Mu meelen kuldne…

⊛⊛♾

Diletantide ajaloo-kirjutusest on EV🔞 raames saanud meediarutiin. Järjekordne näide.

Õhtuleht sortis eestlaste ajaloo tähtsündmusi alates "Eesti taassünnipäevast" 20. Ⅷ 1991 arvatavasti iseseisvuspäevani 24 (23). Ⅱ 1918 välja… Abitult. Eks ta ole! Kuidas reastada sündmusi, sh Lääne eestikeelne välisringhääling (mis pigemini on protsess kui sündmus) mõjukuse järgi? Autor ega toimetus vist ei adu kõike lõpuni. Tähenduselt udune on ka sõnavara. Ent võtkem ette faktid…

Vältimaks õnnetust, et tulevikus mõni sinisilm praegust väärteavet, mis sõna-sõnalt ilmus samuti raamatus |Riigor • Eesti 100 sündmust • Ajaloosündmusi ühe põlvkonna silme läbi • Tln, 2018, lk 142-143| paha aimamata osundab, palusin ÕL-il ilmsema tuluta õiendada rubriigis EV100 ☞ sündmuse nr 66/100 kohta «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitavat teavet.

• Eestikeelsete saadete ajaloo harja vaieldamatu tähise Ameerika Hääle (VoA) saated kestsid 27. veebruarini 2004  VoA   eesti   kava     viimane 3'… ☞ 📻  Mitte ei lõppenud aastal 2003, nagu ÕL-i autor Indrek Riigor ekslikult osutas. Saateid hakkas välismaalt eesti keeles tulema aga juba aastal 1930 Leningradist ning viimati kõlas neid Hiina RV spondeeritud Soome KL-raadiojaama kaudu Porist veel aastal 2011…

  Kes,  miks,  kuidas  tekitab teabemüra mh VoA  kohta ?     Ei-TEA   entsüklopeedia… ☞ 📖 

• Välissaateid tuli meile ka XX sajandil niisiis palju rohkem ja mujaltki, k.a Moskvast. Nende "kuulamise eest karistamise" väide on ähmane, vene ajal oli selline teguviis lihtsalt poliitiliselt ebakorrektne ehk ebaviisakas vaid võimumeeste ees, vangi pandi selle eest aga ainult saksa ajal, kuna saksalik täpsus eeldas ka avalikke keelualuste raadiojaamade nimestikke, mida vene ajal praktiliselt polnud. Mis ei tähenda, nagu oleks idatotalitarism parem kui läänest siia toodud totaalse riigi variant...

Toimetajad Vainu ja Terras VoA Müncheni stuudios AD1958

• Eesti saatekava VoA-s 3. juunil 1951 sisse juhatanud saates esinedes paraku ei saanud peakonsul Johannes Kaiv ei EV ega USA nimel anda lubadust “kaitsta läänemaailma riikides kodueestlaste huve”… See olnuks lihtsalt jabur. Esiteks ei olnud siis käibel 'kodueestlase' väljendit. Teiseks, Eesti Vabariigi välisesindaja Ameerika Ühendriikides ei saaks pakkuda kaitset väljaspool Ühendriike ehk üheski sellises riigis, kuhu teda ei ole volitatud ja kus teda ametliku esindajana ei ole tunnustatud, isegi kui kõne all oleks mõni sõbralik lääneriik peale USA.

Kaiv ütles samas saates tõesti, et ta esindab neidsamu Eesti kodanikke, kelle paremale maailmatunnetusele aitab nüüdsest kaasa VoA. Ühtlasi ütles EV peakonsuli kohusetäitja Kaiv VoA kaudu New Yorgist edastatud kõne lõpuks:

«Sõbralik välismaailm on väga hästi teadlik eesti rahva uskumatuist kannatustest viimase 11 aasta jooksul. Võib-olla on meie ainsaks lohutuseks seejuures, et kannatused ei ole meie rahvale võõrad. Eesti vabadusvõitlus on kestnud juba sajandeid ja meile annab seejuures kindlust ning jõudu päritud teadmine, et vabadusliikumise eesmärk, — mida paljud meist aitasid saavutada ja mille vilja me maitsesime lühikest aega 2 suure sõja vahel — et see eesmärk saavutatakse jälle. Meie, kes me teile siit kaugelt kõneleme, igatseme seda päeva näha saada.»

