüditatute koondnimekirja koostamist, mis sisaldas järgmisi tunnuseid: toimiku liik ja number; isiku perekonna-, ees- ja isanimi; sünniaeg ja -koht ning elukoht küüditamise hetkel; väljasaatmise alus ja vastava otsuse daatum; küüditamise kuupäev; väljasaatmise koht; surma või asumiselt vabanemise daatum; märkused. Nimekiri sisaldas andmeid kõigist küüdinimistusse sattunud isikuist, k. a neist kel õnnestus küüditamisest pääseda. Kümme aastat hiljem hakkas TRÜ ajaloo osakond neid nimekirju raali sisestama ja AD1992 ilmus selle põhjal ajakirja Kleio erinumber AD1949 küüditatute nimekirja Tallinna + Nõmme + Harjumaa osaga. Avalikustamise protsess oli seega neli kümnendit pärast esimest vene aja massiroima niisiis alanud sovetisüsteemis endaski.
VALE VAOB… Totalitaarse monstrumi pehmet kõhualust kompis tol vene aja viimasel kümnendil ka ETV sarisaade
«Viiekümnendad» ( 1986-1990 ), mis Rein Järliku kokkuvõttes käsitles…
▪ eesti küla langust pärast kollektiviseerimist,
▪ stalinlikke repressioone ja
▪ nende ohvrite saatust ning
▪ vägivalda eesti kultuuri kallal.
“Viiekümnendad” kõnelesid jaanuaris 1987 laiale avalikkusele esimesena, mis õhkkonnas kurikuulus 1950. aasta Ⅷ parteipleenum toimus ja mis sellele järgnes. Ka saade, mis esimesena oleks rahva ette märtsiküüditamise 1949 dokumente toonud, oli saatekavas 14. novembriks välja kuulutatud, selle reklaamiklipp oli 5 päeva ekraanil käinud, kuid paar tundi enne eetriaega otsustati kõrgemalt saadud korraldusel selle näitamine edasi lükata. Saade jõudis ekraanile alles kavas olnud kordussaate ajal 1. detsembril, aga selle rohkem kui kahe nädalaga oli kaks ajalehte massirepressioonide teema avalikustamise võidujooksus ette jõudnud.
Juba aasta jooksnud sarja X osas lõpuks märtsiküüditamiseni jõudnud saadet peeti aga 2 nädalat kinni — nagu öeldi — saates avastatud ebatäpsuste tõttu. Tegelikult kartis telejuhtkond eesotsas peadirektori Rein Elvakuga ( senine Viljandi rajooni parteijuht ) sovetlike massirepressioonide esmakäsitleja vastutust eeskätt oma leivaisade, so kompartei ainuvalitsejate ees. Saade läks eetrisse alles 1. detsembril ja seda juba muudetud kujul, kuid eetrisse mineku eel sai sõna sarja autor, ETV Tartu stuudio kommentaator Järlik ise, kes rääkis vastu ETV poolt varem esitatud vabandusele, justkui olnuks tema saate algupärandis olnud faktilisi ebatäpsusi.
Teleajakirjanikule oli see ühelt kaotus tolleks hetkeks lahti läinud avalikustamise võidujooksus. Teiselt poolt väike võit, kuna ta pihtis ülemusele massirepressioonide teemal plaanis olnud
glasnost’i kogupaugust, mis tuli koostöös kahe tuntud ajaloolasega：
⑴ pidi küüditamise üles võtma suurima auditooriumiga ETV,
⑵ ilmuma Evald Laasi kirjutis nädalalehes Sirp ja Vasar ( SjV ) ning
⑶ Juhan Kahki oma Rahva Hääles ( RH ) Nüüd aga jäi telesaade ära, aga ajaloolaste artiklid samade ametlike numbritega ilmusid varem.
«Oi, see on väga hea!» rõõmustanud televisiooni peadirektor Elvak oma alluva Järliku teate peale.
REIN JÄRLIK, kes oli leidnud töökoha ETV korrespondendipunktis Tartus kahe kümnendi eest, ei olnud ka ise ropa pealt riisutud. Üsna vastne ENSV teeneline ajakirjanik ( 1985 ) oli pisut varem õiglaselt pälvinud ajakirjanikeliidu aastapreemia ( 1982 ) ropagandaalse saatesarja eest, mille pealkiri ütleb vaatamatagi kõik — "Nädal parteikomitees". Ühest küljest kõigile ilmne režiimitruudus ja teisalt ta viimati valitud aines viisid sündmuste kulu Järliku ümber AD1985 kohtumiseni "pika tumeda peaga mehega" — see osutus Evald Selgaliks, KGB V osakonna e ideoloogialuure kohalikuks ülemuseks. Kõnealusel kitsama ringi koosolekul, mille tulemuste kirjeldust näeb allpool, viibisid ühtlasi telejuhid Enn Anupõld ( Elvaku eelkäija ) ja Voldemar Lindström.
Julgeoleku vaatevinklist n-ö heatahtlik sekkumine massikommunikatsiooni teostus KGB V osakonna ettepanekuna ETV-le, mis esitati usaldusisikust telejuhi Enn Anupõllu kaudu. Loomulikult kutsus viimane arutelule ETV programmidirektori Voldemar Lindströmi. Vormiliselt küllap saatekavas esinevate vigade või parenduste lahkamiseks. Gebistliku algatuse elluviimiseks tuli kohale kutsuda tarvilik ja mõistagi enimsobilik autor, kes telejuhtkonna õnnistusega KGB poolt seejärel käsile võeti.
Nii nägi välja ja kulges KGB tüüpiline katse ( ETV juhtkonna ) vahendatud sekkumisega ( koostöö-eede konkreetsele autorile ) vahetuks kontaktiks isikuga, kes seisis agentuurist väljapool. Põhjust miks kontakti otsiti, võib näha reaktsioonis 1980-ndi keskel ETV-s sõjajärgset aega kirjeldanud saatesarjale
«Surma ei otsinud keegi» ( 1984-1985 ) , mille autor Järlik niisiis sai omapärase tunnustuse osaliseks. Täit tõtt rääkida sarja autor enda sõnul ei püüdnudki, kuigi KGB pidas tema sarja „objektivistlikuks“, mis sovetlikus kõnepruugis tähendas kodanlikku ebateaduslikku teemale lähenemist. Küll oli telesaate autor kasutanud andmeid toona KGB varilehes ilmunud Hans Salmi — Põlva endise militsionääri, Valga hilisema muusemidirektori järjeloost sõjajärgse võitluse kohta bandiitlusega — vt Kodumaa joonealust "Mõrv metsateel" 10. Ⅳ 1985… 18. Ⅱ 1987! Nüüd soovis KGB samal teemal filmi stsenaariumi Järlikult.
PARTEILANE EI SAA HIRMUST ÜLE… Tema „elu kõige raskemad päevad“ — kirjeldab Järlik usutavalt seda kõhedust ning otsustava tärmini lähenemisega suurenenud paanikat, mille tekitas väljavaade KGB-ga kahasse selgelt julgeoleku pädevusse kuuluvaist asjadest telefilmi teha… Lõpuks lahendas ta olukorra KGB eest ühe tuttava psühhiaatri seljataha peitudes… Samuti jäi koostöö Järliku kinnitusel ühepoolseks: tema tutvus KGB Tallinna-kontorist Tartu jaoskonda talle stsenaariumiks valmistumiseks kohale toodud vanade süüasjade toimikutega, seal käis ta paari nädala kestel neist konspekte ja väljakirjutusi tegemas, kuigi KGB-le otse ära öelda ei julgenud. Ehk kasutas teavet oma saateis… Igatahes ei ole Järlik kahetsust ega pettumust saadud teabe pärast avaldanud.
