Lubjanka pommikaja rahvusringhäälingus

Mitte rahvas, vaid Moskva võiks maksta ER-i uudiste-eelarve
 

SIHTMÄRK KAUKAASIA. Nii mõnigi eile hommikul Moskva terroriaktsioonist raadiost või TV-st teada saanu kahtlustas paugupealt moslemeid ja/või čečeene. Et midagi niisugust oletada, ei pea küll istuma Raadiomajas ega riigieelarve kaudu rahvalt palka saama, ometi arvas idanaabri järjekordsest metrookatastroofist samuti ning ütles arvamuse ka pikemata välja meie nn rahvusringhäälingu uudistetoimetus, täpsemalt selle eesti pool. Niisugust käitumist ei saa (eraõiguslikus) massimeedias välistada. Ka väga nimekad teabelõidad tegid kohemaid sedalaadi vihjeid, sest kõik argimõistuslik, samamoodi kui instiktiivsed emotsioonid (sensatsioonid), on ikka minev kaup. Kuid avalik-õiguslik meedia peaks siiski mõtlema kah ning sihtima seljaajust pisukene kõrgemale.

Nii teabelevis kui poliitikas on eelarvamus kontraproduktiivne.

Moskva metroo viimatised terroriaktid pakkuvad Isekirja arvates suurepärase võimaluse eritleda korraga idanaabri võimurkonna ja siinse ajakirjanduse vigu, mis just näpuviibutuste poolest hirmuteo oletuslike süüdlaste suunas kattuvad, kusjuures terriotoriaalse süü presumptsioon omistatakse üksmeeles Kaukasuse põhjaosale.

Eesti Rahvusringhäälingu (ER) tele-, teksti-TV- ja veebiuudiste edusammude kõrval paistavad avalik-õiguslikud raadiouudised eesti teabeväljas välja lootusetult taandareneva vaeslapsena. Ise ennast teatavasti väärikate ringhäälingu-traditsioonide kandjaks pidava uudistetoimetuse mandumise fenomen peaks muret tegema ja seda mitte ainult Ringhäälingunõukogule. Erakorraline olukord, nagu eilse Venemaa sündmustiku vahendamine, võinuks olla iga endast lugu pidava toimetuse pädevuse proovikivi, kuid sellele uudisetoimetusele osutus see kahjuks komistuskiviks.

Niisiis, kuulutasid keskpäevased uudised otse saatepeas kl 12:00 terroristide Čečeenia päritolu, kuigi saate käigus ei järgnenud sõnagi ei selle väite ega allika täpustuseks või selgituseks. Seevastu tegi samas saates kõnelev ER-i Moskva-korrespondent Krister Paris vaoshoidlikuma viite Põhja-Kaukaasiale.

Miks pidi uudistetoimetus nii kõlavalt ilmutama oma kahtlust või vastumeelsust (seletamatut vaistu) čečeenide puhul? Ei saa muidugi välistada võimalust, et see kahtlus osutub lõpuks tõeks. Kuni ER pole aga tunnustatud usu-, viimse tõe või selgeltnägemise instants, eeldab üldsus temalt ikkagi teabe kaalutletud vahendamist, mitte selle imeväelist loomist.

Pärastlõunased uudised esitasid kl 15:07 Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhi Aleksandr Bortnikovi mõtiskluse (30 sekundit vene keeles — see oli Kremli keskpäevase kooseleku telekanaleis levitet videosalvestuse katkend) Kuid sedagi ei vahendatud korrektselt: (a) salvestuse allikas (vene propagandasaated) ka sel korral paraku ei selgunud ja (b) ER-i eestlasest kuulaja sunniti nõuetekohase tõlke asemel leppima mitmekordselt lühema (10-sekundise) sisukokkuvõttega, mis jutustas ümber inimjäänustel põhineva oletuse naisterroristide kohta, kelle elukoht pidavat Bortnikovi järgi miskipärast olema Põhja-Kaukaasia — NB! — siin siiski ilma Čečeeniat mainimata.

Miks FSB-lane on arvamusliidrina kellelegi tähtis või vastupidi — ebausutav — ei ole niivõrd meediakriitika kui vaimse leeri või ametkondliku päritolu probleem. Isekirjale on igal juhul selge:

Putinism ei kaitse rahulikke elanikke nende elu ja tervist ohustava massiterrori eest.

PUTINISM = RIIKLIK TERROR. Isekiri selgitab veelkord miks:

• Esiteks tasub meenutada, kuidas KGB/FSB-lik putinism Venemaa allutas. Gebistide poliitilise sõja hirmustrateegia kõige verisema (terroristliku) peatüki juhatasid sisse teatavasti terroriaktide pisemad eelproovid. Need kõmasid Venemaa pealinna metroos juba juunis 1996 ning hiljemalt kevadel 1999 eksisteeris FSB-l ka salaplaan “Torm Moskvas” — selles asendusid üksikud ohvrid juba sadadega — kaugemaks sihiks kõige tõrksamate rahvaste tasalülitamine, otseseks — üldsuse pahameeletormi saatel järjekordse Kaukasuse sõja vallandamine. Nii lendas 1999. aasta 4. ja 16. septembri vahel FSB kätetööna Venemaal õhku 4 suurt elumaja, surmates umbes 300 süütut inimest. Veel ühe, viienda maja õhkimine ebaõnnestus, sest elanikud sattusid jaole (mispeale virgusid gebistliku hirmustrateegia paljastajad, kelle vastu omakorda 2006 lasti käiku uus, radiatsiooniterrori võte poloonium-210-ga) Seega on putinistliku võimuhaarde salalikkus ja ohvririkkus riigi poliitilisse krampi sulgenud, kust välja pääsemine rahumeelsete lahendustega on peagu välistet.
• Teiseks. Teatavasti lõpetasid Venemaa jõuametid mullu 10 aastat kestnud terrorismivastase operatsiooni Čečeenias paraadliku žestiga, mis õieti ainult võltsi turvatunnet õhutas. Poliitilise kõrval esineb aga ka religioosset, etnilist ja sotsiaalset terrorismi, kuna praegu on üle Venemaa veel enam levinud kriminaalne terrorism. Viimast tuleb ette mujalgi, kuid eriti siiski lõunaaladel, nagu Inguššia või Dagestan. Seal nähakse terrorismis ammu arginähtust, mis pealegi sedavõrd massiline ja ettearvamata sihitmärkide poolest stiihiline ja lõpuks niivõrd igapäevane on, et teeb ühiskonna tervikuna terrorismi suhtes letargiliselt ükskõikseks. Venemaalaste õnnetuseks kahandab riigi antiterroristliku tegevuse olulisust ka salateenistus ise. Põhjus on tema teisenenud roll — FSB pole putinismi võidukäigu järel mitte rahva julgeoleku tagaja, vaid võimuladviku turvaja ning ennekõike valitseva režiimi kaitsja.
• Kolmandaks, valinud terrorismi vastu erioperatsioonide taktika ja "käimlas veristamise" poliitilise strateegia, juhindub putinism kättemaksu ja riikliku terrorismi, mitte õigusriigi põhimõtteist, ammugi mitte õigluse jalule aitamise vajadusest. Selline strateegia ei saa olla tulemuslik pikas perspektiivis, kuna ei ulatu eales terrorismi juurteni, ega ka lühemas taktikalises perspektiivis, sest kohtuväliselt päid raiuv ja ennemini süütut kui otsest süüdlast (kes end juba ise mõrvanud) tabav mõõk pigem külvab kui lõikab kurjust.

Eile pärastlõunal võtsid riikliku telekanali Russia Today ja Venemaa Hääle (Golos Rossii = Moskva Raadio) välissaated üles laulujoru Moskvat tabanud rahvusvahelise terrorismi rünnakust. Telepaatiaseansside tulemusel Tallinna ja Moskva ringhäälingus välmitud sihtmärke uurides pole raske kummagi ühist propagandageeni avastada.

Külm sõda vene moodi

Venemaa psühhosõjardid on Gruusia rindel ärksad ja ühtsed ning unelevad Soome suunal.

Mainekas päevaleht Helsingin Sanomat (HS) prognoosis 6. III 2010, umbkaudu 70 aastat pärast Talvesõja lõppu, kuis võiks välja näha Talvesõda tänapäeval.

Ajakirjanik Timo Siukoneni ja soome sõjandustegelaste arutlust (Kui Talvesõjda puhkeks nüüd — Entä jos Talvisota syttyisi nyt? — Talvisota, osa 14. HS, A-9) vahendas äsja ka Õhtulehe (endine ER-i) väliskommentaator Aadu Hiietamm.

SOOMLASTE STSENAARIUMI KOKKUVÕTE: Venelased plaanivad Soome pealinna jõuda 2-3 päevaga, kuid nende dessantüksused on diversioonideks kohal juba esimestel sõjatundidel.

Helsingin Sanomat: Sõja käik otsustatakse aga õhutandril, kus Venemaa ülevõim on masendav — enam kui 1200 hävitajat ning 700 hävituspommitajat Soome kõigest sajakonna lennuki (62 Horneti + 49 lahingõppe-Hawki) vastu. Ent soomlaste pluss on oma kodus võitlemise tõik. Väejuhatus jõuab lennuväe jaotada hästi maskeeritud ja õhutõrje poolt turvatud pisi-aerodroomidele. Venelaste plaanitsetud välksõda ei õnnestu, rünnak venib (paarile nädalale). Samal ajal saavutab Soome üleilmse diplomaatilise poolehoiu...

GEORGIA & IMEDI. Gruusia telekanali Imedi 13. III 2010 saate näitel teame, kui jõuliste välkhoopidega taolist sõjakäigu ennustust võidakse mutta materdada. Aga tähelepanuväärselt ilmus HS-i uue Talvesõja stenaarium Gruusia Jätkusõja telelavastusest terve nädala varem. Ega mingit rahvusvahelist skandaali. Kõlapinna saavutas HS-i sõjastsenaarium vaid Venemaal ja sedagi hilinemisega, eeskätt tänu külma sõja tuntud — Komsomolitõe (KP) nimelisele ruuporile. Nii on Venemaal ja seejärel ka Soomes mõni leht (Kauppalehti Soomes ja KP + Metro Venemaal) soomlaste provokatsiooni taunimise mõtet vähemalt hetkeks kaalunud.

Ometi ei soostu HS-i juht Antero Mukka hukkamõistjate argumentidele järele andma ega arva ka...

... et tähelepanelikke lugejaid kuidagi eksitatud oleks. Antero Mukka: Siukose kirjutis on osa ulatuslikust Talvesõja-sarjast, kus sõda, selle tausta ja tagajärgi mitmekülgselt valgustati.

(Vt Talvesõja-spekulatsioon põhjustas Venemaal tormi — Kauppalehti 12. III 2010)

AGA ARUTELU VENEMAAL: Nii teatas Komsomolskaja pravda 22. III 2010 "Soome lehe sõjamängust Venemaaga" (vt venekeelset lehte ülal), kuna vähem tuntud Peterburi lehe Metro hinnang tuli välja palju varem, 11. III 2010 numbri esiküljel ilmunud (ja lehe lugejate hinnangul provokatiivses) pealkirjas: "Soomlaste sõjakäik meie vastu" (Finny pošli na nas vojnoj — sõna-sõnalt: Soomlased läksid meile kallale sõjaga, vt illustratsiooni paremal), kuna veebi jõudis HS-i loo neutraalsem ülevaade "Kui homme oleks sõda... Soome ja Venemaa vahel" (vt siit või siit)

Ägedam reaktsioon Gruusia telekanali 1/3-tunnisele saatele on mõistetav ja seda tingiv asjaolustik samuti selge:

• Gruusiasse augustisõda AD2008 on verivärske, võrrelda Venemaa varasemate kallaletungidega oma muile naabreile, k. a Talvesõda
• Moskva saab nn provokatsioone üles puhudes (ja neid juurdegi luues) maskeerida enda põhjustet sõjahaavu, äratada kaastunnet enese ja vähendada poolehoidu tegelike ohvrite vastu
• Imedi võis tõesti matkida 1938 CBS-i ringhäälinguvõrgus Herbert + Orson Wellsi proovitut ja taotleda toonase "Maailmade sõja" kuuldemänguga saavutet massipsühhoosi sarnast mõju
• ...

Soome päevalehe 6. märtsi kirjutisega nüüdseks KP & K⁰ poolt üles keritud skandaalile on aga iseloomulik muu. Kusagilt ei ilmne Soome ründamise põhjendust ega põhjust — neil detailidel tähtsust justkui polegi. Lihtsalt Venemaa oli, on ja jääb äkiliseks naabriks, kellelt võib ikka ja jälle oodata halvimat. Kallaletungi ettekäänet ei ole Moskvas kunagi tikutulega otsitud. Soomlased julgevad alalist ohtu idast tänapäeval väljendada. Kuid ikkagi huvitav — mis võiks saada moodsa Soome-kampaania ajendiks?

FOTO: É Hajkin, tali 1939-1940.

Komsomol'skaja pravda illustratsioon trofee-lipuga punaarmeelasist Talvesõjas 

Eetriookeani tormid ei vaibu

Rahvusvahelise ringlevi summutustava ei ole sugugi möödanikku kadunud. Just nüüd astub sellega võitlusse ka Eesti.

Meie eetrisõja-kogemus näis vajuvat XX sajandi süngemaisse kümnendeisse, mil eestikeelsete välissaadete kuulaja pidi kannatama Venemaa segamisjaamade lõrinat: olgu Talvesõja, II ilmasõja või Külma sõja ajal. Sel nädalavahetusel teatas Ameerika Hääl aga EL-i võimalikust sekkumisest eetrisõtta ehk täpsemalt meie, st EV välisministri lähiaja sammudest teabevoolule mitmesuguseid pärdeid püstitava Iraani vastu:

(...) Järgmisel nädalal oodatava Euroopa Liidu välisministrite avalduse eelnõu nõuab Iraanilt viivitamata elektronhäirete tekitamise lõpetamist. Vastasel juhul on Euroliit valmis meetmeiks Iraani summutamispoliitika vastu (...) Brüsselis reedel ajakirjanikeni jõudnud avalduse projekt ei loetle summutamise võimalikke järelmeid Iraanile. Euroopa uudisrapordid mainivad siiski 2 taktika kaalumist: ekspordikeeld varustuse osas, mis võimaldab Iraanil seirata e-posti- ja mobiilisidet, või kõigi Iraani saadete blokeerimine, mida kannab üle summutamise sihtmärgiks sattunud Eutelsati sidesatelliit...

Vt VoA 19. III 2010 uudist

Ameerika Hääl (VoA) pole ainus Lääne teabelõit, kelle pärsiakeelsed telesaated — Persian News Network — on pidanud läinud aastast saati kogema aeg-ajalt ägenevaid antisignaale nii Teherani kui temaga eletroonilises sõjakäigus kampa löönud Havanna poolt.

(Teisi summutet pärsia- ja araabiakeelseid saateid leotleb vaatlus Külm sõda Iraani moodi)
Osa välistelesaadete ülekandeid iraanlasile on juba viidud Hot Birdi teisele, summutuskindlamale satelliidile. Samas levib kuuldusi, et lisaks kosmosse suunatud signaalidele on Iraani suurlinnu kiiritatud satelliidivastuvõttu Maa peal häirivate mikrolaineitega. Need pidavat aga pärssima mitte ainult end salaja antennitaldrikuga varustanud telepubliku, vaid ka kõrvaliste, täiesti süütute inimeste tervist.

Ajaleht Mardomsalari süveneb pealkirja all “Summutusignaalid: piir poliitika ja tervise vahel” teatud TV-sateliitide segamissignaalide küsimusse. Neil signaalidel on kahjulik mõju rahva tervisele. Viimastel päevadel on märgatavalt tõusnud nende inimeste arv, kes pöörduvad kliinikuisse peavalu või -pöörituse kaebusega.

Vt Tehran Timesi 18. I 2010 Pärsia pressirevüüd

Samas jätkub VoA saadete traditsiooniline summutamine. Nagu äsja ametlikult kinnitas Etioopia (vt VOA 18. ja BBC 19. III 2010), püütakse seal summutada VoA lühilaine-saateid amhari keeles. Etioopia valitsus seostab neid samme VoA ässitava sekkumisega oma siseasjusse, ameeriklased aga hoopis lähenevate, 23. mai parlamendivalimistega. Ameerika Hääl teeb etiooplastele saateid ka muis keeltes, kuid 2008. aastast peale on summutatud justnimelt amharikeelset — ja mitte ainult VoA, ka Saksa Laine — programmi (vt Bloomberg 19. III 2010) sessamas multietnilise Etioopia levinumas keeles.

Ameerika Hääle jt lääneriikide saateid summutavad peale Iraani ja Etioopia ka Kuuba, Hiina, Põhja-Korea, Vietnami jm punavõimurid. Kosmilist summutustehnikat on seni rakendanud vaid punahiinlased.

Ljudmilla Aleksejeva Eestis

Vene dissidentluse vanaema pidas 11. III 2010 Tallinnas Radissoni Hansa saalis loengu olukorrast Venemaal. Ljudmilla Aleksejeva:

Internet on teaduse ja tehnika revolutsiooni aja samizdat. Internet suudab sama mis samizdat, kuid mõõtmatult suuremal määral, mitte tuhat, vaid miljon korda paremini. Internet on hämmastavalt tänapäeva maailma muutnud ja totalitaarse korra peagu võimatuks teinud, sest totalitaarrežiim ei toimi, kui alternatiivinfot ja -ideesid pole võimalik täielikult keelustada.

Kuidas aga võib Venemaal internetivabadusele vaatamata endiselt valitseda autoritaarne režiim, mis hoiab rakmes enamust massimeediat ja mahitab inimõiguste süstemaatilisi rikkumisi? Miks ei kasuta Venemaa rahvad piisavalt oma vabaduse kaitseks internetti? Neid jt Venemaa praeguse elu valuküsimusi käsitleski Ljudmilla Aleksejeva, kellele sekundeerisid Vladimir Juškin (Balti Venemaa Uurimiskeskus) ja Mall Hellam (Avatud Eesti Fond, edaspidi AEF)

Ljudmilla Aleksejeva (*1927 Krimmis) on tunnustatud ajaloolane ning endine Nõukogude dissident (kuulus 1952-1968 kompartei ridadesse), kes oli seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga (ilmus 1968-1982). Ljudmilla Aleksejeva juured ulatuvad XVIII sajandil tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on enda sõnul tema eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Koos akadeemik Sahharovi jt inimõiguslaste/dissidentidega sai Aleksejevast 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt (1977) välispagulusse pani ta USA-s kirja N Liidu dissidentluse esimese ajaloolise ülevaate ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitseb tänaseni, et sealsete erimeelsete tagakiusamine dokumenteeritud saaks. Vaatamata kõrgele eale osaleb ta jätkuvalt mitme inimõigusühingu töös ning käib nende meeleavaldustel, kus teda nt läinud aastavahetusel koguni vahistati (Aleksejeva ülalolev foto on tehtud samal päeval)

Tegevuse eest inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsel on Aleksejeva viimati pälvinud koos kolleegidega Memoriali ühingust Europarlamendi läinudaastase Sahharovi-nimelise mõttevabaduse auhinna.

Aleksejeva Tallinnas peetud loeng koos järgneva aruteluga selgitas muuseas vene inimõigusliikumise apoliitilist eripära ning viitas süümevangide olemasolule tõendina tänase Venemaa ebademokraatlikkusest. Ta kinnitas Eestis oma paari aasta tagust ennustust, et kui mitte varem, siis 2020-kümnendil saab tema kodumaa demokraatiamaaks, mis ka Venemaa naabreil laseb viimaks hinge tõmmata. Venemaa lagunemise mõtet Aleksejeva ei poolda, kuna st kannatusi elanikonnale. Kokkusaamine Aleksejevaga oli esimene AEF-i "Venemaa häälte" nimelises arutelude ja kohtumiste sarjas, kus tuntud vene mõtlejad ja kodanikuühiskonna aktivistid eritlevad võimukorda ja inimõigusi Venemaal. Aleksejeva kohtus ka Eesti presidendi (см Президент.EE), Riigikogu liikmete ja ammuste mõttekaaslastega.

