Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

Vabadusraadio läeb uuele lähtele

… Või hoopis õhtale? Raadio Vaba Euroopa—Vabadusraadio järsk uutmine võib peletada uut kuulajaskonda, vanast rääkimata.

WASHINGTONist Ameerika välismeediat ohjavas Ringlevijuhtide Nõukogus (Broadcasting Board of Governors — BBG) ei ole alati üksmeelt. Nii ka praegu Vabadusraadio (RL) Moskva-personali ootamatute koondamiste suhtes. Näiteks BBG-sse kuuluv suursaadik Victor H Ashe teatas 11. X 2012, et massiline vallandamine Moskvas on…

“a terrible tragedy” (kohutav tragöödia)

… ja lisas, et tema arvates tuleks vastav otsus tühistada. Samal ajal on BBG eesistuja kohusetäitja Michael Lynton püüdnud RFE—RL-i tegevjuhtkonna sammu õigustada ja ümberkorraldusi põhjendada VF-i seaduste karmistumisega. Viimane näib mugava ettekäändena, mille taha saab peita Valge Maja nn reset-poliitikat Kremliga, või laiemalgi skaalal — geopoliitilise huvi kadumist ja USA üldisemat tagasitõmmet (Ida-) Euroopas.

Nüüd on selgunud, et peale poolsaja inimese vallandamise Moskvas saab lõpparve viiendik RL-i vene toimetuse rahvast ka Praha peamajas. See kinnitab halvemaid kartusi.


Tänaseks enamikus koondatud mullu 26. augustil juubeldamas
Vabadusraadio (Radio Sbovoda) Moskva korpunkti XX aastapäeval

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul — Karin Victoria Kuuskemaa telemajas. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avalik-õiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal tuleb nõustada ju kõiki ERR-i töötajaid, kes oma töös eesti keelt kasutavad, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorruse pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

Suurterrori tagamaad (I)

Venemaa ajaloolased Mihhail Sokolov (*1962) ja Aleksei Tepljakov (*1967) arutlevad hulgihukkamiste ning muu riikliku terrori üle NSV Liidus. Vabadusraadio vene saate stenogrammi eestinduse algus:

*Aleksei Tepljakov*

Mihhail Sokolov (MS): Jätkame N Liidu suurterrori LXXV aastapäevale pühendatud saatesarja. Täna on meie Moskva stuudios külaline Novosibirskist — Aleksei Tepljakov (AT), ajaloodoktor, monograafia Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг (Terrorimasin: Siberi OGPU—NKVD 1929-1941) autor. Märgiksin, et selle raamatu haare ja periodiseering ületavad pealkirja, näidates tegelikult sovetliku Gestaapo mehhanismi tervikuna. Aleksei, kuigi meie jutt algab vormiliselt suure murrangu aastast 1929, tunnete te muidugi väga hästi ka eelnenud ajajärku. Kas võib öelda, et nende kümnenditega lõid Lenin [Vladimir Uljanov], [Feliks] Dzeržinski, Stalin [Jossif Džugašvili] ja bolševike partei oma diktatuuri vastaste füüsilise hävitamise ideaalmehhanismi?

AT: Täiesti hämmastav, aga selle halastamatu ja väga tõhusa karistusaparaadi rajamiseks kulus enamlastel pigem kuid kui aastaid. Ehkki neil polnud eelnevat kogemust, suutsid nad luua ülitõhusa ja kestliku salapolitsei-ametkonna.

MS: Mis neid õieti aitas? Kust saadi personali, spetsialiste? Või kujunes Lenini teooria praktikas väga tõhusaks?

AT: Lenini teooria kattus perfektselt Venemaa eripäradega. Väga arhailine sõjast raputet elanikkond andis palju selliseid inimesi, kes olid valmis tapma. Nad teadsid suurt saladust — mis normaalsele inimesele on arusaamatu — et tappa on lihtne. Ja kui juhtkond ČK keskuses ja kohapeal koosnes peamiselt professionaalseist revolutsionääridest, siis ülejäänud aparaat täideti riburadapidi. Jah, muidugi oli peamiseks probleemiks leida inimesi, kes kõigeks valmis ja seejuures ka veidi kirjaoskajad ja mingil määral distsiplineeritud oleksid. Just distsipliiniga oli suur probleem — ČK oli asutusesiselt tohutult kriminaliseeritud. Karistused ei suutnud organeid seestpoolt puhastada, need olid algusest peale moodustatud ringkäenduse põhimõttel, mis tugines karistamatuse tundele. Karistada sai see, kes ei osanud oma kuritegu varjata, kel leidus poliitilisi patukesi. Üldiselt oli čekistlik süsteem sõjaväeline ja süüdlase määras seal juhtkond.

MS: Aga kust enamlased leidsid ČK—OGPU timukate kaadri? Mõned vaatlejad kõnelevad suurest arvust — nagu siis väljenduti — muulastest (инородцы), teised meenutavad kriminaalse elemendi suurt osa ČK—OGPU-s. Mulle näib, et kõigepealt olid selle süsteemi põhibaasiks marginaalid, madala haridusega tööliskond, talupojad, kelles õhutati kunstlikult klassiviha.

AT: Jah, olen täiesti nõus. Pärast I maailmasõda, revolutsiooni ja kodusõja ajal tekkis tohutu sõja läbi teinud kaader. Just sealt värvati reatöötajaid, kes andsid lootust ning jõudsid teenistusredelil kõrgemale. Algusest peale tekkis ČK-s veriste ristsete tava. Uustulnukal tuli mitte küll alati, aga enamasti osaleda mahalaskmistel.

MS: Nii et see oli sagedane võte?

AT: Jah, hulgivõte, vähemalt on see 1930. aastate lõpuni selgelt nähtav. Seejärel ilmnes spetsialiseerumine, nn komandandid, kelle käe alt süüdimõistetud enamasti läbi käisid.

MS: Aga nad olid olemas ka varasel etapil? Mulle meenus otsekohe Ivan Papanin, keda kõik peavad kuulsaks polaaruurijaks, aga 1920. aastal oli ta koosseisuline timukas — Krimmi ČK komandant.

AT: See ta lühikest aega oli ning hiljem tõesti sai kuulsaks polaaruurijaks. Ta elulool, jah, on selline erisus.

MS: Kas see oli karjääriküsimus? Teie raamatust näen, et hukkamistel osalesid peale täiskohaga čekistide ka autojuhid ja kullerid. Nende jaoks oli see suurepärane võimalus teha karjääri juba GPU-s?

AT: Asi on selles, et komandandid spetsialiseerusid mahalaskmistele algusest peale, aga terroripuhangute aegu jäi sellest väheks — niipea, kui oli liiga palju mahalaskmisi, oli vaja kaasata kogu operatiivpersonal. Ja kui seegi sõna otseses mõttes uppus verre, kaasati ka kullereid, isegi autojuhte — lühidalt kõiki, kes ČK-s teenisid ja olid käepärast. Čekistid tunnistasid ise, et ČK-s löid piinamistega juurdlustel kaasa kõik peale puhvetipidaja, üle kuulata võis isegi koristaja.

MS: Aga kas keelduda sai?

AT: See oli riskantne. Sellegipoolest polnud čekistid säärases töös innukad, purjutasid või keeldusid ettekäändega, et peavad parajasti agendiga kohtuma või ülekuulamisel mõne kangekaelse arreteeritu vahele võtma. Seepeale ülemus kirus, et jälle pole kedagi võtta, ja asus ise asja kallale. Peagu kõik ülemused proovisid ses asjas aeg-ajalt oma isiklikku relva. Nii seda kaadrit siis kogunes. Aastal 1938 kaasati Tobolskis isegi parteiaktiviste.

MS: Tõesti, parteiaktiviste? See tähendab mobiliseeriti kommunistid ja saadeti teisi hukkama?

AT: Jah, lihtsalt rajoonikomitee või mis tahes institutsioonide töötajad, kes sobisid lojaalsuse poolest, omasid sõjaväe- või miilitsakogemust, sellist rahvast oli palju, ka endised partisanid, nemadki osalesid.

