On läinud pool sajandit sellest, kui Kirikute Maailmanõukokku (KMN) võeti vastu Eestis tegutsev EELK… Eesotsas 56-aastase KGB agendi Jüri I-se, aka peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ent ENSV MN-i j.a KGB jõudis üleilmsesse kogusse juba pisut varem, nagu saame teada ingliskeelse Wikipedia käsitlusest KMN-i kohta:
Konverentsi 1961. aasta üldkogule New Delhis saadeti delegaadina Aleksei Ridiger/Rüdiger, 32-aastane vene õigeusu piiskop, kes seejärel nimetati KMN-i täitevkogusse. Ta oli Eesti KGB ametnik. [Viide puudub] Hiljem, aastal 1990 valiti ta Venemaa patriarhiks Alexius II-na. [Vt John Gordon Garrard jt, Russian Orthodoxy Resurgent: Faith and Power in the New Russia. Princeton, 2008, lk 37]Külma sõja kirikutandril 1962. aasta suvehakuks kujunenud olukorda vaagis Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe tollane peatoimetaja Juhan Kokla. Tema mõistlik, läbinägelik juhtkiri väärib taasesitust. Kokla vaatluse täisteksti tõmmis on näha allpool ja selle ekstrakt on siin:
Korraga on saabunud 2 tähelepanu äratavat teadet, mis puudutavad eesti luterikirikut. Kõigepealt Tallinna raadiolt (ER/ERR), et Eestit külastas KMN-i delegatsioon, mida võõrustasid "kultusamet" ning selle poolt ametisse pandud kirikuadministraator Jaan Kiivit. Genfist tuli aga telegramm, et sama KMN-i täitevkogule on raudse eesriide tagant saabunud 5 sisseastumise sooviavaldust, sh anastatud Eesti luterikirikult (EELK). See kokkusattumus pole niisiis juhuslik, vaid kõneleb KMN-i valmistumisest taotluse vastuvõtuks.
Eesti luterikirik (E.E.L.K.) on juba KMN-i täieõiguslik liige. Järelikult on Kiiviti taotluse lahendiks Eesti osas 2 võimalust, kas kaksikesindus või senise vaba kiriku asendamine okupantide määratud esindusega. Nõukogude taotlused on loomulikult olnud suunatud sellele, et vahetada senine vaba rahvakiriku õiguslikku järjepidevust kandev kirikuvalitsus välja okupatsioonirežiimi poolt määratud administratsiooniga.
Okupatsioonikirikule tunnustuse hankimine on osake sellest mosaiigist, mida okupatsioonivõim nii hoolikalt aastate jooksul on kokku ladunud saavutamaks Balti riikide anastuse lõplikku tunnustamist maailmas. Jaan Kiivit, kes kommunistlike kultusvõimude marionetina on välismaal neid püüdlusi arendanud juba mitu aastat, on seni põrkunud legaalse kirikuvalitsuse energilisele selgitustööle rahvusvahelistes organisatsioonides.
Viimastes aga pole kunagi puudunud lihtsameelsed tegelased, kes Kremli soovidega arvestades naiivselt loodavad abistavat usklikke teispool raudeesriiet. Nende ringkondade abil teostus aastal 1961 Moskvale alluva õigeusukiriku liikmeksvõtt New Delhis ning praegused taotlused raudeesriide-taguseilt kirikuilt on selle loogiline järelm. Ilmselt loetakse Kremli "kultusasutustes" olukorda praegu soodsamaks kui varem. Ei tasu unustada, et Minneapolises jättis Luterlik Maailmaliit Kiiviti taotlused kõrvale, nüüd aga tähendaks vastuvõtt maailmanõukokku talle ka edu maailmaliidus, mis astub augustis 1963 kokku Helsingis.
Nähtavasti on eesti luterikiriku esindamise küsimuses kaalutud ka võimalust jätta legaalne kirikuvalitsus eesotsas peapiiskop Johan Kõpuga liikmeks "pagulaskiriku" esindajana ning kompromissina lisada kodumaine kirik, mille etteotsa okupatsioonivõim on seadnud ennemini talle endale kui kirikule ja kogudustele truud isikud. Niisiis taotlevad pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte vabad rahvakirikud, vaid neid kammitsev kommunistlik režiim.