• Резюме лекции Людмилы Алексеевой и состоявшейся затем дискуссии см здесь (PDF 75kB) (Сергей Метлев)
• The summary of Ljudmila Alekseeva's lecture and debate is available here (PDF 30kB) (by Tiia Falk)
  
• Ljudmilla Aleksejeva avaliku loengu jj diskussiooni kokkuvõte siin (PDF-fail 35kB) (Kadri Ollino)

Saksamaa & Venemaa: uus samm liitluse poole?

Justkui oleks gaasitorust vähe, taotlevad sakslased nüüd oma liitlasele — Venemaale — euroatlantilist tunnustust. Et Venemaa mõne aasta pärast täisõigusliku liikmena NATO-sse võiks astuda, tuleb mahitada tema suveräänset demokraatiat ja heidutada putinismi suhtes skeptilisi idaeurooplasi.

Der Spiegel nr 10 avaldas 6. III 2010 debatirubriigis (lk 100-101) Saksamaa 4 endise tipptegelase, kaitse- ja välispoliitika asjatundja avaliku kirja üleskutsega pakkuda Venemaale NATO-kutset.

Põhja-Atlandi paktiga liitumise protseduur eeldab NATO-lt kutse saamist. Kellegi liikmeks kutsumine on paktipartnerite kollektiivi siseküsimus, mille saavutamise nimel Venemaa puhul tuleks esmalt sulgeda NATO tõrksamate uusliikmete suu. Tekib kiuslik küsimus: KUMB LAGUNEB ENNE — KAS NATO VÕI VENEMAA?

Kirja autorid on Volker Rühe, Saksa LV kaitseminister 1992-1998; erukindral Klaus Naumann, SLV relvajõudude peainspektor ja NATO sõjakomisjoni kunagine esimees, kel on muide Kotkarist EV toetamise eest NATO-ga liitumisel; endine suursaadik Frank Elbe, ühtlasi SLV välisministeeriumi plaanikomitee endine direktor; eruviitseadmiral Ulrich Weisser, kes on olnud SLV kaitseministeeriumi plaanikomitee direktor. Kirja autorid ütlevad, et neid on selleks avalikuks pöördumiseks ajendanud mure, et...

• (a) Saksamaal puudub pädev avalik arutelu NATO tuleviku üle ja...
• (b) Saksa LV juhid on NATO väljavaadete kaalumisel talumatult passiivsed ja ilmutanud ajaloolist kogenematust ja/või poliitilist argust.

Siit on aimata 4 maineka autori pahameelt Poola jt uustulnukte seisukohtade liigse arvestamise pärast ametlikus Berliinis, mis ei sobitu XXI sajandisse ega lase kaotada Külma sõja moodi, vahepeal Venemaale külje alla nihkunud eraldusjoont. Vastukaaluks meenutavad nad Londonis 1990. aastal aset leidnud NATO riikide ja NSV Liidu esindajate sooja kohtumist, mille õhustiku on viimse 2 kümnendiga asendanud venesuhte jahenemine ja idapartenerit tõrjuv hoiak. Kiri ei osuta aga kuidagi Moskva süüle ses osas.

Muidugi ei pääse Venemaa NATO-sse juba täna õhtul ega järgmiseks hommikuks, kuna kirja kohaselt ei hülga NATO väärtusi, nagu õigusriik, pluralism, vabaturumajandus jms, ning kuna esmalt on kirja autorite kinnitusel vaja NATO—Venemaa strateegilist ühisavaldust jõu vastastikusest mitterakendamisest ja tuumaarsenali kasutussihtide kokkulepet.

«Kahtlemata seisab sellel riigil [VF] ees pikk tee liikmekssaamise tingimuste täitmiseni, — nendivad autorid ja lisavad kohe — Kuid Venemaa liitumiseks pole 1949 Washingtonis allkirjastatud Põhja-Atlandi Lepingus ka ühtki tõket. Oma üksmeelse otsusega saavad lepinguosalised kutsuda mis tahes Euroopa riiki esitama liikmeksvõtu-palvet tingimusel, et see suudab lepingu põhimõtteid järgida ning Põhja-Atlandi piirkonna julgeoleku kindlustamisele kaasa aidata.»

Autorite argumendid Venemaa liikmeksvõtu kasuks on eeskätt geopoliitilised:

• Lõuna suurriikide (täpsemalt: großen asiatischen Mächte) poliitilise—majandusliku—strateegilise arengujõu tasakaalustamine depolariseerunud maailmas
• Moskva ühishuvid NATO-ga (energeetiline julgeolek, tuumalevikutõkestus, relvastuskontrolli, regionaalkonfliktide lahendamine ja ennetamine, üleilmne koostöö)
• Ida—Lääne vastasseisu [loe: Külm sõja] -meeleolude lõplik hülgamine
• euroatlantilise piirkonna senisest tõhusama väliskaitse tarvilikkus
• vajadus maandada Moskva Lääne-vaenulikkust.

Autorite sõnul lasub Külma sõja meeleolude püsimise süü NATO värskeil liikmesmail:

«Peamine tüliküsimus tuleneb tervest reast ajaloolisist põhjusist, mille tõttu NATO uusliikmed mõistavad oma julgeolekut Venemaa-vastases võtmes, kuna pakiline vajadus nõuaks julgeoleku tagamist Euroopas ja Euroopale ainult Venemaaga koos ja mitte tema vastu.»

Ka endiste sovetivabariikide Ukraina ja Gruusia NATO-ga lähendamise katsetuste konfliktsest ummikust päästaks autorite arust üksnes NATO-kutse eelnev esitamine Venemaale. Balti riike ega teisi NATO uusliikmeid kirjas nimeliselt ei mainita.

Vt sakslaste avalikku kirja inglise keeles siin
Vt kirja originaali, nagu see ilmus 8. III 2010 Spiegel-Online'is
või kirja vene tõlget InoSMI-veebis 9. III 2010

Ikkoneni juhtum AD1978

Täna oleks 50-juubel Jonas Ikkonenil (1. III 1960 — 6. IV 2008) kommunismiaja meelsusvangil ja psühhiaatria kuritarvitamise ohvril, kes teist aastat on manalamees.

Kevadel 1978 kutsus okupatsiooniväe komissariaat Tartus arstikomisjoni ette kutsealuse Jonas Ikkoneni. Kui komisjonis ilmnes, et noormees on sedavõrd usklik, et ta väeteenistusse ei sobi, saatis komisjon Jonase (vanemate paberite järgi Ivani) Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.

Jonas Ikkonen oli 1977 Kohtla-Järve 11. kutsekooli kiitusega lõpetanud nooruk. Aastast 1978 oli ta Tartu Katoliku Koguduse liige. Tartu Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas taheti Jonaselt kõigepealt palvehelmeid kätte saada, samuti uuriti, miks ta Jumalat usub, milleks usku tarvis, mida oodata tulevikult — kas kommunismi või paradiisi jms. Ei ole teada, kuidas mõistsid eesti arstid poisi vastuseid, kes oli õppinud vene koolis ja kelle kodune keel samuti oli vene keel, igatahes järgnes uskliku noormehe psühhiaatrilisele usutlusele (loe: ateistlikule meelsuskontrollile) esimene elektrišokk. Järgnevast tema enda sõndadega.

Jonas Ikkonen: Juba esimesel päeval seoti mind vägivaldselt kinni ja tehti selline süst, et ma polnud suuteline isegi palvetama. Ma suutsin vaid öelda: «Sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine!» Pärast seda kl 2 aegu öösel nägin ma oma ema, kes ilmus mu juurde ingli kujul. Ta oli lahkunud siit ilmast, kui olin 8-aastane. Ingel aitas mul vabaneda köidikuist.

