Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Kremli prorungod ja teaburid Eestis

Isekiri on kirjutanud gongodest, nüüd teavet prorungodest. Kõneks nimelt Venemeelne Valitsusväline Organisatsioon — ingliskeelse lühendiga ProRuNGO

Allpool kokkuvõte tõsielufilmi «Dangerous Liasons: Russia’s Soft Power» tootmise raames ilmunud ajakirjanduslikust uurimusest    》 «Kremli miljonid» 》

Riias toimetava Re:Baltica uurivad ajakirjanikud tuvastasid Balti riikides üle 40 Venemaa poolt rahastatava valitsusvälise organisatsiooni, mis püüavad promoda Kremli huve ja kahjustada asukohamaa mainet. Nelja maa ajakirjanikud (sh Mikk Salu EE-st) uurisid üle aasta Venemaa nn pehme jõu kehtestamise üritusi Leedus, Lätis ja Eestis, leides siit vähemalt 40 organisatsiooni, mis on saanud VF-i riiklikest fondidest kolme aastaga üle 1,5 miljoni euro. Autorid märgivad, et tegu on alalhoidliku arvutusega, kus ei kajastu võimalikud maksed sularahas ega Kremli-sõbralike ettevõtete ja eraisikute kaudu.

Autorite andmeil voolab raha naaberriigi rahastuist tegelikult vaid väikse kildkonna taskusse, kes suuresti sõltubki Kremlist. Lõviosa neid inimesi on ühtlasi seotud Kremli-sõbralike erakondadega, nii ei saa välistada, et fondide raha läheb eraisikute kaudu ka kohalikele parteidele.

Neiks VF-i heldeiks rahastuiks on eeskätt Rossotrudničestvo, Russkij Mir, Välismaal Elavate Kaasmaalaste Õiguskaitsefond ja Gorčakovi-nim Avaliku Diplomaatia Fond. Nende käsutuses on avaliku teabe põhjal kogusummas saja-miljoni-dollarine aastaeelarve.

Prorungode tegevus ja taktika Baltikumis erineb riigiti, marginaalseim on see Leedus, aktiivseim aga Lätis. Eestis toovad autorid esile 9 organisatsiooni + 1 eraisiku — aprillirahutuste antiheerose Maksim Reva. Väidetavalt said Kremli-sõbralikud organisatsioonid Eestis kolme aasta jooksul umbes 710 000€ ehk paarkümmend tuhat eurot nina peale aastas.

Suurima toetuse saajaks Eestis nimetasid autorid Inimõiguste Teabekeskust (LICHR), mida Kaitsepolitseiamet peab Venemaa agendiks. Keskus küll eitab seda. Keskuse juht Aleksei Semjonov saab osa raha enda sõnul VF-i jt riikide saatkondadelt, Russkij Mirilt ja VF-i kaasmaalaste kaitsefondilt. Teabekeskust rahastab ka Tallinna linnavalitsus, mille meeri Edgar Savisaart Re:Baltica loeb õigusega venemeelseks.

Teabekeskuse kõrval nimetatakse artiklis VF-i fondide rahasaajaina veel Alisa Blincovat MTÜ-st Vene Kool Eestis, Andrei Zarenkovi kaht organisatsiooni — Natsismivaba Eestit ja Integratsioonimeedia Gruppi, Oleg ja Natalja Tesla perefirmat Paldiski Raadio Liitu ning Altmediat (Baltija.EU), mida kontrollib VF-i riiklik meediagigant Rossija Segodnja.

Läti Julgeolekupolitsei DP juhi Normunds Mežvietsi sõnul on Balti riikides Kremli hüvaks tegutsevate prorungode sihiks avalikku debatti ja ühiskonda mõjutada.

Normunds Mežviets: Neid kasutatakse mõjuagendina, kelle ülesanne on luua Venemaad pooldavaid sõnumeid.

LISALUGEMIST  》 Isekiri: Venemaa variasutused meil ja mujal maailmas 》 — Isekiri: Variasutused N Liidus ja Balti riikides 》

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul telemajas — Karin Victoria Kuuskemaa. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avaõiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal ju kohus nõustada iga ERR-i töötajat, kes oma töös eesti keelt kasutab, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorra-pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Täna õhtul näeme… Reklaamiklubi

Kes silmad—kõrvad lahti teeb, see ka… Näeb reklaami ERR-i kanaleil. Ja mujalgi kui spordisaateis üksi.

Ei maksa jaapani restorani reklaamimisest peaankru ／ raskuskiilu tasuta kõhutäie eest vms radikaalbanaalsest rääkidagi. Isegi siilide linnaslummi kindla surma suust päästmise üllas aines, millele pühendatud saatelõik keskendus otselt sotsiaalsele propagandale, ei pääse läbi ETV Ringvaate filtrist ilma kommertsreklaami kontrabandita.


LINNASIIL ♻ kokkuvõtlik video (ETV Ringvaade 7.-8. XI 2017)

Aeglaselt fokusseerides ligi 7' pikkuse saatelõigu avakaadris ebamäärasse brändi kuuluv kinnas e "tavaline pesupulber" intervjueeritava käes, mis siilipoega hoiab, — seejärel palju erksama värviga, kuid juba bränditunnustega ühegi õmbluseta polüestrist, peopoolt hea haardekihiga kinnas esmalt üldisemas, aga kaader-kaadrilt aina apetiitsemais plaanides intervjueerija enda käes — kuni reportaaži viimsel minutil reklaamtaies ülisuures plaanis — nagu kollasega võrkkesta keevitav kauaoodatud päiksetõus põhjamaa kaamosse — kaubamärk Guide-159 reporteri kinnastatud käeseljal… Siililegi selge! Viimsetki kodukootud teleproffi kadedaks ajava tootepaigutus Jüri Muttika saatelõigus on halvasti varjatud klassikaline kommertsreklaam, mida reporter edastab oma erksate töökinnaste kujul.

Vahepeal, enne üleminekut kaubamärkide nähtavust parendavasse HD-formaati. on Ringvaate/Reklaamiklubi telesaate-formaat jõudnud juba sammalduda, saate autorid end ammendadada…

VARASEM ESILETÜKKIV NÄIDE. Augustis 2009 käiku lastud «Ringvaade» pidi nähtavasti käituma uudistetoimetuse (AK jt ERR-i uudiste) kloaagina, aga teisalt kommertskanalite konkurendina, nt surumaks maha Kanal-2 publikunumbreid nende populaarse uudistemagasini-saate ajal. Paradoksaalse tulemina on erakanali (K2, TV3 jpt) ja riigieelarvelise telekanali (ETV-1) eripära taandumas vaadatavuse tipptunnil sellele, et…

• kui erakanalis segavad tavaprogrammi reklaamipausid…
• siis avaõiguslikus segavad reklaami üksikud reklaamipriid katkestused.

Kuna säärane mulje on viimase aastaga aina süvenenud, asetas Isekiri luubi alla ühe juhusliku «Ringvaate», 9. mail, mil saade oli üpris tavaline, st puudusid domineerivad eriteemad ja mindi mööda ka Euroopa päevast. Saate sisuline eritlus kajastub allpool kokkuvõtlikult tabeleis. Esiteks aga joonis, mis eristab saatelõike neis sisaldunud reklaamisõnumite määra poolest:


TAUST, TRADITSIOON, TREND. Eesti TV meelelahutuslik uudistesaade ajab hõlma alt tegelikult sedasama äri, mida sovetlikus riigitelevisioonis ERF-i büroo eestvõttel aeti avalikult meelelahutusliku müügisaate «Reklaami/ -stuudio/ -klubi» (1972-1992) nime all. Tänaseks puhtalt väärtuskommunikatsiooni-rajalt äriradadele nihkunud «Ringvaade» alustas vähem kui 3 aasta eest küll kõmulise käsitluslaadi taha maskeerunud, aga siiski rahvavalgustustajana, mida kinnitasid praeguseks kadunud rubriik “tänane päev ajaloos” ja pragmaatilised “eluõpetused”, nt kuidas loputusvett kokku hoida duši all pissil käies, jne, jms. Tänaseks on «Ringvaade» aga pigem Eesti avaõigusliku (loe: ebaseadusliku) telekommertsi musternäide. Tendentsi telemüügi (infomercial) poole tähistas juba see, kui ERR oma «Ringvaate» stuudio novembris 2009 kolis Solarise keskusse.


Edaspidi sai reklaamist Eesti TV-s arginähe (ETV Ringvaade 2010/2012)

REKLAAMIVÕTTED. Nii lasi saate stuudio paiknemine kaubanduskeskuses nagu juhuslikult reklaamida otse-eetris taustale jäävat Apollo poodi, selle kutsuvaid reklaamplakateid, äripäeva ja pakkumisi — iga viimne kui saatepäev! Ja kui alguaastail 2009-2010 saatejuht vahel häbeneski raamatuid või plaate esitledes otsesõnu reklaami teha, siis järgnevate aastate «Ringvaateis» muutus eksalteeritud promotsiooni ja reklaamitöö loomulikuks.

«Ringvaate» ankrud ja reporterid ei karda enam vallandamist selle eest, kui nad teevad müügitööd, kutsuvad rahvast esietendustele, eksponeerivad uudiskaupa, hinnasilte või teevad ettearvatavate tulemustega tooteteste. Viimastes võrdleb «Ringvaade» tavaliselt paari tundmatu firma kehvema mainega toodangut mõne tunnustatud firma reegelina parema tootega. Nii nagu viimati (ETV 10. V 2012 Ringvaade — pildil) eetrisse jõudnud erapoolikus grillitestis… Siingi sai võitjaks juba testi eel “ekspertarvamustega” ka saateosaliste endi esile tõstetud firma.

Kommertsreklaam ETV Ringvaates = ette aimatava tulemusega "tarbimistest"

Panetuv patriotism & nupukas nugikirjandus

*MEFISTO*

Hinnanguid, kommentaare ja täiendusi Aarne Rubeni raamatule «Ärid kuuliaukudega majades» (Tln, 2009, 238lk) Kõvad kaaned, hind 7€ ⍟⍟♾

PORGAND PROLEDELE. “Äridest…” saab nagu Rubeni ilukirjandussaagist enamasti ikka tööliskeldri varude tubli täiendus — hoolikat närimist nõudev vaimutoidus, kõvasti karotiini ja parasjagu C-vitamiini ei lase hambaid logisema ega läe ka ise ületalve mädanema. Iselugu, kas suveni kah püsib. Ja vaat püsiski ning saadaval nüüd ka taskukohasema hinnaga!

Ei kerki “Ärid…” nii kõrge klassika kõrvale kui Eessaare Aadu viimane jutustus “Tiblad”, mida on hiljem esitatud kui ilma lõputa romaani “Linnupriid” ja mis on kirjandusloolase Ello Kirss-Sääritsa järgi eesti proletaarse proosa tipp (Oskar Kruus jt, Eesti Kirjarahva Leksikon. Tln, 1995, lk 74) Milles ei ole põhjust kahelda. Sestap on see teos kogu me proletaarse belletristika järellainetuses mõõdulatiks sama paras kui Kroonlinna-0 mereveele ümber Eesti- ja Liivimaa.

Mõtterelvad & külm sõda

Propagandat rehabiliteerida üritav tõlketeos Läänest — Philip M Taylor «Mõtterelv: Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» Tln, 2011, 384lk, sh illustr 40lk. Kõva köide + üliümbris. Hind 5,5…14€. ---------

VGKO 80!

Pariisis tähistab 80. sünnipäeva VGKO

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.