Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Suurterrori tagamaad (I)

Venemaa ajaloolased Mihhail Sokolov (*1962) ja Aleksei Tepljakov (*1967) arutlevad hulgihukkamiste ning muu riikliku terrori üle NSV Liidus. Vabadusraadio vene saate stenogrammi eestinduse algus:

*Aleksei Tepljakov*

Mihhail Sokolov (MS): Jätkame N Liidu suurterrori LXXV aastapäevale pühendatud saatesarja. Täna on meie Moskva stuudios külaline Novosibirskist — Aleksei Tepljakov (AT), ajaloodoktor, monograafia Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг (Terrorimasin: Siberi OGPU—NKVD 1929-1941) autor. Märgiksin, et selle raamatu haare ja periodiseering ületavad pealkirja, näidates tegelikult sovetliku Gestaapo mehhanismi tervikuna. Aleksei, kuigi meie jutt algab vormiliselt suure murrangu aastast 1929, tunnete te muidugi väga hästi ka eelnenud ajajärku. Kas võib öelda, et nende kümnenditega lõid Lenin [Vladimir Uljanov], [Feliks] Dzeržinski, Stalin [Jossif Džugašvili] ja bolševike partei oma diktatuuri vastaste füüsilise hävitamise ideaalmehhanismi?

AT: Täiesti hämmastav, aga selle halastamatu ja väga tõhusa karistusaparaadi rajamiseks kulus enamlastel pigem kuid kui aastaid. Ehkki neil polnud eelnevat kogemust, suutsid nad luua ülitõhusa ja kestliku salapolitsei-ametkonna.

MS: Mis neid õieti aitas? Kust saadi personali, spetsialiste? Või kujunes Lenini teooria praktikas väga tõhusaks?

AT: Lenini teooria kattus perfektselt Venemaa eripäradega. Väga arhailine sõjast raputet elanikkond andis palju selliseid inimesi, kes olid valmis tapma. Nad teadsid suurt saladust — mis normaalsele inimesele on arusaamatu — et tappa on lihtne. Ja kui juhtkond ČK keskuses ja kohapeal koosnes peamiselt professionaalseist revolutsionääridest, siis ülejäänud aparaat täideti riburadapidi. Jah, muidugi oli peamiseks probleemiks leida inimesi, kes kõigeks valmis ja seejuures ka veidi kirjaoskajad ja mingil määral distsiplineeritud oleksid. Just distsipliiniga oli suur probleem — ČK oli asutusesiselt tohutult kriminaliseeritud. Karistused ei suutnud organeid seestpoolt puhastada, need olid algusest peale moodustatud ringkäenduse põhimõttel, mis tugines karistamatuse tundele. Karistada sai see, kes ei osanud oma kuritegu varjata, kel leidus poliitilisi patukesi. Üldiselt oli čekistlik süsteem sõjaväeline ja süüdlase määras seal juhtkond.

MS: Aga kust enamlased leidsid ČK—OGPU timukate kaadri? Mõned vaatlejad kõnelevad suurest arvust — nagu siis väljenduti — muulastest (инородцы), teised meenutavad kriminaalse elemendi suurt osa ČK—OGPU-s. Mulle näib, et kõigepealt olid selle süsteemi põhibaasiks marginaalid, madala haridusega tööliskond, talupojad, kelles õhutati kunstlikult klassiviha.

AT: Jah, olen täiesti nõus. Pärast I maailmasõda, revolutsiooni ja kodusõja ajal tekkis tohutu sõja läbi teinud kaader. Just sealt värvati reatöötajaid, kes andsid lootust ning jõudsid teenistusredelil kõrgemale. Algusest peale tekkis ČK-s veriste ristsete tava. Uustulnukal tuli mitte küll alati, aga enamasti osaleda mahalaskmistel.

MS: Nii et see oli sagedane võte?

AT: Jah, hulgivõte, vähemalt on see 1930. aastate lõpuni selgelt nähtav. Seejärel ilmnes spetsialiseerumine, nn komandandid, kelle käe alt süüdimõistetud enamasti läbi käisid.

