Putinoidlik digitotalitarism on viinud Venemaa hilisstalinlikku aega tagasi
Vaba teabevool võib, ent võib ka mitte saavutada mõne aasta pärast läbimurde tänu taevaveebi uuele, massiivsele läbimurdele (NB! Starlink ja SpaceXületasid märtsis 2026 kuue aasta ja kümne kuu kestnud ponnistuste järelmina kümne tuhande satelliidi paigutamise 520(±40)km kõrgusele orbiidile; sel võrgul on seni 10 miljonit kasutajat. Pingerea järgmise positsiooniga OneWebil on 645 satelliiti)
Seni on interneti-vabaduselt tagant viienda koha peal olnud Venemaa kõigest poole aastaga langenud kolmandale. Maailma IT-tsensuuri häbitabelis on Moskvas võimutsevast gebistlikust huntast hullemad ainult kommunistlikud režiimid Hiinas ja Koreas.
Järelevaataja Eestist. Moskvalase Mihhail Šahnazarovi, aliasinspektor Õhu paroodiaid on Eestis keerukas jälgida.
VIRTUAALSE PRIVAATNETI (VPN) VÄLJAVAATED VF-is on küsitavad. Viimaste kuude (tali 2025/2026) sündmused ja suundumus on näidanud, et siin valitsev gebistlik hunta sunnib digiteenuste tavakasutajat pealetükkivalt ja juurdepääsu igasugu piirangutega üle minema oma riigi kontolli all olevaile rakendusele, milliseks praegu on superapp MAX (loe: mahh)
Samal ajal (seisuga märts 2026) on sovetiaja tsensuuriaparaati enam-vähem asendav Roskomnadzor blokeerinud juba VPN-i pooltuhat teenust, kusjuures esimesel talvekuul jaanuaris 2026 kasvas keelunimestik 70% võrra kiiremini läinud sügisel keelu alla pandud VPN-ide arvuga võrreldes. Blokeeritakse menukaid protokolle VLESS,SockS5, L2TP jt, nii et paljud varem toiminud ühendused enam ei tööta või on minetanud oma senise stabiilsuse.
Venemaa alustas süstemaatliste blokeeringute rakendamist aastast 2017. Tänaseks VPN-idest jm protokollidest on juba ebaefektiivseks osutunud nt OpenVPN, WireGuard, mida sageli piiratakse või katkestatakse. Kaitseks tõkestuste vastu on tarvilik tugev maskeering ehk protokolliparandus (obfuscation) nagu seda võimaldavad VLESS + Hysteria, samuti pidev lõpp-punktivahetus ja telemeetria jälgimine VPN-i tootjapoolelt.
Edasised kitsendused olid sporaadilised kuni mulluseni. Reklaami VPN-ide promomiseks keelas VF septembris 2025 — trahvisummad ulatuvad ₽-tuhandeini. App Store'idest (Google Play, Apple) on eemaldatud sadu VPN-e; ametlikult on lubatud vaid valitsuse heakskiiduga ja tõenäoselt logisid kliendist kõrvale puistavad teenused.
Twitterit hakati VF-is aeglustama aprillis 2021 ning selle tegevust piirati veebruaris 2022, lõplikult keelustati see tsensuurivaba sotsiaal- ja teabelevimeedium 4. III 2022, kuigi Twitter/X-i ei kuulutatud ekstremistlikuks nagu Metat. Viimast ilmselt tolle moskoviitlik—putinoidlike narratiivide ja VF-i ametliku teabelevi tõkestamise tõttu. Meta kuulutati ekstemistlikuks 12. III 2022, samal kuul keelustati Meta rakendused FB (4. märtsil) ja Instagram (14. märtsil) Metale kuuluv WhatsApp on blokeeritud täielikult, selle domeenid kustutati riiklikust DNS-ist.
Siiski loodab RU-avalikkus ja -üldsus traditsioonilise lausungi zagranica nam pomožet vaimus välismaale (nt kosmoseveebi, välismaiste e-SIM-ide ja IT-spetside paratamatuile edusammudele) ning ootab piltlikult ja iseloomuliku naiivsusega enda toitlustamist universaalse "taevamannaga", millel tõele au andes ja üldise progressiga arvestades on olemas pragmaatiline alus.
UPPUMATU VANKER. Telegrami (Tg) pärsitakse 2025–26 aeglustamise ja häälkõnede katke(sta)misega, ent kumbki siiski toimib mõne parema VPN-iga.
Telegram on keelustatud vähemalt 7 riigis selle rakenduste tugeva vastupanu tõttu dekrüpteerimisele ja tagaustele, mis on teinud Tg sobimatuks ka Puna-Hiina (HRV) range jälgimis- ja tsensuuri‐süsteemi jaoks (erandina toimib Tg rakendus seni Macaos ja Hong-Kongis)
Ei YouTube ega Tg pole RU-keelu all, küll aga on keelat reklaamimüük neile platvormidele. Hellitavalt telegaks (ek 'vanker') kutsutav Tg näib olevat uppumatu. Venemaa valitsusvõimude üritused Tg-platvormi blokeerida on juba nurjunud aastail 2018 ja 2020. Nii tollaseid kui praegustki kampaaniat ilmestab sama dünaamika: agressiivsed riiklikud vastumeetmed tekitavad ebamugavust ja kahjustavad tarrust ometi Tg täielikku tõkestamist saavutamata. Telegrami menu ja tehniline vastupidavus aitavad Tg-d Venemaal üle poolsaja miljoni ulatuva kasutajaskonna jaoks elus hoida, sundides tsensoreid kulukale ja lõputa kassi—hiire mängule kummati rakenduse haaret kammitseda suutmata.
Testitakse "suveräänse interneti" (RuNet) täielikku eraldamist globaalnetist nt piirkondlikke väljalülitusi proovides, mistõttu on juhtumeid, kus isegi VPN-id enam ei aidanud.
Venemaal on Tg-l 95mln argikasutajat, riiklikul Max‐superAppil (loe: mahh) on neid seni 77mln (rakendusega ühinenuid on 102mln alalist RU-elanikku ja 5mln välismaalast)
PROGNOOS 2026. Blokeerimine intensiivistub: Eksperdid (nt TechRadar, Roskomsvoboda, Telecom Daily) ennustavad, et 2026. aastal saavutab võitlus VPN-idega VF-is uue taseme – enam raha (miljardeid ₽₽) kulutatakse DPI (deep packet inspection) täiustamisele ja AI-põhisele liikluseritlusele, mis tuvastab ja blokeerib VPN-liikluse automaatselt. "Musta luige" potentsiaaliga täielik keelustamine on ometi ebatõenäone, aga ligipääs vabale internetile muutub nii raskeks, et ainult tehniliselt kõige osavamad (nt AmneziaVPN, kohandatud WireGuard + obfuscation, Tor variandid) suudavad püsivalt üleilmsesse võrku ühenduda. Enamik tavakasutajaid, eriti vanemas eas ja maapiirkonna elanikke loobub üritamast. Umbes pool venemaalasi ei ole tehniliste või rahaliste takistuste pärast kunagi VPN-i kasutanud.
Riiklikke alternatiive (MAX, VK Messenger, RuTube jne) surutakse peale: kohustuslik eelinstall, monopoli soodustamine riiklik—avalikus sektoris, surve ettevõtteile.
Suure küsimärgi all on Tg täielik blokk. Kuulujutud räägivad lõpu tärminist aprilli algul 2026, kuigi seda ametlikult vahel eitatakse; palju tõenäolisemalt jätkub selle ülimenuka sotsiaal- ja teabelevi-meediumi järkjärguline pärssimine kasutajate enamiku loobumise arvestusega.
DIGIKANTS.RU — Venelase enesetsensuur ilmselt süveneb: inimesed hoiavad end ise vaos kartes trahve ja\või salajast jälgimist; isegi kui VPN toimib, ei julge ta seda kasutada. Tõenäoselt VPN siiski elub, seda küll vaid uuenduslikus + moondelises vormis (nt Shadowsocks, custom-protokollid) Enamiku jaoks muutub välismilmaga ühenduse hoidmine 2026. aastal märksa keerukamaks ja riskantsemaks, mis ongi putinoidliku keskvõimu siht —
》sundida rahvas riiklikku teabemulli ehk digirimba "turvalisse" tagalasse.
Kui olukorra halvenemine Venemaal jätkub praeguses tempos, siis aasta lõpuks võib reakodanik leida end digi‐koonduslaagrist, mis enam ei jää alla kaasaja Puna-Hiinale.
EESTI KUNSTI sugenes "raudse eesriide" kujund kümne aasta eest, esinedes seejuures kahes erinevas kontekstis. Üks taies pidanuks olema roostevaba terase ribadest kardin, mis Maarjamäe memoriaali (kommunismiohvrite mälestusmärgi) kavandis oleks sümboliseerinud sovetiokupatsiooni, isolatsiooni, "raudset" eraldatust jne. See idee paraku ei võitnud.
Ugala teatri renoveerimise kunstikonkursil (2016-2017) esitas autorite sama trio — Kaiko Kivi, Bruno Lillemets, Argo Männik — väga sarnase lahenduse ja võitis! Seekord puhtalt esteetilise ja teatriga haakuva taiesega, kus efektse valgustusega kardina sarnaselt kerkib maapinnast ligi 1000 (roostes) terasriba… Tahes või tahtmata, aga ülimalt nutikas taaskasutus.
Teos «Eesriie»
…(l)asub Ugala teatri õueala tugimüüril ja muudab vaatenurgast olenevalt ilmet. Vahel tundub see peaaegu läbipaistvana, vahel tihedana nagu päris kardin. Eks raudkardina koht olegi ju teater.
"Idee oli luua tasapinnaline korduv struktuur, mis optilise illusioonina mõjuks ruumiliselt."
Sest, jah, enne XX sajandi külma sõda, mil see käibis eeskätt poliitilise eraldatuse kujundina, tuntigi raudeesriiet ainult teatri kontekstis ja nimelt kui tuletõkke-kardinat. Kuna tollal vaadendkunste valitseva teatri hiilgeajal olid tulekahjud tavalised, hakati XIX sajandil laialdaselt teatrilava ja publiku vahele paigaldama ja tuleohu tekkides langetama metallist kaitsetõkkeid — raudset eesriiet ehk nn raudkardinat kahjutule saali levimise vastu.
Raudkardina (inglise iron curtain) mõiste algupära ulatub seega XⅧ–XⅨ sajandi teatriilma, kus see tähendas tegelikku tulekindlat rauast (või muust metallist) eesriiet / tulekaitsekardinat.
Üks kohutavam oli 5. Ⅸ 1887 õnnetus Inglismaa Exeteri Theatre Royalis, kus kahjutule läbi ja selle järelmina hukkus 186 inimest, so iga neljas teatrietendusel viibinu. Sündmus leidis kajastuse ka eesti ajakirjanduses…
Täpselt pool kuud hiljem, oma (vkj) 7. septembri numbri poliitilises ringvaates kirjeldas katastroofi ajaleht Wirulane (←tõmmisel)
Õnnetus "tuli hüüdes" ja vaid aasta pärast teatrimaja taastamist eelmise (AD 1885) põlengu kahjustusist. Kuigi teatrile kehtinud litsentsinõuded olid ette kirjutanud rauast turvakardina, polnud too traagilise kahjutule ajaks veel paigas. Enamik hukkunuid oli vaadanud etendust rõdul, millelt oli vaid üks väljapääs.
Teine sarnane õnnetus juhtus mõne aasta varem, 8. Ⅻ 1881 Viini Ringtheateris sensatsiooniliselt menukate «Hoffmanni lugude» etendusel. Ringteatri täissaali 1700 koha peale korjus siin vastukäivail andmeil vähemalt 384 laipa, ent muil andmeil oli surmohvreid üle 900. Katastroofi paisutas eesti ühe leheülevaate järgi suureks "kuulmatu lohakus": raudrimp jäi alla laskmata, teatri oma tuletõrjujad pagesid hoonest esimeste seas, hädalambid maja vahekäikudes ei toiminud, appi rutanud päästjail olid kaasa võtmata jäänud tarvilikud redelid ja hüppelinad…
ESIMENE RAUDNE EESRIIE paigaldati Londoni Drury Lane'i / Theatre Royalisse AD 1794. Abinõu välmiti pärast sagenenud tulekahjusid nii ses kui muis teatreis, mille lavadel tollal kasutatavad õlilambid ning hiljem gaasivalgustus olid ülimalt tuleohtlikud.
Päästemeede on tänapäeval üldine. Kui laval puhkeb kahjutuli — ja seda juhtus varem liigagi sageli — langetakse metallkardin poole minuti või vähemaga laest alla lava eesmise kaare ette, et leek ega suits ei pääseks vaatesaali ja publik saaks ohutult evakueeruda. Briti teatreis on selle meetme nimetuseks tänaseni the iron / fire iron või iron curtain, kuigi materjaliks on ammugi tulekindel kangas või komposiitpaneelid, ja kaugeltki mitte puhas raud.
Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle ★ jts ☭ ࿕ ✩ ärakeelamine
Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.
⚘ ⚘ ⚘
Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.
Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )
Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.
Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!
Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.
PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.
Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.
NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?
Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″
Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:
‶venevastane a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.
VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)
Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne ᵛɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…
Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…
Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:
Если в стране ЕС,как пишет "Шпигель", апартеид, не должен ли ЕС вспомнить о ценностях и принять санкции?Или ценности применяются выборочно?
Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.
KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.
Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.
EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.
Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:
Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!
Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…
LOHUTUS ﹠OOTUS. Kui nüüd keegi ᵛɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.
Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.
Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.
Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.
Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.
— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa… Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —
Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu… ▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas… ▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas… ▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…
ᐤ Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism» by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.
Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!
"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.
VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.
Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.
Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.
♾♾♾
ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?
Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?
Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…
ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes".
Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.
MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.
Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.
Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇
KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.
Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid
Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…
Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.
Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.
Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis ≈ 4 0 aastat ≅ AD1923 ↔ AD1968
Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.
Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.
Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.
A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on
Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.
JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat = sotsiaalset propagandat pooldab.
Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud
Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment.
Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.
♾♾♾
MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
🌚 … 🌒 parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole 🌓 paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt) 🌔 keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt ) 🌕 Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht ) 🌖 Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt ) 🌗 keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV 🌘 vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht 🌑 …
ENDISED KOOPANAABRID. Venemaal ühe päevaga juhtunu sarnaneb Eestis 7-9 aasta eest toimunuga: anastaja pronkskuju eemaldamine linnasüdamest ning paar aastat hiljem klaasist ristisamba püstitamine peaväljakule. Need tõid ühiskonda pelgalt kunstimaitse küsimust ületava vaidluse objektide alaväärsuse tõttu Vabaduse mõõdupuul. Ent tagasilöökide kiuste lõppes nende sündmustega postkommunistlik protsess, mida oli nimetatud monumendisõjaks. Seejuures tõi üks neist kaasa siseriiklikke ( aprilli- ) rahutusi + välispoliitilist kaja. Pinget monumendisõja tähtsamate objektide ümber olid aidanud kruttida ① prosovetlik inerts/ rutiin/ Ostalgia, ② rahvuslik lõhestus, ③ pärsitud poliitiline tahe ja ④ vinduv otsustamatus. ( Viienda + kuuenda kolonni kui välisoludes hetkel tähtsusetute juurde minemata )
Mõle-maa sündmustiku sarnasuse tõdemus — EV ja VF-i võõrandumist kajastab siiski ajaskaala — aitab mentaliteedi erinevuse kiuste märgata kestvat ühist eesti—vene paradigmat + jagatud kultuuriruumi + ajalugu + väärtusi. Seega püsib õigustet (L)ootus eestlasel(e) venelast nii heas kui kurjas mõista, mis võib tuua täiendavat kasu tervele maailmale. Isegi VF-i niivõrd heanaaberlikul lääneriigil kui Soome ei paista meiega samaväärset kogemust enam olla, kuna eestlasel ka endas süüvimise katsest üksi piisab valmistumaks hulleimaks. Idanaabri asjad on aga tõega hullud.
Asi ei puuduta üksi militaarbluffi — mis Kremlil on oma mängukannidest selle hooaja lemmik — vaid hoopis vene rahvast, kelle leluks pakub end Kreml. Võimaldades leivakõrvase asemel plebeilikku närvikõdi ja deržimorda-uhkust sisendavat geopoliitilist tsirkust ja lahendades läbi suursuguselt globaalse praktika WP isiksuslikke probleeme.
NAŠA-RAŠA KUI NEGATIIVNE NÄIDE. Vabaduse mõõdupuul on teinegi ots — anastus oma nirude kaasaannetega: sundus + sõltlus + orjus + armetus. Orjameelsust viljeleb Mosk(oo)v(i)a oma, mitte võõrvalitsejate all ju viisteist inimpõlve, alates läänevaliku asemel idadespootlikule valitsusviisile panustand Ivan IV kroonimisest AD1547 tsaariks, kes laastas naaberala — k.a meie asustust Pihkvast Viljandini ja Narva eestlased esimest korda küüditas. Idavaliku seniseks tipuks sai stalinlus oma siiretega Mandri-Hiinas jm. Jossif Džugašvili võimuletuleku tingimus ja siis juba kurjuse kontinentaalseks külviks tarvilik pinnas — materialistlik sotsiaalne alus oli toonaks küllalt kobe ning nüüdki paraku kindlalt alles.
Prolediktatuur võinuks ju olla marksistlik—leninistlik sõnakõlks, kui esmakordselt Euraasias üht riiki ei oleks tervikuna pööbelliku — loe: võimupelgliku, samas võimule aga oma alatuse reeglistikku dikteeriva pööbli, inimrämpsu, põhjakihi ( vene: čern', ladina: Homines sovetici ) — enamusmassi võimule allutet. Too pööbli-pillerkaar on kestnud peagu sajandi ja politoloog Portnikovi järgi on ta inimsööja-pale täna muuilma poole pööratud.
[---]
Kui ajaloolane Jurij Afanas'ev NSVL-i rahvasaadikute kongressi agressiivselt kuuleka enamusena määratles, ei mõelnud ta vaid rahvasaadikuid. Oli veel valija roll, mida olematuks teha ei saa. Ega's 1980-kümnendi lõpul enam hirmust oma häält partorgile või lööktöölisele antud! Ikka solidaarsusest. Neisse usuti. Neid mõisteti.
Soostun tõdema, et enamluseelne Venemaa oli võimu ja ühiskonna struktuurilt keerukam, kas või Riigiduuma ja veel enam Asutava Kogu valimistulemite näitel. Ent järgnes kodusõda ja sel olid võitjad. See polnud Lenin ega Trotski, kes mõõgaga vehkis. See ei olnud Stalin ega Vorošilov, kes soomusrongi juhtis. Ega Armand või Krupskaja siis Punaarmeed oma helladeks velledeks pidand. See oli toosama agressiiv-kuulekas enamus.
Gulagist sai vaid selle kodusõja ilmekaim illustratsioon. Ja Stalin, Jagoda, Ježov, Beria jmt — nemad andsid kõigest allkirju. Tapsid teised. Sandistasid teised. Valvureiks olid teised. Kaebekirju vorpisid teised. Uskusid teised. Mitte millestki teada, midagi kuulda ei tihanud teised. Nood teised võtsid leiva ukraina talupoegadelt. Tapsid kuklalasuga Poola ohvitserid. Tundsid rõõmu Poola, Leedu, Läti, Eesti huku üle ja ihkasid võitu Soome üle. Just neid teisi sundis taltuma Mannerheim — miks teda siis armastama peaks? Mannerheimi võib vaid vihata!
[---]
Sama pööbel võttis võimu ka fašistlikus Itaalias + natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Aga teatud erinevusega: nood riigid kaotasid sõja läänedemokraatiale. Kuid N Liit võitis sõja koos demokraatlike režiimidega. Ja pööbli kodusõda terve mõistuse jäänukeiga jätkus kogu oma olemasolu kümnendite vältel.
SELLE METSALISE SILMA vaatas Eesti aprillis 2007. Georgia — augustis 2008. Donbass veebruaris 2014… Ja Aleppo — praegu. Euroopaliku heaolu maad sellesse sügavikku mõistagi enne oma silmade avamist ei vaata. Putinistliku Venemaa vaoshoidmist à la containment pole üritetki. Vastupidi — Kreml püsib võidukal pealetungi-kursil, manades Põhja-Atlandi liidumaid vastaseiks, mida nad vaevu olla tahaks. Venemaal III millenniumi loetud aastatega nii poliitika kui ka õiguse hävitanud + ühiskonna tasalülitanud gebistlik hunta oma 80%-lise reitinguga WP kehastuses on end rängalt mänginud rõhuva enamuse lõksu.
Putinism on minevikku pööratud postsovetlik kleptokraatia — opričnina ilma Ivanita, natsional'nyj lider ilma natsioonita, isikukultus äbara persooniga, kes oma rikkust ning isegi peret varjab.
Carl Mannerheimi mälestise evakueerimine soome paruni ammusaja ajutisest kodukandist SPb-s alalisse peidupaikaCarskoe selos oli sisuliselt päästeüritus, parimal juhul neljakuise 16. VI … 14. X 2016 monumendisõja viigiline tulemus. Peterburi maine vene läänemeelsuse leerina muidugi kaotas 0:1 leningradlastele.
HIRMSA VANDI AEG. Arëllased aga rõõmustagu — 4 ja ½ sajandi eest tärganud piirilinn sai asutamise CDL-aastapäeva obeliski kõrvale, kolme Turgenevi, kotka-, lennuki-, mitme tankimonumendi jv paarikümne ausamba lisanduseks, madalalaubalise kuberneri ennast ületaval ponnistusel ja küsitletud linnarahva 64% toetusel — omaenda vaskratsaniku — otse Orliku* suudmel Okaasse, Jumal-ilmutuse väljakule samanimelise katedraali ees. Mis sest, et linnas ei ole mälestist vürst Mihailo Vorotynskile, kes oli Orёlli* päris rajaja ning kellele tsaar Ivan IV sõgeduses paljude kaaskondsete moodi käekäigu määras, so teda elusalt aeglasel tulel praadides surnuks piinas.
Vaenates oma kujuteldavaid vastalisi sünnitas Ivan Julm tõelisi. Verine türann hävitas põlise ( Novgorodi malli ) vabariikluse ning viis Moskoovia kurnavasse Liivi sõtta. Tagajärg — inimtühjad, laastatud või sootuks minetatud alad läänekaares. Järelmeiks anarhia + rahutuste aeg + Rjurikute dünastia lõpp + Moskva geopoliitiline idasuunitlus.
IVAN IV JA WP pole lähedaltki võrreldavad valitsejad, välja arvatud ühes — mõlema suutlikkuses mõjutada omi selleks, et tekitada muljet võõrale. Tsaarimängu nautiv Ivan tõstis oma vaenlase kujuks vandenõulikku sisevaenlast, Vladi-Mir kujutab isehakanud rivaalina aga USA kui Maailma-Valitseja riigi pead.
Ükski stabiilsel orbiidil vene teabevälja seiraja ei pääse täna karusest tundest, et Moskva on Läänega suure sõja veerel. Ehkki objektiivseid põhjusi kuskil ei avaldu ja ka Kremli piiarid märgivad võimaliku põrkumise hukatuslikkust — ennekõike Venemaale. Ühendriikides seevastu osutab otseselt IIIMS-ile vaid alternatiivmeedia ja osa antiglobalistlikke vandenõu-teoreetikuid oletabki, et varjatult see juba käib — oktoobrist 2016 — ning võiks Hillary R Clintoni presidendiks vannutamise järel laieneda termotuumasõjaks.
SÕJASÜÜDLAST EESTIST EI SAA. Võttes kriteeriumiks traditsioonilise pori ja poliitpalagani Venemaal täheldas Delfi.EE ajakirjanik Vahur Koorits 8 kuu eest…
… kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur [---] ohtlikum aeg saabub aprillis [---] ja lõpeb oktoobris [---] Tõenäoliselt saabub selgus aga 18. septembril, kui Venemaal on parlamendi-valimised. Kui selleks ajaks pole midagi juhtunud, on mõneks ajaks pinge maas. [---] Kui saabub november ja inimeste peamiseks mureks on pimedus ja pori, on põhjust tunda rõõmu. Venemaa praegune režiim pole jätkusuutlik…
Puhuti eesti ajakirjandusse eksivaid sõjaennustusi sarkastiliselt mahategev kollektiivblogi arvustab "totaalse meedia" militaarbluffi, "hirmukultuuri" juurutamist ja väidetavalt sõja+märulifilmide mõjul FSU aladel, sh EV-s vohavat "romantilise sõja narratiivi", mis rumalavõitu ja meediamanipulatsiooni-alti rahva kollektiivses (ala)teadvuses õilistab militaarkonflikte… Kas sellest nüüd järeldub, et eestlased on minetanud läbi «Venna sõjaloo» tuntud müütilise patsifismi? Mis pigem ongi slaavi ja laiemalt — indoeuroopa päritolu.
ÄRA SÕIDA SÕJA ETTE… [---] nõuandevärsid, mis esinevad nii meie kui ka ingeri sõjalaulus, on slaavi algupära ja pärinevad tõenäoliselt Valge-Venest ja Ukrainast. Selles sõjalaulus on rohkesti muidki motiive, millel leidub ligidane vaste valgevene ja ukraina rahvaluules. Teiselt poolt on näidatud, et see sõjalaul osutab motiivisugulust ka balti ( läti ja eriti leedu ) sõjalauluga…
Küllap on rahu(meele)seeme eesti mulda lennelnud luuletuules Leedu—Poola natsioonide unioonist. Neil aladel tunamullu õnneks pidurdunud (neo)moskoviitlik agressioon on pannud küsimärgi alla WP meisterlikkuse sõjajuhina. Isegi kui WP külma (hübriid)sõja õhutamise osavus on fakt ning peegeldub selgelt Lääne vastupanutahte, -võime ja -vahendite likvideerimises, millele on vaikimisi ka EV võimuladvik kaasa aidanud… Tartu rahust loobumisega. Suutis ju Moskva samal ajal taastada oma riikliku desinformatsiooni-süsteemi, pumbata kihutus- ja mõjutöösse hiigelsummasid, mis kõigest poolteise kümnendiga USA terve KS-i panuse ületasid. Ning mida enam USA ses sfääris praegu koonerdab, seda süngema varju heidab uue maailmasõja väljavaade vabaduse perspektiivile Venemaal.
Raha kihutustööle on VF-il vähem kui enne
MOSKVA PANUS PSÜHHOLOOGILISSE SÕTTA = teavitustöö + dezinformacija alla pandav raha ≈ ametliku eelarve järgi ümmarguselt miljard dollarit aastas. Peale selle kulutatakse vene-asja-tundjate sõnul sama suur summa varjatult poliitikute ja parteide ülesostuks välismaal, lääneliku demokraatia õõnestamise, ühiskonna lõhestamise jm poliitilise sõja üritusile. Samas on ka VF-i sõjaline võimsus peamiselt meediaprodukt. Ometi kavandab Kreml paari järgneva aastaga kärpida oma subsiidiume ( ikkagi kestvasse ) ropagandaali kümnendiku võrra.
Venelaste esmalöök taktikalise tuumarelvaga on praegu reaalne konflikti rahvusvahelise eskaleerumise korral Süürias. Verine valitseja Bashshār al-Asad kasutab sääl ka iga võimalust rääkimaks IIIMS-i ohust, endal hingel 120-250 tuhat tsiviilohvrit… Patutaaka tükib taga (a)ja(ga)ma WP…
JA OHT EUROOPAS? Nii on kaude tegu läänevastase liiduga — ilmselt immigratsioonibuumi paisutamiseks Euroopas. Samuti on siin tajutav liit Julma-minevikuga, kuna Ivan IV-gi
Kurjuse impeerium süvenes alaväärsustunde ajel Lääne-Euroopa ees, kelle hiilgus suruti müstilis╱okultistlikult teispoolsusse — Moskoovia kui III Rooma XVI sajandi paleusse.
Ühe H-pommi atmosfääri-plahvatus 11km kõrgusel Eesti kohal, mis väliselt sarnaseks Tunguusi sündmusele AD1908, oleks piisav muutmaks me maad + vesikonda täielikult elamiskõlbmatuks. Ei ole terve mõistuse pärane ega otstarbeks. Kahjustus riivab kõiki naabermaid erandita.
Tajutud sõjaohu 100℃ kraadiklaasi näit EV-s hetkel 88℃ ***
Pärissõda tuleb pigem täppislööke ja taktikalist tuumarelva rakendades, kestes mõlema poole asjatundjate optimeerit + kattuva arvamuse järgi 20 päeva. Küsitav siiski, kas saab kolme sõjanädala järel kumbagi poolt veel võitjaks lugeda. Ent tuumasõda tulevikupimestuses võimatuks lugeda on arutu. Nagu ütles optimistist akadeemik Endel Lippmaa, näeb inimkond ära nii IIIMS-i, IVMS-i kui ka VMS-i. Praeguse hetke ülima ohtlikkuse tingib asjaolu, et Moskva peab külma sõda ühepoolselt, ilma muuilma poolse vastupanu osutamise tahteta, mis oli olemas XX sajandi bilateraalse KS-i ajal ja mida täna asendab uue KS-i välistamise energiline väljendamine. Selline rahulootus on silmitu ja lõpeb ükskord paratamatult enneaegse suursõjaga.
Sest WP on näidand, et tema võtab säält, kus saab.
Riigiti kuhjub seda enam ohupinget, mida vähem ollakse ühiskondlik-poliitilis-majanduslikult arenenud ehk ( OECD malli ) esimesse maailma lõimitud — vt kaardil liitumisaastate alusel tumepunasest heledamaks, kuni valgeni — Läti╱Leedu 🆘 — värvitud alu! Läti astus üle OECD läve juulis 2016, Leedu täpselt 2a hiljem.
LÕPPEKS: Sõja võimatuse visioon eeldab silmade avamist sõjaohule.
** Täpsemalt üks USA raketitõrje-süsteemi elemente Euroopas Aegis rakendus 22. IX 2016 Deveselu-jaamas Rumeenias; Poola Läänemere-äärses Redzikowo-jaamas juhtub sama alles 2018, raketikilp tervikuna valmib aastal 2019.
*** Tabeli selgitus.
See on retrospetkiivne — II maailmasõjast läbi Külma sõja käesolevasse kuusse oktoober 2016 ulatuv — pisteline 6 aastase summuga eritlus, milles kognitiivsed tegurid Ⓐ sõjahirm Eestis, Ⓑ sõjaootus lähikonnas ja Ⓓ üleilmne rahvusvaheline pinevus on koondatud võrrandisse hindamaks keskmise tuletisena sõjaohu reaalsust skaalal 0…100. Tegemist on loomulikult subjektiivse perspektiiviga.
Ülemine, tumepunane rida on ajarida IIMS… 2016, kus aastaarvude eel on märgiga ⚔⚔⚔ osutatud sõjaajale NSVL-is/VF-is, st Moskva osalemist sõjas või agressiooni mõne naabermaa vastu, nt oktoobris 1950 Korea sõjas, oktoobris 1956 Ungari vastu jne; seevastu märgiga ☮☮☮ on tähistatud rahuaega.
Teine, valge rida kätkeb hinnangut sotsiaalpsühholoogilisele tegurile — sõjahirmu levik Eestis, mis reeglina on suurem läheneda võiva sõja eel ja vähim sellise kartuse vaibumisel.
Kolmas, hall rida on hinnang sotsiaalpühholoogilisele tegurile — sõjaootuse ilmingud Eesti ja tema naabermaade ( Baltikum, N Liit/Venemaa Põhjala ) poliitikas, teabelevis, sotsioloogilistes käsitlustes.
Neljas, valge rida on hinnang välispoliitilisele tegurile — üleilmne pinge on seda suurem, mida enam üliriigid on hõivatud sõjakoldeis.
Viimane rida on otsitud vastus, tulem — tajutud sõjaoht ja näidud võrrelduna vee-agregaat-olekule rajatud Celsiuse skaalal, kus 0℃ tähendab tardumust rahus ( tahkuseni ) ning 100℃ tähistab keemispunkti ( täieliku aurustumiseni ) ehk inimkondlikus tegelikkuses tajutud ähvarduste katastroofilist realiseerimist ( nt termotuumakonfliktis )
Muide on veel rohkem põhjust murelik olla Leedul…
