Viimane ameeriklane ehk 100 päeva vaikust kui turvalise aja lõpumärk

Eesti võimuladvik ja teabelevi suutis 100 päeva varjata USA pataljoni lahkumist Eestist

Ajakirjanik Inga Raitar edastas FB-s veel märtsis 2026 tähelepaneku, et ameeriklased on Võrumaalt kadunud. Sellepärast seadsid valitsusliikmed, FB faktičekistid ja propastop ta avalikult vande alla. Nüüd kirjutab sestsamast ka Eesti massmeedia… 

Teadmata ajaks on USA väed Eestist lahkunud! 

Tegemist on poole tuhande sõjaväelasega. Sarnane on olukord ka Lätis ja Leedus. Eestis on nüüd (juuli alguseks) järel vaid sadakond pagunikandjast ami. Leedu teabelevi andmeil jäi seegi Balti riik suve lävel USA sõjaväe kohaloluta — teadmata miks ja kui kauaks. Vaevalt muu motiiviga kui Eestis. 

Roteeruvad USA üksused (1000 isikut koos kogu tehnikaga) lahkuvad Lietuvast. Vahetus võib ja võib ka mitte saabuda kuu või mõne pärast.

TRUMPI TEENED. Donald J Trumpi (DJT) esimesel ametiajal ei kasvanud vägede arv Eestis oluliselt, jäädes ~175-liikmelise roteeruva koosseisu juurde, mis oli võrreldav Barak H Obama (BHO) teise ametiajaga 2014-17, kuid rahastus European Deterrence Initiative (EDI/ERI) raames suurenes järsult, võimaldades tugevdada taristut ja varustust. Võrreldes Bushi-juunioriga (mil US Army kohalolu oli nullilähedane) osutus kasv tohutuks, aga just BHO ajal toimus peamine hüpe (suurusjärkudes 10 •••》200) Trump jätkas ja rahastas oma riigi sõjavälaste kohalolu siiski paremini, lisades ka püsiva kontingendi (nt Leedus AD 2019) ning kasvatas kohaololu USA isikkoosseisu osas Eestis viimati üle kuuesaja.

Võrreldes Bush-juuniori (2001–2009) ja BHO (2009–2017) ametiaegadega on US Army jt USA sõjaväelaste kohalolu Eestis DJT viimatisel ametiajal kahtlemata tõhustunud.

Eritlus vägede roteerumise, harjutuste, rahastuse põhjal, mis on Läänemere piirkonna julgeoleku kontekstis peamine aspekt, ja võttes andmelätteiks USA Kongressi raportid, NATO dokumendid ja massimeedia, võib tõdeda järgmist. 

Kuni AD 2014 oli USA kohalolu Eestis minimaalne, keskendudes harjutusile; pärast Venemaa Krimmi-anneksiooni (BHO ajal) toimus hüppeline kasv. Trumpi ajal jätkus see ja ka rahastus suurenes märkimisväärselt, kuigi USA sõjaväelaste arv Eestis tema esimesel ametiajal palju ei suurenenud ja DJT retoorika oli siis juba Venemaa-sõbralik, mis võis leevendada Moskva reaktsiooni. Näiteks 2018. aasta kohtumisel Balti liidritega Washingtonis rõhutas Trump majandus-koostööd ja NATO-kulutusi, mitte otsest vastasseisu Venemaaga. 

Ühendriikide sõjalise kohalolu kasvust Eestis DJT ajal vs Eestit tegelikult külastanud USA presidentide Bush-juuniori ja BHO-ga, millist DJT seni teatavasti ei ole ette võtnud:

• BUSHI AJAL oli aeg-ajalt sadu USA sõdureid Eestis toimuvail harjutusil, nt aastail 2006–8 toimunud NATO õppusil.
• OBAMA AJAL. Enne 2014 oli seis sarnane Bushiga – piiratud harjutused — nii saabus 2010. aasta õppusel siia 500 merejalaväelast ja F-15 lennukeid. Pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu (2014) tuli oluline kasv. Käivitati Operation Atlantic Resolve, mis tõigi Balti riikidesse roteeruvad USA väed. 

Aprillis 2014 saabus Eestisse ~150 sõdurit lennuväe 173. dessant-brigaadist. Roteerumine jätkus kuni AD 2017, mil hoiti igas Balti riigis kuni 200 sõdurit. Ühendriikide kohaololu rahastus sai seni suurima mahu majandusaastal FY2015, kui loodi European Deterrence Initiative EDI (algselt European Reassurance Initiative e ERI) jätkurahastusega ~800mln$ aastas. Fookus nihkus vägede roteerimiselt ja harjutusilt varustuse eelpaigutusele. Õhukaitse vallas suurendati samuti tol 2014. aastal Balti õhupatrulli, millesse USA panustas F-15/F-16 lennukeiga.

Trumpi esimesel ametiajal (2017–2021) jätkus kohalolu ja rahastuse kasv, kuid isikkoosseisu suurus muutus vähe. Püsis BHO algatet roteerumine, mis hoidis Eestis endiselt 150-200 sõdurit (Tapa baasis) Uudseks oli alates 2019. aastast püsiv roteeruv kohalolu Leedus (600-1000), mis toetas kaudselt ka Eestit, kui Läänemere idakalda piirkonda ühe tervikuna käsitada. 

Rahastuse osas suurendati EDI-d märkimisväärselt – FY2017. aastal 3,4 miljardit dollarit (4× kasv) Kogurahastus 2015-23 üle $30 miljardi, millest suur osa avanes DJT ajal. Ühendriikide väekoondise arvukus jäi Eestis samaks, kuid rahastus suurenes, võimaldades paremat varustust jm. Üldine Euroopa kohalolu püsis 194 tuhande (üksuseti varjatava isikkkosseisu arvukuse) juures. Seega oli tegu pigem stabiliseerimise kui hüppelise kasvuga. Nüüd siis on USA sõjavälasi vanas maailmas alles 80 tuhat.

Pärast 2022. aastat (Bideni + Trumpi teisel ametiajal) oli 3 aasta kasv isikkoosseisus märgatav ~600 sõdurini Eestis (2023–25) Järsu kasvu põhjuseks oli reaalne oht, mis ilmnes RU⚔️UKR-i konflikti eskalatsiooni, so 24. II 2022 alanud Kiievi-kampaaniaga.

Aastal 2026 on kohalolu Eestis muutunud küsitavaks USA vägede vähendamise üle-Euroopalises, et mitte öelda NATO kontekstis. Eestist kevadel välja tõmmatud rotatsioonipataljon hõrendab siinset kaitsevalli kõige kriitilisemal hetkel. Suvi 2026 on ähvardusi täis.


JÜRI TOOMEPUU KOMMENTAAR:

Ameerika sõdur Eesti pinnal ei ole lihtsalt sõdur. Ta on osa heidutusest. Ta ütleb võimalikule agressorile: kui ründate, ei kohtu te ainult eestlaste, brittide, prantslaste või taanlastega, vaid ka Ameerikaga — maailma tugevaimaga! See ei tähenda, et Eesti kaitse põhineks ainult USA vägedel. Ei tohi põhineda! Aga Ameerika kohalolek on seni olnud poliitiline ja sõjaline kiirendi, mis muudab kriisi kohe Washingtoni probleemiks. (…) Me võime kulutada kaitsele viis protsenti, kuus või rohkemgi SKP-st. Me võime olla NATO eeskujulik õpilane. Aga Ameerika vägede saatmise või mittesaatmise otsust ei tehta Tallinnas, Tapal ega Valgas. See tehakse Washingtonis. (…) 

Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika maavägede ülem ning NATO maaväejuhatuse juht kindral Christopher Donahue pidas juuni viimasel päeval Korpuse juhtimise üleandmise tseremoonia Valgas. Tal tuli oma amet 2. juulil üle anda. Täpsemalt — ta vallandati. Ta polnud tavaline mundris ametnik. Donahue oli viimane USA sõdur, kes 2021. aastal Afganistanist lahkus, endine erioperatsioonide komandör ja üks neist USA kindraleist, kes aitas Ukraina sõjas Lääne toetust kujundada. Ta oli ta üks esimesi kõrgema ohvitserkonna esindaja, kes abistas ukrainlasi Venemaa rünnaku all. Donahue lahkumise tähtsust ei tulene vaid isikust. See on tähtis mustri pärast. Ta on üks paarist tosinast kõrgemast sõjalisest juhist, kes on USA sõjaministri Pete Hegsethi käe alt enne tähtaega lahkunud või lahkuma pandud; samuti arutatakse USA Euroopa ja Aafrika maavägede juhatuse alandamist 4 tärnilt 3-tärnitasemele. Kui samal ajal vaadatakse üle Euroopa-vägede paigutust, on see mitte enam üksik personalimuudatus, vaid signaal, et Washingtonis muutub mõttelaad…

— Jüri Toomepuu 6. VII 2026 (kogu tekst)

ILLUSTRATSIOON: Ühendriikide knd Christopher T Donahue viie aasta eest, AD 2021 Hamid Karzai rahvusvahelisel lennuväljal USA viimse sõdurina Afganistanist lahkumas. 

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO? Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID. Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:

⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.

VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?

Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»

Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:

See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.

Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:

“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”

Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)

Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.

Barack või Terry — kumb on lollim?

Pastor Jonesi juhtum osutab USA võimuladviku tõsisele poliitilisele veale. Võimurite moraalne vastutus ei tohiks ühiskondliku pluralismi tingimusis väljenduda mõne uskkonna materiaalse toetamisena.

Koraani mõnitamise eest USA-s vastutab niikuinii ka Valge Maja. Pühaduse rüvetamine on tänu pahemliberaalseile pingutusile teatavasti üks USA kodanike põhiõigusi. Sestap pole kuigi tark sallivuse ja lepituse välise demonstratsiooniga proovile panna rohujuure tasandi kannatlikkust. Et Valge Maja seda teeb, näitab Barack Hussein Obama huvi ise ohjata ( leevat? ) külma sõda islamiga.

Päevakorras ei ole niisiis Florida ühe vabakoguduse pastori tarkuse või rumaluse küsimus. Pastor Jones reageeris nii, nagu õigeks pidas — lajatades vanatestamentliku õigluse määraga. Tema sõnum — Koraani põletamise päeva väljakuulutamine — oli otseselt suunatud New Yorgi imaami ja viimast toetava linnapea, ent kaudselt ka praeguse presidendi kalgivõitu PR-kampaania vastu.

Okupatsiooni hinna maksavad Taani + Eesti...

Afganistanis hukkunud sõjaväelaste suhtarv näitab, et Eesti maksab meile ebaolulise ivasioonikampaania eest proportsioonitult kõrget hinda. See pole ainult välispoliitiline lõiv NATO partnerluse eest. Kõrge hinna taga on ka majanduspoliitiline põhjus — noortel ei ole Eestis asjalikumat rakendust kui end Mooloki ette heita.

Tänavuse augusti lõpp sai topelttraagiline: hukkus kaheksas eesti kaitseväelane Afganistanis + üks Pärnus endalt elu võtnud veteran. Mõlemad on saanud presidendilt Kotkaristi, esimene pärast, teine enne surma — alles poole aasta eest. Võrdluseks muude väikeriikide kaotused NATO juhitaval ISAF-i missioonil: Läti sõjaväelasi on surma saanud 3, kuna Soome, Leedu ja Belgia on kaotanud vaid 1 (loe: ühe) sõduri.

Pingerida rahvusvahelise koalitsiooni riikidest, kes on kaotanud Afganistanis kõige enam elavjõudu 100 tuhande elaniku kohta:

1. Taani – 0,65
2. Eesti – 0,6
3. Suurbritannia – 0,5
4. Kanada – 0,45
5. Ühendriigid – 0,4
6. Norra — 0,2
7. Holland – 0,15

Pingereas tahapoole jäävail mail on iga 100000 elaniku kohta kõigest ≤ 0,1 langenut: 8. Austraalia. — 9. Prantsusmaa. — 10. Rumeenia. — 11. Hispaania. — 12. Saksamaa. — 13. Itaalia.
Tabel blogist Eesti Meel 1. septembri seisuga, värskemaid andmeid vt iCasualties.ORG-i veebiküljelt (Operation Enduring Freedom)

Panustame okupatsioonikoalitsooni liiga kallist vara — noori elusid. Miks? Üheks seletuseks on noorte tööpuudus. Masu peksab eriti valusasti maa-tuleb-täita-lastega-põlvkonda, kes praegu on alustamas oma elu kolmandat kümnendit. Ent iseseisva (töö)elu alustamiseks ei jagu vabu kohti eraettevõtluses ega avalikus tsiviilteenistuses.

Eesti on alla 25-aastaste inimeste töötaoleku määralt EL-i kolmas maa! Ses vanusegrupis on töötus sügavaim vaid Hispaanias ja Lätis.

Noortetöötuse edetabel EL-is jaanuari... juuli 2010 seisuga Eurostati järgi

1. Hispaania — 41,5%
2. Läti — 39,5%
3. Eesti — 37,2%

Kogu EL-i keskmine 20,2%.
Andmed Äripäevalt ja Delfi.EE-st

Võimaluse suhteliselt hästi teenida pakub riskantne palgasõdurielu. Riski suurendab juhusliku kontingendi tavatult tugev tung profisõjaväelaste ridadesse. Riski ei aita maandada ka EV võimuladvik, kes pidanuks Eesti-sugusele väikeriigile taotlema ohutumaid provintse kui Helmand meie poiste praeguse operatsioonialana.

Välispoliitilist pugemist ei saa maksta meie noorte elude hinnaga!

Wiki-Leaks näitab Eesti sõdurite langemispaiku Afganistanis — Postimees

Afganistanis on seni hukkunud 7 Eesti kaitseväelasest (pildil) ning neist...

• langes 2 aastal 2007
• langes 1 aastal 2008
• langes 4 aastal 2009

Wikileaks näitab ära Eesti sõdurite langemiskohad - Sõda - Sõda Afganistanis - Postimees

Veebilink WikiLeaksi Afganistani sõjapäevikule: Kabul War Diary

Julgeoleku-hoiatusi USA-st

Ameerika avaliku arvamuse liberaalne spekter, mida alljärgnevas esindavad New York Times (NYT) ja Washington Post (WP), on üha murelikum Euroopa kesk- ja idaosa geopoliitilise käekäigu pärast. Kahest sel nädalalõpul (keset maid 2010) ilmunud kirjutisest õhkub kõhklusi — ühel Valge Maja, teisel juhul NATO — valmisoleku üle tulla toime Moskvast lähtuvate ähvardustega.

Judy Dempsey sõnum 14. mai International Herald Tribune'is ja 16. V 2010 NYT-s võttis kokku Ronald Asmuse jmt aruande, mida meil tuntakse rohkem NATO nn tarkade klubi raportina:

Mõned NATO liikmesmaad jagavad usku, et Venemaa võib provotseerida väikesi lokaalkonflikte, mille vastu on raske plaane teha, veel vähem neid ära hoida, — nii leiab Londonis paikneva sõltumatu uurimisinstituudi Euroopa Reformikeskuse (CER) aruanne. Selle järgi polnud NATO valmis Venemaa sissetungiks Gruusiasse 2008. Luureandmete vahetamise ja kriisijuhtimise üksikasjalik mehhanism puudub. Samuti on eiratud sellise mittesõjalise heidutuse võimalikkust nagu küberrünnak, millega oli 2 aasta eest vastakuti Eesti.

NYT: Raport: Ida-Euroopa ei tunneta NATO tuge (East Europe Feels Ignored by NATO, Report Says)

Politoloog David J Kramer Saksamaa Marshalli sihtasutusest kommenteeris WP-s 15. V 2010 ilmunud kirjutises USA presidendi jt tippametnike poolt korrutatud mantrat, et:

... Nad ei tunnusta Venemaa mõjusfääre. Aga sõnadest kõnekamad on nende teod või tegematajätmised. (Valge Maja) Hoolimatus sama piirkonna ülejäänud riikide suhtes — peale Venemaa — on just see, mis Moskvale tema mõjusfääri tagab.

Barack Obama on levinud hinnangul oma sõna juba öelnud, võttes mis tahes muu riigi juhtidest sagedamini ühendust "sõbra ja partneri" president Dmitri Medvedeviga (...) Ta peaks neil puhkudel (Kremlisse helistades) selgelt märku andma, et USA ei talu Venemaa sõjakust ja anastuskihku naabrite suhtes. Samuti tuleks "sõpru ja partnereid" otsida ses kandis ka mujalt. Mõnega neist oleks keerukas läbi saada — palju neid demokraatia ja inimõiguste musterlapsi ikka on?! Kuigi Venemaa presidenti ja peaministrit seepoolest kah kiita ei saa.