MS: Aga nad olid olemas ka varasel etapil? Mulle meenus otsekohe Ivan Papanin, keda kõik peavad kuulsaks polaaruurijaks, aga 1920. aastal oli ta koosseisuline timukas — Krimmi ČK komandant.

AT: See ta lühikest aega oli ning hiljem tõesti sai kuulsaks polaaruurijaks. Ta elulool, jah, on selline erisus.

MS: Kas see oli karjääriküsimus? Teie raamatust näen, et hukkamistel osalesid peale täiskohaga čekistide ka autojuhid ja kullerid. Nende jaoks oli see suurepärane võimalus teha karjääri juba GPU-s?

AT: Asi on selles, et komandandid spetsialiseerusid mahalaskmistele algusest peale, aga terroripuhangute aegu jäi sellest väheks — niipea, kui oli liiga palju mahalaskmisi, oli vaja kaasata kogu operatiivpersonal. Ja kui seegi sõna otseses mõttes uppus verre, kaasati ka kullereid, isegi autojuhte — lühidalt kõiki, kes ČK-s teenisid ja olid käepärast. Čekistid tunnistasid ise, et ČK-s löid piinamistega juurdlustel kaasa kõik peale puhvetipidaja, üle kuulata võis isegi koristaja.

MS: Aga kas keelduda sai?

AT: See oli riskantne. Sellegipoolest polnud čekistid säärases töös innukad, purjutasid või keeldusid ettekäändega, et peavad parajasti agendiga kohtuma või ülekuulamisel mõne kangekaelse arreteeritu vahele võtma. Seepeale ülemus kirus, et jälle pole kedagi võtta, ja asus ise asja kallale. Peagu kõik ülemused proovisid ses asjas aeg-ajalt oma isiklikku relva. Nii seda kaadrit siis kogunes. Aastal 1938 kaasati Tobolskis isegi parteiaktiviste.

MS: Tõesti, parteiaktiviste? See tähendab mobiliseeriti kommunistid ja saadeti teisi hukkama?

AT: Jah, lihtsalt rajoonikomitee või mis tahes institutsioonide töötajad, kes sobisid lojaalsuse poolest, omasid sõjaväe- või miilitsakogemust, sellist rahvast oli palju, ka endised partisanid, nemadki osalesid.

MS: Kas võib öelda, et 1920. aastate NEP-i ajal tehti teatud katseid massiterrori pidurdamiseks, kaotati kohtuvälise arveteõiendamise õigus, või on see illusioon?

AT: Vähesel määral ja lühiajaks repressioonid küll taandusid, ent Lenin ise kirjutas aastal 1922, et nad tulevikus naasevad terrori juurde.

"Suurim viga on arvata, et NEP tegi lõpu terrorile. Me pöördume terrori ja majandusterrori juurde tagasi."— Vladimir (Lenin) Uljanovi 3. III 1922 kiri Lev (Kamenev) Rosenfeldile NEP-i e uue majanduspoliitika asjus, vt V I Lenin, Polnoe sobranie sočinenij, XLIV. M, 1970, lk 427-430; vrd Jüri Lina, Skorpioni märgi all. Stk, 2003, lk 134.

Ja tõesti mõne kuu pärast sai ČK oma kohtuvälised volitused tagasi ja laiendas neid. Näiteks 1920. aastate keskel õiendati hulgiviisi arveid banditismiga võitluse raames. Aga siis ei lastud maha põhiosas mitte paadunud bandiite — keda oli raske tabada — vaid igasugu kaasaaitajaid ja reasulisid. Ja puhastusest raporteeriti muljetavaldavaid numbreid. Meeleheitel kesktäitevkomitee jagas kohalikele võimudele banditismist haaratud piirkonnis Turkestanist Kaug-Idani paarikuulisi volitusi luua seal juhtivaist čekistidest kohtuväliseid "troikasid" või "dvoikasid" [2-liikmeline ebaseaduslik otsustav kogu], kes pikemata mõistsid süüdi ja lasid maha umbes poole bandiitidest, kelle kätte said. Kokkupõrkeil toimus loomulikult kohtuväliseid arveteõiendusi. See oli tavaline nii kahekümnendail, kolmekümnendail kui ka neljakümnendail aastail, mil püüti desertööre.

MS: Ma paluksin teil kuulajaile selgitada, mis on need massioperatsioonid (массовая операция), millele tegelikult rajaneski 1930. aastate suurterror, aga nagu ma aru saan, algasid need märksa varem kui 1937.

AT: See tuleb čekistide väga varasest žargoonist. Nimelt tähistati massioperatsiooni mõistega juba 1918. aasta suurearvuliste vahistamiste kampaaniat. Likvideerimisi [massimõrvu], mis sageli vahistamistele järgnesid, nimetati samuti massioperatsiooniks. Maakondlikel ČK-organeil oli 1920. aastate algul tavaks fabritseerida tohutuid vandenõusid, kus vahistati sadu inimesi. Linnas, kus elas 10 tuhat inimest, vabastati enamik neid inimesi mõne aja pärast, kuid vahel võidi märkimisväärne osa neist ka süüdi mõista. Nii et selline treening oli sovetiaja poliitilise politsei ametnikel esimestest kuudest ja aastatest olemas ning need massioperatsioonid jäid karistussüsteemi palet kujundama 1950. aastateni.

MS: Kas see tähendab, et massioperatsioone korraldas alati keskus, nt operatsioon välisvaluuta ja kulla äravõtuks?

AT: Kui te mõtlete 4 aastat väldanud valuuta-operatsiooni 1930. aastate algul, siis see kindlasti oli ulatuslik keskusepoolne meede. Üldiselt oli čekistidel oma küüniline kõnepruuk ja üks tuntumaid väljendeid, mis seal 1930. aastate alguses käibis, oli "sotsiaalne tellimus" [vk lüh соцзаказ]. See tähendas tellimust ülalt: kui poliitilise hetkeolustiku vajaduste kohaselt fabritseeriti suur kriminaalasi, siis organiseerisid kohalikud čekistid tavaliselt ise terve vandenõu-rühmituse. Nii lasti aastal 1933 maha [OGPU territoriaalorgani] piirkonna kohta, nähtavasti sõltuvalt Lubjanka [Moskva] tahtest, keskmiselt kaks tuhat inimest. See oli repressioonide kõrgaeg, mida võib võrrelda 1930. aastaga, kui murti talurahva selgroog ja hulgihukati nn kulakuid.

MS: Seega suurusjärgus sada tuhat või enamgi N Liidu kohta?

AT: Kokkuvõttes arreteeriti üle poole miljoni inimese, oma 20 tuhat hukati, sama palju kui 1930. aastal.

MS: Kas saab öelda, et nn kollektiviseerimise käigus represseeritute hulk on võrreldev 1937.-1938. aasta ohvrite hulgaga? Kui võrrelda aastaid 1931, 1933 ja 1937-1938, kas siis inimeste arv, kes saadeti välja, asumisele ja maha lasti, on umbes sama või väiksem kui oli represseerituid 1937-1938?

AT: Kollektiviseerimine, kui võtame kõige drastilisemad meetmed, nagu koonduslaager ja mahalaskmine, hõlmas siiski väiksemat hulka kui aastad 1930-1931. Veel julmem oli aasta 1937. Umbes veerand väljasaadetud talupoegi kaotas 1930. aastate algul oma elu vangistuspaigus — ligi pool miljonit inimest! Ja suurterrori ajal lasti maha üle 700 tuhande. Tegelikult on kollektiviseerimise käigus mahalastute kohta olemas vaid arvestuslikud andmed, sest oli palju ka kohtuväliseid arveteõiendusi — üle 30 tuhande inimese. Ja kui võtame mahalastute osakaalu, siis see oli väga suur mõnedes piirkondades, kus olid kõige julmemad ülemused, nt Siberis lasti maha üle 50% kõigist, kes "troika" läbis. Sestsaati kui "troikad" loodi, käis neist läbi 20-30 tuhat inimest aastas.

MS: See siis oli n-ö kulakluse-vastane võitlus?

AT: Jah, aga see oli palju laiem, seal riisuti välja kõik n-ö endised. Näiteks Siberis oli üks esimesi protsentuaalse hävitamise juhtusid, kui OGPU volinik [Leonid] Zakovski andis käsu maha lasta 10% kõigist vaimulikest. Kogu Siberis oli neid kaks tuhat. Ja ülesanne täideti.

MS: Nii et ülesanne jagati igale piirkonnale?

AT: Piirkonnale tervikuna. Ma ei saa öelda, kuidas see täpselt käis rajoonides, kuid niisugust teavet on.

MS: Kuidas nad otsustasid, keda maha lasta ja keda mitte? Või oli see täiesti juhuslik, nagu loterii?

AT: Juhus mängis rolli, kuid üldiselt püüti valida inimene, kelle kohta oli võimalikult palju kompromiteerivat materjali: päritolu, tegevus enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, pärast revolutsiooni, kui palju oli andmeid tema antisovetlikest väljaütlemistest, palju tal oli tuttavaid — ja üldse, kui lai oli tema suhtluskond, kas tema sidemete põhjal sai kokku klopsida mingisuguse vandenõuliku organisatsiooni. Sest čekisti töö taset näitas oskus grupiviisilisi süüasju fabritseerida.

MS: Nagu ma aru saan, oli ČK ja hiljem OGPU üheks eritunnuseks tohutu agendivõrgustik. Kuidas te selle rolli hindate? Oli sellest ikka kasu teabehankes tegelikult toimuva kohta? Või oli seda vaja millekski, mida čekistid nimetasid "sotsiaalne tellimus": tunnistuste kogumiseks, et vormistada ükskõik mis kategooria "rahvavaenlasi", nende hävitamiseks, välja- või laagrisse saatmiseks jne?

AT: Kogu čekistlik töö põhines agentide kasutamisel. Muidugi kombineeriti. Ühelt poolt olid čekistid kõige paremini informeeritud seltskond, kes oma informatsiooni, ehkki omamoodi, tendentslikuna, edastas võimutippu. Mis puudutab otsest čekistitööd, siis peagu kõik, aga eriti grupiviisilised süüasjad olid fabritseeritud agentide abiga. Ja töö üheks eripäraks oli see, mida čekistid ise nimetasid perioodiliseks vabanemiseks ammendunud agentuurist: see agent, kes oli avalikuks saanud või oli väga tõhus abiline olnud [liba]organisatsiooni loomisel, st oli selle juht — tavaliselt oli suures organisatsioonis terve hulk, vahel kümneid agente… Nad olid kõik aktivistid, rõõnasid, keda vaja, ning tihtilugu lasti nad lõpuks "juhtidena" maha — niimoodi peideti otsad ohutult vette. Kuigi kriminaalasi on niivõrd rohmakalt kokku klopsitud, et isegi juuriidiliselt harimata lugejal pole raske läbi näha, kes millist osa mängis ja kuidas asi on fabritseeritud.

MS: Ilma massiivse agentuurita polnuks ka süüasjade fabritseermine võimalik…

AT: Täiesti õige.

MS: Te kirjutate palju võltsitud kriminaalasjadest 1930. aastatel, talupoegade "mässudest", "vandenõudest" jms. Kas see tähendab, et tegelik vastupanu kollektiviseerimisele, vastuhakk oli nii nõrk, et čekistidel oli aega välmida võltse süüasju ja lasta maha sadu võlts-vandenõulasi?

AT: Talurahva vastupanu eripäraks 1930. aastate künnisel oli selle massilisus. Rohkem kui kolm miljonit inimest osales 1930. aasta väljaastumistel. Need oli reeglina relvastamata, čekistide poolt volynkadeks [волнение – vk 'rahutuse' pisendav slängivariant] nimetatud protestid, keeldumised vilja loovutada, katsed küüditatavaid kaitsta, pidevalt puhkevad stiihilised mässud — praktiliselt olid need kõik stiihilised ja väga lihtsalt mahasurutavad. Čekistid aga esitasid asja suure ohuna riigile, fabritseerisid agentuuri abiga süüsju nende vastu, kellele võis süüks panna päritolu, paremale järjele jõudnud kihti kuulumist ja võimuvastasust. Tegelikult lasti maha kolhoosi kirumise eest. Suur osa inimesi lasti 1930. aastate algul antisovetliku agitatsiooni ja propaganda paragrahvi alusel maha, kuigi seadus ses punktis lubas hukkamist üksnes sõjaoludes.

