Eesti Moskva menüüs

Ühendriikide Luure Keskameti (CIA) direktori Moskva-visiit oli tavatu, mitte “pooleldi rutiinne", nagu väitis DJT, ja puudutas otseselt Eestit

Selliste ametiisike Moskva-lende on olnud vähe, ning viimatine toimus iseäranis pingelises olukorras — Venemaa kestlik sõda Ukraina vastu ei näita vaibumise märke — värdsõjalik pinevus NATO Euroopa-liitlaste ja VF-i vahel — ja kõige krooniks USA–VF-i puhver-vastasseis, mida tulebki lahendada perifeersel tasandil just sarnaste kontaktide käigus, nagu seda oli CIA-juhi üleeilne lend Riia kaudu Moskvasse ja tagasi.

John Lee Ratcliffe’i 2026. a visiit oli tõesti üsna lühike, kõige salastatuse kiuste aga liigagi nähtav ja ka logistiliselt demonstratiivne, eriti kõrvutades seda William Burnsi 2021. a pikema visiidiga, millel oli senise teadmuse pinnal ilmselt suurem poliitiline kaal.

See üleeilne oli niisiis tavatu — lekkinud taustateabe järgi Eestile ülimalt oluline julgeolekupoliitiline sündmus, mille eesmärk oli tõenäoselt hoiatada sõjaliste sammude eest NATO riikide vastu, ja vahest survestamaks VF-i ka Iraani toetusest loobumise suunas.

Donald J Trumpi (DJT) tagantjärele-kirjeldus oma välisluure juhi üleeilse Moskva-lennu kohta — «vägagi pool-rutiinse laadiga» (very sort of semi-routine) — on visiiti puutuvate tõikade valguses siiski kõike muud kui õiglane hinnang. Rutiinist teeb selle visiidi priiks nii ajalooline kui ka päevakajaline kontekst. Esiteks on CIA-direktorite Moskva-visiidid olnud Luure Keskameti asutamisest AD 1947 saati äärmiselt haruldased — avalikult on teada kaheksa kümnendi peale kõigest seitse juhtu. Teiseks on haripunktis praegu ka üleilmsed pinged ⒜ Venemaa Ukraina vastases sõjas (DJT emissaride) rahusobitusürituste luhtumise ning ⒝ kurnamissõjaks muutunud RU⚔️UKR-konflikti rindejoone praktilise seiskumise tõttu veel sügisel 2023.

》ISEKIRI : RU⚔UKR-KRONOLOOGIA《

Eelmiseks Moskva-kontaktiks oli CIA-d JRB all juhtinud William Burnsi kaks ööpäeva kestnud külaskäik sügisel 2021. Ratcliffe aga oma 2026. a 25. augusti visiidiga on esimene CIA direktor DJT käesoleval ametiajal. Peamised eritunnused, mis osutavad selle viimatise külaskäigu tavatusele on eeskätt see, et…

• reis Riiast Moskvasse ja tagasi sooritati ilmatusuurel transpordilennukil — USA lennuväe C-17-l, mis pidi välistama külaskäigu tähelepandamatuse ja rõhutama selle (militaarset) kaalukust;

• see oli lühike ühepäeva-visiit (umbes 8½ h-se peatumisega Vnukovo lennuväljal), ehkki USA taotles Ukrainalt selle visiidi tarvis "droonirahu" kaheks ööpäevaks; miska kontakti(de) täismaht jäi tõenäoselt saavutamata;

• visiit leidis aset mitme vastastikkuse hõivega USA–VF-i militaarkonflikti (Ukraina, Iraan) ja NATO Euroopa-maade vastase värdsõja kõrgepinge õhustikus ja oludes.

Ajakirjanduse (WSJ ja Politico) värskemad teated viitavad visiidi sisuks olnud hoiatusele VF-i militaarselt (kas või paramilitaarselt) eskaleerivate tegude eest NATO-maade (nt Balti riikide) vastu ning survet Iraani-toetuse vähendamiseks Moskva poolt, mis lammutavad visiidi iseloomustuse kas või pool-rutiinsena. Arvestades aga CIA direktorite Moskva-visiitide ajaloolist haruldust, sõjaaja-konteksti, logistikat jm seda Moskvasse-lendu ümbritsevat olustikku, osutub see DJT kirjeldus sündmuse külaskäigu tavapärasusest kummastavaks.


SENINE SEITSE. Vähemalt 7 avalikult teada (v.a salareisid) CIA-juhi külastust Moskvasse ametisolevate direktorite (või Directors of Central Intelligence) poolt on kõik leidnud aset pärast (klassikalist) Külma sõda.

1. Robert Gates (oktoober 1992): esimene ametireis CIA-direktori poolt; kohtus VF-i riigipea Boris Jeltsini ja luureametnikega, et arutada koostööd küsimustes, nagu kuritegevus, terrorism ja tuumarelvastuse levik.
2. R James Woolsey (oktoober 1993): järelkülastus Robert Gatesi reisi tulemuste järelmina.
3. George Tenet (august 2000): Kurski allveelaeva intsidendi järel, keskendudes kontaktidele VF-i salateenistustega.
4. John Brennan (märts 2016): salareis arutatamaks peamiselt Süüria (relvarahu ja diktaator Assadi) küsimusi salateenistusiga.
5. Mike Pompeo (mai 2017): salakohtumised VF-i salaluure-kolleegidega.
6. William Burns (november 2021): kõrge taseme visiit RU-vägede koondamise ajal Ukraina lähedal, kohtus kõrgete VF-i tippametnike (mh Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga) ja vestles WP endaga
7. John Ratcliffe (august 2026): hiljutine etteteatamata reis kohtuma VF-i salaluure-ametnikega.

Need on avalikku käibesse jõudnud juhud, varasemaid Külma sõja aega jäävaid CIA tippametnike visiite kas pole olnud üldse või ei ole neid avalikkuse ette veel toodud (igatahes Gatesi peetakse seni esimeseks CIA-juhiks, kes on ametis olles Moskvat väisanud) Muid salajasi või teavituseta reise ei saa kaugeltki välistada, kuna luureametnike ametlik reiski sageli jääb avalikustamata.


GEOPOLIITILINE AEGRUUM. Tinglikult ülalolevat nimistut täielikuks pidades nentigem Külma sõja järgsete Moskva-külastuste tiheduse varieerumist. Nende ajadünaamika on järgmine:

• esimene laine: 1992–1993 (2 visiiti järjest)
• järgmine paus 7 aastat, kuni 2000;
• järgmine paus 16 aastat, kuni 2016;
• järgmine paus 1 aasta kuni 2017;
• järgmine paus 4 aastat, kuni 2021; ja
• viimatine paus 5 aastat, kuni 2026.

Väärib tähelepanu, et salaluurejuhtide kontaktid on teostunud reeglina Moskvas. See osutab rahvusvahelise lävimise ja võimumängude ruumilisele dünaamikale.

Moskva-külastuste vaheliste pauside pikkus oleks siinse nimistu pühjal läbilõikes viisaastak, mis kattuks täpselt viimatise visiidi eelse pausi pikkusega, kinnitades isegi DJT täis-rutiinse visiidi hinnangut ta praeguse välisluurejuhi Moskvas-käigu kohta, rääkimata pool-rutiinsest. Seega oleks presidendi väidet ainsana kinnitav argument statistiline. Siiski silmas pidades välisluure (-spionaaži) illegaalsust nii õiguse kui ka riikidevahelise vastandumise vaatepunktist, on iga säärase tippkohtumise sisuks pragmaatiline "bandiitlik" territoriaalse ja\või alluvusliku mõju jagamine. Sellise suhtluse avakümnendit Jeltsini-ajastul, so vahetult Külma sõja järel võiks pidada sellegipoolest sõbralikuks, ja kui mitte päris "õhtuina Moskva lähistel", siis selle sõna tinglikumas mõttes küll. Seevastu WP võimuletuleku ja Kurski hukkumise järel siginenud rekordiline paus — üle kolme viisastaku! — kõige tõenäosemalt tühistas eelneva ajastu sõbraliku rutiini. Seda õnnestus taastada alles RU⚔️UKR-sõja ajal. Mistap vähemalt viimane kolm kokkusaamist käsituks kui küsitava sõbralikkusega, pigem "pops peremehega" ja "nugade peal" — see oleks vaid vastanduva jõu (o)positsioonilt aetav "maadejagamine" Moskvas.


