kolmapäev, 30. aprill 2008

Dissidendi tung eesti teabevälja

Komar & Melamid Mis teha?
Maailm nägi sovetiimpeeriumi kuulsaima dissidendi sündi aastal 1968.

Andrei Sahharov  ennekuulmatu juhtum! Kujutada vaid, vene tuumafüüsik, mitmekordne sotsialistliku töö kangelane, N Liidu vesinikupommi isa võttis kätte ja esitles üldsusele oma erimeelsust — mõtteid, mis vapustasid nii Kremlit kui Läänt, kumbagi oma sügavalt erineval moel.
Akadeemik kutsus üles oma kaasaegseid arvestama üleilmastumise ja sotsialismi—kapitalismi konvergentsi võimalikkusega ja kinnitas koguni, et N Liit põhilises USA-st või muust maailmast ei erinegi ega ole — sovetliku enesereklaami kiuste — sugugi eesrindlik ehk progressiivne.

Sestap kõrvaldati ta juba augustis 1968 N Liidu tuumaprogrammist. See aga ei pidurdanud Sahharovi ühiskondlikku tegevust, vastupidi... Salajase kroonutöö lõpuga söandas ta oma tutvusringi laiendada...
Millal ja kuidas see dissidentluse musternäide, ehk eeskujugi eestlasteni ulatus?

Sahharovi tegi dissidendina tuntuks niisiis just see rohkem kui tuhat sõna sisaldav traktaat — “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (teisal tõlgitud ka pealkirjaga “Arutlused progressist, rahulikust kooseksistentsist ja intellektuaalsest vabadusest”) Autor ja tema vabatahtlikud, reeglina anonüümsed abilised, ühesõnaga omakirjastus ehk samizdat levitasid teost alul käsikirjana, hiljem tegid seda juba vaba maailma meediumid.

Eesti keeli leidis Sahharovi juhtum populaarselt käsitlust Ameerika Hääle saateis juulikuul 1968. Esiteks 12. juulil New York Timesi (Raymond H Anderson, Soviet Expert Asks Intellectual Liberty. NYT, 11. juuli 1968) vahendusel:

Tsivilisatsioon on tuumahävingu, nälja ning ideoloogiliste müütide ohus. Need jätavad maailma rahvad karmide ja riiklike ideoloogide meelevalda. Sestap nõuab inimkonna püsimine intellektuaalset vabadust saamaks ise ja edastamaks teistele informatsiooni (...) Selline vabadus on ainus kaitse ohtlike müütide eest, millest kasvavad välja diktatuurid. Ühteaegu on see ainus garantii teaduslikuks (ja) demokraatlikuks lähenemiseks poliitikale, majandusarengule ja kultuurile. Sahharov ennustas samas kirjutises mitmeparteilise süsteemi tulekut N Liidus ja evolutsiooni sotsialismi suunas USA-s ja teistes kapitalistlikes maades. Ta lükkas samas tagasi marksistliku idee, et kapitalistlik kord varisevat kokku.
- eestikeelne VoA 12. juulil 1968.

Samuti Ameerika Hääle 14. juuli kommentaaris:

Kerkib küsimus, kas teadusliku uurimise vabadust saab eraldada intellektuaalsest vabadusest, teiste sõnadega kas saab füüsik olla vaba, kui poeet, romaanikirjanik või ajaloolane ei või olla vaba? See on üks peaküsimusi, mida professor Sahharov kergitab oma töös. Sest kuigi leninlikstalinlik vanausklikkus on kaotanud teataval määral toetuspinda teadlaste seas, võitleb see ikka veel visalt teiste intellektuaalide vastu...
- eestikeelne VoA 14. juulil 1968.

Kaks nädalat hiljem, 28. juulil osundas Ameerika Hääl New York Timesis 22. juulil avaldatud sõnasõnalist “Mõtiskluste...” tõlget (Text of Essay by Russian Nuclear Physicist Urging SovietAmerican Cooperation), loetledes mh perspektiive kuni aastani 2000 ja lugedes kaasajal Čehhoslovakkias toimuva liberaliseerimise tähtsaks sammuks kapitalismi ja kommunismi vahelise ühisaluse loomisel. Nõudes täit vaimset vabadust, ütles Sahharov Ameerika Hääle sõnul, et haritlased ja töölised on ühiselt vastu sellele, mida ta nimetas “bürokraatliku oligarhia lubjastunud dogmatismiks” ja selle lemmikrelvaks olevaks “ideoloogiliseks tsensuuriks”...

“Mingit põhjendust ei leidu väitele, et haritlased peaksid oma tahte ja huvi allutama töölisklassi omadele, kuna erinevust ei ole. Tegelikult nõutavat alistumist partei tahtele ja täpsemalt partei keskaparaadile ja selle ametikandjatele,” ütleb Sahharov. Seesugune olukord valitseb Sahharovi arvates N Liidus, Poolas ja teistes nn sotsialistlikes maades. Ühenduses sellega hoiatab ta uusstalinismi ohtliku visaduse eest. Ta ütleb, et Mordva Nõukogude Autonoomses Vabariigis on ikka veel sadu vangilaagreid, kus kinni peetakse ligikaudu 50 tuhat inimest, peamiselt poliitilist vangi. Sahharov mõistab hukka kõvemat tsensuuri, mis halvab N Liidus kunsti ja kirjandust ning avaldab protesti üha tihenevate katsete vastu rehabiliteerida Stalinit ja ta kaaslasi. Akadeemik Sahharov nõuab, et riigikorda progressiivselt ümber kujundataks vaimse vabaduse alusel. Tema arvates võib see teed sillutada tihedale koostööle kahe süsteemi vahel, mis võivad lähemail aastakümneil teineteisele läheneda...
- eestikeelne VoA 28. juulil 1968.

VÄLISSAATEIST JA ANGLOAMEERIKA AJAKIRJANDUSE TOORTÕLKENA kleepus dissidentluse, etemal juhul teisitimõtlemise silt ka eesti rahumeelsele vastupanuliikumise külge. Aga kuna Lääne välisringhäälingu kõrval jõudsid Sahharovi “Mõtisklused...” meieni ka otseteed Moskvast, venekeelse käsikirja kaudu, ei olnud Lääne mõju siin primaarne. Sahharovi töö eestindati 1968. aasta suve lõpuks Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) poolt ja liikus siin nii ka terviktekstina, ehkki salamisi käest kätte... Mitte ainult kriitikavaba heakskiitu, vaid kohati oma saades osaks ka pettumust autori režiimimeelsuse üle. Sel pinnal tekkinud diskussioon vene dissidentlusega kandus omakorda üle piiri, peale Venemaa ka Läände, nii eta Sahharovi “Mõtisklusi...” vaidlustav vastukaja ühe Eesti haritlaste kirjaga juba 1968. aasta lõpus ulatus ka Lääne-Saksamaa trükiajakirjandusse ja Vabadusraadio vene saateisse.
Lääne siiras vaimustus dissidentide üle sundis Kremlit koos oma käealuse KGB-ga uut rahvavaenlase kuju looma ja see oli nüüd lihtsamgi, sest teda ei tulnud enam välja mõelda.

Sovetlik vastupropaganda soodustas seega iseendast dissidentluse retseptsiooni. Seda eriti 1970. aastate algul sagenenud ropagandaalsete rünnetega N Liidu dissidentide pihta. Seejuures ei teinud kihutustöölised oma publikus vahet matsidel ja vurledel. Nii pidi ka teadusteakadeemia oma allasutustes kollektiivset hukkamõistu kehutama, et EKP KK-le pärast aru anda koosolekuist, kus teadlasi oli sunnitud Andrei Sahharovi tegevust taunima Tallinnas oli üksikuid keeldujaid!

Eesti ametlik ajakirjandus õhutas rahvaviha, kopeerides dissidentide antireklaami enamasti nn kesk-ajalehtedest Moskvas. Sõimu, mida suunati alati miskipärast just “müüdavate” Vladimir Bukovski, Andrei Amalriki jt erimeelsete vastu, tõlgiti eesti keelde. Tallinna Raadiomajas eestindet ja 11. jaanuaril 1971 ER-i I programmis edastet artiklis oldi nõnda siis suisa nördinud, mis pagana pärast pääsevad N Liidu erimeelsed üldse üle vaba maailma uudiste künnise; vene romaani suursuguse traditsiooni ülesäratuse tunnustuseks äsja Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Aleksandr Solženicõnit nimetati samas saates vaimseks emigrandiks jne jms.

Teises kodueetrist pärit näites võttis dissidendid rooskamiseks ette harduspublitsist Ivar Trikkel — ühtlasi üks sovetiaja kohalikke meediateoreetikuid ja muuseas ka ülihästi tasustatud raadiomees, kes selle sama osundatud 9-minutise saate pealt sai lisatasuks honorari 33rbl = kuupalgale enam kui 20% juurde!

Viimastel nädalatel oleme pidanud taas eriti teravalt tunnetama, kui suur on iga kodaniku vastutus oma maa ja rahva, temale kalli ühiskondliku korra eest. Meenutagem akadeemik Sahharovi käitumist, kelle mõistsid hukka mitte ainult Nõukogude inimesed, vaid ka kogu muu maailma progressiivne avalikkus.
- Ivar Trikkel ER-i I pr saates “Reporteriminutid” 8. septembril 1973.

Seejuures taevani kodumaist ajakirjandusvabadust ülistades tõi Trikkel tõestuseks toonases Eestiski naeruväärse väite et tallinlane saab ju kohalikust raadiost kuulda menusaadet “Päevakaja”, ja kui sellest vähe, osta lehekioskist briti ajalehte Morning Star. Ta jättis targu enda teada, et too päevaleht on kohaliku kompartei üllitis ja et leivaisa mõlemal, nii siinse lehekioski hommiku- kui kohalik eetri õhtutähel on ikkagi sama — ЦК КПCC Moskvas.


SIIN TALLINN = GAVARIIT MASKVAA! Psühholoogiline sõda hoogustus. See toimus käsikäes KGB võimukindluse kasvuga ja selle V (dissidentlusega võitleva) osakonna tahte üha enam tõhusa surumisega ametlikku ideoloogiasse.
Kui 1970. aastate algul süüdistas sovetlik propaganda CIA-d ainult kaudses kaasaaitamises dissidentidele, siis kümnendi lõpuks süüdistati Lääne salateenistusi juba dissidentluse mahitamises.

Nii väitis Pravda 17. septembril 1973, et põhjus, miks välismaal N Liidu erimeelsete vastu osavõtlikkust üldse ilmneb, on tervenisti osavalt organiseeritud üritus, mille taga on CIA inimesed ja avaliku arvamise seadmise kunsti eriteadlased, st Lääne valitsusvõimude ideoloogilisi huve teenivad piiarid. Tolles väites ühines selgelt bolševistlik antiamerikanism ja salateenistuste abiga ammu tasalülitet masside omaksvõetud kollektiivne luul, justkui polekski kodanikujulguse sõltumatud aktid sotsialistlikus ühiskonnas (loe: totalitaarses keskkonnas) võimalikud.

Seitsmekümnendate õitsva sotsialismi apologeedid ei tahtnud siis ega taha nüüdki mõista, et erimeelsete ja dissidentluse teke sovetiimpeeriumis oli rahva süveneva massistumise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise tasalülituse ning lõpuks ka sotsialistliku massikultuuri leviku loomulik järelm. Elava vaimu vastuhakk. Sest massile suunatud ideoloogia kipub teisitimõtlejaid ka ise looma ja esile tooma, kuna mass on agressiivne kõige vastu, mis tast erineb.

Stagnatsiooniga hoo sisse saanud rünnak erimeelsete ja dissidentide vastu kordas miniskaalal stalinistlikku sõda rahvavaenlastega. Sellistel puhkudel ei kujune massist pelgalt manipuleeritav ohver, pigem kaasosaline, unifitseeriva massiteadvuse kandja, kelle tahe teostub tõhusamalt niisuguse valitsusvõimu või valitseja käes, kes parima meelega karistaks karmilt iga kiilulööjatkõrvalekaldujat. Seejuures tuleb massi all silmas pidada rahva hädaseisundit ajalooliselt uutes oludes, kollektivistliku ideoloogia pealetungi all, mis täiseverelist inimisiksust eitab ja halli massiinimest paljundab, sest... “Massiks on” José Ortega y Gasset järgi “iga säärane inimene, kes ei väärtusta ennast (...) eripära alusel, vaid tunneb end 'nagu kõik' ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, kogedes, et on teistega ühesugune.” (Masside mäss. Tln, 2002, lk 15) Rahvas massist aga sellega erinebki, et ta pole ühenäoline, vaid moodustub paljudest eripalgelistest, elavatest ja seega arenguvõimekatest isiksustest.