WP: David J. Kramer: Ühendriigid hülgamas Venemaa naabreid (US abandoning Russia's neighbors)

❱Värske NYT esikülg❰

Kabuli propagandabazaar kosub

Sada-e Azadi (Vabaduse Hääl) on täna Afganistani suurima leviga 3-keelne leht, kus kohalike dari- ja puštukeelsete kõrval on ka inglise veerg. Ent popp on see leht praeguseks eeskätt idamaiste maiuste ja soolaste krõpsudega kauplejate seas, kes NATO/ISAF-i teabeüksuse klantslehe ribadesse pakivad oma kiirtoidu rasvasemaid palu.

Meenutus: Mida 5 aasta eest kirjutas samast Vabaduse Häälest psühholoogilise sõja eesti ekspert leitnant Uku Arold?

Tihti puuduvad missioonipiirkondades oma meediakanalid ja psühholoogiliste operatsioonide üksuste toodetav infomaterjal täidab uudistevaakumit. Afganistanis annavad Rahvusvahelised Julgeolekutagamisjõud välja ajalehte [---], mis on kohalike seas tänu nende maitse ja vajadustega arvestamisele populaarseim[---] Kakskeelsel ajalehel Sada-e Azadi on veel üks roll ― kohalikud kasutavad seda inglise keele õpetamisel koolides.

"Psühholoogiline sõda" Eesti Päevaleht (Tallinn) 28. IX 2004

Tänased vajadused: Lehte hangitakse mustal turul ja reeglina kilokaupa. Ühe kaupmehe kinnitusel läheb Vabaduse Hääl temale maksma 20 afgaani ehk alla 5kr/kg. See näibki olevat Sada-e Azadi tähtsaim lisaväärtus. Inglise keeltki on märgatud.

"Võrreldes Afganistani ajalehtedega on inglise sõnadega ajaleht palju parem," ütles üks restoranipidaja.

"NATO leht on afgaanide ideaalne kebabipaber" Delfi.EE 12. XI 2009

Praktiliselt kirjaoskamatul maal ei ole see mõistagi ainuke, küll aga kõige tiraažikam ja pakkepaberina hinnatuim leht. Kuus kulutab NATO/ISAF selle pool-nädalalehe 300... 800 tuhande eksemplari tootmiseks üle 8 miljoni krooni. Paar arvutustehet ― ning mis ilmneb?

Psühholoogilise sõja raames toodetav üllitis ei suuda Kabuli turul lüüa muidu läbi kui omahinnast kakskümmend korda odavamini

Loomulikult ei ole see läbikukkumine. Vastupidi, algselt oli kavas jagada Vabaduse Häält tasuta. Nüüd ei jätku seda kaugeltki igasse Vabaduse Hääle tarbeks üles pandud kollasse jaotuskastikesse, kuna sealt sattuks see vähegi virgema pakkepaberihankija tasuta noosiks... Nüüd müüvat NATO-lased Londoni Timesi (12. XI 2009) andmeil oma lehte Kabuli ärikatele ise.

Muuseas on NATO/ISAF-il Afganistani pealinnas samuti Vabaduse Hääle 2-keelne FM-raadiojaam

Allika koos Londoni Timesi videoga avab vajutus pildile

Afganistani okupatsioonist

Sel ülesvõttel (Getty Images/Der Spiegel) 19. II 2009 fotoreportaažist skännib USA sõdur lahingupatrulli käigus Afganistani tsivilisti silma, täpsemalt selle iirist ehk vikerkesta. Miljoniküsimus: MILLEKS?

Aastal 2001 alanud USA vallutuskäiku, nagu ka Eesti jt liitlaste praegust okupatsiooni Afganistanis, mida ka rahvusvahelise julgeolekuabina (ISAF) tuntakse, on aeg-ajalt ilustatud veel kui...

• humanitaarmissiooni (afgaanide tervise ja hariduse parendamiseks)
• võitlust terrorismiga (peamiselt al-Qaida ja tolle tugivõrgu vastu)
• võitlust uimastimajandusega (või oopiumituru ümberjagamiseks?)
• ja muidugi sildiga Operatsioon Jätkusuutlik Vabadus (OEF)...