Ideoloogiarindel on gebistid alati üritanud oma vastast demoraliseerida ja ses osas läks neil midagi ju korda. Või siiski mitte? Gebistliku meediamanipulatsiooni nurjumisele järgnes poolteist aastat hiljem kui mitte otsene, siis kaudne kättemaks, mida kirjeldab nüüd ka Maaleht ENSV MN-i j. a KGB esimehe Karl Kortelaineni 7. Ⅻ 1987 saadetud salajast kirja osundades:
Nädalapäevad pärast "Viiekümnendate" küüditamisosa ekraniseerimist pahandas kohaliku KGB juht Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile Karl Vainole läkitatud kirjas, et Rein Järlik oli oma „ideoloogiliselt ebaküpses“ saates käsitlenud klassivõitlust ja „partei poliitikat kulakluse kui klassi likvideerimisel“, sh suurküüditamist Eestist N Liitu — kõike seda „tendentslikult positsioonilt“.
«Nii kinnitatakse saates, et ümberasustamine oli ebaseaduslik aktsioon, esitatakse laimavaid väljamõeldisi [ kommunistliku ] partei ja Nõukogude aktiivi aadressil ja idealiseeritakse kulakuid.»
Kortelainen lisas, et Järlik avaldas 1949. aasta kaks julgeoleku-ministeeriumi „täiesti salajast“ eriteadet EKP KK sekretärile Nikolai Karotammele, millega teleajakirjanik oli sügisel 1987 tutvunud EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Arhiivis. Nimetatud eriteateis sisaldus statistika massideportatsiooni planeerimise kohta koos deporteeritavate reservi ja operatsioonist osavõtnute arvandmetega. Samu andmeid sisaldasid ka 27. novembri SjV-s Laasi ja 26. novembril RH-s ilmunud Kahki kirjutised, nagu märgib Kortelainen, mistap ta palus EKP juhil selgitada välja, miks parteiarhiivis tallel olevad salapaberid ajakirjandusse jõudsid, kuna juhtunu tagajärg avalikkusele oli peagebisti hinnangul lihtviisiliselt hullutav:
«Nimetatud telesaate ja artiklite mõju vabariigi elanikkonnale on desinformeeriv ja negatiivne.»
IMPEERIUM ANNAB VASTULÖÖGI… Kümnendi algul üritatud initsiatiiv hakkas KGB-l jt pädevatel instantsidel peost libisema. Seda üritati
glasnost'i-rindel tagasi saada Eesti Telegraafiagentuuri = ETA = TASS-i kohaliku allüksuse kaudu avalikkusse paisatud artikliga "Klassivõitlus Eestis 1940.—1950. aastail". Artikli esialgu anonüümsed autorid olid mõningail andmeil Leivi Šer ja Nikolai Juhanson (
aka Nikolaj Ottovič Johanson ), kes oma autorlust paar kuud hiljem aga eitasid. Maarja Pärl-Lõhmuse järgi…
Tegelikult paljastus siin [ kommude ] parteilise ajakirjanduse mehhanism: RH sai ETA allkirjaga kaastöö otse EKP KK-lt, kes oli materjali tellinud KGB-lt, kes teabe valdajana osutus ideoloogiaaparaadi tegelikuks juhiks.
Artikkel "Klassivõitlus Eestis…", mis mahtus 5 leheküljele masinakirjas, oli ülimalt reaktsiooniline, inimsusvastaseid massirepressioone ideoloogiliselt õigustav, ehkki ametlikult sanktsioneeritud avalikustamise vaimus rohkete arvandmetega pikitud kirjatöö, kus märgiti mh aastail 1941 ja 1949 küüditatute ning 1950-ndi lõpu poole N Liidu sundpagendusest Eestisse naasnute arve. Ent hinnangud põhinesid ilmselgelt
perestrojka + glasnost'i poliitikale vastanduval = vanameelsel kontseptsioonil, põhjendades sunniviisilisi väljasaatmisi ja kollektiviseerimist Eestis otseselt Külma sõjaga, väidetava „klassivõitluse teravnemisega“ sõja järel ja eriti 1947-1949, kui siinsesse „klassivõitlusse“ olla sekkunud ka „emigrantlikud keskused“ ja „Lääne eritalitused“, kuna „kulakud ja nende pojad“ õhutanud omakorda metsavendi — „Bandiidid!“ Ka mõned teised gebistlikud literaadid, nagu Olev Miil, Hando Parikas, Ants Saar, sekkusid kuni 1988 hiliskevadeni nii siin kui väljaspool Eestit levivas perioodikas lähiajaloo üle peetavasse lahingusse. Neile vastas kohapeal enamasti pisemate ruuporitega uutmismeelsete parteilaste + parteitute blokk — vt Jüri Andi, Rem Blumi jt "Avalikku kirja ETA-le ja veel mõnele tundmatule" ( Edasis 25. Ⅲ 1988 ) või Herbert Lindmäe kirjutist "Ei ole õigustust" ( samas 7. Ⅳ 1988 )… Ka toonastes ETV-s ja E(R)R-is tuli tagasilööke: ülemuste sekkumise tagajärjel keelustati pärast 21. märtsi kultuurinõukogu vastust ETA artiklile ja 25. märtsi saates peetud leinaminuti järel TV- ja raadiokomitee esimehe käsuga senised laudkonnavestlustega otsesaated.
Samad mehed jäid siiski mõneks ajaks veel reele.
Rein Järlik oli enne žurnalistikarjääri Puhja keskkooli füüsikaõpetaja ning NLKP liige 1969-1989; alles seejärel ajakirjanikeliidus aastast 1973. Ta astus parteisse juba telemehena ETV Tartu-toimetuses töötades ning suurele poliitikale lähenemine teostus samas telesaatejuhi ja -kommentaatori rollis aprillis 1988, kui ta juba
ühes teises saates välja hõigatud ☘ ERR-i = Eestimaa Rahva
Ɍinne
perestrojka toetuseks algatusrühma astus — ühena saate juhtidest. Küüditamise mälestuseks korraldatud miiting 25. märtsil 1988 toimus mõnda aega enne
☘ ERR-i sündi. Pealegi tõrjuti rahvas siis Tammsaare monumendi juurest ära. Oma osast ei saa vaikida ka juhtivkommentaator Maasikas.
Uno Maasikas: Rahvarinde alguses olin ETV propaganda-saadete toimetuse rahvarinde tugirühma juht. Kui rahvarinne välja kuulutati, organiseerisime kohe 1. ja 2. maiks poliitiliste kõnede õhtu. Selle õhtu tulust sai rahvarinde esimene sissetulek.
Maasikas liikus sama aasta oktoobris karjääri-redeli järgmisele pulgale — informatsiooni-saadete ( AK ) peatoimetajaks, järgmisel aastal sai ENSV teeneliseks… Ülal motoks toodud tsitaat „juhtivajakirjanike paratamatuist kokkupuuteist KGB-ga“ on selle eritlusega teinud läbi järgmise tulemiga tõeproovi:
- kokkupuuted olid, ent väga erinevad; puutumus KGB-ga võis ulatuda ustav-innukast sala-koostööst kuni heitunud-morbiidse pakkuminekuni ( nn passiivne vastupanu )
- kumbki ETV „vanema põlve juhtiv ajakirjanik“ ei avalikustanud oma KGB-asja operatiivselt, mil kasu ühiskonnale olnuks suurim; ühel puhul võis olla huvi ametialane ja/või teenistuslik, st koostööd jätkata, teisel puhul ilmne hirm; igatahes olid mõlemad ka tagantjärele vältinud KGB sekkumisürituste paljastamist nt Vaatevinklis, Päevakajas, AK-s vms tähtsamas ringlevisaates — või neil polnudki seal sõnaõigust ( ! ) siiski…
- tõde selgub hiljem; Maasikas rääkis selle ära alles ~40a pärast värbamist ja ~4 aastat pärast koostöö lõppu; Järlik avalikustas oma vahejuhtumi KGB-ga ~30a pärast koostööpakkumist.
- erisuhted ja erinevused unustati siis, kui kõik said kokku rahvarindes…
MASSIREPRESSIOONIDE HILINENUD VASTUS — MASSIPROTESTID. Esimene küüditamisohvrite avalik mälestamine toimus 25. Ⅲ 1988 Eesti pealinna südames Viru väljakul. See oli sporaadiline, ent siiski väga massiline rahvakogunemine, mis trotsis sovetivõimureilt,
k. a Rüütel & K°, samasugust vastusurvet kui 2. veebruari miiting Tartus ning 24. veebruari miiting Tallinnas. Eestimaa Rahva
Ɍinnet perestroika toetuseks organisatsioonina ei kevadel ega suvel 1988 olemas veel polnud, see asutati teatavasti sügisel. Rahvarinde-algatus tuli kui mitte ülalt, ainuvalitsevalt komparteilt, siis kahtlemata partei teisest ešelonist, millesse kuulus ka
mõjuisik Savisaar, ja oli kindlasti
välmitud KGB-s. Laialdasem ärkamine, juba Toompeale lastud loomeliitlaste ning ☘ ERR-i egiidide all ei läinud lahti samuti enne aprilli, kuid seejärel tormitses tervelt poole aasta kestel kõige ägedamalt. See oli sovetiseerunud põhimassi äratamise mõttes ülioluline ja tekitas igatahes segadust iseseisvusliikumises, kuid soodustas ka seni poliitilist monopoli evinud kompartei lõhenemist. Nii võis kompartei kasutu koormana osutuda KGB vandenõu samasuguseks ohvriks nagu rahvarindelasedki, kelle baasil hiljem Eestis ehitati üles Kremli-meelne keskerakond.
Samas oleks üle mõistuse, mispärast massilise opositsiooniliikumise algataja ja rahvaärataja Edgar Savisaar oma näilise vastasrindlase, punavõimust määndunud ( KGB-le kuritegelikke käske jaganud ), nüüdse ekspresident punarüütliga alati nii heldinult ringi käis. See ju kompromiteerib meest, kes on „puhas kui prillikivi“! Või neil olid siis algusest peale, tõepoolest ühiseid plaane eksitada Eesti liidulepingu vms abil võõra hõlma alla.
Järgmist, 14. juuni massiküüdituse aastapäeva tähistati juba teistes oludes. Oli peal Laulev revolutsioon, sini-must-valged lipud olid Tallinna lauluväljakul kolm päeva varem julgelt lehvinud. Punarüütel Kadriorus oli ärevusega ( Lauluväljakult kostva laulu tõttu ) värvi vahetama hakanud — kameeleoniefekt ja nüüd haudus seal ENSV ÜN presiidiumi kantseleis kava rahvusvärvide ( kuid mitte veel lipu ) legaliseerimiseks. Trikoloorne natüürmort Tammsaare monumendi jalamil polnud sel ajal ja tollaste sündmuste kontekstis mingi sensatsioon.
I S E S E I S V U S L I I K U M I N E 1 9 8 7 — 1 9 8 8 — 1 9 8 9
ALLIKAD:
ᐈ Mart Arold, Märtsivapustused. Trt, 1995, 68lk.
ᐈ Eesti Telegraafiagentuur, Klassivõitlus Eestis 1940.-1950. aastail. RH 20. 川 1988. ᐈ Rein Järlik, Puhjas oli mu esimene töökoht. Puhja Valla Leht, 川 2017 nr 3, lk 8-9. ᐈ Alo Lõhmus, Viiekümnendate jäine hingus kaheksakümne kaheksandal aastal.
ML 29. 川 2018. ᐈ Uno Maasika intervjuu Malle Aleksiusele: Mul on olnud kokkupuuteid KGB-ga… PM 16. 〢 1993. ᐈ Uno Mereste, Toimunust ja kaasaelatust: meenutusi aastaist 1928-1964, I. Tln, 2003, 808lk. ᐈ Maarja Pärl-Lõhmus, Sovetlikust postsovetlikuks. Akadeemia, 1997 nr 9, lk 1795-1817. ᐈ Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Tln, 2015︱2016, 232lk.
ILLUSTRATSIOON teležurnalistika kolm ( ENSV-teenelist ) tähte ⭑ Valdo Pant (1974) ⭑ Rein Karemäe (1975) ⭑ Rein Järlik (1985)
Esmakordselt ümber Kuu 