MIKS SÕJALENNUK? Tavaliselt on salamissiooniks sobinud ka eralennuk, seekord valiti aga militaarne C-17A Globemaster III koos moodsa ROCC-mooduliga pardal. Suur kandevõime, mitmekihiline raketikaitse ja turvalised sidesüsteemid (mobiilne SCIF salasuhtluseks kus tahes õhuruumis) jms varustus võimaldab sõjalise kõrgriskiga missiooni. Pardal asuv ROCC teisendab lennuki õhu‐saatkonnaks, kuhu mahub 7 VIP-i ja mis salajase operatiivstaabina neile missiooni ajaks tagab krüptoside-ühenduse kuhu vaja. Et vaid mõne kuu eest evitet süsteem sai äsja VF-i kohal rakendust, näitab USA pühendumust oma saladiplomaatia tõhustamisele.

Ühendriikide lennuväe C-17A Vnukovo-3 lennuvälja kohal pärast 3 päeva varem New-Jersey osariigi McGuire-Dix-Lakehursti baasist startinud mitme etapiga lähetust, mis 25. augustil päädis lennuga Riia—Moskva—Riia liinil.

Washingtoni ja Moskva otsekanalid on Külma sõja kõrghetkest AD 1962 käigus püsinud siiski, kui muud on miskipärast umbes, ning CIA ülemus on taolisel puhul parim saadik, kuna tema reisist ei pea teatama ette — seekord aga sellest C-17A transponderi sisselülitamise kaudu ikkagi teatati. Ja veel. Vaid viis kuud enne JLR-i Moskva-reisi, märtsis 2026 evitas USA lennuvägi uue süsteemi Roll-On-konverentsikapsel — ingl lüh ROCC, miska veolennukist saab turvaline õhustaap, millesse oma Riiast Moskvasse-lennuks Ratcliffe istuski kogunisti ehk katsejänesena.

Lennuki VIP-mahtuvus ja autokolonni pikkus ( YT-video youtube.com/shorts/YJIhlgPqiQo ) Moskvas pakkusid vihjet, et USA delegatsioonis oli seekord vähemalt 11 isikut. Et sel sajandil CIA-juhtide Moskva-visiidid, võrreldes 1990-ndi algusega, hõredamad on, kuulub see niisiis ometi tublide keskmiste sekka – CIA-juhtide RU-visiitide reas ıv кoнт. Kohtumisi oli korralduslikest toiminguist ülejääva kuue tunni sees kaks ja need leidsid aset enne ja pärast nappi kehakinnitust.

KAKS VIIMAST. Burnsi ja Ratcliffe'i Moskvas-käikude võrdluses tuleb eelkõige märkida JRB administratsiooni välisluure juhi Burnsi 2021. a visiidi geopoliitilisi järelmeid. See oligi pikem, 2-päevane kohtumine, mille käigus toimus vestlus ka gebistliku hunta juhi WP-ga. Seevastu tänavune, AD 2026 visiit oli kolm korda lühem, ühe hooga päevavalges toimunud "lend-sisse/lend-välja" reis, mille kohalolu Moskvas vältas alla kaheksa tunni ja mis oli sisustet kohtumisiga ametiisikuiga (SVR-i juhi Sergei Naryškiniga, kellega ta varemgi on kohtunud, FSB juhi Aleksandr Bortnikoviga, kuuldavasti ka FSB 2 allvalitsuse ülemaga)

Kui viie aasta eest, 2. ja 3. novembril 2021 Moskvas seati paika tähtsad suunised edasiseks — VF-i leeva Kiievi-kampaania piirid (sh poliitliidrite elumise tingimus, Krimmi-koridor ja lausung "ei tolligi üle NATO-piiri") — nii sisuliselt WP 2014. a 20. veebruaril Qırımi poolsaare hõivega alanud vallutussõja jätku Ukraina vastu mahitades —— siis 25. augustil AD 2026 ei olnud USA soovitused Moskvas ilmselt enam oodatud, miska kontaktid CIA praeguse juhiga (pildil) taandati madalamale, kuigi diplomaatiliselt adekvaatsele tasemele.

Rahusiirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles äsja (3. Ⅲ 2026) kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.

CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 

I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 

Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale (iron curtain), hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 

Ⅲ kõne pidas Churchill kolm päeva pärast eelmist, seekord Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i lepingut, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ning pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. Sellest kõnest sai ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapea. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 

Chruchill viis viie aasta pärast ellu erisuhte ameeriklastega, sõlmides jaanuaris 1952 sõjalise leppe loaga sõja puhuks USA sõjaväel kasutada mõlema riigi kaitseks ÜK baase. Järgnevail kuil saavutas ÜK kolmanda riigina maailmas oma tuumavõimekuse.¹ 

Teist korda peaministrina oktoobrist 1951 aprillini 1955 ametis olles üritas Churchill edasi… 

》tõelise ja kestva rahu saavutamist《 nagu ta 11. X 1952 teatas sellest konservatiivide konverentsil oma esimeses kõnes pärast (toona avalikustamata) ajurabandust. Seekord motiveeris teda ilmselt Stalini surm. Sestap kutsus Churchill üles uuele Suur-Britannia jt suurvõimude võimalikult kitsa, siiski mitmepoolsele tippkohtumise korraldamisle rahu saavutamiseks nüüd juba Külmas sõjas — selles katses kõike võimalikku — nii vene, saksa, poola kui ka hiina kaarti kasutades. 

VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 

》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 

«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata² Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 

》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

Rahulõim IX

…

Eelkõige tervitame või peaksime tervitama pidevaid, sagedasi ja tihenevaid kontakte vene ja meie rahvaste vahel üle Atlandi. Siiski on mu kohuseks — ega lepiks ju teiegi vähemaga — esitada selgeid tõsiasju Euroopa praegustest oludest.

Szczecinist Läänemerel Triesteni Adriaatikas on üle mandri langenud raudne eesriie. Selle taha jäävad Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja neid ümbritsev elanikkond asuvad ses — ma ei saa nimetada seda teisiti kui — sovetisfääris, ning Nõukogude mõju täiendab nende kõigi ühel või teisel moel väga Moskva-keskne ning mõnel juhul üha tugevnev ohjamine.

Ainult Ateena — surematute hiilgustega Kreeka on briti, ameerika ja prantsuse sõjaväelise järelevalve tõttu vaba otsustama oma tuleviku üle valimistel. Venemaa ülemvõimu alust Poola valitsust on julgustatud hõivama Saksamaalt õigustamatult suuri alu, kust miljoneid sakslasi nüüd ülekohtuselt ja uskumatus ulatuses välja tõrjutakse.

Kommunistlikud parteid, mis Euroopa idaosa kõigil mail olid väga väikesed, on kerkinud oma arvukust kaugelt ületava tähtsuse ja võimu juurde ning taotlevad kõikjal totalitaarset kontrolli. Pea alati jääb peale politseiriik ja tõelist demokraatiat seni pole kusagil peale Čehhoslovakkia. 

Türgi ja Iraan on Moskva ahistavate väidete ja surve tõttu mõlemad üdini ärevil ja häiritud. Berliinis on venelased üritanud oma okuptsioonitsoonis Saksamaal poolkommunistlikku parteid luua eeskätt saksa pahempoolsete juhtivtegelaste rühmitusi soosides. 

(●●●)

«Chruchill poliitilisest olukorrast» — lõik Fultonis nelja päeva eest peetud kõne ülevaatest Altenstadti (BRD Hesseni Liidumaa) DP-laagris tollal ilmunud Kauge Kodu Päevauudistes

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Külm sõda Iraani moodi

Ähvardused ei kanna vilja. Teheran lajatab Läänele vastu elektrooniliselt ja viib külma sõja kosmosse.


BBC pärsia teenistuse telestuudio

Iraan summutab islamirevolutsiooni aastapäevast (11. II 2010) peale taas üht satelliiti, mis kannab üle Saksa Laine (DW), BBC ja VoA pärsiakeelseid telekanaleid, samuti Radio Farda (RFE—RL) ja DW raadiosaateid. Ühtlasi tabasid elektronhäired samal geostatsionaarsel Hot Birdil (HB-6, HB-8) Lähis-Itta edastatavat ingliskeelset kommertskanalit BBC World News.

