Eesti NSV tunnustamata romantik

⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»

Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€

Autor Virkko Lepassalu

Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…

“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”

Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.

Valdur Timusk: 

“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )