Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa Ⅱ maailmasõja (ⅡMS) järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, ⅡMS-i, ajaloolist kõne jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel. 

Churchilli Fultoni-kõne tekst — Isekiri: Rahulõim

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times) 

Ameerika Hääl 29. juulil:

Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.

Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”

Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.

— VoA 29. VII 1969

Niisiis oldi 16. juulil 50 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust stardiplatvormilt 39A Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:

“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”

Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin (39a) ja Neil Armstrong (38a) — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 Kuu-retk kestis 8 päeva 3 tundi 18 minutit 35 sekundit.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:

“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”

— VoA 23. VII 1969

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.

"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."

Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005

"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."

Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————

J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.

Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič Putin ( WP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:

Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!

Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

Krimisläng — VVP relv Läti vastu

 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»

 》 EestiMeel: Peninukk Putin ja pühad piirid 《

Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:

• Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendiku …
• Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
• Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017…
• …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.

«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.

 》 Fjodor Korsakov Valge mehe verisest võitlusest, mille tagajärjel võõras lipp Hiinasse kanti PM-is 1927 《

Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOON ( Русский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.

… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…

( Hiina pilk Venemaale )

KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Moskva poolsajandi nuriennustuse head ja vead

Tulevikuennustaja suurim eksitaja on lootus inimeselooma (p)arenemisele.

Komsomol'skaja pravda (KP) 1959. aasta detsembri lõpus trükitud ülioptimistlik tulevikunumber — dateerituna 1. I 2010 — lõi innustava visiooni N Liidu leevast õnneajast seisuga uusaasta 2010. Sovetiriigi saatust aimamata pani ennustus siiski täppi maailma praeguse elu—olu ning korraldusega selles...

1. et suheldakse kaasaskantavate + videotelefonidega (nagu praegune Skype) ja...
2. et Moskva poodides käib parasjagu ostjaid nääride tõttu rohkem kui muidu.

Poolsajanditagusil lehetegijail õnnestus üllatavalt täpselt ennustada ka (3.) millal inimene Kuule astub. See pidi tulema vähem kui 10 aastat pärast utoopialehe ilmumist ehk augustis 1969 — inimese tegelikust Kuule jõudmisest ainult kuu jagu hiljem! Kuid esimese Kuule jõudnu nimi ja rahvus ei läinud paika: arvati venelast Kirill Avgustovit, mitte ameeriklast Neil Armstrongi, kellega see päriselt juhtus.

Täiesti nurja on läinud Kuulinna (Lunograd) ning joomarluse kadumise eeldamine juba uueks millenniumiks.

Järeldus: kerge on teha ettevaateid kümnendiks või ennustada kümnendite perspektiivis nt tehnika progressi, eriti kui pidada silmas inimese olmemugavusi või uudis- ja tarbimishimu rahuldamist. Ent mida objektiivsemad tegurid mängu tulevad, seda keerulisem on ennustada.

Kommunistlik noorteleht kuulutas süütu iluveaga ette ka nt Siberi igijää sulamist: seal kasvaks nüüd teravili ja polaarjoonel valmistutaks tsitruste saagiks. Ses ennustuses mitte küll globaalseist muutusist tingitud kliimaolude, vaid Nõukogude teadussaavutuste tulemusel.

Siin ei tõuse sovetižurnalistide optimism aga niisama pilvedesse nagu toona ainuvalitseva partei futuroloogide ametlikud sihid. Nood lubasid kõigest aasta hiljem üllitet NLKP uue parteiprogrammiga kommunistliku korra põhijoonte saavutamist 1980. aastaks! Tegelikkus — stagneeruv tarbimissotsialism ja sovetiimpeeriumi saatuslik mõõn... Kabelimatsu pani Poola — oma sõltumatute ametiühingute võiduka vabadusvõitlusega... Kirstunaelad taoti valmis Baltimail jm. Jne.

Ehkki Postimehe võrguanne avaldas vana leheloo kurioosumi rubriigis, on ennustuses kurioosne õigupoolest see, mida Komsomolitõe 50a-ettekuulutus venelaste (pro Homo soveticuse) eluea ja tulivee pruukimistava kohta ütles:

Üks (helikopterite laenutuses töötavaist) kopteripilootidest on 125-aastane naine, kõrgele eale vaatamata hea tervise juures ja kõbus.

Tervisele ja eakaks saamisele aitavat kaasa, et N Liidus (AD2010) kanget alkoholi enam joogiks ei tarbita. Seda kasutatakse ainult meditsiinis.

Samuti on N Liidus palju elundisiirdamiskliinikuid, kus inimesed saavad endale vanade organite asemele uued. Elu nagu meditsiiniprotseduuridki on Maa pealt ka Marsile jõudnud...

Vt pikemalt Milline pidi N Liit olema 2010.
Elu-24, 7. I 2010.

Tõsist roimarit nähakse sama ennustuse järgi halvas humoristis, kes kordab nääripeol aastavanuseid nalju. Traagilisem on seevastu paradoks lehenime endaga — see on sajandikatastroofi üle elanud ja seega (4.) täiesti õigesti ennustet seik. Kas sovetimeelsuse püsimist on toetanud moraali allakäik?

Kuigi Kommunistliku Noorsooliidu Tõde (KP eesti keeles) ei ole lehepealdist läinud poole sajandiga hüljanud, on KP tänavune sisu ettekuulutusest kaugel. Nüüdsed pealkirjad on hüvaks mõõdikuks sellele, kuivõrd lahkneb kommunistliku näivtõeluse pinnalt peegeldatud projektsioon igasugusest, k.a tuleviku reaalsusest.

Millised olid Komsomolitõe nr 1, 2010 tegelikud teemad:

• "Kahe kuuga mehele? Ajakirjanduslik eksperiment"
• "Miks vene neidudest turiste välismaal litsiks peetakse?"
• "Kordusopp tegi plastilise kirurgia ohvrist tõelise koletise"
• "Seksimüüte on parem mitte paljastada"
• "Sõdur putkas väeosast uueks aastaks koju"
• "Seadusliku varga aukraadi pole olemas"
• "Moskvalased saavad nääribankettidega tünga"
• "Hinnatõus +7,5%, aga venemaalaste reaalne tulu -3%"
• "Valgevene—Venemaa: Kas tuleb naftasõda?"
• "Jaapanis valmis pensionäri+roboti hübriid"

Ääri-veeri toetab viimane futuristlik uudis küll omaaegsete komnoorte optimismi, muidu on KP viie kümnendi prognoos 1959 kuni tänapäev aga 2 lehenumbrit kõrvutades lootusetult luhtunud.