Mullu püüdis teokraatlik režiim sama teha EL-is ja USA-s koostatud ringlevi-saadete vastu, siis saadeti summutuskiiri taevalaotusse Teherani ja Havanna kandist. Läinud sajandi lõpukümnendeil võitles Teheran sama ägedasti satelliitside levikuga, siis veel aga maapinnal — kampaania käis antennitaldrikute vastu iraanlaste kodude katustel. Praeguseks vaatab hinnanguliselt pool Iraani elanikkonnast sat-TV-d, seda on märkse rohkem kui interneti kasutajaid. Viimaste kuude pingeline tegevus interneti välisühenduse ja kosmoseside vastu kinnitab muuilmale, et Iraani ajatollad ei suvatsegi oma tuumaprogrammi hüljata või rahvusvahelise isolatsiooniga ega sõjaga ähvardamisest hoolida.

Kaks kaalukat "globaalse multipolaarsuse" eestkostjat Venamaa ja Hiina ilmselt jäävad kosmoseside häirimist vaikides ja pöidlad pihus kõrvalt vaatama. Hiinale ei meeldi kah too liiga vaba ja üleilmne teabelevi. Venemaa riigikompanii Gazprom Media mõjutas oma poolt alles jaanuaris 2010 Eutelsati (Hot Birdi operaatorit) loobuma Gruusia uue venekeelse 1K-TV ülekandest (vt saadiku lugejakirja 4. II 2010 Londoni Time'is). Pariisis paiknev Eutelsati erakomapanii on ainus sidesatelliitide eraoperaator, kel on mitu (5) n-ö Venemaa-kiirega transpondrit.

Islamirevolutsiooni XXXI
aastapäeva pidustused

Teherani antikommunikatsiooni-poliitika radikaalsus, võrreldes Moskva või Pekingi hõlvava lähenemisega globaalmeedia mõjutamisele, on tingitud Iraani välismajanduslike mõjuhoobade puudulikkusest.


TÄIENDUS AD 2012: Vähemalt viiel lääneriikide telekanalil on 2009-2011 tulnud taluda islamirežiimi tekitatud tahtlikke elektron-häireid. Kõige sihipärasemalt on summutatud BBC pärsiakeelset TV-d, mis alles 2009. aasta alul startis. Iraan tegi seda esmalt juunis 2009, siis detsembris 2009 taas ning asus aastal 2010 lõpuks regulaarselt summutama BBC telesignaali Eutelsati satelliidil HotBird, mistõttu brittidel tuli vastumeelselt satelliiti vahetada. Seejärel ulatusid saated satelliidi W3A kaudu aga väiksema hulga iraanlaste kodudesse kui varem. Septembrist 2011 on Iraan perioodiliselt summutanud sedagi telesignaali. Samal ajal edastab Iraani riiklik või poolametlik ringlevi oma kanaleid 45 välisriigi territooriumile, kasutades seejuures ameeriklaste andmeil vähemalt 8 rahvusvahelist kosmosesidefirmat. Need on saated mitte ainult pärsia, vaid ka araabia keeles Al Alami, hispaankeelsel Hispan-TV ja inglisekeelsel Press-TV kanalil. Peale Eutelsati tarbib Iraan ka Intelsati, Telesat Holdings Inc-i ja AsiaSati teenuseid. Keegi ei pole seni söandanud rakendada vastumeetmeid ja tõkestada Iraani riigimeedia ülekandeid Läände.

Ajalehe Wall Street Journal teatel…

On märke, et Iraan omandab üha peenemaid summutusseadmeid. Nii on Iraanile midagi müünud Venemaa, kelle föderaalse sõjalis-tehnilise koostöö-teenistuse ametnik on Venemaa riiklikule uudisteagentuurile öelnud, et niisugune tehing ei ole ÜRO sanktsioonide kohaselt keelustatud.

Vt Paul Sonne, Farnaz Fassihi, In Skies Over Iran… WSJ 2. XII 2011

ILLUSTRATSIOONID: WSJ joonis detsembrist 2011 ja aktuaalsed fotod: BBC-lt ja ISNA-lt

Tuumahäma Lähis-Ida kohal

Kaks raadiouudist luurevallast
Eesti Rahvusringhäälingu (ER) uudis, eetris N, 14. mai 2009 keskpäeval korraga ER-i kolmes programmis, samuti seda uudistesaadet üle kandvas ETV2-s + Pereraadios:

U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) direktor sai Iisraeli kõrgete ametnikega peetud salakõnelustel kinnitust, et Iisrael ei kavanda Iraanile üllatusrünnakut, vahendas Iisraeli raadio.

C—I—A juhi Leon Panetta 2 nädala eest peetud kõnelustel Iisraeli peaministri B[---] N[---], kaitseministri E[---] B[---] ja teiste kõrgete ametnikega keskenduti Iraani tuumaprogrammile, mis nii Iisraeli kui ka U—S—A arvates on seotud tuumarelva valmistamise plaaniga.

Iisraeli liidrid kinnitasid, et juudiriigil ei ole mõttes U—S—A-d sellega üllatada, et nad ründavad Iraani. Samuti ei taha nad ohtu seada U—S—A presidendi B[---] O[---] püüdlusi naasta Teheraniga läbirääkimiste juurde.

Samas ei ole Iisrael loobunud valmisolekust vastata Iraani tuumasammudele sõjalise löögiga. N[---] sõnul on Iraani tuumaeesmärgid olemuslikuks ohuks Iisraelile.

Ja teine uudis + kommentaar Nõmme Raadio (NR) Lõunatunnist R, 15. V 2009:

The Times annab meile teada, et U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) ülem Leon Panetta saadeti suhteliselt salajasele lähetusele Iisraeli.

Aga et tegemist ei ole tõelise vana luurajaga, siis jäi ta vahele ja tuli välja, et ta saadetigi salajasele lähetusele Iisraeli.

Milleks? Ta pidi veenma Iisraeli võimuladvikut mitte sooritama üllatusrünnakut Iraani vastu ilma U—S—A administratsioonile teatamata. Nemad nimelt tahavad esimesena kuulda asju, mitte lugeda järgmisel päeval lehest.

Aga noh, see oli juba kolmapäeval, kui selgus, et Panetta siis oli seal Iisraelis juba 2 nädalat tagasi ja tema sõidu kõige tähtsam eesmärk olnud siis saada peaminister B[---] N[---]lt ja kaitseminister E[---] B[---]lt kinnitus selle kohta, et nende uus valitsus ei ründa Iraani ilma Washingtoni helistamata.

Küllap nad siis annavad teada et: Kuule, Washington, meil läks siin juba asi käima, tulge nüüd kah! Või-ma-ei-tea-mis-moodi need asjad käivad.

Allikaviide NR-i päevakaja veebiküljel: WWW.TimesOnline.Co.UK

Uudise allikad: Esiteks on ER-i viitamata, tegelik teabeläte WWW.YNetNews.Com-is 14. V 2009 kl 10 ilmund uudis C—I—A chief in secret Israel talks on Iran ning NR-i viitamata teabeläte on Delfi.Ees järgmisel päeval, 15. V 2009 kl 9:45 ilmund uudis C—I—A boss käis juute Iraani ründamise eest hoiatamas. Pärisallikas, st algne teabeläte on kummagi puhul siiski üks ja seesama Iisraeli Hääle populaarne B-programm Reshet Bet ja nimelt selle üks neljapäeva-hommikune saade (mitte kolmapäevane, nagu Delfi.Ee ja NR ekslikult väitsid) Hiljem kordas ja levitas sama teavet laiemalt Agence France-Presse'i (AFP) kirjasaatja Ron Ben-Yishai (vt seda AFP uudist inglise keeles Google'is), kes muide on silma paistnud Iisraeli siseriikliku salateenistuse Shin Beti teabe lekitajana.

Uudise taustasündmustik — 1.-20. mai 2009: Sellal kui Washington on ajatollasid positiivselt hõlvama asunud, püüab Iisrael oma strateegilisele liitlasele näidata, et ameerika sõprusest kallim on talle oma riigi julgeolek (vt 8. V 2009 Jerusalem Posti) Nii et Iisrael ei välista isegi USA-ga kooskõlastamata lööke Iraani pihta. Teherani isoleerimise poliitika hüljanud USA uue valitsuse tippametnikud ja eriesindajad on kuu hakust peale islamimail pingsalt tuge otsinud oma kavadele piirkonna rahustamiseks. Teherani sõjaline survestamine oleks sellele mitte üksi vastukarva, vaid lausa mõrvarlik. Ka IAEA juhipostilt lahkuv Mohamed ElBaradei peab Iraani ründamist ajakirja Spiegeli ingliskeelses veebis 18. V 2009 avaldet usutluses:

... täielikuks hullumeelsuseks [mis] teeks kogu piirkonnast suure tulekera, kusjuures iraanlased asuks viivitamata pommi ehitama, saavutades kindlasti kogu islamimaailma poolehoiu.

Veel vähem oleks Iraani rangeliinlastel soovi või väljavaateid sõnasõja asendamiseks tuumasõjaga, sellise Lähis-Ida juhtiva tuumajõu vastu nagu Iisrael. Seda vähem, et Iraan lõpetas Luure Keskagentuuri (LKA/CIA) andmeil tuumarelva arendamise projekti 2003 (vt Leon E Panetta kõne 18. V Los Angeleses) Siiski on USA praegune juhtkond Iisraeli uue valitsusega ühel meelel, et uraanirikastuse ja raketiprogrammiga Iraan kätkeb muule ilmale jätkuvat ohtu. Samas kui Iisrael loeb viimast momendi pakilisimaks mureks, mis nõuab lahendust enne Palestiina riiklusega tegelemist, järjestab Washington oma eelistusi täpselt vastupidi. Iisrael pelgab seejuures eriti neid USA ringkondi, kellele pommiga Iraan tundub etem kui Iraani pommitamine (vt 15. V 2009 Jerusalem Posti). Sestap tuli Iisraeli võimuladvikul Washingtoni-nõupidamistel 18.-19. V taas näidata juudilikku valmidust Iraani-reidi ette võtta — kas või USA heakskiiduta! Ühendriikidel aga tuli liitlast veenda, et 2-riigi-lahendus Palestiinaga kaasaks Araabia-maid Iraani ohjeldamisele. Kompromissina otsustati aeg maha võtta, vähemalt kuni sanktsioonid + diplomaatide ponnistused pole Iraani suhtes päris läbi kukkunud. Tõrjumaks vastuargumente tuli USA-l nimetada diplomaatilise lahenduse piirtärmin. Ja seega ei hakka USA Teherani vastutulekut ootama kauem kui k. a lõpuni. Enne seda Iraani-vastase sõjalise ründe ähvardus enam tõusetuda ei tohiks.

Uudise tagamõte: Tegu on Iisraeli lekitatud teabega, mille järgi Iisrael soostus alluma USA uue juhtkonna keelule USA loata Iraani rünnata. Iisrael on 1981 ja 2007 hävitanud vastavalt Iraagi ja Süüria tuumarajatise, kindlustades oma piirkondlikku monopoli tuumarelvadele. Iraani väidetava tsiviilsuunitlusega tuumaprogrammi hetkeseis nõuaks vähemalt 3 eraldi asuva objekti ründamist. Seda vaevalt Iisrael oma raketiarsenaliga suudaks, küll aga rünnates mitmekümne lennukiga. Niisugune õhureid ei saa üllatada USA-d ühelgi juhul, (1) kuna see poleks mõeldav USA kontrollitud õhuruumi läbimata ja (2) kuna USA tehniline luure teaks Iisraeli ettevõtmisest veel enne lennukite õhkutõusu. Ameeriklaste mure asetub ennemini globaalse kui regionaalse vastutuse mõõdustikku. Sestap on viimase 12 kuuga USA lähetanud Iisraeli veel mitu nii kõrge tasemega saadikut, nagu Ühendatud Staabiülemate Komitee ja Riikliku Julgeolekunõukogu juhid Mike Mullen ja Mike McConnell, kes keelitasid samuti hoiduma kallaletungist Iraanile. Iisraeli teevad närviliseks USA ponnistused piirkondliku võimutasakaalu nimel, mis ei või suurriikliku poosiga harjunud Iisraeli kuidagi rahuldada. See rahutus seletab paremini kui muu ka kõnealust teabeleket.

