ÜLEKOHUS EI PÜSI KOTIS ***

Совместная декларация министров юстиции Балтийских государств

На основании уголовного пакта Молотова—Риббентропа, от 23 августа 1939, и его секретных протоколов, СССР в июне 1940 года, оккупировал и аннексировал три независимых государства Балтии: Эстонскую Республику, Латвийскую Республикуи Литовскую Республику. После 50 лет сопротивления оккупационному режиму, народы трех Балтийских государств восстановили свою независимость. Многие из них отдали свои жизни и/или были депортированы со своей родины.

За годы оккупации страны Балтии были эксплуатированы в политических и экономических целях оккупационного режима; в результате они понесли огромные демографические и социально-экономические потери. После распада СССР Российская Федерация объявила себя преемницей прав и обязательств СССР. Следовательно, все требования, вытекающие из оккупации Эстонии, Латвии и Литвы, а так-же ее следствий, в настоящее время должны возмещаться Российской Федерацией.

Мы, министры юстиции государств Балтии заявляем, что настало время пересмотреть ущерб, причиненный в прошлом, и утвержденными наукой методами определить ущерб, понесенный из-за тоталитарного коммунистического режима советской оккупации. Данная декларация направлена ​​на подчеркивание необходимости для экспертов и политиков трех стран повышать их совместные усилия и решения следующих вопросов:

1. Kонстатировать тот факт, что Балтийские государства не перестали существовать юридически даже во время советской оккупации.

2. Oценить и объявить совместно, на основе самых практичных и тщательных методах исследования, общие экономические потери и ущерб, нанесенные СССР трем Балтийским государствам.

3. Подчеркивать факт оккупации в отношениях с РФ и добиваться, чтобы РФ, как преемница прав и обязательств СССР, признавала эту оккупацию, взяв на себя полную ответственность и компенсацию всех потерь.

4. Содействовать готовности трех стран к международным действиям, чтобы в соответствии с нормами международного права требовать юридически и фактически оправданной компенсации от РФ.

5. Гарантировать, чтобы нынешнее и будущее поколения имели полное и объективное представление о советской оккупации и ее следствиях, на основе фактов и информации, выявленных научными исследованиями и расчетами, таким образом обеспечивая их средствами для применения правовых мер защиты в индивидуальном порядке.

6. Гарантировать, чтобы преступления советского тоталитарного режима и, в частности, оккупации Балтийских государств, получили соответствующую оценку на международном уровне.

Министр юстиции Эстонской Республики

/ Урмас Рейнсалу /

Министр юстиции Латвийской Республики

/ Дзинтарс Расначс /

Министр юстиции Литовской Республики

/ Юозас Бернатонис /

Рига,
5 ноября 2015г.

*** Кривда в мешке не держится

(Эстонская пословица)

Kremli prorungod ja teaburid Eestis

Isekiri on kirjutanud gongodest, nüüd teavet prorungodest. Kõneks nimelt Venemeelne Valitsusväline Organisatsioon — ingliskeelse lühendiga ProRuNGO

Allpool kokkuvõte tõsielufilmi «Dangerous Liasons: Russia’s Soft Power» tootmise raames ilmunud ajakirjanduslikust uurimusest    》 «Kremli miljonid» 》

Riias toimetava Re:Baltica uurivad ajakirjanikud tuvastasid Balti riikides üle 40 Venemaa poolt rahastatava valitsusvälise organisatsiooni, mis püüavad promoda Kremli huve ja kahjustada asukohamaa mainet. Nelja maa ajakirjanikud (sh Mikk Salu EE-st) uurisid üle aasta Venemaa nn pehme jõu kehtestamise üritusi Leedus, Lätis ja Eestis, leides siit vähemalt 40 organisatsiooni, mis on saanud VF-i riiklikest fondidest kolme aastaga üle 1,5 miljoni euro. Autorid märgivad, et tegu on alalhoidliku arvutusega, kus ei kajastu võimalikud maksed sularahas ega Kremli-sõbralike ettevõtete ja eraisikute kaudu.

Autorite andmeil voolab raha naaberriigi rahastuist tegelikult vaid väikse kildkonna taskusse, kes suuresti sõltubki Kremlist. Lõviosa neid inimesi on ühtlasi seotud Kremli-sõbralike erakondadega, nii ei saa välistada, et fondide raha läheb eraisikute kaudu ka kohalikele parteidele.

Neiks VF-i heldeiks rahastuiks on eeskätt Rossotrudničestvo, Russkij Mir, Välismaal Elavate Kaasmaalaste Õiguskaitsefond ja Gorčakovi-nim Avaliku Diplomaatia Fond. Nende käsutuses on avaliku teabe põhjal kogusummas saja-miljoni-dollarine aastaeelarve.

Prorungode tegevus ja taktika Baltikumis erineb riigiti, marginaalseim on see Leedus, aktiivseim aga Lätis. Eestis toovad autorid esile 9 organisatsiooni + 1 eraisiku — aprillirahutuste antiheerose Maksim Reva. Väidetavalt said Kremli-sõbralikud organisatsioonid Eestis kolme aasta jooksul umbes 710 000€ ehk paarkümmend tuhat eurot nina peale aastas.

Suurima toetuse saajaks Eestis nimetasid autorid Inimõiguste Teabekeskust (LICHR), mida Kaitsepolitseiamet peab Venemaa agendiks. Keskus küll eitab seda. Keskuse juht Aleksei Semjonov saab osa raha enda sõnul VF-i jt riikide saatkondadelt, Russkij Mirilt ja VF-i kaasmaalaste kaitsefondilt. Teabekeskust rahastab ka Tallinna linnavalitsus, mille meeri Edgar Savisaart Re:Baltica loeb õigusega venemeelseks.

Teabekeskuse kõrval nimetatakse artiklis VF-i fondide rahasaajaina veel Alisa Blincovat MTÜ-st Vene Kool Eestis, Andrei Zarenkovi kaht organisatsiooni — Natsismivaba Eestit ja Integratsioonimeedia Gruppi, Oleg ja Natalja Tesla perefirmat Paldiski Raadio Liitu ning Altmediat (Baltija.EU), mida kontrollib VF-i riiklik meediagigant Rossija Segodnja.

Läti Julgeolekupolitsei DP juhi Normunds Mežvietsi sõnul on Balti riikides Kremli hüvaks tegutsevate prorungode sihiks avalikku debatti ja ühiskonda mõjutada.

Normunds Mežviets: Neid kasutatakse mõjuagendina, kelle ülesanne on luua Venemaad pooldavaid sõnumeid.

LISALUGEMIST  》 Isekiri: Venemaa variasutused meil ja mujal maailmas 》 — Isekiri: Variasutused N Liidus ja Balti riikides 》

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.

Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič Putin ( WP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:

Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!

Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

Krimisläng — VVP relv Läti vastu

 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»

 》 EestiMeel: Peninukk Putin ja pühad piirid 《

Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:

• Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendiku …
• Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
• Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017…
• …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.

«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.

 》 Fjodor Korsakov Valge mehe verisest võitlusest, mille tagajärjel võõras lipp Hiinasse kanti PM-is 1927 《

Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOON ( Русский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.

… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…

( Hiina pilk Venemaale )

KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

PETERSONI TAGASITULEK

Oscar Petersoni Tallinna-kontserdi helilint jõuab täna 30-aastasest pagulusest tagasi Eesti Raadio helivaramusse

Kanada maailmakuulsa jazzpianisti ja helilooja Oscar Petersoni (1925–2007) Tallinna-kontserdi salvestus oli vahepeal Saksamaal elava ajakirjaniku, muusiku ja Oscar Petersoni sõbra Kristi Tammiku valduses. Nii toonasest kui edasisest on ta kirjutanud aastal 2012 ilmunud raamatus "Piirilkõndija tee" (Tln, Varrak, lk 68 jj)

Paraku on Oscar Emmanuel Petersoni surma (23. detsember 2007) järel mõned Eesti muusikaelus piisavalt tuntud isikud teinud oletusi Petersoni Tallinna-kontserdi salvestuse käekäigu kohta, mis pole objektiivsed, ei toetu faktidele ja vajaksid selgitusi, mis ei põhineks üksnes kuulujuttudel. Et parim vastus levima läinud ja juurduvale väärteabele oleks salvestiste naasmine sünnikoju, siis käesolevaga on Teie truul teenril, Holger Kaljulaiul meeldiv võimalus anda need helilindid Kristi Tammiku volitusel üle ERR-i heliarhiivi juhile Priit Kuulbergile.

LISAKS SELGITUSI. Neile lintidele salvestatud kontsert ja kogu tuur leidis aset tänu Helsingi protsessi raames lõdvenenud pingeile Ida—Lääne suhteis ja seega laienenud kultuurivahetusele, kuid Tallinna kontserdid iseenesest olid haruldased, kuna Petersoni trio tuur peagi nende Eestist lahkumise järel katkes, nii et kogu ringreis piirduski siinse kolme kontserdiga.

Oscar Peterson oli Tallinnas 1974. aasta novembri keskel vaid kolm päeva. Trio ametlikud etteasted leidsid aset Estonia kontserdisaalis ja Laevastikuohvitseride Majas (Vene kultuurikeskus). Ansamblis lõid Oscar Petersoni kõrval kaasa löökpillimängija Jake Hanna ja bassist Niels-Henning Ørsted Pedersen. Petersoni, ta abikaasa, samuti ansambliliikmete, mänedžeri jt auks oli hotelli "Tallinn" (Meriton Grand Hotel) varietees improviseeritud tervitusõhtu, mis sisaldas pidusööki eesti muusikute mängu saatel, kellega lõpuks jämmis ka Peterson. Lisaks toimus kitsama ringi kohtumine ühes Nõmme eramajas.