Jonas Ikkonen "Üks lõik minu elust" Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, II kogu (1979)

Oma usust Ikkonen ei taganenud ning jätkas palvetamist ka siis, kui ta suleti Tartu vaimuhaigla kinnisse XI osakonda Staadioni tn 48 teisele korrusele — esialgu 4 kuuks ja 11 päevaks. See oli Jonas Ikkoneni esimene karistus, mille käigus noore mehe haigeks peetud vaimu raviti 5 elektrišoki ja 60 insuliinikoomaga. Mida Tartu toonased hingearstid selle n-ö raviga taotlesid, on terve mõistusega kõrvaltvaatajal tagantjärele keeruline mõista — tulemus oli paraku sügav puudelisus. Joonaga tollal läbi käinud usuinimesed täheldasid ravi tulemusi pärsitud isiksuse ja katastroofiliselt laastatud palvejõu näol. Jonas tunnistas ise ootamatut mälunõrkust, nii ei tulnud enam kõne allagi plaanitud haridustee jätkamine.

Ikkoneni juhtumi asjaosaliste, sovetliku karistusmeditsiini kuulsusetute esindajate — Tartu vaimuhaigla meditsiinipersonaliga võib tutvuda tollase kroonika vahendusel. Mainime vaid professorite Elmar Karu (1903-1996) ja Jüri Saarma (1921–2001) nimed, kes siin, kui mitte kaugemalgi, olid tuntud teadurid. Lühivisiitidest 2 professori juurde jäi Ikkonenile prof Karu puhul meeldivam mulje — tema üksnes veenis, et arstid katsuvad kergendada Jonase elu, mille usk olla niigi raskeks teinud. Niihästi pöörase ateisti kui KGB kaastöölisena kurikuulus prof Saarma oli Ikkonenile ütelnud aga:

«Kui te endistviisi usute, tulete varsti jälle haiglasse tagasi.»

Ikkoneni juhtumiga 1978 ning hiljem kokku puutunud vabadusvõitleja Enn Tarto kommentaar:

Totalitaarses NSV Liidus paigutati vastuhakkajaid kohtu otsuse alusel erirežiimiga vaimuhaiglatesse. Jonas Ikkoneni kohta polnud aga mingit kohtuotsust. Ta kutsuti 1978 pärast haiglast vabanemist jälle Tartu sõjakomissariaati. Siin uuris kutsealuste osakonna ülem kpt Aavik, kas Ikkonen ikka veel usub Jumalasse, ning teatas, et jaatava vastuse puhul saadetakse ta uuesti vaimuhaiglasse.

Vt Enn Tarto kirjutist Jonas Ikkoneni mälestuseks MEMENTO bülletäänis, juuni 2008

Ikkonen saadeti seejärel skisofreenilist häiret märkiva diagnoosiga ühte poolkinnisse asutussse Saaremaal. Pikki aastaid tuli tal olla Sõmera (Kärla) hooldekodus ja kogeda psühhofarmakonide mõju. Sealt õnnestus Ikkonenil vabaneda ja Tartumaale naasta aastal 2007. Viimase aasta—paari oma elust veetis ta Torma vallas abivalmi katoliiklase Ülo Pärniku pool.

Tagasi kodumail sai Ikkonen nüüd esmakordselt lugeda oma kirja "Üks lõik minu elust", mis oli ilmunud 1979. aastal kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ühes selgitava looga, mis "Lisanduste..." külgedele jõudis luterikiriku vaimulike abiga. Enn Tarto kinnitab, et Jonas Ikkonen oli oma juhtumi avalikustajatele tänulik.

Jonas Ikkonen lahkus siit ilmast 2 aasta eest ja sängitati Tartu Põllu tänava kalmistule leedulannast ema kõrvale. Viimsel teekonnal oli saatjaid nii Tartu Katoliku Koguduse ammuste liikmete seast kui ka viimaste aastate sõpruskonnast Saaremaalt.

Allikad:

Kas iga usklik Nõukogude Eestis on vaimuhaige? (+ Ivan Ikkonen, Üks lõik minu elust -LMUVLE, II k (1979), I kd. Stockholm, 1984, lk 39-42)

Enn Tarto, Mälestame kommunistlike repressioonide ohvrit: Jonas Ikkonen... MEMENTO, nr 8/92 (juuni) 2008, lk 8 (vt PDF)