Ei peatset Vabadust ega Valget laeva, mida mõni kuulaja kummati "selgesti mäletab", samuti keegi VoA-s siia läkitada ei lubanud.

VoA eesti toimetusliikmed + veteranid AD1993

• Saatejuhi rollis on lääne raadio eesti saateis kuuldud, jah, nii Markus Larssonit kui Tiina Parki, mõlemaid — nagu ÕL märkis — VoA-s… Mitte aga VGKO-d Vaba Euroopa Raadios — Vabadusraadios (RFE—RL) Viimane oli Müncheni /Praha/ raadios tõepoolest hinnatud, kuid vabakutselise autorina, kes tegi kaastööd Pariisist. Kuigi saateid juhtimata sai ta kuulsaks peale filmilavastaja-tuntuse ka RFE–RL-i laineil — nimelt oma raadiopäraste vestetega — aastast 1982. Tema alalise autori-rubriigi “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” raadiovestete tekste on ilmunud ka ☞ eraldi raamatuina.

• Rootsi Raadio eesti saateile pühendatud lõigus on ülima ebaõiglusega jäänud mainimata Mare Aadli—Rebas (1941-2013), kes ☞ Vikipeedia andmeil Rootsi Raadio eestikeelseid saateid ainuisikuliselt alustas (!) ning kes mainitud raadio eesti toimetuses ka edaspidi 1988-2006 ühel või teisel viisil juhtival kohal töötas.

• Ja lõpuks ei olnud "Tallinna segajad" ükski ega kõik kokku siiski nii võimsad, kui Indrek Riigori kirjutises paista võib. Eesti keeli Läänest kostvale saatele, mis sihiliku summutuse objektiks oli, jäid nood õnneks võimsuse poolest alati alla. Ehkki müra oli kole ja saast eetris tuntav — sunnikud ju olid otse kuulaja kodukotuse külje all!

Õhtulehe — samas jorus ka Äripäeva kirjastuse (toimetaja Piret Pihlak) — lohakust EV100 tähistamisel on täheldatud mujalgi meedias. Näide EVL-i Vaba Sõna tänavusest märtsinumbrist 25. Märkus. Postituse pealkiri on laen tuntud laulust Andres Renniti sõnadele.

Eesti partisanraadio & Kremli infoatakk

Vaade moodsale variraadiole rahvusvahelises ja ajaloolises kontekstis

Eesti eetris elutseb üks kummaline raadio — Euro-FM — mis alustas 7 aasta eest ja on 2 viimase vältel VF-ile pakkunud palju suuremat huvi kui EV-le.

NB! Täiendus 2014: Evro-FM lõpetab tegevuse oktoobris 2014

Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.

MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…

Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011.
Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…

1. MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
2. SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
3. sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.

PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:

• ametlike partnerite otsinguga — korraldamaks RUVR-i saadete retranslatsiooni;
• mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.

Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)

Kas kirik oli variasutus?

  Sergei Elkin
 New Times 2007 

NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)

"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"

sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.

Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..." Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?

Holokausti-miljonärid vahi all

Ühendriikides on riisutud üle 50 miljoni dollari juutide 2 hüvitusfondist, mis pidanuks leevendama iga vaest holokausti-elujat, kelle sissetulek jääb alla 1200€ kuus või keda sõja ajal on küüditatud. Raha riisuti Saksamaa-vastaste Varanõuete Juudikonverentsi (Conference on Jewish Material Claims Against Germany) nimelise MTÜ kaudu, mis vahendas üksikisikuile ja organisatsioonidele Saksamaa liiduvalitsuselt saadud raha. Üht riisutud fondi on SLV rahastanud juba peagu 60 aastat. Kogu vasakule toimetatud summa oli kohtu otsuse kohaselt 57 300 000 $.

NB! Teabevärskendus 2013. aasta seisuga

TOSIN SÜÜALUST võeti USA föderaalvõimude teatel vahi alla teisipäeval, 9. XI 2010, viis oli kinni peetud varem. Neli on end juba süüdi tunnistanud. Kõigile inkrimineeritakse postiside-teenusega seotud pettust ja mõnele lisaks kelmust — kummagi roima eest saab vangi panna kuni 20 aastaks. Kuus kuritegelikule teele läinud koosseisulist töötajat, sh MTÜ endine direktor Semёn Domnitser (pildil), on aastail 2000-2009 ühes fondis ja teises fondis juba aastast 1993 koostanud üle 5600 võltsi abitaotluse isikuile, kel puudus tegelik õigus abiraha saada.