MS: Kas võib öelda, et 1920. aastate NEP-i ajal tehti teatud katseid massiterrori pidurdamiseks, kaotati kohtuvälise arveteõiendamise õigus, või on see illusioon?

AT: Vähesel määral ja lühiajaks repressioonid küll taandusid, ent Lenin ise kirjutas aastal 1922, et nad tulevikus naasevad terrori juurde.

"Suurim viga on arvata, et NEP tegi lõpu terrorile. Me pöördume terrori ja majandusterrori juurde tagasi."— Vladimir (Lenin) Uljanovi 3. III 1922 kiri Lev (Kamenev) Rosenfeldile NEP-i e uue majanduspoliitika asjus, vt V I Lenin, Polnoe sobranie sočinenij, XLIV. M, 1970, lk 427-430; vrd Jüri Lina, Skorpioni märgi all. Stk, 2003, lk 134.

Ja tõesti mõne kuu pärast sai ČK oma kohtuvälised volitused tagasi ja laiendas neid. Näiteks 1920. aastate keskel õiendati hulgiviisi arveid banditismiga võitluse raames. Aga siis ei lastud maha põhiosas mitte paadunud bandiite — keda oli raske tabada — vaid igasugu kaasaaitajaid ja reasulisid. Ja puhastusest raporteeriti muljetavaldavaid numbreid. Meeleheitel kesktäitevkomitee jagas kohalikele võimudele banditismist haaratud piirkonnis Turkestanist Kaug-Idani paarikuulisi volitusi luua seal juhtivaist čekistidest kohtuväliseid "troikasid" või "dvoikasid" [2-liikmeline ebaseaduslik otsustav kogu], kes pikemata mõistsid süüdi ja lasid maha umbes poole bandiitidest, kelle kätte said. Kokkupõrkeil toimus loomulikult kohtuväliseid arveteõiendusi. See oli tavaline nii kahekümnendail, kolmekümnendail kui ka neljakümnendail aastail, mil püüti desertööre.

MS: Ma paluksin teil kuulajaile selgitada, mis on need massioperatsioonid (массовая операция), millele tegelikult rajaneski 1930. aastate suurterror, aga nagu ma aru saan, algasid need märksa varem kui 1937.

AT: See tuleb čekistide väga varasest žargoonist. Nimelt tähistati massioperatsiooni mõistega juba 1918. aasta suurearvuliste vahistamiste kampaaniat. Likvideerimisi [massimõrvu], mis sageli vahistamistele järgnesid, nimetati samuti massioperatsiooniks. Maakondlikel ČK-organeil oli 1920. aastate algul tavaks fabritseerida tohutuid vandenõusid, kus vahistati sadu inimesi. Linnas, kus elas 10 tuhat inimest, vabastati enamik neid inimesi mõne aja pärast, kuid vahel võidi märkimisväärne osa neist ka süüdi mõista. Nii et selline treening oli sovetiaja poliitilise politsei ametnikel esimestest kuudest ja aastatest olemas ning need massioperatsioonid jäid karistussüsteemi palet kujundama 1950. aastateni.

MS: Kas see tähendab, et massioperatsioone korraldas alati keskus, nt operatsioon välisvaluuta ja kulla äravõtuks?

AT: Kui te mõtlete 4 aastat väldanud valuuta-operatsiooni 1930. aastate algul, siis see kindlasti oli ulatuslik keskusepoolne meede. Üldiselt oli čekistidel oma küüniline kõnepruuk ja üks tuntumaid väljendeid, mis seal 1930. aastate alguses käibis, oli "sotsiaalne tellimus" [vk lüh соцзаказ]. See tähendas tellimust ülalt: kui poliitilise hetkeolustiku vajaduste kohaselt fabritseeriti suur kriminaalasi, siis organiseerisid kohalikud čekistid tavaliselt ise terve vandenõu-rühmituse. Nii lasti aastal 1933 maha [OGPU territoriaalorgani] piirkonna kohta, nähtavasti sõltuvalt Lubjanka [Moskva] tahtest, keskmiselt kaks tuhat inimest. See oli repressioonide kõrgaeg, mida võib võrrelda 1930. aastaga, kui murti talurahva selgroog ja hulgihukati nn kulakuid.

MS: Seega suurusjärgus sada tuhat või enamgi N Liidu kohta?

AT: Kokkuvõttes arreteeriti üle poole miljoni inimese, oma 20 tuhat hukati, sama palju kui 1930. aastal.

MS: Kas saab öelda, et nn kollektiviseerimise käigus represseeritute hulk on võrreldev 1937.-1938. aasta ohvrite hulgaga? Kui võrrelda aastaid 1931, 1933 ja 1937-1938, kas siis inimeste arv, kes saadeti välja, asumisele ja maha lasti, on umbes sama või väiksem kui oli represseerituid 1937-1938?

AT: Kollektiviseerimine, kui võtame kõige drastilisemad meetmed, nagu koonduslaager ja mahalaskmine, hõlmas siiski väiksemat hulka kui aastad 1930-1931. Veel julmem oli aasta 1937. Umbes veerand väljasaadetud talupoegi kaotas 1930. aastate algul oma elu vangistuspaigus — ligi pool miljonit inimest! Ja suurterrori ajal lasti maha üle 700 tuhande. Tegelikult on kollektiviseerimise käigus mahalastute kohta olemas vaid arvestuslikud andmed, sest oli palju ka kohtuväliseid arveteõiendusi — üle 30 tuhande inimese. Ja kui võtame mahalastute osakaalu, siis see oli väga suur mõnedes piirkondades, kus olid kõige julmemad ülemused, nt Siberis lasti maha üle 50% kõigist, kes "troika" läbis. Sestsaati kui "troikad" loodi, käis neist läbi 20-30 tuhat inimest aastas.

MS: See siis oli n-ö kulakluse-vastane võitlus?

AT: Jah, aga see oli palju laiem, seal riisuti välja kõik n-ö endised. Näiteks Siberis oli üks esimesi protsentuaalse hävitamise juhtusid, kui OGPU volinik [Leonid] Zakovski andis käsu maha lasta 10% kõigist vaimulikest. Kogu Siberis oli neid kaks tuhat. Ja ülesanne täideti.

MS: Nii et ülesanne jagati igale piirkonnale?

AT: Piirkonnale tervikuna. Ma ei saa öelda, kuidas see täpselt käis rajoonides, kuid niisugust teavet on.

MS: Kuidas nad otsustasid, keda maha lasta ja keda mitte? Või oli see täiesti juhuslik, nagu loterii?

AT: Juhus mängis rolli, kuid üldiselt püüti valida inimene, kelle kohta oli võimalikult palju kompromiteerivat materjali: päritolu, tegevus enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, pärast revolutsiooni, kui palju oli andmeid tema antisovetlikest väljaütlemistest, palju tal oli tuttavaid — ja üldse, kui lai oli tema suhtluskond, kas tema sidemete põhjal sai kokku klopsida mingisuguse vandenõuliku organisatsiooni. Sest čekisti töö taset näitas oskus grupiviisilisi süüasju fabritseerida.

MS: Nagu ma aru saan, oli ČK ja hiljem OGPU üheks eritunnuseks tohutu agendivõrgustik. Kuidas te selle rolli hindate? Oli sellest ikka kasu teabehankes tegelikult toimuva kohta? Või oli seda vaja millekski, mida čekistid nimetasid "sotsiaalne tellimus": tunnistuste kogumiseks, et vormistada ükskõik mis kategooria "rahvavaenlasi", nende hävitamiseks, välja- või laagrisse saatmiseks jne?

AT: Kogu čekistlik töö põhines agentide kasutamisel. Muidugi kombineeriti. Ühelt poolt olid čekistid kõige paremini informeeritud seltskond, kes oma informatsiooni, ehkki omamoodi, tendentslikuna, edastas võimutippu. Mis puudutab otsest čekistitööd, siis peagu kõik, aga eriti grupiviisilised süüasjad olid fabritseeritud agentide abiga. Ja töö üheks eripäraks oli see, mida čekistid ise nimetasid perioodiliseks vabanemiseks ammendunud agentuurist: see agent, kes oli avalikuks saanud või oli väga tõhus abiline olnud [liba]organisatsiooni loomisel, st oli selle juht — tavaliselt oli suures organisatsioonis terve hulk, vahel kümneid agente… Nad olid kõik aktivistid, rõõnasid, keda vaja, ning tihtilugu lasti nad lõpuks "juhtidena" maha — niimoodi peideti otsad ohutult vette. Kuigi kriminaalasi on niivõrd rohmakalt kokku klopsitud, et isegi juuriidiliselt harimata lugejal pole raske läbi näha, kes millist osa mängis ja kuidas asi on fabritseeritud.

MS: Ilma massiivse agentuurita polnuks ka süüasjade fabritseermine võimalik…

AT: Täiesti õige.

MS: Te kirjutate palju võltsitud kriminaalasjadest 1930. aastatel, talupoegade "mässudest", "vandenõudest" jms. Kas see tähendab, et tegelik vastupanu kollektiviseerimisele, vastuhakk oli nii nõrk, et čekistidel oli aega välmida võltse süüasju ja lasta maha sadu võlts-vandenõulasi?

AT: Talurahva vastupanu eripäraks 1930. aastate künnisel oli selle massilisus. Rohkem kui kolm miljonit inimest osales 1930. aasta väljaastumistel. Need oli reeglina relvastamata, čekistide poolt volynkadeks [волнение – vk 'rahutuse' pisendav slängivariant] nimetatud protestid, keeldumised vilja loovutada, katsed küüditatavaid kaitsta, pidevalt puhkevad stiihilised mässud — praktiliselt olid need kõik stiihilised ja väga lihtsalt mahasurutavad. Čekistid aga esitasid asja suure ohuna riigile, fabritseerisid agentuuri abiga süüsju nende vastu, kellele võis süüks panna päritolu, paremale järjele jõudnud kihti kuulumist ja võimuvastasust. Tegelikult lasti maha kolhoosi kirumise eest. Suur osa inimesi lasti 1930. aastate algul antisovetliku agitatsiooni ja propaganda paragrahvi alusel maha, kuigi seadus ses punktis lubas hukkamist üksnes sõjaoludes.

MS: Kas tõelised ülestõusud, mis võisid ohustada bolševike võimu, nt Siberis aset leidsid või mitte? Kas midagi Tambovi või Lääne-Siberi ülestõusuga võrreldavat toimus?

AT: Mitte seda moodigi. Osales maksimaalselt tuhat või poolteist tuhat inimest, st Siberis haarasid rahutused üht, maksimaalselt kaht rajooni.

MS: Mis sai selle kümnendi kestel talurahvast?

AT: Čekistid eemaldasid aktiivsema osa rahvast. Ja ka administratiivreformi 1930. aastal ei kutsutud ellu ilma asjata: kui haldamine viidi rajoonitasandile, siis loodi igas rajoonis čekistlik, kohtu- ja prokuratuuriaparaat ning see kindlustas kogu süsteemi põhjalikult. Tänu agentuurile polnud võimalik enam tervet kubemangu hõlmavat mässu ette valmistada, nii et juhtus vaid rajoonilise ulatusega vastuhakke.

MS: Siber oli massilise väljasaatmise, koonduslaagrite jms piirkond. Millised olid 1930. aastate olud poliitlaagrites ja -türmides? Nagu ma aru saan, halvenes olukord vanglasüsteemi üleandmisega Justiitsrahvakomissariaadilt NKVD—OGPU-le — kas on nii?

AT: Teate, vanglaid vaadeldi algselt agentuur-operatiivse töö vahendina, kus sihilikult loodi talumatud kinnipidamis-tingimused, et kinnipeetavail oleks stiimul rutem süü üles tunnistada. Seepärast justiitsministeeriumi alt Gulaagi-süsteemile allutamisega olukord kardinaalselt ei muutunud, põgenemisi jäi küll vähemaks, kindlasti karmistus režiim. Vanglasuremuse kohta on seni vähe teada. On mõni jahmatav fakt, nt suhteliselt väikses Ulan-Ude türmis Burjaatias suri 1938. aasta jooksul umbes 400 inimest. Sealne suremus — tavaliselt nälga ja sellega seotud haigustesse — oli kogu aeg suur.

MS: Kas keegi sai selle eest karistada?

AT: Pidevalt karistati, kuid laagrite ja vanglate süsteem oli ühtlasi trahviteenistus-süsteem. Üldiselt oli mingi kriminaalkuriteoga kohtu alla sattunud karistusaluste čekistide osakaal suur, aastas mõisteti süüdi umbes 5% OGPU—NKVD töötajaid mitmesuguste, nii ametialaste kui omakasupüüdlike, igasuguste kuritegude eest. Karistusalustest kujunes Gulaagi teenistuskaader ja karistatud čekist on üks leninlik-stalinliku ajastu argikujusid.

MS: Čekistide kohta käibib standardkujutlus, et nad rakendasid piinamist massiliselt üksnes 1937.-1938. aastal. Nagu mina saan aru, on teil piisavalt tõendeid, et see piinasüsteem algas varem ja toimis Stalini ajastu lõpuni?

AT: Mõistagi on piinamise kohta fakte ka aastast 1918. Mõistagi teadis sellest ka Dzeržinski. Nagu ütles Feliks Edmundovič 1918. aasta algul oma esimestele kaastöölistele, on neile revolutsiooni kaitstes kõik võtted lubatud — eesmärk pühendab abinõu. Piinamine oli äärmiselt laialdane, mida čekistid suutsid mingil moel, ehkki mitte täisti tõhusalt, aga aastani 1937 siiski varjata. Nagu üks čekistliku süsteemi väljapastvaid naistegelasi** selgitas, piinati iseäranis neid, kes kõigi näitajate poolest olid niigi surmalapsed. Sestap ei tulnudki miski välja, sest enne, kui inimene enda piinamist kellelegi kurta jõudis, lasti ta maha. Aastal 1938 sai too õrnemast soost čekist just nimelt selle eest karistada, et oli vastustanud piinamise üldlevinud praktikat, mis… «Paljastab meie meetodid. Piinata tuleks aga üksnes neid, keda ootab mahalaskmine.»

MS: Kummaline kaksiktegelikkus. Ühest küljest piinamiskongid, öised ülekuulamised, külmakambrid. Jumal teab mis! Teisalt karistati čekiste aeg-ajalt selle kõige eest.

AT: Jah, vaadake, selles süsteemis praagiti pidevalt välja neid, kelle juurdlustöö ei olnud tulemuslik. Kui inimene edukalt tootis kõmulisi süüasju, siis võis ta karistamatult sooritada ka ulatuslikke rikkumisi, jäädes kogu aeg kaitstuks. Aga ebaefektiivne töötaja võis karistuse saada mh ka siis, kui ta kellegi läbi peksis, nähtavate peksujälgede või kõrge ülemuseni jõudva peksukaebuse eest. Ülemused nõudsid, et oleks olemas ülestunnustused, allkirjad ega tuleks avalikuks piinamisi. Ja čekistlik juhtkond raporteeris loomulikult, et nad puhastavad endi ridu, teevad oma tööd tõhusalt ja reeglite kohaselt.

Grupp NKVD julgeolekutöötajaid "teenitud" puhkusel
Livaadia Väike palee, Jalta 1937.

MÄRKUSED:
*  Vabadusraadio saates Vremja politiki (Poliitika aeg) 30. VII 2012 usutletud Aleksej G Tepljakov on üllitanud mitu Siberi ČK/GPU/NKVD ajalugu käsitlevat teost ja osalenud Novosibrski piirkonna repressiooniohvrite mälestuskogumiku koostamisel (vt Книга памяти жертв политических репрессий в Новосибирской области, I. …II. …III. Novosibirsk, 2005/ 2008/ 2010). Vastupidi Stalini kui "efektiivse mänedžeri" mallile VF-i ametlikes õpikutes on Tepljakov veendunud, et…

Stalin oli ebatõhus juht, kelle juhtimissüsteem neelas kütusena üüratuid inimliha-koguseid.

Autori teoseid:
Алексей Тепляков, Непроницаемые недра: ВЧК-ОГПУ в Сибири 1918-1929гг. М, 2007, 288lk.
Алексей Тепляков, Сибирь: Процедура Исполнения смертных приговоров в 1920–1930-х годах. М, 2007, 108lk; (vt veebialamanahhis Golosa Sibiri vk-s I, II, III, IV osa)
Алексей Тепляков, Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг. М, 2008, 627lk.
Алексей Тепляков, Опричники Сталина. М, 2009, 430lk.
Алексей Тепляков, Органы НКВД Западной Сибирив «кулацкой операции» 1937-1938гг. — Rmt-s: Сталинизм в советской провинции: 1937-1938гг. М, 2009, lk 536-570.
** Siin on jutt vist naisčekistist nimega Lidia Vostinskaja (1899-1938). Ta astus komparteisse 1920 ning 1921-1937 oli VČK—GPU—NKVD operatiivtöötaja Krasnojarski krais, kuni ta 26. VIII 1937 arreteeriti, mõisteti 8 kuud hiljem VNFSV KrK §58-2 järgi võltsvandenõu süüdistuse alusel surma ja hukati 19. VI 1938; novembrist 1959 reabiliteeritud.

Avalik kiri idapiirilt

Gebistide immuniteedist EV-s Narva linnavalitsuse näitel — sellele juriidilisele kurioosumile osutas ju aasta algul Äripäev ja nüüd on teinud üldsuse süümele koputava pöördumise + avalduse riigiprokuratuurile kohaliku võimuolustiku ja haldusõiguse asjatundja. Isekiri on Mihhail Antonovi kirja lühendanud.

TAUSTATEAVE: Peeter Näkk (*4.12.1958) — esineb ka nimekujuga Petr/Pёtr/Pjotr/Pyotr/Петр Niakk/Njakk/Nyakk/Някк — töötas 1980-ndi teisel poolel Narva linnas KGB operatiivvolinikuna, viimati julgeoleku-kapteni aukraadis… Seda kuni teda 1990 KGB linnaosakonna ülema alampolkovnik Dmitri Baševi soovituse—iseloomustusega soovitati tööle Narva linna RSN-i Täitevkomiteesse. Juunist 1991 sai KGB "erukapten" Narva linnapea nõunikuks õigusküsimustes. Ses samas majas töötab kpt Näkk/Nyakk aga tänaseni, hetkel linnakantselei juriidilise teenistuse nõunik—juristi ametis, kes mh kureerib EV—VF-i ajutise kontrolljoone ületamise küsimusi.

Pyotr Nyakki ametisse nimetanud linnasekretär Ants Liimets on (6. I 2012 ÄP-s, vt tõmmist all) öelnud, et talle oli oma alluva gebistlik taust teada juba 1993, kui Nyakk asus Narva linnapea abi kohale… Kuigi EV põhiseadus (§30) avaliku teenistuse seadus (§14 lg1) nõuab ka omavalitsuse ametnikult Eesti kodakondsust, mida Näkk/Nyakil ei ole.

Pikk tee Cam Ranhi äärest Arlingtoni

Ühendriikide kaitseministeerium teatas 6. augustil 2012, et sõjavangide ja kadunud isikute büroo (DPMO) on tuvastanud kahe Vietnami sõjas kadunuks jäänud USA sõjaväelase säilmed ja andnud need üle perekondadele. Üks tuvastatu on major Aado Kommendant Lakewoodist New Jersey osariigis, teine kolonelleitnant Charles M Walling Phoenixist Arizona osariigis. Mõlemad maetakse sõjaväeliste auavalduste saatel 8. augustil, nende hukkumise XLVI aastapäeval Arlingtoni sõjaväekalmistule.

Charles Walling
(1938-1966)

Aadu Kommendant
(1941-1966)

Walling ja Kommendant olid 8. VIII 1966 hävitus-pommitus-lennukil F-4C Phantom II õhutoetus-ülesandega Vietnami Song Be provintsis. Teised piirkonnas viibinud ameeriklased nägid lennukit alla kukkumas, ilma et ükski langevari oleks avanenud.

• Otsingu- ja päästeoperatsioon õnnetusele järgnenud päevil ei toonud edu.
• Aastal 1992 uuris õnnetuskohta USA—Vietnami ühismeeskond, küsitledes ka kohalikke elanikke, kes olid leidnud lennukitükke.
• Aastal 1994 tegi USA—Vietnami ühismeeskond õnnetuskohal väljakaevamisi ning leidis Wallingi nimega identifitseerimismärgi jm varustust.
• Aastal 2010 kaevati samas uuesti ja leiti mh inimjäänuseid. Säilmete tuvastati kasutati nii kaudsete kui otseste tõenditega, viimaste hulgas mitokondrilise DNA-ga.

Aado Kommendant sündis 9. augustil 1941 Paides. Tema isa Verner Kommendant oli transpordi-ettevõtja. Nende pere saabus USA-sse märtsis 1950.

Lakewoodi keskkooli lõpetas Kommendant 1960. Ta valiti oma lennu ilusamaks poisiks. Kommendant soovis tollal saada ärimeheks. Aastal 1964 lõpetas ta ärijuhtimise eriala Miami ülikoolis. Samal aastal astus tegevteenistusse USA õhuväes. Kommendandi sihiks oli saada 5-aastase sõjaväe-teenistuse järel tsiviillenduriks.

Ühendriikide õhuväes tõusis Kommendant majori auastmeni. Teenis juulist 1966 taktikaliste hävitajate 557. eskadrillis Vietnamis Cam Ranhi lahe õhuväebaasis. Kommendandi ja Wallingi lennuk oli koha peal 17. lahinguülesannet täitmas, kui see Viet Congi jõudude poolt sama aasta 8. augustil alla lasti.

Sel päeval tabas Okinawal asuva Välissaadete Teabeteenistuse (FBIS) seirejaam kaht Hanoi raadio saadet F4 allatulistamise ja 2 (?) selle pardal olnud jänki tapmise kohta Saigonist umbes 60km kirde pool. Kuna Walling ja Kommendant olid ainsa tol päeval mainit piirkonnas kaotsi läinud F4 pardal, siis leiti, et kui saade vastab tõele, siis on see seotud kol-ltn Wallingi ja mjr Kommendandi käekäiguga.

Kommendant on pälvinud USA autasud: The Distinguished Flying Cross, The Air Medal, The Purple Heart.

Vello Ederma andmeil on aastatel 1962-1973 Vietnamis langenud kuus eesti poissi. Need on…

       Mark ENARI      (†1966)

    Lauri KANGRO    (†1969)

Aado KOMENDANT  (†1966)

      Jaak KURI       (†1967)

    Toivo NÕMM    (†1971)

 Arvi ROHTVÄLI  (†1968)

Eestis räägitakse kõikide langenute mälestamisest Võidupühal. Ka kõiki neid tuleks Eestis siis meelde tuletada, kes hukkusid võitluses kommunismi vastu USA vormi kandes.

Siirdeaja Eesti & KGB metastaas

ENSV KGB tegevuse lõpetamise
protagonist Hardo Aasmäe

MÕNED SENI VASTAMATA KÜSIMUSED: Miks E(NS)V-s tegutseva Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) likvideerimise komisjon ei võtnud üle Eestile olulisi arhiive? Miks meil tänini puudub korralik ülevaade KGB ja selle asutuse eelkäijate anastustegevusest Eestis? Mõneti selgema vastuse saavad need küsimused KGB Eesti-pärandi menetlemist uurinud riigikogu erikomisjonide nõunik psühholoog Harri Mägi (1955-2012) postuumselt ilmunud uurimuses «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tln, 2012, 198lk; hind 17,2… 20,5€; ESTER.EE püsilink) ⍟⍟⍟⍟⍟

Harri Mäe kevadel 2012 üllitet uurimus on sisutihe tekst, kirjutatud peagu konspektiivses laadis, kasutades seejuures silmatorkavalt kaunist, voolujoonelist keelt. Oma õige väheste puuduste paitsi on tegu seni kõige terviklikuma ülevaatega KGB Eesti-struktuuri likvideerimise üritusest, mida on uurinud juba 3 parlamendikomisjoni ja mõnevõrra kirjeldanud siinne peavoolumeedia. «ENSV KGB…» on vabameelsete eestlaste ja kõigi teiste Eesti riikluse taastamise ja KGB-huviliste jaoks väärtuslik raamat, tõsiselt mõtlemapanev, kvaliteetne lugemisvara, mis on vaba propagandast ja informatiivsem kui kaitsepolitsei kõik aastaraamatud kokku… Allpool raamatust põhjalikumalt.

E E L K G B VALLUTAB MAAILMA

On läinud pool sajandit sellest, kui Kirikute Maailmanõukokku (KMN) võeti vastu Eestis tegutsev EELK… Eesotsas 56-aastase KGB agendi Jüri I-se, aka peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ent ENSV MN-i j.a KGB jõudis üleilmsesse kogusse juba pisut varem, nagu saame teada ingliskeelse Wikipedia käsitlusest KMN-i kohta:

Konverentsi 1961. aasta üldkogule New Delhis saadeti delegaadina Aleksei Ridiger/Rüdiger, 32-aastane vene õigeusu piiskop, kes seejärel nimetati KMN-i täitevkogusse. Ta oli Eesti KGB ametnik. [Viide puudub] Hiljem, aastal 1990 valiti ta Venemaa patriarhiks Alexius II-na. [Vt John Gordon Garrard jt, Russian Orthodoxy Resurgent: Faith and Power in the New Russia. Princeton, 2008, lk 37]

Külma sõja kirikutandril 1962. aasta suvehakuks kujunenud olukorda vaagis Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe tollane peatoimetaja Juhan Kokla. Tema mõistlik, läbinägelik juhtkiri väärib taasesitust. Kokla vaatluse täisteksti tõmmis on näha allpool ja selle ekstrakt on siin:

Korraga on saabunud 2 tähelepanu äratavat teadet, mis puudutavad eesti luterikirikut. Kõigepealt Tallinna raadiolt (ER/ERR), et Eestit külastas KMN-i delegatsioon, mida võõrustasid "kultusamet" ning selle poolt ametisse pandud kirikuadministraator Jaan Kiivit. Genfist tuli aga telegramm, et sama KMN-i täitevkogule on raudse eesriide tagant saabunud 5 sisseastumise sooviavaldust, sh anastatud Eesti luterikirikult (EELK). See kokkusattumus pole niisiis juhuslik, vaid kõneleb KMN-i valmistumisest taotluse vastuvõtuks.

Eesti luterikirik (E.E.L.K.) on juba KMN-i täieõiguslik liige. Järelikult on Kiiviti taotluse lahendiks Eesti osas 2 võimalust, kas kaksikesindus või senise vaba kiriku asendamine okupantide määratud esindusega. Nõukogude taotlused on loomulikult olnud suunatud sellele, et vahetada senine vaba rahvakiriku õiguslikku järjepidevust kandev kirikuvalitsus välja okupatsioonirežiimi poolt määratud administratsiooniga.

Okupatsioonikirikule tunnustuse hankimine on osake sellest mosaiigist, mida okupatsioonivõim nii hoolikalt aastate jooksul on kokku ladunud saavutamaks Balti riikide anastuse lõplikku tunnustamist maailmas. Jaan Kiivit, kes kommunistlike kultusvõimude marionetina on välismaal neid püüdlusi arendanud juba mitu aastat, on seni põrkunud legaalse kirikuvalitsuse energilisele selgitustööle rahvusvahelistes organisatsioonides.

Viimastes aga pole kunagi puudunud lihtsameelsed tegelased, kes Kremli soovidega arvestades naiivselt loodavad abistavat usklikke teispool raudeesriiet. Nende ringkondade abil teostus aastal 1961 Moskvale alluva õigeusukiriku liikmeksvõtt New Delhis ning praegused taotlused raudeesriide-taguseilt kirikuilt on selle loogiline järelm. Ilmselt loetakse Kremli "kultusasutustes" olukorda praegu soodsamaks kui varem. Ei tasu unustada, et Minneapolises jättis Luterlik Maailmaliit Kiiviti taotlused kõrvale, nüüd aga tähendaks vastuvõtt maailmanõukokku talle ka edu maailmaliidus, mis astub augustis 1963 kokku Helsingis.

Nähtavasti on eesti luterikiriku esindamise küsimuses kaalutud ka võimalust jätta legaalne kirikuvalitsus eesotsas peapiiskop Johan Kõpuga liikmeks "pagulaskiriku" esindajana ning kompromissina lisada kodumaine kirik, mille etteotsa okupatsioonivõim on seadnud ennemini talle endale kui kirikule ja kogudustele truud isikud. Niisiis taotlevad pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte vabad rahvakirikud, vaid neid kammitsev kommunistlik režiim.

Ajalooline hetk Berliinis juunis 1987

Lõik kahekümne kahe aasta eest kodumaal ilmunud ja äsja eestindatud mälestustest, kus Ameerika Ühendriikide XL president
Ronald W Reagan
(6. II 1911 — 5. VI 2004)
meenutab Lääne-Berliini külastamist
täna, 25 aastat tagasi.

Olin lubanud esineda kõnega Lääne- ja Ida-Berliini piiril Brandenburgi värava juures. Pisut enne sõnavõttu kohtusin meie läänesakslastest võõrustajatega samas lähedal asuvas ametihoones. Aknast paistsid Berliini müüri grafitid ja demokraatiat toetavad hüüdlaused ning üle müüri oli näha Ida-Saksamaa ametihoone, kus olevat meie vestlusi salvestav pealtkuulamisjaam.

“Mõelge, mida ütlete,” soovitas üks saksa ametnik. Selle soovituse peale astusin rõdule, mis oli idasakslaste hoonele veel lähemal, ning jagasin mõningaid mõtteid valitsuse kohta, kes hoiab oma rahvast kinni kui loomi.

Ma ei mäleta täpselt sõnadevalikut, kuid on võimalik, et kasutasin kommunismi kohta ka mõnd roppu sõna, sest lootsin, et mind kuuldakse. [———]

Sealt majast läksime Brandenburgi värava juurde, kuhu olid kogunenud kümned tuhanded berliinlased.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 522)

Reagani kõne üleskutsega "Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!" 12. VI 1987 Berliinis Brandenburgi väravate ees

See, et ma seisin Berliini müürile nii lähedal, nägin müüri ja seda, mida see sümboliseeris, nii lähedalt, tegi mind väga vihaseks, ja olen kindel, et see viha väljendus ka mu sõnades. [———]

Vaatamata N Liidus ja Ida-Euroopas järgnenud tohututele muutustele, polnud kevadel 1987 N Liidu olukord olukord sugugi selge: Mihhail Gorbačov oli teatanud glasnostist ja perestroikast ning ilmselgelt oli midagi muutumas, kui me ei saanud veel aru, kuhu see viib.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 524)

LISAKS Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Kapo tung avalikkusse & riigisaladus

Varem polnud neil aega puhatagi, nüüd on aga vaba aega ülearu, sest… Kaitsepolitseinike hulk kasvab aastast aastasse.

Keegi on jälle püüdnud kokku lugeda kui EV Kaitsepolitseiameti (KPA) töötajaid. Seekord on seda teinud Tallinna keskerakondlasest abilinnapea, endine SIA eraluurefirma omanik Kalle Klandorf.
Avalduse üllitas TTV 23. V 2012 Klandorfi autorikommentaarina tema samal päeval Kesknädalas ilmunud kirjutisele «Põdra maffia: organiseeritud kuritegevus [Eesti] õiguskaitseorganites». Klandorfi hinnangul ülemäära arvukas personal on seletuseks ka sellele, miks kontrolli alt väljunud ametkonna koosseisu ja resursse nii hooletult raisatakse. Ei ole midagi targemat teha kui rumalusi, alates Vene-korea sugemetega MTÜ-de lohakast pealtkuulamisest kuni katuse-pakkumisteni Kapo egiidi all, sh Indrek Põdra (*1979) kuritegeliku rühmituse moodustamine KPA-s.

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Täna õhtul näeme… Reklaamiklubi

Kes silmad—kõrvad lahti teeb, see ka… Näeb reklaami ERR-i kanaleil. Ja mujalgi kui spordisaateis üksi.

Ei maksa jaapani restorani reklaamimisest peaankru ／ raskuskiilu tasuta kõhutäie eest vms radikaalbanaalsest rääkidagi. Isegi siilide linnaslummi kindla surma suust päästmise üllas aines, millele pühendatud saatelõik keskendus otselt sotsiaalsele propagandale, ei pääse läbi ETV Ringvaate filtrist ilma kommertsreklaami kontrabandita.


LINNASIIL ♻ kokkuvõtlik video (ETV Ringvaade 7.-8. XI 2017)

Aeglaselt fokusseerides ligi 7' pikkuse saatelõigu avakaadris ebamäärasse brändi kuuluv kinnas e "tavaline pesupulber" intervjueeritava käes, mis siilipoega hoiab, — seejärel palju erksama värviga, kuid juba bränditunnustega ühegi õmbluseta polüestrist, peopoolt hea haardekihiga kinnas esmalt üldisemas, aga kaader-kaadrilt aina apetiitsemais plaanides intervjueerija enda käes — kuni reportaaži viimsel minutil reklaamtaies ülisuures plaanis — nagu kollasega võrkkesta keevitav kauaoodatud päiksetõus põhjamaa kaamosse — kaubamärk Guide-159 reporteri kinnastatud käeseljal… Siililegi selge! Viimsetki kodukootud teleproffi kadedaks ajava tootepaigutus Jüri Muttika saatelõigus on halvasti varjatud klassikaline kommertsreklaam, mida reporter edastab oma erksate töökinnaste kujul.

Vahepeal, enne üleminekut kaubamärkide nähtavust parendavasse HD-formaati. on Ringvaate/Reklaamiklubi telesaate-formaat jõudnud juba sammalduda, saate autorid end ammendadada…

VARASEM ESILETÜKKIV NÄIDE. Augustis 2009 käiku lastud «Ringvaade» pidi nähtavasti käituma uudistetoimetuse (AK jt ERR-i uudiste) kloaagina, aga teisalt kommertskanalite konkurendina, nt surumaks maha Kanal-2 publikunumbreid nende populaarse uudistemagasini-saate ajal. Paradoksaalse tulemina on erakanali (K2, TV3 jpt) ja riigieelarvelise telekanali (ETV-1) eripära taandumas vaadatavuse tipptunnil sellele, et…

• kui erakanalis segavad tavaprogrammi reklaamipausid…
• siis avaõiguslikus segavad reklaami üksikud reklaamipriid katkestused.

Kuna säärane mulje on viimase aastaga aina süvenenud, asetas Isekiri luubi alla ühe juhusliku «Ringvaate», 9. mail, mil saade oli üpris tavaline, st puudusid domineerivad eriteemad ja mindi mööda ka Euroopa päevast. Saate sisuline eritlus kajastub allpool kokkuvõtlikult tabeleis. Esiteks aga joonis, mis eristab saatelõike neis sisaldunud reklaamisõnumite määra poolest:


TAUST, TRADITSIOON, TREND. Eesti TV meelelahutuslik uudistesaade ajab hõlma alt tegelikult sedasama äri, mida sovetlikus riigitelevisioonis ERF-i büroo eestvõttel aeti avalikult meelelahutusliku müügisaate «Reklaami/ -stuudio/ -klubi» (1972-1992) nime all. Tänaseks puhtalt väärtuskommunikatsiooni-rajalt äriradadele nihkunud «Ringvaade» alustas vähem kui 3 aasta eest küll kõmulise käsitluslaadi taha maskeerunud, aga siiski rahvavalgustustajana, mida kinnitasid praeguseks kadunud rubriik “tänane päev ajaloos” ja pragmaatilised “eluõpetused”, nt kuidas loputusvett kokku hoida duši all pissil käies, jne, jms. Tänaseks on «Ringvaade» aga pigem Eesti avaõigusliku (loe: ebaseadusliku) telekommertsi musternäide. Tendentsi telemüügi (infomercial) poole tähistas juba see, kui ERR oma «Ringvaate» stuudio novembris 2009 kolis Solarise keskusse.


Edaspidi sai reklaamist Eesti TV-s arginähe (ETV Ringvaade 2010/2012)

REKLAAMIVÕTTED. Nii lasi saate stuudio paiknemine kaubanduskeskuses nagu juhuslikult reklaamida otse-eetris taustale jäävat Apollo poodi, selle kutsuvaid reklaamplakateid, äripäeva ja pakkumisi — iga viimne kui saatepäev! Ja kui alguaastail 2009-2010 saatejuht vahel häbeneski raamatuid või plaate esitledes otsesõnu reklaami teha, siis järgnevate aastate «Ringvaateis» muutus eksalteeritud promotsiooni ja reklaamitöö loomulikuks.

«Ringvaate» ankrud ja reporterid ei karda enam vallandamist selle eest, kui nad teevad müügitööd, kutsuvad rahvast esietendustele, eksponeerivad uudiskaupa, hinnasilte või teevad ettearvatavate tulemustega tooteteste. Viimastes võrdleb «Ringvaade» tavaliselt paari tundmatu firma kehvema mainega toodangut mõne tunnustatud firma reegelina parema tootega. Nii nagu viimati (ETV 10. V 2012 Ringvaade — pildil) eetrisse jõudnud erapoolikus grillitestis… Siingi sai võitjaks juba testi eel “ekspertarvamustega” ka saateosaliste endi esile tõstetud firma.

Kommertsreklaam ETV Ringvaates = ette aimatava tulemusega "tarbimistest"

Edmund Valtman

Leonid I Brežnev
© Valtman, 1968.

Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste
Edmond Sigfried Valtman
(31. V 1914 — 12. I 2005)

Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:

Panetuv patriotism & nupukas nugikirjandus

*MEFISTO*

Hinnanguid, kommentaare ja täiendusi Aarne Rubeni raamatule «Ärid kuuliaukudega majades» (Tln, 2009, 238lk) Kõvad kaaned, hind 7€ ⍟⍟♾

PORGAND PROLEDELE. “Äridest…” saab nagu Rubeni ilukirjandussaagist enamasti ikka tööliskeldri varude tubli täiendus — hoolikat närimist nõudev vaimutoidus, kõvasti karotiini ja parasjagu C-vitamiini ei lase hambaid logisema ega läe ka ise ületalve mädanema. Iselugu, kas suveni kah püsib. Ja vaat püsiski ning saadaval nüüd ka taskukohasema hinnaga!

Ei kerki “Ärid…” nii kõrge klassika kõrvale kui Eessaare Aadu viimane jutustus “Tiblad”, mida on hiljem esitatud kui ilma lõputa romaani “Linnupriid” ja mis on kirjandusloolase Ello Kirss-Sääritsa järgi eesti proletaarse proosa tipp (Oskar Kruus jt, Eesti Kirjarahva Leksikon. Tln, 1995, lk 74) Milles ei ole põhjust kahelda. Sestap on see teos kogu me proletaarse belletristika järellainetuses mõõdulatiks sama paras kui Kroonlinna-0 mereveele ümber Eesti- ja Liivimaa.

Sovetlik kolonialism & kollaboratsioon

 KES  OLI  SEE  MEES?

See juhtus täna 50 aasta eest, kui maailm sai numbritega kinnituse sellest, et "headuse impeerium" NSVL oma liitlasi mitte ei toida, vaid neid hoopis riisub.


EESTI KÜTT… Esmaspäeval, 9. IV 1962 toimus New Yorgis pressikonverents, kus sovettide oma statistikaga — so puust ja otse punasega — selgeks tehti, et venelased kaubavahetuses satelliitmaadega on liigkasuvõtjad ja oma liitlaste majanduslikud kurnajad. Need arvutused, mis pöörasid segi senise idülli, esitas maailma üldsusele eesti majandusmees nimega Aleksander Kütt. Samal ajal kui Lääne eriteadlased ja poliitikud toona sageli võtsid tõe pähe pigem propagandistide udujuttu, nagu toetaks Moskva vennalikult oma liitlasi või et nood võivad talle koguni koormaks olla. Ehkki sellega ei olnud päri igaüks, k. a Idast pärit pagulased, kelle hulka kuulus ka Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) majanduskomisjoni tollane esimees Aleksander Kütt.

Kütt oli sarnaseid seisukohti avaliku diskussiooni raames korduvalt kaitsnud varemgi, aga läbimurre saabus just aprillis 1962, pärast tema ülesastumist USA Välisajakirjanike Klubi pressikonverentsil.

Kristi Tammiku džässilik tee

Kristi Tammik «Piirilkõndija tee: Nõukogude Eestist vabasse Euroopasse» (Tln, 2012, 192lk) Kõvad kaaned. Hind 15,3… 45€

Kristi Tammiku eluloo-raamat nägi autori ja Varraku koostööna ilmavalgust jaanuaris 2012. Kirjastja ütleb reklaamis võltsi suurustamiseta ja tabavalt:

See on raamat hingerahu poole püüdlemisest, abiks muusika, raamatud ja kallid inimesed.

Lugeja võib timmida oma häälestuse veel täpsemaks avapeatükis autori poolt kaasteelisele ulatatud võtmega…

Euroimpeeriumi reklaamvideo

Sotsiaalne propaganda (III)

Eesti uuemas mütoloogias on kõik sovetlik pälvinud Ostalgia-läikese hellitusnime 'nõuka'

𐊕  ᚱ 𐊔 СОВЕТСКИ… Sajandivahetuse järel on nõuka(aja)ga sürjutatud avalikust tekstist kaasajal mh sovetiaja kohta käibinud rahvaväljend vene aeg. Eks ikka võimuviisakusest nii kohaliku hilismöödaniku kui ka Venemaa, ent enim sovetlike kollaboratsionistide = ENSVenkude vastu, kes seda ise nii nõukalt nõuavadki. Teisalt edendavad nood eestlasist ENSVenkud isekeskis nn EESTIMAAL vene aja põlistamist. Kokkuvõttes — hiiliv ropagandaal.

Tolle prosovetliku ropagandaali protagoniste Eestis on kahtlemata…

Edgar Savisaar
— sündinud 31. V 1950; endine Eesti [NSV] ajaloolane, poliitik ja parteijuht; olnud kolmes abielus, 4 lapse isa ja 4 raamatu autor. Pärast lindiskandaali 1995 taandus siseministri kohalt ning 2010. a idaraha-skandaali järel jäi finantsskeemi kirjeldanud PM-i vastu kohtus kaotajaks. Alates 22. IX 2015 uurimise all ulatusliku korruptsiooni ja altkäemaksude süüasjas. Isikliku languse tusas tõmbas 67a-selt risti enda kui ajalooisiksuse peale kustutamaks ühtlasi oma elutööd — ERR/KE kolme kümnendit Eesti võimulaval!

Kogu Savisaare tegevus on olnud seega tühi töö ja vaimunärimine. Tegevuse mõte ja vaimsus eestluse vaatevinklist paraku kontrasotsiaalne. Püsiväärtuslik poliitilises pärandis puudub. Kui muidugi mitte pidada selleks nn kolmanda vabariigi varju E(NS)V-s.

Kuulakem Savisaart!

Eesti TV 13. IV 1988 ☭⚑⚑☘ Edgar Savisaar kutsub üles КПСС/NLKP avaliku filiaalina asutama Eestimaa Rahvarinnet Perestroika Toetuseks

Savisaare avalik tekst nii ajaloolase kui ka rahvajuhina oli algusest peale ( küllap on lõpuni välja ) maksipropagandistlik.

Lugegem Savisaart!

Meie vastus [lääneliku propaganda] reideologiseerimisele on efektiivne vastupropaganda, imperialistliku propaganda ideede, meetodite ja argumentide analüüs, nende antisotsialistlike ja antihumaansete eesmärkide paljastamine ning ideoloogiliste diversioonide tõrjumine.
…

Edasi targutab Savisaar vist Tallinna Mererajooni RSN-i TK punanurga laest võet "sotsioloogilise" ( pro sotsiaalse ) propaganda teooria üle:

Teoreetiliste kontseptsioonide valdkonnast on ideoloogiavõitlus laienenud igapäevase olme, majandus- ja vaimse elu sfääri. Üha sagedamini võetakse kasutusele sotsioloogilise propaganda meetodeid — inimesi püütakse veenda elanikkonna abil. Seejuures loodetakse, et sotsioloogiline propaganda jõuab inimeseni märkamatult, pigem alateadvuse kui teadvuse kaudu, kujundades uusi harjumusi ja muutes seniseid seisukohti. Lääne propaganda-talitused teavad väga hästi, et sõnavõim jääb teadvuse töötlemisel sageli maha elulaadi sisendavast jõust.

— Edgar Savisaar, Ring ümber ideoloogia. Aja Pulss, 1985 nr 13.

Nii transparentselt paistab siin Savisaar läbi maksipropagandististi = osava valetajana, kes oma väljamõeldisi suudab superreaalse tõepärasusega rüütada. Mingit sotsioloogilist propagandat kui niisugust ei ole olemas. Ilmselt püüdis ta käsitleda dotseerivas ( vene ) tõlkes kaotsi läinud sotsiaalse propaganda mõistet, mis lihtsalt vastandub ühiskonnavastasele ( punasele, pruunile, rohelisele jms ) propagandale. Meetodid sel puhul on aga nii tavalised, et teooriat pole vajagi.

Ja üks näide veel.

"LAAR TULI, SAHMIS JA LÄKS… järele jäid vaid riismed," kirjutas poliitik Savisaar oma antiheerosest Mart Laarist. Peamiselt Savisaare enda juurutet postsovetliku mütoloogia kohaselt olla Laar eesti põllumajanduse terminaator ning keskklassi mahamüüja — Rootsi pankuritele odava raha eest äraandja…

Ilmselt tundis Swedbankile riiklikku puutumatust lubanud Laar end väga kindlalt just ajaloolise kogemuse tõttu. Ta suutis oma ajal hävitada Eestis põllumajanduse. Ju see asjaolu süstis talle veendumust, et ta suudab hävitada ka keskklassi. Ta suutis luua vaesunud maa-elanikkonna, ju arvas suutvat luua ka eluaegsete pangavõlglaste klassi. Mida muud sai silmas pidada Mart Laari panganõukokku soovitanud Swedbanki soovituskomisjoni esimees Allan Karlsson, kiites tema Baltimaade tingimustes erakordset ärikogemust. Poliitikavälises tegevuses on Laar ju ikkagi ajaloolane.

— Savisaare rmt The Truth About Estonia, I. Tln, 2012, lk 118-120.
vrd Tõde Eestist, I. Tln, 2012, lk 42-43;
vt Pealinn 30. I 2012

ELULINE VÕRDLUS. Kaks ratastoolis poliitikust ajaloolast… Või vastupidi. Üks on katsunud ajaloo tuhast äratada Eestit. Teine oli vaid nõukas propagandist, kelle karjäär algas politrukina ning lõppes kunagise Mererajooni poliitplatsdarmi kindlustamisega Lasnagorskiks.

Kuid umb-vene-häälte odavat müüki äri(ka)meestele ja välisele efektile rajanevat ☭/🍀 värvivahetust välja arvates on Savisaare ja tema pisut aatelisemate võitluskaaslaste Marjustini, Taagepera jt tähtsaim pärand loomulikult ENSV ⁞siire⭆  EV-sse.

☞  Isekiri: Siirdeaja Eesti ja KGB metastaas  ⭞☜

Muide, postindustriaalsel ajal on mikro- ehk sotsiaalse propaganda viljelejaks pigem mõni rohelise kui tarbijaliku ilmavaate levitaja, samas kui ameerikalik elulaad ( MAGA! ) on muutumas vastutustundetuse üldiseks sümboliks.

Dorpati diskussioon dissidentlusest

Tartus Dorpati-keskuses on kolmapäeva, 22. veebruari keskpäeval kavas avalik diskussioon sovetliku dissidentluse ajaloost

Peaesineja on N Liidu dissident, inimõiguslane, Moskva Helsingi-grupi juht Ljudmilla Aleksejeva (pildil), võõrustaja Eesti antisovetliku vastupanu-liikumise veteran Mart Niklus…

Sotsiaalne propaganda (II)

SOTSPROPP, SELLE TAGAMAAD + SUUREPÄRANE NÄIDE. Kuna sotsiaalse propaganda abiga edendatakse eeskätt ühiskondlikke väärtusi, rakendatakse seda mõistet tänapäeval sageli ka tähendusis, nagu mittekaubanduslik reklaam või propaganda sotsiaalmeedias, ent selle algne mõte on sootuks teine.

Propaganda väärtustamise poolest esineb kolme moodi propagandiste:

• Maksipropagandist — teeb propat usuga, et
  propaganda on kasulik ja hea :-o
• Midipropagandist — küsimuseks pole, kas see on hea või halb:
  propaganda on kõigest meetod ;-P
• Minipropagandist — kes propat halvaks peab ja seab endale
  piirangud propaganda tegemisel :-[

MINI ON MOES. Umbes samal ajal poolsajand tagasi, kui Mary Quant leiutas miniseelikute igipüsiva stiili ning mini seejärel 1964-1967 hakkas põlvi paljastava naistemoena tegema üleilmset võidukäiku, asusid Ameerika Ühendriigid oma avalikus diplomaatias rakendama sotsiaalset propagandat. Milleks küll? Eks ajad muutusid ja Külm sõdagi teisenes. Ja nii asendas sotsiaalne propa senise n-ö antisovetliku propaganda. Viimane oli peamiselt 1950-ndil valdavaks olnud vastupeegeldus ja -meede eeskätt Moskvast lähtuvale sovetlikule ehk punasele propagandale.

Sotsiaalne propaganda tähendas lihtviisiliselt seda, et kihutustöös minimeeriti kihutuslikkus ja retoorilised valevõtted. Teisisõnu oli tegemist n-ö minipropagandaga, mis mitte mingil juhul ei tohtinud sarnaneda punasele kihutustööle, sest punapropa oli olemuselt ühiskonnavastane propaganda. Kuidas see praktikas välja nägi?

NÄIDE AMEERIKA HÄÄLE EESTI SAATEST:

Kui küsida mõnelt tavaliselt ameerika koduperenaiselt, mida ta arvab toiduainete hindade kohta, siis ta vastaks, et varem olid hinnad odavamad ja [---] päris kindlasti usub ta, et toit on nüüd kallim. Kuid tegelikult ta siiski eksib. Küsimus ei seisne ju selles, kui palju toiduained maksavad, vaid selles, kui suur osa sissetulekust kulub toidu peale. Fakt on see, et keskmise ameeriklase sissetulek on tõusnud suuremal määral kui toiduhinnad. Kui keskmine ameerika perekond kulutas 15a tagasi toidule 26% oma sissetulekust, siis nüüd kulutab ta selleks 19%.

Tegelikult on olukord veel enam paranenud kui need andmed näitavad, sest nüüd ostetakse palju hinnalisemaid toiduaineid. Kui üks perekond ostaks nüüd sama liiki toiduaineid kui 15a tagasi, siis kuluks tal toidule veelgi vähem, nimelt 14% oma sissetulekust.

Kuidas on selles suhtes lood mujal maailmas. Ühendriikide põllutöö-ministeeriumi andmeil kulutab enamjagu maailma rahvaid poole oma sissetulekust toidule, Suurbritannias kulutatakse toidule u 30% ja N Liidus u 60% sissetulekust. Et inimesed N Liidus peavad nii suure osa oma palgast ohverdama toidule, selle eest nad võlgnevad muidugi tänu valitsuse otsusele tõsta toiduainete hindu. Seega on seal keskmise kodaniku reaaltulu vähendatud, nagu hiljuti märkis üks kodanik oma lugejakirjas Izvestijale.

Vanasti orjas enamjagu maailma rahvaid peamiselt oma kõhtu, tähendab rügati tööd teha selleks, et kindlustada endale kõhutäit. Kuid uusaja tehnoloogia on toonud kõigesse sellesse muudatuse, vähemalt eesrindlikes maades. Ühendriikides tarvitseb perekonnapeal ainult 38 tundi tööd teha selleks, et kindlustada kogu oma perekonnale toiduvaru terveks kuuks. Aastal 1949 kulus tal selleks 60 töötundi. Teiste sõnadega: toidu peale kulutatav summa on Ühendriikides 15a jooksul langenud 37%. Põhjus on lihtne: 15a jooksul on töölise keskmine palk tõusnud u 77%, kuna toiduainete hinnad on tõusnud samal ajal ainult 13%.

Unustada ei tohi ka, millise kvaliteediga toiduaineid ameeriklane tänapäeval oma raha eest saab. Kvaliteet on tõusnud, sest toiduaineid pakitakse, toodetakse ja säilitatakse paremini kui enne. Palju mitmekesisemaks on muutunud ka perekonna toidusedel. Nüüd tarvitab üks isik poole rohkem loomaliha ja 2x niipalju linnuliha, kui 15a eest. Samal ajal näitab leiva ja kartulite tarvitamine pidevat langust. Seevastu tarvitavad ameeriklased nüüd köögi- ja puuvilja rohkem kui varem.

Vähe on neid inimesi, keda üksluine toit rahuldab. Ameerika perenaised on selles mõttes õnnelikud, et nendel on lõpmatu suur valikuvõimalus. Kui nad astuvad mõnda toiduainete-kauplusse, mida siin nimetatakse supermarketiks – kaudses tõlkes vahest suurturuks, siis võivad nad seal oma valiku teha 6000 eri liiki toiduainete hulgas, mis on vitriinides ja riiulitel värskel, konserveeritud, külmutatud [---] pool- või täiesti valmil kujul, nii et tee vaid soojaks ja söö. Niisugune toiduainete rikkalik mitmekesidus ja küllus on saanud teoks tänu tarbija rahakoti jõukusele, tänu teaduse ja tehnoloogia rakendamisele USA farmides ja tänu tõhusale tootmis- ja turustamissüsteemile, mis on täielikult moderniseeritud. Kui ameeriklane ostab tänapäeval toiduaineid, siis ostab ta seega veel midagi muud — ta ostab vaba aega ja mugavust, sest viies serveerimisvalmis kanaprae vms toidu koju, ei ole tal vaja köögis palju aega viita. Kuumakstegemiseks kulub ainult mõni minut. Sellise mugavuse eest tuleb tal pisut rohkem maksta, kuid ta teeb seda meelsasti.

Sellist mitmekesist ja tervislikku toiduhulka võimaldab see, et Ühendriigid on vabastanud endid sellest, mida majandusteadlased nimetavad teravilja-majanduseks, tähendab [selmet] toituda peamiselt teraviljast, nagu enamjagu rahvaid kogu ajaloo kestel on teinud, söödavad ameeriklased seda ikka enam ja enam sigadele, lehmadele, kodulindudele ja saavad selle vastu liha ja piimasaadusi. Umbes 2/3 proteiinidest saadakse siin loomasaadustest ja ainult 1/3 — teravilja-saadustest. Sellised loomsed proteiinid on palju kallimad, kuid nad on ka palju tervislikumad.

Paljud maailma maad püüdlevad sama eesmärgi poole, kuid edu on olnud väike, sest muudatuse läbiviimine nõuab suure kapitali mahutamist põllumajandusse ja asjatundlikke jõude keerukamate operatsioonide teostamiseks. Isegi N Liidus, kus kapitali peaks jätkuma, pannakse endiselt rõhku peamiselt teravilja ja kartulite kasvatamisele. Inimestel on seal mida süüa, kuid nende toiduained võiksid olla palju tervislikumad ja mitmekesisemad, kui Nõukogude režiim suvatseks suuremaid jõupingutusi teha inimeste eest hoolitsemiseks.

— Ameerika Hääl, 1964 — kuula helilõiku "Ameerika Hääl. Elatustase" ERR-i digiarhiivis!

Ida—Lääne ühisväärtused reklaamis ja propagandas
"Maitsva ja tervisliku toidu raamat" (Venemaa 1939-99) ja külmik Gemini-19 (USA 1966)