Iisraeli uudislekkest meie ringhäälingusse jõudnud uudise analüüsi järeldused:

1. Faktikahtlus. Kui LKA juhi Iisraeli-reis mai hakul aset leidis, nagu ER-i ja NR-i uudistes öeldi, siis selle siht võis olla tuumateemalise luureteabe hankimine Iraani kohta, Iisraeli ründevalmiduse hindamine, võimaliku ründekava külmutamine jne/vms. Igatahes, tegu ei olnud kuigi värske faktiga, mis kõlvanuks pigem vaatluse kui uudise aineks.
2. Kommentaar oleks pakkunud võimaluse vaagida nt küsimust: Miks ühe salaluure-ülema salareis avalikuks sai? Miks see sõnum massimeediale lekitati, nagu päris ka 1 häguse taustaga (Moskva-meelne?) luureuudiste veebikülg IntelNews.Org? Või nagu teisal osutas geostrateegiliste ennustuste keskuse WWW.StratFor.Com juhtanalüütik George Friedman, on mõte, justkui võiks Iisrael kaaluda õhurünnet, millest Washington midagi ette teada ei saa, süüvimatagi jabur. Tema sõnul on too teabelekitus praktiliselt pisut üle aasta Iisraeli lehtedes jälle ilmutatud lugude tõmmis. Sel taustal sobib sõnumi sihtrühmaks pigem naiivne kui asjatundlik publik, pigem hirmualdis Lääs kui sarnasest teabemürast puhtalt pääsevad islamimaad.
3. Sõnakasutus. Nõmme Raadio pilkav toon ja ilkuvad fraasid sobivad Lõunatunni formaati, mis NR-i argipäevade ainsa uudistesaatena on tahtlikult kujundatud meelelahutuslikuks reality show elementidega laudkonnavestluseks. Kuid ER-i uudistes torkab teravalt silma ja on viimase kümnendiga koguni juurdunud 'Iisraeli' ja 'juudiriigi' reeglipärane vaheldamine ühe ja sama uudise piires. Kummatigi on rääkiva ajakirjanduse üldine ja ammutuntud põhitõde, et eufemismid, asesõnad ega sünonüümid raadiouudiste keelde ei passi.
4. Allikakäsitlus. Mõlemad raadiod on kasutanud võõrast teavet, kontrollimata selle allikat ja hankimata sellele kõrvalist kinnitust. Sel sajandil on ER-is kahjuks juurdunud ka uudiste surumine propagandistlikku vormi, selline uudise sisu ähmastav ülesehitus, kus allikas on kuulaja tähelepanu alt ära viidud sõnumi lõppu. Seegi on rääkiva ajakirjanduse universaalse, tarbijasõbraliku, kuulaja tähelepanuvõimet arvestava ja allikat väärtustava põhimõtte eiramine, mida küll reeglipäraselt rakendatakse nt Moskva Raadios, kuid mitte demokraatiamaade NPR-i või BBC-taolises avalik-õiguslikus või eraringhäälingus. Eestis on evitanud selle kuulaja tähelepanuvõimega manipuleeriva trikitamise miskipärast just ER-i uudised. Seevastu NR-i näites eelneb uudise allikas temalt pärinevale teabele. Ent siingi tuleb tõdeda allikapuudulikkust ja uudise tegeliku vahendaja (kummalgi juhul ühtviisi ebausaldusväärseks osutunud AFP ja Delfi.Ee) mahavaikimist.
5. Ringhäälingu-uudiste tase Eestis püsib ikka harju keskmine. Parem ligipääs teabele ja selle kiirem levi paraku ei sega pähe määrimast nädala(te) tagust, ammu hapnenud "uudist". Uudiste vahendajate sellisest tööst süüvimisvõimet loota oleks vist juba liiga palju tahta.