Selge on üks. See on väga vaevaline ja mõlema poole jaoks perspektiivitu sissisõda, kus ühelt poolt Lääs proovib uut nukurežiimi legitimeerida demokraatiat eksportides (hetkel augustikuiseid valimisi julgustades), kuna teine pool — vastupanujõud eesotsas islamiäärmuslastega, võimult tõrjutud režiimi pooldajad, Talibani kunagised (antisovetlikud) vabadusvõitlejad ja keskvõimu alati umbusaldavad hõimurahvad loodavad sissetungijate tüdimisele ning vaiksele väljatõmbumisele. Nende kannatlikkus toetub ajaloolisele, inglaste ja venelaste sissetungi aegadest talletatud pärimusele.
Ega uutegi okupantide eduloole viimse 5 aastaga ühtki uut peatükki ole lisandunud. Seejuures on juba aastaks 2002 võimult, Kabulist jt Afganistani linnadest tõrjutud Talibanil piisanud NYT 30. X 2007 andmete kohaselt üllatavalt väiksest jõust — jätkuvasti on seal võitlusrivis umbes 2500 meest alaliselt (ka talviti), kelle arv võib ajuti neljakordistuda.
Lääneliitlaste üksused, kes kogevad aasta aastalt paisuvaid kaotusi, ei saaks sisside mahasurumisega hakkama aga isegi, kui nende praeguse kontingendi kuni 100-tuhandelist isikkoosseisu 5 korda suurendada, milleks keegi mõistagi pole valmis. Nii leiab näiteks StratFori analüütik George Friedman, kelle meelest peaks al-Qaida vastuvahendeiks olema esijoones luure + salaoperatsioonid + õhurünnakud, samas kui Kabuli kehtiva režiimi ja tähtsamate linnade kontrollimise senine strateegia ei kindlusta Afganistanile päriselt ei turvalisust ega vabadust.
Eesti võimuladvik ja kaitsejõud tõrjuvad endalt okupatsiooni terminit kui tulist tõrva ja eelistavad iga välismissiooni kaunistada kas Eesti riigi või siis vabaduse kaitse õõnsakõlalise loosungiga. Ega niisugune ponnistus sugugi erandlik ole. Ka Saksamaa poliitikud hoiduvad toimuvat sõjaks nimetamast (vt kaitseministri 23. VI 2009 teleintervjuud ARD-s), eelistades eufemisme nagu 'kindlustuspanus' (Stabilisierungseinsatz), mis oleks kõlalt sama süütu kui 'kindlustuse sissemakse', kui Afganistanis poleks oma otsa leidnud juba 35 sakslast.

Eesti Vabariigi kaitsevägi lööb NATO juhtimisel Afganistanis kaasa aastast 2003 ja on seni kaotanud surnuina 4 meest.

Militaarjõu isikkooseis Afganistanis 2009 riigiti
(— hukkunud X 2001... VI 2009)

• Afganistani Armee 95000 (-11152*)
• + 60000 (-712) Ameerika Ühendriikidest
• + 3000 (-120) Kanadast
• + 1500 (-10) Austraaliast
• + 650 Türgist
• + 210** (-2) Lõuna-Koreast
• + 32500 Euroopa Liidust,
sh:
+ 9850 (-169) Suurbritanniast
+ 4500 (-35) Saksamaalt
+ 4000 (-28) Prantsusmaalt
+ 3600 (-14) Itaaliast
+ 2000 (-9) Poolast
+ 1700 (-19) Hollandist
+ 1200 (-25) Hispaaniast
+ 1000 (-11) Rumeeniast
+ 700 (-26) Taanist
+ 650 (-1) Belgiast
+ 600 (-4) Norrast
+ 600 (-3) Čehhimaalt
+ 400 (-3) Ungarist
+ 500 (-2) Rootsist
+ 250 Slovakkiast
+ 250 (-4) Eestist
+ 200 (-3) Lätist
+ 200 (-2) Portugalist
+ 200 (-1) Leedust
+ 100 (-1) Soomest

Okupatsioonivägede inimkaotused (sulgudes miinusmärgiga) on antud seisuga 26. VI 2009. Langenute hetkeseisu statistikat vt Operation Enduring Freedom Casualties.Org
* Afganistani armee hukkunud seisuga 15. V 2009 (Unknown News)
** Lõuna-Korea üksused tõmbusid pantvangikriisi pärast detsembris 2007 Afganistanist välja.
Lisaks vt Associated Pressi ja NYT audiovisuaalset kirjeldust sõduri (Joshua Bernard, 21) surmast Afganistanis siit või siit

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…

Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega