Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Vabadusraadio kahanev amplituud

"Washingtoni sooga" võideldes on Trump kuivatanud ka Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio toitva lätte

VABADUSRAADIO—RAADIO VABA EUROOPA (RFE/RL) edastas AM-saateid Külma sõja kõrgajal kuni 215h ööbas, nüüd on need kärbitud 11 tunnile ööbas. Peamiselt vene jt idaslaavi audiosaated ≤30h jätkuvad siiski ööbaringselt nii veebis kui ka satelliidil HotBird.

Aprilli lõpus katkestab Vabadusraadio (Radio Liberty — vt uudist!) oma AM-saated Euroopas. Varem Münchenis asunud, praegu peakorteriga Prahas olev Külma sõja ajal Ida-Euroopa vaimseks valgustamiseks loodud ameeriklaste eraasutus on lõpuks kuival, kuna tema senise ainurahastaja USA Kongressi eraldisi on juba kaks kuud pärsitud.

Paar päeva enne aprilli lõppu teatas RFE/RL, et ta heauskne dialoog Ühendriikide Globaal‐Meedia‐Ametiga (USAGM)**** taastamaks eraldisi USA Kongressi tagatud rahastusfondist on läbi kukkunud, mistap RFE/RL taotleb föderaalkohtunikult korraldust USAGM-ile kanda meedialõidale üle nii aprilli (12mln$) kui ka ülejäänud majandusaasta 5 kuu rahaeraldised. Märtsis õnnestus sarnase taotlusega jooksva kuu eraldised RFE/RL-ile kohtu kaudu välja nõuda. Niisugune rikkis ventiiliga rahakraan vajab aga väljavahetamist ja on RFE/RL-i jätkusuutmatuse kindlaks märgiks.

Amplituudmodulatsiooni (AM) ringhäälingu‐saateid on USA maksumaksja raha eest tehtud eraraadio Radio Liberty (RL) kaudu juba üle seitsme kümnendi, märtsist 1953 ning seda peamiselt endise N Liidu (nüüdsete VF-i + Valgevenemaa + Ukraina + Taga‐Kaukaasia + Kesk‐Aasia) alale — NB! Seejuures 1975-2004 ka anastet Balti riikidesse. Aprillis katkevad viimasedki AM-saated Põhja-Leedu kesklaine= KL-saatjast. Paari aasta eest AD 2023-24 on antud venekeelse RL-i AM-saateid ka Eesti KL-saatjast 1035kHz (kuulderaport Põhja-Ukrainast — aprill 2023) Tartumaal; ning pikki aastaid ka lühilaine= LL-saatjaist Lääne-Saksamaal, Portugalis ja Hispaanias (õhiti AD 2006)

Muu seas ka Vabadusraadio—Baltikumi saateid edastanud raadiojaama AM-antennikompleksi õhkimine märtsis 2006 Vahemere ääres Palsis. Raadiojaam rajati 1955-57.

RINGLEVI ASENDUB VEEBILEVIGA. Peale mitmekeelse veebitegevuse, Instagrami, YT- jt sotsveebikanalite jätkab RFE/RL meediatööd suvest 2025 siiski ka traditsioonilisemas audio+visuaalses vormis: 22 raadiokanaliga (sh 4 vk) + viie teleteenistusega (2 vk, samuti farsi, tadžiki ja kirgiisi keeles)

Peale USA on rahvusvaheline ringlevi teinud vähikäiku kogu läänemaailmas Suurbritanniast Soomeni ja Šveitsist Kanadani, väljapaistvaks erandiks on Saksamaa, kes AD2025 avaõigusliku Deutsche Welle (Saksa Laine, edaspidi DW/DF) eelarvet suurendas 15mln€ ehk 3,7% võrra. Ühendriikides teravdab välisringlevi hiljutist tasalülitamist sisepoliitiline võitlus süvariigi demonteerimiseks, mida president Trump on pidevalt kuulutanud ning oma teisel ametiajal näib juba tõsiselt taotlevat.

Kui 4. aprillil teatas sat-TV saatemahu kärpimisest RFE/RL, tuli sarnane sõnum ka Raadio Vaba Aasialt (RFA)*** Kui mitte varem, siis aprilli algul näib Valge Maja olevat otsustanud minimeerida RFE/RL-i eetrivõimsusi {3×} ja ja RFA saatemahtu {9×}

Ameerika Hääle (VoA) sulgemise järel märtsi keskel, taastas USA valitsus kuu lõpuks oma teise samal ajal varisurma sattunud allasutuse Office of Cuba Broadcastingi (OCB)** Radio & TV Martí tegevuse, mis võib osutada Trumpi administratsiooni ühele eelishuvile lähivälismail nagu kommunistlik Kuuba, kust pärineb praeguse administratsiooni riigisekretär Rubio. Teisalt on OCB saated Kuubal enam tun(nusta)tud (≤75%) kui USAGM ükski teine allasutus oma sihtmail.

Samal ajal jätkub eelmainit meedialõitade ja mitme säält vallandet töötaja vägikaikavedu USA valitsusega kohtuis. Kohtuasjad on kõik suunatud USAGM-i vastu, mille uued juhid ilmselt näevad VoA-s Valge Maja malli järgi "Ameerika Radikaalide Häält", ning saavad juhtnööre Valitsustõhususe Ametilt (DoGE), mida ohjab mootorsaega vehkiv miljardär Musk.

Kui seni kongressifondide toitel olevad lõidad, nagu RFA ja RFE/RL, oma seadusandliku tagatise kiuste lähinädalail rahaeraldiste juurde ei pääse, siis ilmselt kustuvad tuled Washingtoni, Praha, Riia, Dubai ja Taipei büroode toimetusruumes kui mitte juba tänavu, siis lähiaastail. Päästa võiks neid siiski uued rahastajad…


KAS RFE—RL SAAB RAHA EU-ʟт? Kolm päeva pärast USAGM-i saatuslikku sõnumit rahastuse tõkestamisest, 18. märtsil allkirjastas 10 EU-riiki ühisavalduse väljendamaks valmisolekut otsida RFE—RL-i elumise võimalusi. Need on Austria, Belgia, BRD, ČR, Eesti, Holland, Leedu, Läti, Sloveenia, Rootsi. Kõige üllatavam on siin Saksamaa osalus, sest tollel on rahastada oma ja vähemalt sama tugev avaõiguslik lõit (DW/DF), mis tegutseb ka vene jm idaslaavi keelis — vahest asub viimane partneriks Current Time TV-s* tühjaks jäänud VoA kohale? Ühisavaldusega liitujad peaksid RFE—RL-i sarnases mahus käigus hoidmiseks igaüks loovutama 15(∓5)mln€ aastas.

Euroliidu diplomaatiat juhtiv Kaja Kallas ütles 2. aprilli eksklusiivintervjuus RFE/RL-ile, et EU peab arutama {tulevikus} nende organisatsioonide ja maade abistamist, kes on kaotanud USA toetuse. See hõlmab mõistagi ka RFE/RL-i. Intervjuus meedialõida poolakast reporterile ütles KK, et vaba meedia ja usaldust vääriv teave on EU jaoks {jätkuvalt} olulised. Samas lisas ta, et USA toetuse minetamise tõttu on paljud organisatsioonid ja riigid nüüd abipalvega EU-komisjoni "ukse taga", mistap EU-komisjon, kes kõiki aidata ei suuda, peab abikavu ja ulatust kaaluma. Ka puudutas KK 8-minutises intervjuus võimalikku tariifisõda USA-ga, Ukraina toetamist jm. Kallas kordas RFE/RL-i rahastuse küsimuses seega oma esmast, 18.3.2025 vastust — "automaatselt ei saa midagi", mis võib tähendada, et RFE/RL-i rahastamist EU-komisjoni tasemel läinud kahe nädala kestel ei oldud veel lahatud, kuigi EU-komissaride suhtlus eraasutuse juhtkonnaga samal ajal jätkus.

TÄIENDUS 20. V 2025 — RFE/RL saab EU-komisjonilt rahasüsti.

Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Kaja Kallas teatas, et EU-komisjon eraldab Vabadusraadio (RL) tööks €5½mln.
Kallas:

"… valmistame ette 5,5 miljoni euro suurust lepingut Euroopa demokraatia sihtkapitaliga, millega toetatakse Vaba Euroopa Raadio elutähtsat tööd. Tegemist on lühiajalise erakorralise rahastusega toetamaks sõltumatut ajakirjandust." Vabadusraadio rahastus on sihtotstarbeline ja suunat ringhäälingule "Euroopa [Liidu] naabermail, samuti Kaukaasias ja Kesk-Aasias".

Seni vaid USA maksumaksjate rahastet RFE/RL-i sihtmaiks on ka EU-sse kuuluvad Bulgaaria, Rumeenia, Baltikum (vk «Baltija» CurrentTime.TV-s) ja Ungari. Meediumi kavandatud aastaeelarve on aga €135mln. Samal ajal on USA administratsiooni kokkuhoiupoliitka raames kärbit RFE/RL-i valgevene ja ukraina teenistusi, peatunud on kõik AM-saated jmt projektid, samuti on tühistatud enamus lepinguid vabakutseliste kaastöölistega.


AMEERIKA HÄÄL valitsusasutusena on praktiliselt varjusurmas. Alates 15.3.2025 saadeti 83-aastase VoA kõik töötajad sundpuhkusele ja kuu lõpuks olid nad tööst ametlikult ka priid. Donald J Trump oli VoA-d arvustanud ajakirjandusliku standardi vastutustundeta eiramises, märkides AD 2020, et VoA levitas "vastikut" vale USA ja oletusi VF-i rolli kohta Joseph R Bideni poja Hunteri sülearvuti-skandaalis. Samuti oli VoA juhtkond asutusesisese korraldusega keelanud nimetada terroristideks Hamasi liikmeid ja organisatsiooni ennast — "välja arvatud juhul, kui osundatakse ametlikke avaldusi".

Samuti kui RFE ja VoA eestikeelseis toimetusis hakkasid viimaks tooni andma pahempopulistid, nagu Neeme Raud või Krister Paris, oli VoA-s lõpuks jäme ots ärklejate (loe: neokommude) käes. Ühendriikide globaalmeedia seestamine punaste ja nende ideoloogiaga näibki olevat järsu sulgemiskäsu ajend. Sarnane oli ju ka uue ametkonna DoGE valitsusasutuste tõhustamise missiooniga Elon Muski etteheide VoA-le jt USA välislõitadele, kui ta veebruaris 2025 pani ette nood sulgeda. Eete teostuseni kulus kõigest kuu!

President Trump lõi teise ametiaja algul nimelt valitsuse tõhususameti DoGE eesotsas X‐sotsmeediumi omaniku miljardär Muskiga; bürokraatiat kärpiv ja valitsust reformiv asutus on vallandanud föderaalasutuste töötajaid juba tuhandeis. Nagu muu seas tegi Musk 10.2.2025 ka VoA ja RFE—RL-i likvideerimise eete, kuna väidetavalt…

"keegi ei kuula neid enam" ja sääl töötavad "üksi endaga kõnelevad pöörased marupahempoolsed"(crazy left radicals), kes "põletavad USA maksumaksja dollareid miljardi kaupa aastas". Elon Musk tegi selle märkuse X-is vastuseks USA erisaadiku Richard Grenelli kriitikale USA maksumaksja rahastet meedia kohta, mis on täis "pahemäärmuslasist aktiviste" (far-left activists)

AGENT RFE—RL-ıs. Läbilõikes iga nelja—viie aasta järel on selle asutuse katuse alt leitud mõni järjekordne vaenulik välisagent. Seni on neid teada 17 — kõik Ida-Euroopa ja eeskätt Moskva, Budapesti, Bukaresti jmt punarežiimi nuhid. Nüüd on USAGM-i üle USA Kongressis käiva arutelu käigus tilkunud teavet uuest "spioonist", kelle nime ega agentuurse kuuluvuse kohta esialgu avalikud andmed puuduvad.

Grandiga toetatav RFE/RL, mille peakorter asub Prahas, Čehhi Vabariigis palkas töötaja, kes hiljem tuvastati välisriigi spioonina. Lõpuks vallandas RFE/RL-i juhtkond selle töötaja, ent nad tegid kõik varjamaks vastavat teavet Trumpi esimese administratsiooni aegse USAGM-i juhtkonna eest. Ülaltoodud intsidendist sai USAGM-i juhtkond teada samal aastal hiljem, kui ülevaates RFE/RL-i värbamipoliitikast teadvustati, et asutusse on sattunud [¾ sajandi vältel] üle 20 USA-le vaenulike välisluuretega seostatavat isikut. Sündmuse väärkäsitlusega oma süüd hägustades sisuliselt tõkestas RFE/RL-i juhtkond EU privaatsusnormide argumendiga selle juhtumi [mõlemad senised] meiepoolsed juurdluse[d].

— USAGM-i juhi kt Kari Lake'i ettekandest USA Kongressi Esindajatekoja väliskomisjonis 25.6.2025.

Hoolimata seadusandlikest ja kohtulahinguist pole usutav, et valitsusasutus nagu VoA endisel kujul taastub või et eraasutused, nagu RFE ja RFA, oma ülesannete täitmist samal tasemel jätkaksid. Viimaste hea käekäik on sõltunud alati tõhusast koostööst USA süvariigiga, mis president Trumpi poliitika tõttu on nüüd enneolematu löögi all.

Kokkuvõttes oli tosin USAGM-i allasutust ringlevi ja veebi kaudu maailma teenindanud seni 61 keeles, iganädalane auditoorium kõigi lõitade peale oli üle 300mln inimese. Kümme USAGM-aluste asutuste reporterit on sihtmail vangis.

Vene piirivalvekindral Kortelainen siin ja mujal

MART NIKLUS:

Küllap aitas KGB endine pealik Eesti NSV-s Karl Kortelainen oma tegevusega kaasa nn laulvale revolutsioonile ja "iseseisvuse taastamisele" Eestis. Samuti, Enn Tarto, Lagle Pareki jt arreteerimisega hoidis siin ära "äärmuslikke väljaastumisi" ja "natsionalistlikke provokatsioone". Ega jäägi GULAGi endisele kommunismivangile nüüd üle muud kui ära oodata, missuguse sisuga tulevad järgmised eestikeelsed nekroloogid Moskvas teise ilma läinud "prominendile".

EESTI GEBISTE… 

____________________

Kortelainen, Karl Erkki/Eriku/Efremi/Jefremi poeg — edaspidi KEK 

— KGB piirivalvevägede knd-ltn, ENSV KGB em 15. 6. 1982 — 17. 3. 1990; teeninud MGB/KGB-s alates 1948. Aukraadijada: ltn 1951, vn-ltn 1954, kpt 1957, mjr 1963, al-plk 1968, plk 1972, knd-mjr 1977, knd-ltn 1982. NLKP liige 1953-1991.

____________________

ELUTÄRMINID: 
* 1.4.1930 Malaja Estonija/Nikolaevka k Lääne-Siberi krais, praeguse Kemerovo obl Leninsk-Kuznecki raj-s;
† 3.5.2020 Moskva.

PÄRITOLU: eesti—soome; ema Ella/Elena/Jelena; isa Kotkast pärit kommunist, kes Soome kodusõja järel pages Siberisse, kus ta abiellus eesti tüdrukuga; nende poeg sai eesnime Karl Marxi järgi /Vanemad venestuina: Кортелайнен Эрик Андреевич, Елена Густавовна (Irina Pavljutkina, Veroj i pravdoj. Krasnaja zvezda, 24.3.2010)

KEK & KÜLM SÕDA. Oma esimesel (ja viimasel piirivalve-romantikasse puutuval) lahinguretkel osales KEK MGB Mahhačkala piirivalvekooli õppurina 1950 Novorossiiski kandis, kus ta piirivalve kursantide kolmikus ja kohalike pidalitõbiste abil jälitas Türgist kiirkaatriga (üle Musta mere) tulnud diversandipaari. (Allikas: Pavljutkina) Tema piirivalve-teenistus algas Soome piiril, kordonitöö ulatus Soome lahe kummalegi kaldale, nii Karjalasse kui ka Leningradi oblasti Kingissepa/Jamburi rajooni; ning hiljem karjääri edenedes jätkus N Liidu mitme piiriringkonna staapides.

Enne suunamist ENSV MN-i j.a KGB ülemaks sattus KEK polkovnikuna taas külma sõja eesliinile, seekord nimelt HRV ja NSVL-i piirile naabermaade vastastikuste hõõrdumiste lõppetapis, so sügisest 1975 kuni kevadeni 1982.

 

“Tema piirivalvuri-ellu jäävad pingeline teenistus Hiina Rahvavabariigi piiril, kus relvastet vastasseis Damani saare konfliktiga ei hääbunud, vaid võttis uusi plahvatusohtlikke vorme. Kõik siin oli kui rindel. Neis oludes teenis kindral ligi 8 aastat — staabiülema ning siis Taga-Baikali ja Kaug-Ida piiri-ringkonna ülemana. Ta rinda ehivad Punatähe ja Oktoobri-revolutsiooni ordenid ja armistunud süda, mis tänaseni end meelde tuletab.” (Boris Sergeev, Čest' generala. Pravda, 29.5.2009)

 

Täpsemalt 1974-1975 oli KGB pv-vägede Punalipulise Looderingkonna staabi ülema at ja hiljem KGB pv-vägede Punalipulise Kaug-Ida ringkonna ülema I at; juulist 1979 septembrini 1981 KGB pv-vägede Punalipulise Taga-Baikali piiriringkonna ülem. 

 

Maist juunini 1982 viibis KEK üleliidulises kaadrireservis Moskvas.

KEK & EESTI

 

“Aastal 1982 sai Kortelainen paljudele ootamatult uue määramise — Eesti [NSV] KGB esimeheks. See on ainulaadne juhtum, kui liiduvabariigi julgeolekut juhatas piirivalvur.”

Ta oli KGB esimees Eestis 1982-1990; enne teda, kuni 15.6.1982 oli kohaliku KGB esimeheks knd August Pork; pärast teda, alates 17.3.1990 oli KGB esimeheks knd Rein Sillar. Kortelainenil ei õnnestunud tõkestada eestlaste pagemist NSVL-ist Läände, milleks ta ilmselt oli seatud, selmet kasvas põgenenike hulk tema ametiaastail rekordiliseks. Kortelainen haldas erimeelsete “lõplikku” vaigistamist mh Lagle Parekit, Enn Tartot jt vangistades; 1988-1989 kaitses KGB üleliidulise alluvuse prioriteeti ENSV-liku suvereniteedi ideoloogia pealetungi eest; samuti korraldas Eestis paikneva KGB-arhiivi põhiosa toimetamise NSVL-i kindlustamaks võõrvõimu salateenistuse dokumentivaramut vastupanuliikumise ja rahvusluse tõusulaine võimalike järelmite vastu. 

 

“Kindral K.E. Kortelainen saatis enamiku neist [arhiividest] kindlasse kohta.” (Allikas: Sergeev)

Teenistuse eest ENSV MN-i j.a KGB juhina 1982-1985 sai Oktoobrirevolutsiooni ordeni, mis oli N Liidus tähtsuselt II aumärk. Eemaldati julgeolekukomitee kohaliku ülema kohalt samamoodi ja -aegselt KGB juhtivkaadri uutmisega Läti ja Leedu NSV-des.

MOSKVA TAGURLASED. Pärast lahkumist ENSV-st märtsi keskel 1990 kuni augusti lõpuni 1990 oli KEK taas KGB kaadrireservis Moskvas; seejärel ligemale aasta NSVL-i pv-vägede peavalitsuse ülema I at, ent tagandati, kuna 19. 8. 1991 oli KEK putšistide poolele asunud; järelmina saadeti teda septembris 1991 reservi ja aprillis 1992 erru, ametliku formuleeringu kohaselt seoses haigusega, ka säilitas ta õiguse kanda kindralivormi; hiljem oli KEK personaalpensionär Moskvas; vahepeal -1995- ZIL-i turvavalitsuse ülema at; alates 2000 Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant; kuulus Venemaa veteranide–kindralite aktiivi, mh osalenud Eesti-vastases propagandas — vt avalikku kirja Venemaa presidendile jt (ajaleht Patriot 2002)!

JA VEEL… Teise maailmasõja ajal oli Karl koos ema ja õe Helmi/Veraga elanud Kubanimaal, mis vahepeal, 1942-1943 jäi sakslaste—rumeenlaste okupatsiooni alla; KEK-o abikaasa oli Ekaterina/Jekaterina, tütar Natalja, pojad Feliks ja Oleg; viimane on FSB kindral, seega jätkamas piirivalve-dünastilisi traditsioone.

 

____________________

Kortelainen, Oleg Karli p (*17.2.1955 Zelenogorsk Lng obl Viiburi rajoonis) 

— septembrist 2007 Venemaa FSB piiriteenistuse piirivalve-departemangu analüüsi- ja koordineerimisvalitsuse juhataja; knd-mjr. Vt Kortelainen, Karl juures…

____________________

ISEKIRJA KOMMENTAAR: Kortelaineni aeg ENSV MN-i j.a KGB ülemusena oli fataalne läbikukk… 

Selles ja üksnes selles mõttes aitas KEK kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. 

Töötamaks Eestis vaenulikku võõrvõimu tagavas struktuuris puudus KEK-ol nii isiklik tahe kui ka missioonlik kutsumus, oli varuks küll kuulekus, ilmselt koos truu valmisolekuga täita keskuse iga käsku. 

Kortelaineni etniline taust oli eelise asemel pigem nõrkuseks: soome kommust isa tõenäoline mõrvamine stalinlike “etnotsiidide” raames — ja küllap sestsamast johtuv ema + kahe lapse elukoha-vahetus — Siberi eesti külast Kubanimaale — rahvuse salgamine ja perekondlik kiiks oma läänemeresoome nimesid venestada — need peegeldasid sovetivõimu survel kõigile Kortelaisile sisekõrvast sabakondini juurutet enese-alalhoiu-instinkti, mis tagas ka KEK-o kandidatuuri sobimatuse julgeoleku-komitee-juhiks ENSV-s.

Moskva ülemuste argumentatsioonis tema Eestisse määramisel on aimata pealiskaudsust: küll formaalselt (paberil, mitte suus) oli KEK-ol tulevasele ametikohale kasuks tulev emakeel justkui plussina olemas. Teisalt võiks mõistlikuks pidada Moskva peamaja kaadriosakonna valiku juures otsuse langetamist täisverelise piirivalvekoera kasuks… Kui päriselu poleks tõestanud vastupidist. 

Eesti NSV elanike pagemine välismaale oli ammu silmatorkavaks teguriks — pelga piiririkkumise asemel suisa üleliidulise KGB (piiriväe) mundriau pihta käiv antisovetlik ilming. Aga piirivalve-kindrali seadmisega ENSV MN-i j.a KGB ülemuseks sai see KEK-o teisel ENSV-aastal (1984) sootuks soovimatu ulatusega taudiks — oli juba nagu mingi antisovetlik rutiin. 

Probleemi tausta avavaks selgituseks sobib üks 1980-kümnendi algupoolel KGB-andmestiku najal Läände-pagemist vaaginud uurimus, milles tuvastati sovetirežiimile truudusetuima rahvusena… eestlased.

Vt tabelit!

Vladislav Krasnovi teose “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) Eesti-keskset vahendust saab lugeda Riho Mesilase blogis "Leerivahetuse taud” ( I osa ja II osa )

Küüdihingus ERR-is： nüüd ☘ 30 aastat varem

Küüditamisi ümbritses range saladuse õhustik. Suurküüditamiste avalik käsitelu oli vene ajal nn ENSV sabariigis kas keelatud või ebasoovitav. Küüdiohvrite arve asendasid pigem kuuldused ja kaudsed arvutused ning täpsust on selles osas tänaseni vajaka. Põhjuseks idatotalitarismile iseloomulik hooletus arvepidamises ja teisalt tollast süsteemi kaitsnud julgeolekuteenistuse pahatahtlik sekkumine.

Teatavasti korraldas N Liidu okupatsioonirežiim koostöös eesti kommudega vähemalt neli suurküüditamist, mis hõlmasid umbkaudu 35 tuhat küüditatut. Kümme tuhat väljasaadetuist suri kas küüditamise käigus või sundasumisel. Küüdilainete haripunktid, verega määritud mustad päevad Eesti lähiajaloos on

💀 14. Ⅵ 1941 💀 15. Ⅷ 1945 💀
💀 25. Ⅲ  1949 💀 1. Ⅳ 1951 💀

Ühegi vanema põlve juhtival ajakirjanikul polnud võimalik töötada KGB-ga kokku puutumata.

Nii on AD1993 öelnud eesti teležurnalist Uno Maasikas ( * 21. V 1930 ) — kes neli kümnendit varem, 23½-aastasena värvati Tallinna tehnikumi endise õppuri + tulevase haritlasena rahvusliku vastupanu summutamisega tegeleva KGB allüksuse teenistusse. Oma telekarjääri ajal polnud ta enam kaugeltki pisinuuskur. Aga harukordse avameelitsuse eest tuleb Maasikat kiita… Hoopis iselugu oli rääkida tema kolleegil AD2017… Rein Järlik ( * 8. X 1935 ) hirm-igava “Viiekümnendate” sarja autor, kes oma seriaaliks valmistudes tutvus ülekuulamiste protokollidega NKVD／MGB／KGB toimikuist. Neid vahendas tema jaoks Tallinnast Tartusse Vanemuise tänava KGB-majja kohale tuues major Evald Selgal. Järliku lugu seostub käesoleva vaatluse peamise teema — sovetiaja küüditamistega. Täpsemalt selle teema avalikustamisega ENSV-likus meedias, mida Järlik oma poolt tegi «sotsialistliku seaduslikkuse kaitsmise“, st igati parteilises vaimus.

TÕDE TÕUSEB… Eestis levis vahetult pärast märtsiküüditamist kuulujutte kümneist tuhandeist sundpagendatuist. Nii on MGB kindralmajor Kummi 5. Ⅳ 1949 ettekandes parteipomo Karotammele dokumenteerinud kuulduse riigiasutuse Eesti Raudtee pearaamatupidamisest:

Eestlaste väljasaatmine jätkub ka edaspidi, esialgu on välja saadetud vaid 60 tuhande inimeseline grupp. Tulevikus asustatakse N Liidust Eestisse 200 tuhat inimest…

See või lähedased arvud ringlesid mõjuvõimsaina siinse rahva teadvuses kuni arhiivide paotumiseni, st praktiliselt vene aja lõpuni. Algusest peale adus üldsus kaasaegsete massirepressioonide eesmärki — et nendega taotles sovetirežiim eesti põlisasustuse asendamist muulasist immigrantidega = etnotsiidi.

Massiküüditamine tegi korraldajale endalegi häbi ja sai sel põhjusel ka maha vaikitud. See oli rahvamõrv ehk genotsiid, millega Moskva oma ammuse imperialismi tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul…

… anda löök rahva iseseisvusmeelsusele […] arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat […] impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja, hoolimata… [ajaloopöördeist] mis võiksid ees seista.

Välismaale imbus andmeid kavandatavast massiroimast juba märtsiküüditamise eel. Isekiri on varemgi osutanud, et esimese teate Eestit ähvardavast suurküüditamisest tõi Vatikani Raadio oma eestikeelseis saateis ja neid saateid võis rahvas kuulda ka Eestis. Vatikani eesti saateid edastati sellal korraga lühi- ja kesklaine-alal. Küüditamiskava uudis jõudis rahvusvahelisse eetrisse selle raadio viienda eestikeelse saatega, mil saatekava oli saavutanud hädatarvilikku regulaarsuse, nii et kujuneda sai ka Vatikani Raadio eesti saadete tavakuulajaskond. Uudis oli ka Vatikani Raadio päevauudiste bülletäänis, mille vahendas oma iganädalases veerandtunnis toona teist kuud tegutsev eesti toimetus, täpsemalt toimetuse ainus hingeline Vello Salo:

Jaanuaris 1949 jõudis Rooma uudis, et N Liit kavatseb märtsis suurt küüditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie oma uudiste-bülletäänis, siis lihtsalt tõlkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. Võite ette kujutada, mida ma ise sellist uudist ette lugedes tundsin. Oli värskelt meeles 1941. aasta küüditamine, tollal suur šokk — me ei suutnud uskuda, et midagi sellist on võimalik. Aga 1949. aastal polnud teade uuest küüditamisest enam — kahjuks — midagi suurt.

VEEL SÜGISEL 1948 koostati EK(b)P sekretäri Karotamme korraldusel Eesti külade ja talude nimekiri, mille üht käsikirjalist eksemplari säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Sestap pidi rahva seas aimdus leeva massideportatsiooni kohta paratamatult tekkima ja levima ning n-ö kulakute ( hallparunite ) piiramise poliitika ägenedes sai võimalik kõmu vaid valjeneda. Võimurid oma vaenust saladust ju ei teinud, nii oli talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega kõigile näha. Järelmiks oli põllumajandust tabava katastroofi ilmingud, nagu seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda, mis ei saanud üldsusele märkamatuks jääda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — aga selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Suurküüditamise üritus algas hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimistu, ja kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 ( Valge raamat ❲PDF-fail❳ 2005, lk 29 ) kuni 27063 inimest ( nimistus on ka küüdisunnist pääsenuid )

Pagulaspressis ilmus esimesi teateid sellest juba samal kevadel. Rootsi pealinna päevaleht Stockholms-Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest Eestist naasnud saksa sõjavange osundades rootsi keeles 7. mail ning oma lisas Stockholms-Tidningen Eestlastele ( STE ) 5., 12., 14. V 1949 — siis juba eesti keeles. Ameerika tähtsaim eesti leht Vaba Eesti Sõna, mis startis New Yorgis alles 11. juunil 1949, pani oma avanumbri esiküljele pealkirja “Suurküüditamine Eestis” ja tõi samuti esialgseid andmeid 25. märtsi massideportatsioonist. See oli professionaalide, nagu August Waldman, Harald Raudsepp, Eduard Vallaste ja Erich Ernits, tehtud ajaleht, mis oli loetav, mitmekülgne ja ka hästi küljendatud.

Ka muud eestikeelsed saated välismaalt kõnelesid läbilõikes iga paari aasta tagant küüditamistest. Vähe sellest, veel ei olnud Ameerika Hääle ( VoA ) balti saated õieti alanudki, mil USA välisraadio oma esimese baltimaalasile suunatud erisaate 14. Ⅳ 1951 pühendas küüditamispäevale — päevauudistest anti sel korral erandlikult kõigest minutine ülevaade. Kui suureks peeti küüditatute arvu? Eelmainitud STE 14. V 1949 number jmt lehed mainisid 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut. Ja nt AD1980 Eestis punavõimu kehtestamise 40 aastapäeva meenutades mainis VoA, et…

… 14. juuni on päevaks, mil aasta hiljem Stalini korraldusel 100 tuhat inimest Eestist, Lätist ja Leedust küüditati Siberisse.

Seega peeti välismaiste käsituste järgi Eestist N Liitu massiküüditatute hulgaks kümneid tuhandeid, mis suurusjärgult oli õige.

Sama 1980. aasta lõpus alustas tollase Eesti NSV Siseministeeriumi arhiiv küüditatute koondnimekirja koostamist, mis sisaldas järgmisi tunnuseid: toimiku liik ja number; isiku perekonna-, ees- ja isanimi; sünniaeg ja -koht ning elukoht küüditamise hetkel; väljasaatmise alus ja vastava otsuse daatum; küüditamise kuupäev; väljasaatmise koht; surma või asumiselt vabanemise daatum; märkused. Nimekiri sisaldas andmeid kõigist küüdinimistusse sattunud isikuist, k. a neist kel õnnestus küüditamisest pääseda. Kümme aastat hiljem hakkas TRÜ ajaloo osakond neid nimekirju raali sisestama ja AD1992 ilmus selle põhjal ajakirja Kleio erinumber AD1949 küüditatute nimekirja Tallinna + Nõmme + Harjumaa osaga. Avalikustamise protsess oli seega neli kümnendit pärast esimest vene aja massiroima niisiis alanud sovetisüsteemis endaski.

VALE VAOB… Totalitaarse monstrumi pehmet kõhualust kompis tol vene aja viimasel kümnendil ka ETV sarisaade «Viiekümnendad» ( 1986-1990 ), mis Rein Järliku kokkuvõttes käsitles…

▪ eesti küla langust pärast kollektiviseerimist,

▪ stalinlikke repressioone ja

▪ nende ohvrite saatust ning

▪ vägivalda eesti kultuuri kallal.

“Viiekümnendad” kõnelesid jaanuaris 1987 laiale avalikkusele esimesena, mis õhkkonnas kurikuulus 1950. aasta Ⅷ parteipleenum toimus ja mis sellele järgnes. Ka saade, mis esimesena oleks rahva ette märtsiküüditamise 1949 dokumente toonud, oli saatekavas 14. novembriks välja kuulutatud, selle reklaamiklipp oli 5 päeva ekraanil käinud, kuid paar tundi enne eetriaega otsustati kõrgemalt saadud korraldusel selle näitamine edasi lükata. Saade jõudis ekraanile alles kavas olnud kordussaate ajal 1. detsembril, aga selle rohkem kui kahe nädalaga oli kaks ajalehte massirepressioonide teema avalikustamise võidujooksus ette jõudnud.

Juba aasta jooksnud sarja X osas lõpuks märtsiküüditamiseni jõudnud saadet peeti aga 2 nädalat kinni — nagu öeldi — saates avastatud ebatäpsuste tõttu. Tegelikult kartis telejuhtkond eesotsas peadirektori Rein Elvakuga ( senine Viljandi rajooni parteijuht ) sovetlike massirepressioonide esmakäsitleja vastutust eeskätt oma leivaisade, so kompartei ainuvalitsejate ees. Saade läks eetrisse alles 1. detsembril ja seda juba muudetud kujul, kuid eetrisse mineku eel sai sõna sarja autor, ETV Tartu stuudio kommentaator Järlik ise, kes rääkis vastu ETV poolt varem esitatud vabandusele, justkui olnuks tema saate algupärandis olnud faktilisi ebatäpsusi. Teleajakirjanikule oli see ühelt kaotus tolleks hetkeks lahti läinud avalikustamise võidujooksus. Teiselt poolt väike võit, kuna ta pihtis ülemusele massirepressioonide teemal plaanis olnud glasnost’i kogupaugust, mis tuli koostöös kahe tuntud ajaloolasega： ⑴ pidi küüditamise üles võtma suurima auditooriumiga ETV,  ⑵ ilmuma Evald Laasi kirjutis nädalalehes Sirp ja Vasar ( SjV ) ning  ⑶ Juhan Kahki oma Rahva Hääles ( RH ) Nüüd aga jäi telesaade ära, aga ajaloolaste artiklid samade ametlike numbritega ilmusid varem.

«Oi, see on väga hea!» rõõmustanud televisiooni peadirektor Elvak oma alluva Järliku teate peale.

REIN JÄRLIK, kes oli leidnud töökoha ETV korrespondendipunktis Tartus kahe kümnendi eest, ei olnud ka ise ropa pealt riisutud. Üsna vastne ENSV teeneline ajakirjanik ( 1985 ) oli pisut varem õiglaselt pälvinud ajakirjanikeliidu aastapreemia ( 1982 ) ropagandaalse saatesarja eest, mille pealkiri ütleb vaatamatagi kõik — "Nädal parteikomitees". Ühest küljest kõigile ilmne režiimitruudus ja teisalt ta viimati valitud aines viisid sündmuste kulu Järliku ümber AD1985 kohtumiseni "pika tumeda peaga mehega" — see osutus Evald Selgaliks, KGB V osakonna e ideoloogialuure kohalikuks ülemuseks. Kõnealusel kitsama ringi koosolekul, mille tulemuste kirjeldust näeb allpool, viibisid ühtlasi telejuhid Enn Anupõld ( Elvaku eelkäija ) ja Voldemar Lindström.

Julgeoleku vaatevinklist n-ö heatahtlik sekkumine massikommunikatsiooni teostus KGB V osakonna ettepanekuna ETV-le, mis esitati usaldusisikust telejuhi Enn Anupõllu kaudu. Loomulikult kutsus viimane arutelule ETV programmidirektori Voldemar Lindströmi. Vormiliselt küllap saatekavas esinevate vigade või parenduste lahkamiseks. Gebistliku algatuse elluviimiseks tuli kohale kutsuda tarvilik ja mõistagi enimsobilik autor, kes telejuhtkonna õnnistusega KGB poolt seejärel käsile võeti.

Nii nägi välja ja kulges KGB tüüpiline katse ( ETV juhtkonna ) vahendatud sekkumisega ( koostöö-eede konkreetsele autorile ) vahetuks kontaktiks isikuga, kes seisis agentuurist väljapool. Põhjust miks kontakti otsiti, võib näha reaktsioonis 1980-ndi keskel ETV-s sõjajärgset aega kirjeldanud saatesarjale «Surma ei otsinud keegi» ( 1984-1985 ) , mille autor Järlik niisiis sai omapärase tunnustuse osaliseks. Täit tõtt rääkida sarja autor enda sõnul ei püüdnudki, kuigi KGB pidas tema sarja „objektivistlikuks“, mis sovetlikus kõnepruugis tähendas kodanlikku ebateaduslikku teemale lähenemist. Küll oli telesaate autor kasutanud andmeid toona KGB varilehes ilmunud Hans Salmi — Põlva endise militsionääri, Valga hilisema muusemidirektori järjeloost sõjajärgse võitluse kohta bandiitlusega — vt Kodumaa joonealust "Mõrv metsateel" 10. Ⅳ 1985… 18. Ⅱ 1987! Nüüd soovis KGB samal teemal filmi stsenaariumi Järlikult.

PARTEILANE EI SAA HIRMUST ÜLE… Tema „elu kõige raskemad päevad“ — kirjeldab Järlik usutavalt seda kõhedust ning otsustava tärmini lähenemisega suurenenud paanikat, mille tekitas väljavaade KGB-ga kahasse selgelt julgeoleku pädevusse kuuluvaist asjadest telefilmi teha… Lõpuks lahendas ta olukorra KGB eest ühe tuttava psühhiaatri seljataha peitudes… Samuti jäi koostöö Järliku kinnitusel ühepoolseks: tema tutvus KGB Tallinna-kontorist Tartu jaoskonda talle stsenaariumiks valmistumiseks kohale toodud vanade süüasjade toimikutega, seal käis ta paari nädala kestel neist konspekte ja väljakirjutusi tegemas, kuigi KGB-le otse ära öelda ei julgenud. Ehk kasutas teavet oma saateis… Igatahes ei ole Järlik kahetsust ega pettumust saadud teabe pärast avaldanud.

Ideoloogiarindel on gebistid alati üritanud oma vastast demoraliseerida ja ses osas läks neil midagi ju korda. Või siiski mitte? Gebistliku meediamanipulatsiooni nurjumisele järgnes poolteist aastat hiljem kui mitte otsene, siis kaudne kättemaks, mida kirjeldab nüüd ka Maaleht ENSV MN-i j. a KGB esimehe Karl Kortelaineni 7. Ⅻ 1987 saadetud salajast kirja osundades:

Nädalapäevad pärast "Viiekümnendate" küüditamisosa ekraniseerimist pahandas kohaliku KGB juht Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile Karl Vainole läkitatud kirjas, et Rein Järlik oli oma „ideoloogiliselt ebaküpses“ saates käsitlenud klassivõitlust ja „partei poliitikat kulakluse kui klassi likvideerimisel“, sh suurküüditamist Eestist N Liitu — kõike seda „tendentslikult positsioonilt“.

«Nii kinnitatakse saates, et ümberasustamine oli ebaseaduslik aktsioon, esitatakse laimavaid väljamõeldisi [ kommunistliku ] partei ja Nõukogude aktiivi aadressil ja idealiseeritakse kulakuid.»

Kortelainen lisas, et Järlik avaldas 1949. aasta kaks julgeoleku-ministeeriumi „täiesti salajast“ eriteadet EKP KK sekretärile Nikolai Karotammele, millega teleajakirjanik oli sügisel 1987 tutvunud EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Arhiivis. Nimetatud eriteateis sisaldus statistika massideportatsiooni planeerimise kohta koos deporteeritavate reservi ja operatsioonist osavõtnute arvandmetega. Samu andmeid sisaldasid ka 27. novembri SjV-s Laasi ja 26. novembril RH-s ilmunud Kahki kirjutised, nagu märgib Kortelainen, mistap ta palus EKP juhil selgitada välja, miks parteiarhiivis tallel olevad salapaberid ajakirjandusse jõudsid, kuna juhtunu tagajärg avalikkusele oli peagebisti hinnangul lihtviisiliselt hullutav:

«Nimetatud telesaate ja artiklite mõju vabariigi elanikkonnale on desinformeeriv ja negatiivne.»

IMPEERIUM ANNAB VASTULÖÖGI… Kümnendi algul üritatud initsiatiiv hakkas KGB-l jt pädevatel instantsidel peost libisema. Seda üritati glasnost'i-rindel tagasi saada Eesti Telegraafiagentuuri = ETA = TASS-i kohaliku allüksuse kaudu avalikkusse paisatud artikliga "Klassivõitlus Eestis 1940.—1950. aastail". Artikli esialgu anonüümsed autorid olid mõningail andmeil Leivi Šer ja Nikolai Juhanson ( aka Nikolaj Ottovič Johanson ), kes oma autorlust paar kuud hiljem aga eitasid. Maarja Pärl-Lõhmuse järgi…

Tegelikult paljastus siin [ kommude ] parteilise ajakirjanduse mehhanism: RH sai ETA allkirjaga kaastöö otse EKP KK-lt, kes oli materjali tellinud KGB-lt, kes teabe valdajana osutus ideoloogiaaparaadi tegelikuks juhiks.

Artikkel "Klassivõitlus Eestis…", mis mahtus 5 leheküljele masinakirjas, oli ülimalt reaktsiooniline, inimsusvastaseid massirepressioone ideoloogiliselt õigustav, ehkki ametlikult sanktsioneeritud avalikustamise vaimus rohkete arvandmetega pikitud kirjatöö, kus märgiti mh aastail 1941 ja 1949 küüditatute ning 1950-ndi lõpu poole N Liidu sundpagendusest Eestisse naasnute arve. Ent hinnangud põhinesid ilmselgelt perestrojka + glasnost'i poliitikale vastanduval = vanameelsel kontseptsioonil, põhjendades sunniviisilisi väljasaatmisi ja kollektiviseerimist Eestis otseselt Külma sõjaga, väidetava „klassivõitluse teravnemisega“ sõja järel ja eriti 1947-1949, kui siinsesse „klassivõitlusse“ olla sekkunud ka „emigrantlikud keskused“ ja „Lääne eritalitused“, kuna „kulakud ja nende pojad“ õhutanud omakorda metsavendi — „Bandiidid!“ Ka mõned teised gebistlikud literaadid, nagu Olev Miil, Hando Parikas, Ants Saar, sekkusid kuni 1988 hiliskevadeni nii siin kui väljaspool Eestit levivas perioodikas lähiajaloo üle peetavasse lahingusse. Neile vastas kohapeal enamasti pisemate ruuporitega uutmismeelsete parteilaste + parteitute blokk — vt Jüri Andi, Rem Blumi jt "Avalikku kirja ETA-le ja veel mõnele tundmatule" ( Edasis 25. Ⅲ 1988 ) või Herbert Lindmäe kirjutist "Ei ole õigustust" ( samas 7. Ⅳ 1988 )… Ka toonastes ETV-s ja E(R)R-is tuli tagasilööke: ülemuste sekkumise tagajärjel keelustati pärast 21. märtsi kultuurinõukogu vastust ETA artiklile ja 25. märtsi saates peetud leinaminuti järel TV- ja raadiokomitee esimehe käsuga senised laudkonnavestlustega otsesaated.

Samad mehed jäid siiski mõneks ajaks veel reele.

Rein Järlik oli enne žurnalistikarjääri Puhja keskkooli füüsikaõpetaja ning NLKP liige 1969-1989; alles seejärel ajakirjanikeliidus aastast 1973. Ta astus parteisse juba telemehena ETV Tartu-toimetuses töötades ning suurele poliitikale lähenemine teostus samas telesaatejuhi ja -kommentaatori rollis aprillis 1988, kui ta juba ühes teises saates välja hõigatud ☘ ERR-i = Eestimaa RahvaɌinne perestrojka toetuseks algatusrühma astus — ühena saate juhtidest. Küüditamise mälestuseks korraldatud miiting 25. märtsil 1988 toimus mõnda aega enne ☘ ERR-i sündi. Pealegi tõrjuti rahvas siis Tammsaare monumendi juurest ära. Oma osast ei saa vaikida ka juhtivkommentaator Maasikas.

Uno Maasikas: Rahvarinde alguses olin ETV propaganda-saadete toimetuse rahvarinde tugirühma juht. Kui rahvarinne välja kuulutati, organiseerisime kohe 1. ja 2. maiks poliitiliste kõnede õhtu. Selle õhtu tulust sai rahvarinde esimene sissetulek.

Maasikas liikus sama aasta oktoobris karjääri-redeli järgmisele pulgale — informatsiooni-saadete ( AK ) peatoimetajaks, järgmisel aastal sai ENSV teeneliseks… Ülal motoks toodud tsitaat „juhtivajakirjanike paratamatuist kokkupuuteist KGB-ga“ on selle eritlusega teinud läbi järgmise tulemiga tõeproovi:

• kokkupuuted olid, ent väga erinevad; puutumus KGB-ga võis ulatuda ustav-innukast sala-koostööst kuni heitunud-morbiidse pakkuminekuni ( nn passiivne vastupanu )
• kumbki ETV „vanema põlve juhtiv ajakirjanik“ ei avalikustanud oma KGB-asja operatiivselt, mil kasu ühiskonnale olnuks suurim; ühel puhul võis olla huvi ametialane ja/või teenistuslik, st koostööd jätkata, teisel puhul ilmne hirm; igatahes olid mõlemad ka tagantjärele vältinud KGB sekkumisürituste paljastamist nt Vaatevinklis, Päevakajas, AK-s vms tähtsamas ringlevisaates — või neil polnudki seal sõnaõigust ( ! ) siiski…
• tõde selgub hiljem; Maasikas rääkis selle ära alles ~40a pärast värbamist ja ~4 aastat pärast koostöö lõppu; Järlik avalikustas oma vahejuhtumi KGB-ga ~30a pärast koostööpakkumist.
• erisuhted ja erinevused unustati siis, kui kõik said kokku rahvarindes…

MASSIREPRESSIOONIDE HILINENUD VASTUS — MASSIPROTESTID. Esimene küüditamisohvrite avalik mälestamine toimus 25. Ⅲ 1988 Eesti pealinna südames Viru väljakul. See oli sporaadiline, ent siiski väga massiline rahvakogunemine, mis trotsis sovetivõimureilt, k. a Rüütel & K°, samasugust vastusurvet kui 2. veebruari miiting Tartus ning 24. veebruari miiting Tallinnas. Eestimaa RahvaɌinnet perestroika toetuseks organisatsioonina ei kevadel ega suvel 1988 olemas veel polnud, see asutati teatavasti sügisel. Rahvarinde-algatus tuli kui mitte ülalt, ainuvalitsevalt komparteilt, siis kahtlemata partei teisest ešelonist, millesse kuulus ka mõjuisik Savisaar, ja oli kindlasti välmitud KGB-s. Laialdasem ärkamine, juba Toompeale lastud loomeliitlaste ning ☘ ERR-i egiidide all ei läinud lahti samuti enne aprilli, kuid seejärel tormitses tervelt poole aasta kestel kõige ägedamalt. See oli sovetiseerunud põhimassi äratamise mõttes ülioluline ja tekitas igatahes segadust iseseisvusliikumises, kuid soodustas ka seni poliitilist monopoli evinud kompartei lõhenemist. Nii võis kompartei kasutu koormana osutuda KGB vandenõu samasuguseks ohvriks nagu rahvarindelasedki, kelle baasil hiljem Eestis ehitati üles Kremli-meelne keskerakond.

Samas oleks üle mõistuse, mispärast massilise opositsiooniliikumise algataja ja rahvaärataja Edgar Savisaar oma näilise vastasrindlase, punavõimust määndunud ( KGB-le kuritegelikke käske jaganud ), nüüdse ekspresident punarüütliga alati nii heldinult ringi käis. See ju kompromiteerib meest, kes on „puhas kui prillikivi“! Või neil olid siis algusest peale, tõepoolest ühiseid plaane eksitada Eesti liidulepingu vms abil võõra hõlma alla.

Järgmist, 14. juuni massiküüdituse aastapäeva tähistati juba teistes oludes. Oli peal Laulev revolutsioon, sini-must-valged lipud olid Tallinna lauluväljakul kolm päeva varem julgelt lehvinud. Punarüütel Kadriorus oli ärevusega ( Lauluväljakult kostva laulu tõttu ) värvi vahetama hakanud — kameeleoniefekt ja nüüd haudus seal ENSV ÜN presiidiumi kantseleis kava rahvusvärvide ( kuid mitte veel lipu ) legaliseerimiseks. Trikoloorne natüürmort Tammsaare monumendi jalamil polnud sel ajal ja tollaste sündmuste kontekstis mingi sensatsioon.

  ⋙ ISEKIRI : KÜLMA SÕJA LÕPPVAATUSEST BALTIKUMIS ⋘  

I S E S E I S V U S L I I K U M I N E   1 9 8 7 —  1 9 8 8 —  1 9 8 9

ALLIKAD:
ᐈ Mart Arold, Märtsivapustused. Trt, 1995, 68lk. ᐈ Eesti Telegraafiagentuur, Klassivõitlus Eestis 1940.-1950. aastail. RH 20. 川 1988. ᐈ Rein Järlik, Puhjas oli mu esimene töökoht. Puhja Valla Leht, 川 2017 nr 3, lk 8-9. ᐈ Alo Lõhmus, Viiekümnendate jäine hingus kaheksakümne kaheksandal aastal. ML 29. 川 2018. ᐈ Uno Maasika intervjuu Malle Aleksiusele: Mul on olnud kokkupuuteid KGB-ga… PM 16. 〢 1993. ᐈ Uno Mereste, Toimunust ja kaasaelatust: meenutusi aastaist 1928-1964, I. Tln, 2003, 808lk. ᐈ Maarja Pärl-Lõhmus, Sovetlikust postsovetlikuks. Akadeemia, 1997 nr 9, lk 1795-1817. ᐈ Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Tln, 2015︱2016, 232lk.
ILLUSTRATSIOON teležurnalistika kolm ( ENSV-teenelist ) tähte ⭑ Valdo Pant (1974) ⭑ Rein Karemäe (1975) ⭑ Rein Järlik (1985)

SEITSEKÜMMEND JÕULU HILJEM

                 * * *

    JÕULUTERVITUS 1941

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ehasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki —
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja,
silmad ikka minevikku säet
— tagurpidi — siiski kojujõudja,
ent mu hõimud — kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub — meil on söök ja säng.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus —
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbelint.
Tõuseksin kui kõrgemale üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand — oh, loe ja loe! —
tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe
helk veel hingeõhust soe.

Kahaneb me vahelt lumeväli.
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: millal? millal!
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.

    Marie Under

         * * *

Vatikani Raadio LXXX

Vatikani Raadio tähistas 80. aastapäeva. Jumalateenistusel Vatikanis, mis sellele tähtpäevale mihklipäeva aegu pühendati, osales raadio personalist ja nende pereliikmeist üle 200 inimese. Missat juhtis Vatikani riigisekretär kardinal Tarcisio Bertone. Vatikani raadio looja au kuulub teatavasti Guglielmo Marconile, kelle tütar markiis Elettra Marconi seekord samuti õnnitles ajakirjanikke ja tehnilisi töötajaid raadio sünnipäeva puhul.

Kaheksakümne aasta eest — 12. II 1931 — saateid alustanud Vatikani Raadio (VR) oli esimene rahvusvaheline ringhäälingu-asutus ning püsib tänaseni maailmaraadio muutumatus seisuses. Tähtpäeva tähistati suurejoonelisemalt alles nüüd, mihklipäeval ehk peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli pühal, sest nemad on Vatikani Raadio patroonid. Tänavu on selle asjaolu tähtsus seda suurem, et just 50 aasta eest oli paavst Pius XII kuulutanud teabelevi-töötajate taevaseks eestkostjaks Püha Peaingel Gabrieli.

EESTI SAATED — Vatikanist on eetrisse jõudnud ka eestikeelseid saateid — ajavahemikus 1948… 1965 toimetas neid Vello Salo — tema kohta legendaarne öelda ei ole kindlasti selle sõna ülepruukimine. Detsembri lõpust 1948 sisuliselt algas Lääne ringhäälingu eestikeelne aeg ja lugu tänu temale, kuna regulaarsete VoA eesti saadeteni jäi siis veel oma 30 kuud.