Letargiasse suletud sovetisootsiumis sai erimeelsete rolliks elus hoida kollektiivset süümet, hoida ühiskonna jätkusuutlikkust ja olla ühiskondliku taassünni korral rahva algosaks. Ega muidu oleks akadeemik Sahharovis nähtud sovetiimpeeriumi südametunnistust.
Eestis dissidentlus kas sootuks puudus või oli vaguram kui naabermaal N Liidus, hingitsedes sel juhul loomeharitlaste ja teise ešeloni kommunistide seas, kes leidsid ühiskondliku väljundi viimaks AD1988 — loomeliitude pleenumil ja Eestimaa Rahvarindes perestrojka toetuseks (ERR-is)

Tehnikadoktor Johannes Hint võinuks n-ö eesti sahharoviks saada sobida dissidendiks, kui ta antisovetlik tegevus enne saatuslikke repressioone 1981-1985 oleks olnud pisut poliitilisem ja märksa avalikum. Eesti vastupanuliikumist uuriva ajaloolase Viktor Niitsoo sõnul ei olegi meie vastupanuliikumise puhul õige kasutada mõistet dissidentlus kuna “vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.” (vt Eesti Päevaleht - Tln, 9. september 1996)

Sõnum akadeemik Sahharovi dissidentlusest jõudis eestlasteni pea viivituseta, juba aasta 1968 teisel poolel. Laiem avalikkus kuulis temast kõigepealt Ameerika Hääle vahendatud New York Timesi ülevaateist. Kitsam ja vastupanuga lähemalt seotud ringkond teadis Sahharovi läbimurdelist esseed tänu EDL-i valgustustööle. Hoolimata dissidendi imetlust väärivast julgusest ja eestlaste koostööst temaga inimõiguste alal hiljem, Sahharovi dissidentlus Eestit anastava võõrvõimu vastasrinna jaoks järgimisväärset malli ei pakkunud.

Illustratsioon: Vitaly Komar & Alex Melamid “Mis teha?” (1978)

teisipäev, 29. aprill 2008

SAHHAROVI MÕTISKLUSED PROGRESSIST & EESTI JÄRELKAJA

Mais 40 aasta eest avaldas vene tuumafüüsik Andrei Sahharov (pildil) artikli “Mõtisklused progressist, rahulikust koeksistentsist ja vaimsest vabadusest” (vt siit Razmyšlenija o progresse, mirnom sosuščestvovanii i intellektual'noj svobode -I- ja -II- venekeelset täisteksti


“Mõtisklused...” tõstsid autori, N Liidu vesinikupommi looja, kõrgelt hinnatud ja korduvalt pärjatud sotsialismisangari, ent seni üldsusele tundmatu akadeemiku üleilma imetletud dissidendiks, andes vene rahva süümele ja kogu Ida hemisfääri vabadusvõitluse häälele mõjuka ja usaldusliku kõla.
Sahharov võttis teose käsile veebruaris 1968 ning sai valmis hiljemalt maikuu keskel. Seks ajaks oli Čehhoslovakkias kõrgpunktile lähenemas demokraatlik vabadusliikumine, mis taotles kommunistliku süsteemi reformimist. Nii kirjutas ka Sahharov, rõhutades vaimse vabaduse ülimat tähtsust sovetliku süsteemi inimlikustamisel, et vaimse vabaduse võtmerolli “on mõistetud muide Čehhoslovakkias...” ja samas kutsus sealset julget algatust toetama.
Akadeemik ise pooldas tuliselt konvergentsi ideed ja sisuliselt kutsus nii Ida kui Läänt lõpetama Külma sõda. Ta võttis kirjutise kokku tõdemusega, et sotsialismi sünd kapitalismist on olnud sama paratamatu kui see, et sotsialismimaailm ei tohi teda sünnitanud kapitalismi hävitada, sest... “See oleks enesetapp.”
Sahharovi 41-leheküljeline traktaat vallutas maailma juba lähema aasta jooksul, mil selle levi sammus üle 10 miljoni eksemplari piiri. Teeb vaid rõõmu, et see puudutas ka meid. Kevadel 1968 jõudis dokument ka Eestisse ja pälvis sama aasta suvest eestikeelse tõlkena n-ö põranda all levides nii poolehoiu kui tarmuka kriitika näol märkimisväärset tähelepanu...


Mida kinnistab ka alljärgnev Isekirjas nr 3 (1983) ilmunud ülevaade
Ülevaade Eesti haritlaste kirjast akadeemik Sahharovile     
Andrei Sahharovi “Mõtisklused...” (1968)

Sel aastal [1983] möödub poolteist kümnendit sellest, kui akadeemik Sahharovil valmis teos “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”. Brošüür on levinud N Liidus ja tähtsamais kultuurkeeltes laialdaselt ja enamasti mitmes trükis. Teos on suhteliselt ulatuslikult levinud Eestiski tänu Eesti Demokraatlikule Liikumisele (EDL), mille üks juhte, Sergei Soldatov, omandas teose ühe esimestest eksemplaridest, saades selle Andrei Sahharovi ühelt tuttavalt. Peagi organiseeris Artjom Juskevitš eestikeelse tõlke- ja paljundusgrupi ning mõne aja pärast levitati seda EDL-i poolt üle kogu Eesti.
Tänases Isekirjas “Mõtiskluste...” avaldamise aastapäeval püüame peegeldada selle teose tähendust eesti haritlaskonna kirja näol. Kiri, mille nagu kirjas seisab, on saatnud eesti tehnilise intelligentsi esindajad, on anonüümne ning esitatud polemiseerivas toonis.
Kirjas märgivad Eesti haritlased, et brošüüri põhiseisukohtadele kirjutaksid alla kõik meie ühiskonna ausad ja mõtlevad inimesed. Kuid loomulikult, nagu tõsiselt huvitatud lugejad ei piirdu ainult oma nõusoleku väljendamisega, kirjutavad nad ka sellest, milles nad autoriga nõustuda ei saa ja teevad vastavaid täiendusi.
Kõige olulisema täienduse tegid nad Sahharovi, N Liidu vesinikupommi isa esitatud ühiskonna-iseloomustusele. Nad kirjutavad:
“Meie ühiskonnas XX sajandil toimunud poliitilised vapustused viisid kristluse kui põhilise ideoloogilise jõu kõrvaletõukamisele ja ühiskonna elulaadi moraalsete väärtuste purustamisele. Uus materialistlik ideoloogia ei vahetanud ega olekski saanud välja vahetada kaotatud väärtusi.”
Autorid väidavad, et tekkis moraalne vaakum, mis kutsus ühiskonnas esile inimese moraalse kahestumise: ühest küljest näitlik, väline teesklevkollektivistlik moraal, teisalt vajatud ürgkiskjalik, egositlik moraal. See sünnitas välise, mehaanilise solidarismiga ühiskonna, mis aga tegelikult on ehitatud ühiskonnast võõrdunud isiksusele, kes tunneb omasuguse ees hirmu ning ennast tühise ja üksikuna kohutava riigimasina ees. Autorid oletavad, et sellises seesmiselt lahutunud, osistund ühiskonnas on vältimatud need kurvad ilmingud, mille pärast Sahharov “Mõtisklustes...” õigustatult muret tunneb, veelgi enam – need ilmingud on taolise ühiskonna ehitusest tingitud.
Kirja autorid oletavad, et süü stalinismi ebardlikkuse eest langeb mitte ainult Stalinile ja tema usaldusväärsetele kaadritele, ühiskond tervikuna kannab nende ilmingute eest vastutust. Kirja autorid küsivad, kas ühiskond ise ei provotseerinud oma inertsuse, ükskõiksuse, orjameelsuse, harimatuse ja lihtsalt oma julmusega lõpuks kõiki neid isikukultuse ekstsesse. Ebajumal pole ju mõeldav ilma kummardajateta.
Autorid teevad järelduse, et säherduses ühiskonnas, nagu seda on Nõukogude ühiskond, võib välja ilmuda uus Stalin ning taaskord võib kõik algusest korduda. Ainult ühiskonna kõlbelise taseme ja tema kodanikuteadliku aktiivsuse tõstmisega võib tõhusalt vastu seista sellele verisele bakhanaalile. Et seda vältida, peaks Nõukogude ühiskond Eesti haritlaste arvates välja töötama või siis laenama, igal juhul otsima ning leidma uue kõlbelis-filosoofilise õpetuse.
Nad pöörduvad Sahharovi, ja nagu nad väljenduvad, teiste meie ühiskonna juhtivate peade poole üleskutsega mitte piirduda kriitikas ainult väliste teguritega, vaid uurida ka seesmisi vaimseid, poliitilisi, orgaanilisi probleeme ning soovitada uusi kõlbelisi väärtusi, ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke ideaale.
Nagu Sahharovilgi on autorite arvates neostalinismi vastumürgiks ühiskonna vabastamine kurnamisest, omavolist, kuid nad ei pea selle saavutamisel küllaldaseks üksnes intellektuaalse vabaduse saavutamist, mille vajadust Sahharov oma brošüüris “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” kirjutab. Nad väidavad, et N Liidu kodanikud vajavad kõiki poliitilisi vabadusi, vaimne vabadus ja kodanikuaktiivsus kaasa arvatud.
Nad kirjutavad:
“Meie ühiskond vajab kõige laiaulatuslikumat demokratiseerimist praegu nagu õhku.”
Selles mõttes on autorid mitte üksnes nõus akadeemik Sahharoviga, vaid temast tunduvalt järsemad. Eesti tehnilise intelligentsi esindajad kirjutavad:
“Asjata püütakse meid veenda, et poliitiliste vabaduste ideaalid on meie rahvastele võõrad, et neile on omased vaid materiaalsed huvid. Võimuorganite tegevus peab alluma ühiskondlikule kontrollile. Ülemnõukogu peab olema asjalikuks foorumiks, aga mitte ühehäälsuse mehhanismiks. Valimissüsteem peab olema rajatud mitmeparteilisusele. Rahvusküsimus peab alluma õiglasele regulatsioonile. Peab tagatama rahvaste õigus suveräänsele riigikorraldusele. Kõik ühiskonnakihid ja -seisused peavad saama võrdsed õigused.”
Edasi kirjutavad Eesti haritlased Sahharovile:
“Juba kakskümmend aastat, [N Liidu kompartei] XX kongressi aegadest peale ootame ja palume oma juhtkonnalt vabastuslikke reforme. Oleme nõus veel mõnda aega paluma, kuid lõppude lõpuks hakkame nõudma ning tegutsema. Ning siis tuleb tankidiviisid mitte enam Prahasse ja Bratislavi, vaid Moskvasse ja Leningradi viia.”
Kirja autorid pidasid silmas veidi aega pärast “Mõtiskluste...” ilmumist toimunud Nõukogude okupatsiooni Čehhoslovakkiasse, millega suruti maha Praha Kevadega alanud üldrahvalik demokratiseerumisprotsess.
Küsimustes, mis puudutavad rahvusvaheliste olude parandamise teid, on autorid Sahharoviga samuti nõus. Nad arvavad, et NSVL peab loobuma territooriumi mõttetust ahnitsemisest, suurriikliku võimuhaarde laiendamisest ning pealetungi-kursist, kuna sellise tegevusega tekitab just N Liit tänases maailmas pingeid.
Kiri Eestist lõpeb ettepanekuga täiendada akadeemik Sahharovi teese järgmiste mõtetega:
• mitte ainult vaenutsevate suurriikide vahelise eraldatuse kõrvaldamine, vaid ka nende otsene lähenemine;
• mitte ainult kooseksisteerimine ja koostöö, vaid ka otsene leppimine;
• mitte ainult võitlus füüsilise näljaga, vaid ka võitlus inimliku näljaga kõlbelis-moraalsete väärtuste puuduse vastu;
• mitte ainult seadus trükisõnast, vaid ka seadused, mis tagaksid inimeste poliitilised vabadused;
• mitte ainult poliitvangide amnestia, vaid ka täielik vabastamine ja tagatis, et veendumuste eest taga ei kiusataks;
• mitte ainult stalinismi tõkestamine ja paljastamine, vaid ka selle otsene likvideerimine;
• mitte ainult sabatu majandusreform, vaid põhjalikud majanduslikud ümberkorraldused; ning mis tähtsaim
• mitte ainult riikidevahelise eraldatuse ületamine, vaid ka sisemise isolatsiooni, ühiskonna osistumise ületamine.

Nagu näevad kõik, kes lugenud Sahharovi “Mõtisklusi progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, pole Eesti tehnilise intelligentsi kiri niivõrd täienduseks Sahharovi seisukohtadele, kuna need nõudmised seal juba esinevad või on niigi endastmõistetavad, kuivõrd samad soovid esitatuna teravamas, ägedamas ja veidi politiseeritumas vormis.

Allikas: Isekiri nr 3 (1983)


Veerand sajandit hiljem tuleks ajaloolisele Isekirjale lisada:
Eesti vastuse akadeemik Sahharovi "Mõtisklustele..." avaldas peale Venemaa omakirjastuse (samizdat) ka ajaleht Münchener Merkur (1968, nr 306) pealkirja all "Orjameelsuse asemel õigus opositsioonile" (Statt Kriecherei ein Recht auf Opposition). Saksa keelde tõlgitud kirja allkirjaks oli märgitud "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukad esindajad".Eestist saabunud kirjas loetleti ka Sahharovi käsitlusaluses brošüüris esitatud (sovetliku süsteemi ja rahvusvaheliste suhete perestroika ettepanekutega, perspektiivis aastasse 2000 ulatuva) programmi puudusi, nagu teaduslik-tehnilise progressi kummardamine ja rahvusküsimuse mittemõistmine ning arvustati inimõiguslaste lootusi režiimi vabatahtlikule demokratiseerumisele.

Eesti kiri pakkus alternatiiviks panust rahva omaalgatusele, et
suruda reforme valitsusvõimudele peale jõuga altpoolt, ning lõppes üleskutsega töötada välja selge tegevusprogramm ja selle alusel võitlust alustada.

Kes
olid kirja autorid?Sergei Soldatov on oma mälestustes (Eesti saatuse keerdsõlmes. Tln, 2002, lk 47) tunnistanud, et tema see oligi, lisades:
Omakirjastuses pealkirja “Loota või tegutseda?” järgi tuntuks saand dokumendi ärasaatmise eel polnud teistel sellega tutvunud erimeelseil Soldatovi sõnutsi lisada ühtki täiendust.Nii tuleks "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukate esindajate" nimel avaldatud vastukaja idee ja teostus omistada edaspidi Sergei Soldatovile.

reede, 25. aprill 2008

Kaua kestab külm sõda? (II)

KAUA? Eestlasel peaks olema siin sakslasest või inglasest lihtsam vastata. Sest sama kaua kui Eesti riik, on olnud ka külm sõda. Pealegi jätkus külm sõda veel suurema joonega siis, kui EV oli varjusurmas.
“Diplomaatiliste ja kaubanduslike vahekordade jaluleseadmist Eestiga kasutas Moskva viivitamatult selleks, et alustada külma sõda Eesti vastu, et organiseerida Eestis komparteid ja selle kõrval põrandaaluseid löögirühmi.”
Nõnda kirjeldas Eesti vastu peetava külma sõja algpäevi EV endine välisminister Selter. Teisisõnu tint Tartu rahuleppel ei olnud äragi kuivanud, kui Venemaa juba meiega poliitilist sõda alustas.

Stalini röövellikku läbirääkimiskooli isiklikult tundev Karl Selter võis muidugi kasutada külma sõja mõistet retrospektiivse liialdusena, ent tema kirjeldus salapoliitikast ― diplomaatilise posti ja passidega vaenulike isikute ning materjalide saatmisest üle piiri silmakirjaliku punavõimu poolt ja N Liidu kaubandusesinduste kasutamisest kommunistide sidejaamadena ei erine palju sellest, mida Lääne analüütikud mõistsid ja praktikud esiteks vastustasid ja seejärel
ka ise Külma sõja salajaste poliitiliste operatsioonidena rakendasid juba sellal, kui Ida pealetungile oma vastukäike otsiti.

Kui mitte varem, siis aastal 1924 sattus Kremli poliitilise ründe sihtmärgiks igal juhul Eesti. Nii lavastatud ülestõusud kui ka revolutsioonid on olnud vahendiks sessamas külmas sõjas, mille pseudousulised sildid (kommunism, vabastusmissioon vms) varjavad pigemini imperialistlikku olemust.

Kunagise 1924. aasta 1. XII ülestõusu-lavastuse sarnane plaan võis tallel olla ka mulluse 9. V ajaks. Oletuslikult nii, et 8. V toimuks Eestis, vahest “verine” plahvatus mingil, olgu eestlastele või venelastele “püha ajaloo” objektil nii, et see ärgitaks mässu, mis hõlmaks mitut linna, kusjuures Narva ja Kohtla-Järve “töölisnoored” saabuks pealinna, et maha suruda “neofašistliku” režiimi peamine tugi ― politsei eriüksus koos teda toetava Kaitseliiduga.

OOTEL olnud diversioonigrupid on samal ajal sekkunud, et oma tekitatud “süütutest kaasmaalastest ohvrite” hulga edasine minimeerimine kujuneks sobivaks ettekäändeks õhust ning siis ka maitsi saabuvaile dessantidele. Eesti õhu-mere-telekomi jm ühendused blokeeritakse. Luuakse uus “rahvusliku leppe” valitsus. Kas peaministri toolile seejuures istub keegi eestistunud muulane või vastupidi, ei ole nii oluline, kui see, et jälle kerkib eestlastest endist võõrrežiimile truid poliitilisi tegelasi ja jõudusid. Varasemast viljakamad sõltlassuhted taastuvad.

Umbes nii muide nägigi eeltoodud maipööre välja Ksenofont Prirodnyj kollektiivse varjunime all Kremli lemmiklehes Komsomol'skaja pravda 3. V 2007 üllitatud võitluslaulus “Marss Tallinna peale”. Selle lõpusalmid ähvardasid “ülbitsevat” Eestit nii:
...
Te merejõuks olümpiaregatike:
Kaks vana traalerit,
Poolteist fregatikest.
Kroonlinnast aga ristleja on juba teel,
Sa Eesti, kallike,
Ei õite tähelegi pane veel,
Kui pihtas―põhjas on su sõjalaevastik.
Kas asju pakkida? ― Ei tasu vaeva vist.
Pea tuleb sulgi gaasiarve tasuda!
Sea süda parem relsitakti taguma.
Su külje all on ootel Pihkva divisjon,
Üksainus sööst ning Tallinn meie oma on.

Mul öeldakse:
Sa mine ikka,
On üleilmne üldsus selle vastu,
On Eesti NATO-s ja EL-is rikkas...
Ma küsin vastu:
Nokuulge, kellel hakkaks Eestist kahju?!
Ei taha uskuda ma nende toetusjuttu.
Ja mõelda vaid – OKUPATSIOON!
Eks urisegu siis või nutku.
Me teame kõik, see on vaid poos.
Küll ära moosime nood ahnepead,
Kes gaasi nimel annaks ära isa―emagi,
Ei pelga öelda teile:
Eesti lambapead,
Ka teie panus NATO-le
Ei maksa midagi.
(tõlkinud HK)
Šovinistliku luulepirni õngitses aprillimässu järellaineist välja Edward Lucas ja tõi oma raamatus maailmale hoiatavaks näiteks “Uuest külmast sõjast”, mis ta väitel taas kogub hoogu. Täna leiab Lucas Postimehele antud intervjuus, et Eesti jaoks oli... “Pronkssõdur [...] eelmise aasta alguses väiksemat sorti julgeolekumure, kuid valitsuse [mõtlematu, etnokraatlik] samm muutis selle suureks riikliku julgeoleku probleemiks.”

Eesti valitsusmeelse päevalehe usutluses on Lucase sõnum enam kui kohane. Aga külma sõja pasunat kuuldes tasub alati kõrva taga hoida, et sellegi sõja hullemad lahingud lüüakse ei külmas ega leiges, vaid tulises sõjategevuses. Verise maimässu vältimise eest maksis Eesti valitsus aprillimässuga. Selle kulg oli hõlpsamini ennustatav ja käis veretu võitluse reeglite kohaselt.

Eesti oli Venemaa kihutuslikus eeltules nurka surutud. Ja paraku osales turmtules ka idanaabri poliitilise ladviku liberaalne tiib. Mullu, kaks nädalat pärast aprillmässu sedastas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kiiraruanne “Moskva käsi Tallinna rahutustes” muu seas:

“Eesti Vabariigi ja eestlaste vastast meelestatust on Venemaa riiklikult kontrollitav TV- ja internetimeedia ette valmistanud pikemat aega. Edastatud on ebaobjektiivseid reportaaže ja arvamusi olukorrast Eestis (inimõiguste rikkumise, fašismimeelsuse jms alusetud süüdistused) ning propagandafilme. Eesti-vastased teaberünnakud intensiivistusid eriti viimastel kuudel; aprilli keskel ilmusid Venemaa meediasse regulaarsed üleskutsed kehtestada sanktsioone Eesti vastu. On ka otsesõnu nõutud sõja alustamist Eesti vastu.

Moskva peetava Eesti-, aga ka laiemalt Lääne-vastase meediasõja ajalugu ning olemus väärivad eraldi suurt uurimistööd, siinkohal aga olgu toodud mõned faktid, mida saab tõlgendada kui Tallinnas toimunud sündmuste otsese mõjutamise katseid.
Venemaa [riiklik] telekanal RTR edastas 26. aprillil päeva jooksul korduvalt korratuste ühe peamise organisaatori Dmitri Linteri intervjuud, milles viimane ähvardas Eestit kodusõjaga ja lubas mh, et paari päeva pärast ei allu riik Eesti enam “sellele valitsusele”. Järgmisel päeval refereeris sama telekanal oma Tallinnast tehtud otsereportaažis üht väidetavalt oma kinnipidamiskohast välja helistanud Öise Vahtkonna [Nočnoj dozor] liiget, kes kinnipidamiskohas toimuvat väidetavalt kirjeldades rääkis, kuidas üks inimene oli surnuks pekstud ning teiste kinnipeetavate silme all minema viidud. See ebatõeseks osutunud teave võis suure tõenäosusega toimida kui õhutuskõne järgmise õhtu rahutusteks.

TENDENTSLIK või otseselt valelik kajastus on ilmne kogu Tallinnas toimunu osas: vandaalitsenud noortejõuke nimetatakse rahumeelseteks meeleavaldajateks ning rüüstamist eelistatakse TV-s mitte näidata; selle asemel esitatakse väljamõeldisi politseivägivallast. Teisaldatud pronksskulptuuri kohta väideti, et Eesti võimud saagisid selle tükkideks. Rahutustega samal ajal surma saanud Dmitri Ganini kohta väidavad paljud vene meediaväljaanded, et ta suri kokkupõrkes politseiga ning pronkssõdurit kaitstes; maha vaikitakse faktid, et surm noahoobist ei saanud tulla politsei käe läbi, kuivõrd politseil selliseid relvi pole, samuti juhtus õnnetu intsident pronkssõduri asukohast ca 500m eemal Tatari tänaval ning hulk aega varem, kui politseiüksused Tatari tänavale jõudsid. Samuti valetatakse kiirabi saabumise kiiruse kohta.”

Saatnuks plaanitsetud maimässu edu või saanuks Eesti langus tõeks muul moel, poleks seega külma sõda Eesti suunal ometi lõppenud. See Eesti-vastane sõda oleks jätkund siserindel, sihiasetusega vastupanu likvideerida ja ühiskond tasalülitada. Teisalt oleks külma sõja välisrinde üheks alateemaks saand nn Eesti küsimus, nagu seda oli Balti küsimus nn vanas külmas sõjas.
Aprillimäss kujunes see-eest hoopis õpetlikuks vahevõiduks Eestile. Selle kaks olulisemat tulemust oli...
  • (a) maailma levinud sõnum aimdus, et eestlane ikka pole vist sama mis venelane;
  • (b) ja karm selgus Eestis, et vene rahvast ühendab ikka veel usk oma vabastaja-missiooni.
Külmad sõjad on põhiolemuses ususõjad, mis reeglina puhkevad tsivilisatsioonide murdejoonel. Eestil ei ole lähimas ega kaugemas tulevikus Ida ja Lääne vahelt pääsu.
Seekord osutusid meile abiks Venemaa ülepingutus ja Lääne empaatia. Kuid ühtlasi sattus fookusse Eesti ohtlik saamatus külmas sõjas, mille puhul oleme seni ilmutanud mõistmatut vastumeelsust.
Sestap vääriksid kübersõja teemaga ühtaegu Eesti huvi ja hoolt psühholoogilise ja külma sõja alased uuringud. Kaasalöömine ses vallas sobiks EV võimekusega küllap paremini kui osalus külmas sõjas endas.

Allikad:
Karl Selter, Eesti vahekord N Liiduga. – Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas, I. Stk, 1954, lk 192-194.
Edward Lucas “Uus külm sõda: Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”
(The New Cold War: How the Kremlin Menaces both Russia and the West - Bloomsbury, London)
Tallinn, Varrak, 2008, 247lk.

pühapäev, 20. aprill 2008

Uus külm sõda?

Edward Lucas — see Eesti-sõbralik ja Lennart Merd jumaldav britt (vasakul) pole õnneks ainus, kes räägib uuest külmast sõjast, mis tema väitel jälle kord Kremli tahtel hoogu kogub. Paljud vaatlejad asja nii hulluks ei pea — isegi Eestis! Mõne arust pole see veel mingi külm sõda, teiste meelest pole kaugeltki süüdi Venemaa. Kolmandate hinnangul on aga nii esimesed kui teised maailmapoliitilise suunataju sootuks kaotanud.

Üks viimast hinnangut jagav seisukoht me idanaabrite poolelt:
“Venemaa vallandatud uue külma sõja uudne relv on keemiline — süsivesinikud. Mida küll teha riigiga, kes teisi Euroopasse ja NATO-sse püüdlemise eest karistab ning paariariike diktatuuri kehtestamise eest premeerib? Isikliku torujuhtmega Ukrainast ja Baltikumist mööda tüürida soovijail oleks aeg meelemärkusele tulla. Ka Saksamaal, kes on samasse kotti pugenud, kus võib hapniku sulgeda nagu tolles londimängus, kus piinamiseks gaasimaski kasutatakse. Vastus on boikott — boikott nii vene süsivesikutele kui nende mausrite ja čekistipaberitega peremeestele. Ei grammigi nende gaasi ega naftat! Ennemini rippugu čekisti hambad varnas, mingu rooste gaasitoru ning saagu otsa kõik, kes on orjaks sündinud ja tahaks, et nende naabridki orjaks muutuks. Ainult boikott sunnib čekiste armastama demokraatiat.”
Nii osutas uuele külmale sõjale koos lahendusvõimalusega vene publitsist ja vabadusvõitleja Valeria Novodvorskaja ajakirjas Grani.ru veel detsembris 2005, ennetades niisiis kahe aastaga praegu laineid löövaid angloameerika käsitlusi.

Kui külma sõja kõledust võiks keegi tõesti ka mitte märgata, siis vaidlus sellest kahe tähelepanuväärse ja omavahel võistleva käsitluse näol on kindel fakt. Nüüd on mõlemad kõnealused tööd “Uuest külmast sõjast” ka eesti keelde tõlgitud. Ajalehe Globe&Mail endise Moskva ja praeguse Lähis-Ida kirjasaatja Mark MacKinnoni raamat “Uus külm sõda: Revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika endises N Liidus” valmis kevadel 2007 Kanada Kunstinõukogu, so pahempoolse sihtasutuse “heldel toel” (lk 324). Ajakirja Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondendi Edward Lucase “Uus külm sõda: Kuidas Kreml nii Venemaa kui Lääne löögi alla seab” valmis sügisel 2007.

Kanadalase raamat on reportaažlikult hoogne ja ka ladusalt eestindatud. Inglase raamatu on originaalis sama ladus, ent virtuoosliku pinnaliuglemise asemel pigem süvasukelduja probleemikäsitlus. See oleks justkui teisiku ületrumpamiseks kirjutet, aga ei — ärgituseks oli siiski misjonitunne ja sulnis soov. “Kirjutasin selle raamatu mõttes Lennartile, kaaludes iga hinnangut ja iga lauset, nii et see võiks tema kirjanduslikku ja vaimset taset kõnetada,” ütleb Lucas saateks eesti väljaandele. Eesti ongi sagedasim kohanimi, esinedes Lucase raamatu 48 leheküljel. MacKinnoni raamatu sangarmaa on seevastu Gruusia, Balti riikidest on tema reporterina lihtsalt mööda sõitnud. Üks eesti väljapaistev poliitik tervitas ajakirjas Diplomaatia seda viimast tõika koguni rõõmuga...
“Uus külm sõda ei näi MacKinnoni arvates puudutavat Balti riike, mis on kindlalt Lääne mõjusfääri haaratud ega paku Moskvale seetõttu enam tõsist huvi. Selle autori arvamusega võib nõustuda või mitte, kuid Eestile ja teistele Balti riikidele on see kasulik.”

Huvitav miks?

MacKinnoni siht näib olevat paljastada Washingtonis ja Brüsselis tegutsevaid külmasõjalasi, kes olla kohelnud Venemaad nii kaua vaenlasena, kuni too selleks muutuski ― It didn't have to be this way! ahastab ta. Sootuks vastupidine on Lucase mure ― et...
külma sõja soorituseks võimelisi sõdalasi pole paraku ei Brüsselis ega Washingtonis.
Kui aga asjatundjad vastandlike arvamuste kiuste ometi jäävad nõusse ühes ― et uus külm sõda ikkagi käib, siis oleks seda nagu patt eirata. Tarvitseb kummagi erimeelsusist abstraheerida vaieldamatu ühisosa, üks-ühene postulaat ja nähtuse olemus peaks selguma. Sõnastame selle:
Uue külma sõja peaküsimus on Washingtoni—Moskva vastasseis. Millenniumi-vahetusel endise Ida—Lääne tsivilisatsiooni piirialadel lahvatanud strateegiline konflikt — uus külm sõda — käib ühiskonna moraalsete väärtuste, raha ja energiaressursi üle. Sel on vana külma sõja jooni, nagu diplomaatilise surve, kihutustöö ja sõltlassuhete edendamine, kuid kunagise militaarse ja ideoloogilise vastasseisu asemel on nüüd peavahendeiks “võltsitud valimised, lavastatud revolutsioonid ja torukulgla üle nääklemine” (siin jj tsit MacKinnoni rmt lk 18) Seejuures on “veskikivide vahel” kui mitte kogu kontinendi, siis kindlasti järgmised endise N Liidu rahvad: “ukrainlased, grusiinid, venelased, valgevenelased ja keskaasialased”. Autoritarismi ja võõravihasse kalduv Kreml (siin jj tsit Lucase rmt lk 19) on ses sõjas KGB-harjumuste ja -väärtuste ajel “otsustanud kindlal käel liikuda mööda oma teed, mida iseloomustab kontrollitav poliitsüsteem, tugev presidendivõim ja järsk välismaa-vastane hoiak” (lk 21). Oma esinduste ja salatalituste kaudu mahitab Kreml nii kodu- kui välismaal omalaadi kodanikualgatuse alternatiivi ülalt, olgu narodovlastie või suveräänse demokraatia sildi all, püüdes nõnda teeselda tsiviilühiskonda ja ühtlasi läänedemokraatiat vastustada.
Vahest nii võiks Lucase ja MacKinnoni sama-pealkirjalisi raamatuid sünteesides piiritleda uut külma sõda. Ja millal see sõda siis algas? Mõlemad avavad teema käsitelu suvega 1999, mil maailm nägi tuhmivõitu rea-kagebeelase esiletõusu Venemaal, aga Moskva jt linnade töölisrajoonid kogesid kurjakuulutavat terroriseeriat, mille raames jõuti õhkida neli (MacKinnoni järgi kolm?!) elumaja, tappes une pealt 300 süütut elanikku... Loomulikult ei vallanda see MacKinnoni jaoks veel uut külma sõda, veel vähem rahvusvahelist konflikti. Ehkki temagi lõimetab oma teose faabula salateenistuste üritustele leida ettekääne järjekordseks Kaukaasia sõjaks ja presidendi puššimisele selle sõja arvel, ometi ei pane ta uut vastastikust külma sõda tähele enne kui jaanuaris 2006. Siis alles leidis Kreml MacKinnoni sõnul viisi, kuis Läänele “lõpuks vastu hakata” (lk 306) ja nimelt: süüdistades Suurbritannia saatkonna-sekretäri Marc Doe'd, kes varem oli jaganud uurimisraha vene kodanikeühiskonna edendajaile ja kelle Venemaa TV n-ö uurivad ajakirjanikud lõpuks nii õigel hetkel seostasid MI-6 ja salapärase tehiskivist luuresaatjaga Moskva muruplatsil (vt RIA Novosti fotosüüdistust). Õige hetk tähendas Venemaal aasta 2005 lõpul taasregistreerimise kohustuse kuju võtnud pealetungi vabaühendustele.

Lääne omakasupüüdlikule rollile postkommunistliku türannia mitmevärvilise vastasrinna toetamises MacKinnon keskendubki. Kui Economisti inglasest ajakirjanik tuvastab külmarinde sillapea Kremlis, siis Kanada Globe&Maili reporter näib oma uurimisrännakuil kogevat jahedust kus tahes: Slovakkias (1998), Serbias (2000), Gruusias (2003), Ukrainas (2004)... Aga mitte Moskvas. Oma kodus läänemeelsust juurutanud “värviliste revolutsioonide” tunnistajana on ta valmis vanduma, et uut külma sõda ei alustanud Kreml. Moskvat sundis takka välissekkumine. Kelle poolt? Enamasti ameerika kolmetäheliste valitsusväliste organisatsioonide (NED, IRI, NDI), riigita riigimehe (Sorose) ja arvatagi, nagu kanadalane vihjab, ka riikliku CIA poolt.

Lääs aitas istutada endisse idablokki niisiis kutseliste riigipöörajate ja rändrevolutsionääride kildkonna, kes käib nüüd riigist riiki kogemusi jagamas. Lääne poolelt tuli ka uue külma sõja avalöök, vahetult enne Venemaa 2000. aasta presidendivalimisi, ja selleks oli essee Lost Russia? (New York Review of Books, 2000, nr 6) avatud ühiskonna eestvõitlejalt George Soroselt, kelle tollase hoiatuse kohaselt putinism “põhineb vene rahva demoraliseerimisel, alandamisel ja frustratsioonil [---] uus valitsus tuleb autoritaarne ja rahvuslik” (lk 37).

Kummatigi on MacKinnoni käsitlus just ses osas küsitav, mis seob Sorose ponnistusi ameerika parempoolsete mõttekodadega. Kust niidid omakorda viivat USA vabariikliku (GOP) valitsuseni. Mis seega on kurja juur ja uue külma sõja salajane peastaap. Eks ole raske kujutella mistahes sõjategevust ilma staabita. Miks sellesse staapi ei sobi autokraatiat jälestav miljardär George Soros (m.n. György Schwartz), keda Kreml koos MacKinnoniga loeb Beogradi, Tbilisit ja Kiievit tabanud läänemeelsete rahvarevlutsioonide peaideoloogiks ja -rahastajaks, on teine, pikem jutt. Siin aga maksab meenutada, et traditsioonilist Külma sõda käsitas kaasaaja asjatundjate enamik algselt samuti kui iga teist korralikku sõda. Ikka nii, et sõda eeldab alati vähemalt kahe võitlusalti vastase olemasolu. Ameerika diplomaatia vabanes preisi sõjateoreetiliste teeside kammitsaist alles XX sajandi keskel. Ning nagu külma sõja kaasaegsed seejärel endale tunnistama pidid, evis Läänes poliitilise sõja tagasihoidlikke kogemusi vaid Briti impeerium, kuna Idas oli poliitiline sõjakunst lihvitud peeneks ja mõjusaks, kõike ja igaüht hõlmavaks võitlusmetoodikaks juba sm Uljanovi poolt, kes oli Clausewitzi doktriini sünteesinud Marxi õpetusega.

Vahepeal ka ajaloolise sündmuse seisusse tõstetud Külma sõja — MacKinnoni ja Lucase järgi vana külma sõja — iva idanes ikkagi maailmarevolutsiooni ideest, ega kusagil mujal kui ikka Idas, viljaka Venemaa pinnases. Ja vähe sellest... Et külmas sõjas osutuvad passiivse sõjahirmu kõrval peamiseks poliitilised, psühholoogilised ja majanduslikud tegurid, siis ei eelda need tingimata välisvaenlast —
külma sõja vastaseks kõlbab omagi rahvas.
Sestap on külmarinde ohjamine käepärasem autkraatlikele režiimidele ja selle ilmatult nurjatu seltskonna koorekihti on sobitunud totalitaarsed režiimid, eesotsas sovetlikuga. Kahe ilmasõja vahel ja aastaid hiljemgi ei mõistetud, suudetud ega tahetud Läänes tunnistada poliitilist tegelikkust — et moodne sõda pole alati militaarne. Ja et see võib olla ka asünkroonne. Külmad sõjad enamasti niisugused ongi. Ka Ida—Lääne (ajaloo-sündmuseks luustunud) Külm sõda sünkroniseerus õieti alles kuumenedes, so kahe rahvusvahelise konflikti — Berliini blokaadi ja Korea sõja relvatärina saatel...

Asünkroonse külma sõja moodsamate lahingupiltide galerii täieneb tänu üleilmastumisele seniolematu kiirendusega: Ühendriikide asutuste küberründed Hiina häkkeritelt, vaba maailma alatasa proovile panev nn islamifašism, rahvusvaheline valitsusväline terrorism, antiglobalistlikud rändprotestid, maailma avalikkuse vastupanu politiseeritud ja korrupmeerunud olümpiaeliidile... Nii et klassikut parafraseerides ei ole uus külm sõda muud kui vana jätk teistmoodi sekkumisvahenditega. Külm sõda, mida läinud sajandil selle nime all eristama ja varasemast paremii tundma õpiti, ei ole sugugi veel läbi.

neljapäev, 10. aprill 2008

Olümpiatule fiasko

Olümpiatule tõrvikukandjate globaalse teatejooksu fiasko San Franciscos (AFP video) annab aimu, mis ootab ees 8. augustini, kui stardib Beijingi OM.

Olümpiatule üle uhke kihutustöö taga on reeglina korraldava režiimi sõjaõhutamise ja mõrvakihk. Nii oli Berliinis 1936. Nii oli ka Moskva'80-ga. Muide vene olümpia propagandafilmi “Oo sport, oled rahu” (režii Juri Ozerov) kutsuti nõustama natsirežissöör Leni Riefenstahl...

Kes aga ütles järgmist?

Spordi rüütellik võistlus aitab tugevdada rahusidemeid riikide vahel. Seetõttu ärgu olümpiatuli kunagi kustugu!
Õige vastus: Führer ࿕ ࿘ ࿕  Aastal 1936 "hetk enne olümpiatule süütamist" meenutab Erkki Bahovski Postimehe arvamusloos “Olümpiatule erutav kuma”