Petersoni N Liidu ringreisi kavas olnud etteasted mujal jättis trio ära Goskoncerti lohaka korraldustöö tõttu. Peterson teatas Kanada ajakirjandusele, et tema grupile ei tuldud esiteks Moskva lennujaama vastu, seejärel pandi neid aga viienda järgu hotelli ja pealegi haihtus neile määratud tõlk, nii et muusikuil ei õnnestunud endile korralikku söökigi tellida.

Oscar Petersoni järelehüüdes on Õhtuleht kirjutanud — ning sarnast juttu on hiljem korratud mujalgi — justkui oleks Oscar Petersoni Estonia kontserdi salvestus kuidagi helilooja Raivo Tammiku (tasuta) vahendusel ilmunud Läänes plaadina (tegelikult topelt-LP Pablo Records 2625-711), mille pealkiri olevat eri versioonides olnud "Oscar Peterson Nõukogude Liidus" või "Oscar Peterson in Russia" — vt Triin Tael, Valter Ojakäär… ÕL, 28.12.2007.

Selle luiskeloo hilisemaid korrutusi:
• aastal 2008 Valter Ojakääru raamatus "Sirp ja saksofon", kuid siin juba lisandusega, et tehing ei toimunud tasuta: “Arvatavasti maksis G midagi siiski ka…” (Tln, Ilo, lk 574, 361 ~ tõmmis)
• aastal 2013 kontserdisarjas "Pianisti portree: Oscar Peterson Tallinnas/Eestis1974" (~ reklaamvideo)
• aastal 2015 Paavo Kangru raamatus "Jaak Joala" (Tln, Kunst, lk 60 ~ tõmmis)

SEEPÄRAST RÕHUTAGEM, Raivo Tammiku käed pole neid helilinte kunagi puudutanud. Kangru raamatus tsiteeritud muusiku Toivo Undi väiteil, nagu oleks Raivo Tammik Läände toonud Oscar Petersoni kontsertide originaallindi ning teinud need rahaks, puudub tõepõhi: helilindid tõi Saksamaale kümme aastat hiljem, pärast pikka KGB-vintsutust oma sakslasest mehe juurde pääsenud kunagine ERR-i töötaja Malle Tandre. Need lebasid Kristi Tammiku raamatukapi sahtlis aastaid, kuni ta sai neid juulis 1998 pakkuda insuldist paranenud ja Münchenis kontserdi andnud Oscar Petersonile. Kuid Peterson ei võtnud neid: “Keep it, it’s for you, from me.”

Lindid maandusid taas kapisahtlisse, kust Kristi Tammik need hiljuti pakendas ja saatis Tallinna, üleandmiseks ERR-i arhiivi.

LISAKS: KRISTI TAMMIK «PÕGUSAD PUUDUTUSED» (kärpimata tekst Kristi Tammiku meenutustega Jaak Joalast, mis on kommentaariks Paavo Kangru raamatule «Jaak Joala ► … ka unustuse jõel aeg kord silla loob…» ja mille varem lühendatult avaldatud Margit Kilumets eluloo-raamatus «Jaak Joala ► Kuulsuse ahelad»)

Putin piirileppimusest Hiinaga | 1975 ÷ 2015

Peterburi majandusfoorumil, mis nägi välja kui alasti keisrite kokkutulek, kiitis Vladimir Putin pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust. 

《Venelasil läks Hiinaga piirileppeni jõudmiseks tervelt 40 aastat, samas kui mõne teise naaber-maaga kooskõla piiri üle puudub!》

Putin mõtles nende puuduliku riigipiiriga naabrite all selgelt Jaapanit ja Eestit ehk riike, kellega Moskval on ses küsimuses tänaseni nii- või naamoodi lahkhelisid, mille juured mõlemal juhul ühtmoodi on seitsme kümnendi taga.

Mida aga mõtles Putin vastse AD2015 leppimuse all, jääb segaseks, sest VF-i ja HRV piir sai maha märgitud juba 10 aastat tagasi. Samuti polnud olulist nihet Pekingi ja Moskva suhteis AD1975. Kahe maa külm sõda jätkus täpselt nagu ennegi… Ühesõnaga müstika, mille võti on Putini peas.

Juuresolev video toonitabki Putini rolli nüüd ning 40 aasta eest, mil ta Leningradi Ülikooli lõpetades alles KGB kaadrikoosseisu siirdus. Isekirja sügavam eritlus sellest, mida võis gebistliku hunta juht mõelda  》 Putini 3 vastust piiriküsimusele 《

Hiinlased Ussuuri jõe Aarde-/Damani/ saarel HRV—NSVL-i riigipiiri valvamas

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.