Moskva eestikeelsed saated

Kuuekümne viie aasta eest, 26. V 1944 lõppesid Moskva Raadio (MR) eestikeelsed saated

Hiljem pole eesti keelt Moskvast meile kostnud. Ega ilmselt hakkagi enam kunagi kostma, hoolimata kuulujuttudest ja sellest, et suvel 2005 räägiti isegi Russia Today sat-TV eesti programmi algatamisest. Ja pole vajagi…

Aastal 1944 ei tähendanud see eestlasele kaugeltki Kremli-meelse agitpropi lõppu. Vastupidi, selle taipamiseks piisas Eesti kuulajale MR-i 26. mai saate lõppakordist. Lasti eetrisse Hugo Lepnurme, toona teenelise kunstitegelase praeguseks unustet meestelaul “Me tuleme...” (sõnad Johannes Barbaruselt) Oli selge, et seltsimehed kõigi oma saadete ja proletkultiga ise kohale ilmuda tahavad, Eestil ei ole neist pääsu.

Kõik ettevalmistused olid ju hoos. Nii oli Eesti tagasivallutamise vaimus 1. V 1944 loodud embrüonaalne ENSV raadiokomitee eesotsas juunikommunist Paul Uusmaniga, kes hakkas nüüd palka saama 1650rbl. Muide, 150rbl enam kui samal ajal nukuvalituses kunstidevalitsust juhtinud Johannes Semper. Kogu raadiokomitee + Jaroslavli n-ö kunstibande kolisid Leningradi ja jätkasid sealt mitme kuu kestel eestikeelseid saateid veel suuremas mahus. Poolvaled ja tõemoonutused tihenesid ühes rütmis eesti saatekava pideva paisumise ja punaväe Eesti poole tungimisega.

Aktivist Hietase juhtum

Veel üks dissident? Ja jälle Eesti-käsituse pärast! 

Soome suhtumist Eestisse ei maksa üle hinnata. Veel vähem äsja ilmund artiklikogu “Eesti külm sõda” (Viron kylmä sota) autori oma, kelleks on Leena Hietanen 

(pildil — õigused: Wikimedia Commons (cc) BY-SA 3.0

Ta heietab okupatsioonimüüdist kui vahendist, millega õigustada Eesti muulaste kodakondsusetust ja EV monoetnilise ladviku majandusroimi sovetiaegse riigi vara vastu jms. “Selle üle, mis 1940. aastal tegelikult toimus, vaielgu ajaloolased,” kommenteeris Hietanen, esitledes 220kr (15€) maksvat pehmekaanelist kogumikku, mida ta Eestis levitada ei kavatse. Punaroosi ürituste raames 5. mail peetud esitlusel kasutas ka ajaloolane Martti Turtola juhust arvustamaks eestlaste kalduvust oma lähiajaloost sovetiaega eemaldada ja eelnenud autoritaarset klikivalitsust taga nutta.

Üks veebikommentaare: “Tandem Hietanen—Turtola on asialla. Nagu Soome teleuudistes Turtola raamatu ilmumist kommenteeriti, oli Turtola Eesti-teemaliste raamatute idee tulnud Erkki Tuomiojalt, kes oli esitanud Eesti ajaloo uustõlgendusi oma vanaema Hella Vuolijoe mälestustena. Jääme huviga ootama milliseid mälestusi see tiim edaspidigi üllitab.”

Kuid mälestuste autentsus pole antud juhtumi puhul üldse tähtis. Nii on Hietanen eesti rahva meelsuse selgitamisel kasutatud 1944. aasta Rahva Häält, mis temale tõesti vist jumalikuna kõlab. “Rahva Hääles tegi luuletaja Debora Vaarandi 1944 septembris pika reportaaži Klooga koonduslaagri laibariitade juurest,” ütleb ta nüüd intervjuus Barbi Pilvrele (Eesti Ekspress, 7. V 2008). Ja Hietanen lisab nostalgiat:

“Ma kahtlustan, et eestlased teevad oma Nõukogude mineviku sõnades koledamaks, kui tegelikult oli. Te (eestlased) valetate ja teate seda isegi. Nii et selles mõttes pean eestlasi tõesti ebausaldusväärseks.”

Kirjateadur Sirje Kiin oli usutluse üle pahane: “Küsin Eesti Ekspressilt ja Barbi Pilvrelt: milleks väärtustada marginaalset jampsi? See inimene on saanud korduvalt vallandatud mitme soome ajalehe kirjasaatja kohalt, kuna on valetanud ja väärinfot edastanud. Ta on süstemaatiliselt esindanud soome lugejale vene šovinistlikke seisukohti, seetõttu kaotanud oma usaldusväärsuse juba 10-15 aastat tagasi. Milleks sellisele marginaalile anda nii palju pinda? Mõelge enne natuke, palun.”

Sellega marginaalse sündmuse vastukaja ei vaibu. Agarad eesti ajakirjanikud on kogunud seda paljudelt. Eesti poliitikute ja ajaloolaste käest korjatud seisukohti on kujukalt refereerinud endise APN-i, praeguse RIA Novosti 6. V sõnum nende Tallinna kirjasaatjalt Nikolai Adaškevičilt (“Soome naisajakirjanik nimetab Eesti okupatsiooni müüdiks”) Ent ei see ole põhjanaabritegi jaoks juhuslik brošüürike. “Viron kylmä sota” avab auväärse WSOY kirjastuse Barrikadi-nimelise sarja.

Autor selgitab enda ja oma üllitiste sisu mullu aprillimässu järel avatud blogis, mis kannab pealkirja Dissident. Ehkki Hietanen mitte mingil moel dissident, st usutaganeja pole. Tal ei ole põhjust ega vajadust oma usust taganeda.

Ta kuulub nimelt anarhilisel 1968. aastal täisikka jõudnute põlve, kes end, olgu siis usust või trotsist, ent ikkagi priitahtlikult punapalakaisse mässis.

Leena vaateist on päris ilmne, et ta luges järjekindlalt kohaliku kompartei Tietonantajat, kuulas parimal hetkil taustaks Tallinna raadio soome teadustusega kontserte sotsialismimaade muusikast ning külastas varmalt Suomi—Neuvostoliitto—Seura üritusi.

Kui ta 1993 lama eest postkommunistlikku Eestisse pages, tuli peagi pettuda. Mitte kõik eest leitu ei vastand lootustele. Odav elatus ja olmehüve ei saand ju nõnda kaua kesta, et korvata Leena unistustesotsialismi paradiisijäänukeste pidurdumatut kadu euroatlantilisse lõime.

Teinud Eestist reporteritööd lehtedele Turun Sanomat ja Kauppalehti, Journalisti, Aamulehti, jaganud kommentaare USA pahempoolse uudisveebiga Bridge News, Molodež Èstoniiga (ME) jmt vene lehega kuni... Kauppalehti aastal 2003 ta kaastööst loobus põhjusel, et Leena laimas Eestit Venemaa TV-s. Turun Sanomat keeldus Leena lugudest aasta hiljem, kui ta viimaks Eesti ja Läti vabariigid apartheidimaiks kuulutas.

Avalikku häbiposti aheldas agara kirjavahetaja Aamulehti, kes eritlenud Hietaneni 13. XII 2004 ME-s ilmunud kirjutist “Aktsendiga kodakondsus” (algupäraselt “Suomi laillistaa Baltian apartheid-valtiot”), kuulutas autori Moskva välispoliitika teenriks. Aamulehti järgi (15. XII 2004) arutanud Leena Hietanen seda, kus võiks kõnealuse kirjutise ilmumine kohane olla, endise N Liidu suursaadiku Juri Derjabiniga. End süüdistuste eest kaitstes ei salanud Hietanen suhtlemist diplomaadiga, vastates et ta olla palunud Derjabini hinnangut vaid sellele, kas kirjutis vastab Venemaa lehtede kriteeriumidele (“... kannattaako sitä tarjota Venäjällä ilmestyviin lehtiin”).

Soomes elav Derjabin, alias Komissarov on kah kohalikult tuntud õigema (venemeelsema) ajalookäsituse propageerijana. Soome välisteenistus kuulis Erkki Bahovskilt Eestis, et Leena Hietanen eitas Venemaa tellimuse täitmist kirjutisega. Aga ka avaldet usutluskatkes (vt “Soome ajakirjanikul lasub Vene-koostöö kahtlus” 16. XII 2004 Postimehes) tunnistas ta Derjabiniga toimund arutelu, mille teemaks olnud, kuskohas ta lugu avaldada saaks: “Tahtsin saata selle algul Moskva suurimale ajalehele esiküljele panemiseks.” Kuid Moskva ajalehtedel ei olnud Hietaneni vastu huvi.

Ja nõnda end sõltumatuks pidava ajakirjaniku n-ö dissidentlik staatus joone alla saigi. Pärast kampaania läbikukku ajalehtedes on ta oma estofoobse pahemsirge harjutamiseks leidnud poksiringe mujal.

Ka uues meedias on Leena (k. a Petri Krohni nime all inglise Wikipedias) refrääniks sovetlik propagandatees eesti pagulaste loomupärasest natsimeelsusest. Viimaste arvele kirjutab ta omakorda okupatsioonimüüdi juurutamise nüüdses EV-s, aga neil ei maksa pingutada, kuna õige ajalugu on kirja pandud ammu, juba Eesti NSV-s. Ka inkrimineerib Hietanen meile praegusajal etnokraatiat, teeb pidevaid kummardusi massiroimar Arnold Mere ees, kaitseb endisi tippgebiste (tegelikkuses praktiliselt olematu) õigusliku ahistamise eest ja hoiatab muud ilma Eesti poole osutades: “Fašismioht on Euroopas tagasi!”

Hietaneni raamatu pealkiri on laen, mis tema artiklikomplekti puhul on sisutu. Eks kisu rahvusvaheline haare globaalsesse moevoolu, sobitama lopsakat pihta haute couture'iga, mis vene hinge tungiks. Malliks on Mark MacKinnoni raamat. Seegi panustab Moskva ülemvõimust pääsend riikide ebademokraatlikkuse argumentatsioonile. Kanadalase ja soomlase esiraamatute tase erineb küll nagu päev ööst, aga õigupoolest pole “Uut külma sõda” kuulutades laineid löövad ajakirjanikud suutnud ei külma sõja olemuse ega selle juurteni kaevuda.

Ometi on mõni Hietase soomekeelse teose siinne lugeja oletanud, et mingi iva peab “Eesti külmas sõjas” ikka olema... Ongi. Hietaneni järgi kahjustab Eesti välissuhteid arvukas vene vähemus ja see on tõsi... äraspidiselt. Nimelt hoopis teisiti — muul moel kui see Eesti, kes Hietaneni vaimusilmas peab külma sõda, — hoiab tõeline Eesti end vaos ses õigupoolest ammuses külmas sõjas, mida tal tuleks praegugi, kuid samuti lähitulevikus, pidada oma rahvusliku iseseisvuse ja riikluse tugevdamiseks — ja hoiab vaos just oma muulastest kolonistide tõttu. Seega on Eesti Kremli ees ka kaitsetum kui näiteks Leedu või Poola, kelles ametlik Brüssel euroliidu maist näeb kaht (loe: ainult kahte) Moskvaga külma sõda pidavaks Euroopa riigiks.

Vähe sellest...

Mullu sügisel ronisid Eesti diplomaadid oma nahast välja, et Euroopa Välissuhete Nõukogu koostatavas raportis mitte külmasõjalaste lahtrisse sattuda.

Nii leiame Eesti nüüd südamerahuga nn jäiste pragmaatikute seast, koos Läti, Rootsi, Taani, Rumeenia, Čehhimaa, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritanniaga, kes Venemaaga suheldes ühtmoodi eelistavad ärihuve järgida ega pelga vahete-vahel kurjemat häält teha, kui tuleb kõneks, ütleme, inimõiguste rikkumine Venemaal. Niinimetatud uued külmasõjalased Leedu ja Poola on oma suhtumises karmimad, julgedes koguni blokeerida EL-i läbirääkimisi Venemaaga. Ses mõttes on Soomes vastilmund estofoobiakogumik relvana Eesti vastu isegi mõttetu, ei saa aga eitada profülaktilist kasu n-ö sõbralikult pragmaatilise Soome vastu, kes võib-olla Hietaneni hirmuunenägudes NATO-sse kipub.

Lõpetuseks võtkem siis hellitada lootust, et MacKinnoni “Uue külma sõja” Eesti raamatuturule toonud Olion või mõni teine kirjastus veel totakamal moel ei ruttaks Hietaneni külma sõja komplekti eestindama.