MS: Kas tõelised ülestõusud, mis võisid ohustada bolševike võimu, nt Siberis aset leidsid või mitte? Kas midagi Tambovi või Lääne-Siberi ülestõusuga võrreldavat toimus?

AT: Mitte seda moodigi. Osales maksimaalselt tuhat või poolteist tuhat inimest, st Siberis haarasid rahutused üht, maksimaalselt kaht rajooni.

MS: Mis sai selle kümnendi kestel talurahvast?

AT: Čekistid eemaldasid aktiivsema osa rahvast. Ja ka administratiivreformi 1930. aastal ei kutsutud ellu ilma asjata: kui haldamine viidi rajoonitasandile, siis loodi igas rajoonis čekistlik, kohtu- ja prokuratuuriaparaat ning see kindlustas kogu süsteemi põhjalikult. Tänu agentuurile polnud võimalik enam tervet kubemangu hõlmavat mässu ette valmistada, nii et juhtus vaid rajoonilise ulatusega vastuhakke.

MS: Siber oli massilise väljasaatmise, koonduslaagrite jms piirkond. Millised olid 1930. aastate olud poliitlaagrites ja -türmides? Nagu ma aru saan, halvenes olukord vanglasüsteemi üleandmisega Justiitsrahvakomissariaadilt NKVD—OGPU-le — kas on nii?

AT: Teate, vanglaid vaadeldi algselt agentuur-operatiivse töö vahendina, kus sihilikult loodi talumatud kinnipidamis-tingimused, et kinnipeetavail oleks stiimul rutem süü üles tunnistada. Seepärast justiitsministeeriumi alt Gulaagi-süsteemile allutamisega olukord kardinaalselt ei muutunud, põgenemisi jäi küll vähemaks, kindlasti karmistus režiim. Vanglasuremuse kohta on seni vähe teada. On mõni jahmatav fakt, nt suhteliselt väikses Ulan-Ude türmis Burjaatias suri 1938. aasta jooksul umbes 400 inimest. Sealne suremus — tavaliselt nälga ja sellega seotud haigustesse — oli kogu aeg suur.

MS: Kas keegi sai selle eest karistada?

AT: Pidevalt karistati, kuid laagrite ja vanglate süsteem oli ühtlasi trahviteenistus-süsteem. Üldiselt oli mingi kriminaalkuriteoga kohtu alla sattunud karistusaluste čekistide osakaal suur, aastas mõisteti süüdi umbes 5% OGPU—NKVD töötajaid mitmesuguste, nii ametialaste kui omakasupüüdlike, igasuguste kuritegude eest. Karistusalustest kujunes Gulaagi teenistuskaader ja karistatud čekist on üks leninlik-stalinliku ajastu argikujusid.

MS: Čekistide kohta käibib standardkujutlus, et nad rakendasid piinamist massiliselt üksnes 1937.-1938. aastal. Nagu mina saan aru, on teil piisavalt tõendeid, et see piinasüsteem algas varem ja toimis Stalini ajastu lõpuni?

AT: Mõistagi on piinamise kohta fakte ka aastast 1918. Mõistagi teadis sellest ka Dzeržinski. Nagu ütles Feliks Edmundovič 1918. aasta algul oma esimestele kaastöölistele, on neile revolutsiooni kaitstes kõik võtted lubatud — eesmärk pühendab abinõu. Piinamine oli äärmiselt laialdane, mida čekistid suutsid mingil moel, ehkki mitte täisti tõhusalt, aga aastani 1937 siiski varjata. Nagu üks čekistliku süsteemi väljapastvaid naistegelasi** selgitas, piinati iseäranis neid, kes kõigi näitajate poolest olid niigi surmalapsed. Sestap ei tulnudki miski välja, sest enne, kui inimene enda piinamist kellelegi kurta jõudis, lasti ta maha. Aastal 1938 sai too õrnemast soost čekist just nimelt selle eest karistada, et oli vastustanud piinamise üldlevinud praktikat, mis… «Paljastab meie meetodid. Piinata tuleks aga üksnes neid, keda ootab mahalaskmine.»

MS: Kummaline kaksiktegelikkus. Ühest küljest piinamiskongid, öised ülekuulamised, külmakambrid. Jumal teab mis! Teisalt karistati čekiste aeg-ajalt selle kõige eest.

AT: Jah, vaadake, selles süsteemis praagiti pidevalt välja neid, kelle juurdlustöö ei olnud tulemuslik. Kui inimene edukalt tootis kõmulisi süüasju, siis võis ta karistamatult sooritada ka ulatuslikke rikkumisi, jäädes kogu aeg kaitstuks. Aga ebaefektiivne töötaja võis karistuse saada mh ka siis, kui ta kellegi läbi peksis, nähtavate peksujälgede või kõrge ülemuseni jõudva peksukaebuse eest. Ülemused nõudsid, et oleks olemas ülestunnustused, allkirjad ega tuleks avalikuks piinamisi. Ja čekistlik juhtkond raporteeris loomulikult, et nad puhastavad endi ridu, teevad oma tööd tõhusalt ja reeglite kohaselt.

Grupp NKVD julgeolekutöötajaid "teenitud" puhkusel
Livaadia Väike palee, Jalta 1937.

MÄRKUSED:
*  Vabadusraadio saates Vremja politiki (Poliitika aeg) 30. VII 2012 usutletud Aleksej G Tepljakov on üllitanud mitu Siberi ČK/GPU/NKVD ajalugu käsitlevat teost ja osalenud Novosibrski piirkonna repressiooniohvrite mälestuskogumiku koostamisel (vt Книга памяти жертв политических репрессий в Новосибирской области, I. …II. …III. Novosibirsk, 2005/ 2008/ 2010). Vastupidi Stalini kui "efektiivse mänedžeri" mallile VF-i ametlikes õpikutes on Tepljakov veendunud, et…

Stalin oli ebatõhus juht, kelle juhtimissüsteem neelas kütusena üüratuid inimliha-koguseid.

Autori teoseid:
Алексей Тепляков, Непроницаемые недра: ВЧК-ОГПУ в Сибири 1918-1929гг. М, 2007, 288lk.
Алексей Тепляков, Сибирь: Процедура Исполнения смертных приговоров в 1920–1930-х годах. М, 2007, 108lk; (vt veebialamanahhis Golosa Sibiri vk-s I, II, III, IV osa)
Алексей Тепляков, Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг. М, 2008, 627lk.
Алексей Тепляков, Опричники Сталина. М, 2009, 430lk.
Алексей Тепляков, Органы НКВД Западной Сибирив «кулацкой операции» 1937-1938гг. — Rmt-s: Сталинизм в советской провинции: 1937-1938гг. М, 2009, lk 536-570.
** Siin on jutt vist naisčekistist nimega Lidia Vostinskaja (1899-1938). Ta astus komparteisse 1920 ning 1921-1937 oli VČK—GPU—NKVD operatiivtöötaja Krasnojarski krais, kuni ta 26. VIII 1937 arreteeriti, mõisteti 8 kuud hiljem VNFSV KrK §58-2 järgi võltsvandenõu süüdistuse alusel surma ja hukati 19. VI 1938; novembrist 1959 reabiliteeritud.

Külma sõja portree

Rodney Castleden (*1945) ajaloo aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast teinuks, jah, paremini tõsiasju säästes ja ilma neid ideoloogia-mikseris menetlemata. Castledeni konfliktoloogia-kokteil on retooriline pudrett. Niigi üle hinnatud teose eestikeelne väljaanne on aga kindlasti kallivõitu.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.