Punasümbolite tabu Poolas, Leedus, Ungaris jm

Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle ★ jts   ☭  ࿕  ✩   ärakeelamine

Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.

⚘ ⚘ ⚘

Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.

Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )

》KUS ON VENELASTE VAENURIVIS AGA POOLA?《
I S E K I R I : V E N E M A A  V E R I V A E N L A S E D

Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.

Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!

Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.

Gebistide tutvustamise XV aastapäev

Poolteise kümnendi eest alustas EV Kaitsepolitseiamet (KPA) vaenulike riikide salateenistuste kaastöötajate avalikustamist. See ajakirjanduse suhteliselt pingsa tähelepanu saatel toimunud töö kestis siiski alla 15 aasta.

Joon tõmmati alla mullu, kui avalikuks oli tehtud alla kümnendiku endisest (?) võõragentuurist. Seejuures ei seadnud KPA, nagu näitab analüüs, sugugi eesmärki avalikustada salateenistuste mittekoosseisulisi kaastöötajaid, värvatud provokaatoreid, nuhke jts agente.

Gebistide paljastamise lõpp jäi Eesti ajakirjanduse tahtel (või küündimatusest) siiski juba väljapoole avalikkuse tähelepanu orbiiti. Küsimus — miks? — oleks vist juba küll puhtalt retooriline.

Kapo tööst ses valdkonnas on Isekiri ju kirjutanud ja taas peatuda poleks ehk vaja. Meenutagem vaid, et avalikustamistööd käsitlev õigusakt — «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadus» (Riigi Teataja I, 1995, 17, 233) — võeti vastu veebruaris 1995.

Esimene seadusekohane teadaanne Kaitsepolitseiametilt ilmus avalikkuse ette 15a eest — 30. jaanuaril 1997 (Riigi Teataja Lisa, 1997, nr 10)

Mullu ilmus KPA veebiküljele töö lõputähis — seaduse täitmise kokkuvõte. Kapo polnud teinud teatavaks isegi tuhandet gebisti ning ei ühtegi GRU, Smerši, NKVD, Gestapo, RSHA jt seadustekstis osutatud vaenulike salatalituste kaastöötajat.

Niisiis, tööd ei viidud lõpule — aga teatud osas seda ei alustatudki!

Kapitalismi pole olemas

Isekiri meenutab 26. IX 2010 surnud Ilmar Mikiveri tema 12 aasta taguse esseega õõnsast 'kapitalismi'-mõistest — Ilmar Mikiver:

Viimas[t]e aasta[te] katastroofid Venemaa, Jaapani jt maade majanduses on stimuleerinud vaidlust selle üle, mis on 'kapital' ja 'kapitalism'.

Neile, kes väidavad, et Tokyo, Jakarta ja Moskva pankade [1998. aasta] varingud on eredad näited "ohjeldamatust kapitalismist" (à la Prantsusmaa peaminister Lionel Jospin), on viimasel ajal vastu astunud mõnedki tõsisemad mõtlejad.

Üheks huvitavamaks ja siinkirjutaja arvates tõesemaks vastuväitjaks on Ameerika ungarlasest filosoof Balint Vazsonyi [1936-2003]. Ta ütleb, et me räägime kapitalismist ikka veel Marxi mõju all. Kas oleme tõesti kõik marksistid? Kapital, ütleb Vazsonyi, ei piirdu Karl Marxi levitatud kitsa tõlgendusega, mille kohaselt ühe inimese tööst võidetud säästud (tema kasum) on teise inimese koorimine, eraomand on vargus ning igaüks, kes oma tööjõudu teisele müüb, on tema ori ("proletaarlane").

Kapital kui teisenev väärtus
Moodsama vaate kohaselt on kapital üha teisenev aineline väärtus, millel põhineb igasugune majandusprotsess. Majandus koosnebki sellest, et pikema "haudeperioodiga" kapital, nagu oskusteave või ideed, muutub vähehaaval kiiremini konverteeritavaks kapitalivormiks, nagu kaubad ja teenused, ning deponeeritavaks vahendiks, nagu väärtpaberid ja raha. Nende abil võib alata uus tsükkel, uute ettevõtete finantseerimine jne.

Vastandina Marxile, kes kapitalile omistas ebamoraalseid tunnusjooni, on kapital eetiliselt täiesti neutraalne. Ta ei ole hea ega kuri, vaid lihtsalt tarvilik, umbes nagu inimorganismis vereringe. Ta kannab edasi lõpmatut eluprotsessi ükskõik millises poliitilises süsteemis, demokraatlikus samuti kui kommunistlikus, ainult viimases viletsamalt kui esimeses. Siinkirjutajal ei tarvitse laskuda teoreetilistesse arutlustesse, kirjeldaksin vaid üht konkreetset juhtumit, mille peategelast tundsin lähedalt:

Ta võrsus 12-lapselisest väikemaapidaja perekonnast. Isa andis talle kaasa leivakoti, saates ta suurlinna ametit õppima. See leivakott oli esimene kapital tema elus. Linnas omandas ta järgmise kapitaliastme — oskusteabe oma alal. Selle najal naasis ta vanasse kodukohta ja avas seal oma töökoja. Kutseoskus ja äriline edu võimaldasid tal osta pool hektarit maad ja ehitada sinna oma maja ja töökoda. See oli uus kapitalivorm, mille abil ta oma firmat laiendas, kaastöölisi samal alal välja õpetas ja 4 last koolitas, kuni nende kõrghariduse saamiseni.

See mees oli minu isa*
Levinud kapitalikäsituse kohaselt oli ta niisiis oma klientide vastu usurpaator, töökoja ja maaomandi varas ning tema juures sellidena välja õppinud uute meistrite ("proletaarlaste") armutu kurnaja. Siin on sihilikult kasutatud marksistlikke termineid, kuna need hoolimata N Liidu kollapsist üha mõjutavad mõtlemist kapitalist ja kapitalismist ning seda mitte üksnes postsotsialistlikes maades, vaid ka Läänes, eriti Ameerika ülikoolides.

Venemaal on kartellimajandus, mitte kapitalism
Võib-olla paneb see mõttekäik lugejat, kes on Aasia ja Venemaa [1998. aasta] krahhidest häiritud, hetkeks peatuma ja küsima: kas on need krahhid tõesti kapitalismi nähtused? Balint Vazsonyi väidab, et kogu mõistet "kapitalism" tõeluses (ja ka nt «Encyclopaedia Britannica» standardväljaandes) ei eksisteeri. Ta kirjutab:

«Marksistid on püüdnud levitada müüti, nagu oleks selle sõna müntijaks olnud (turumajandusteooria klassik) Adam Smith, kuid muidugi seda ta ei olnud… Karl Marxil oli lihtsalt vaja lasta käiku üks uus -ism, mida võinuks käsitleda vastandina tema enda -ismile.» («Jäljed viivad Marxini» — Washington Times, 25. august 1998)**

Rääkides viimase aasta majanduskrahhidest Tokyost Moskvani, ei ole niisiis õiglane süüpinki tirida kapitalismi. Pigem kuulub sinna too vabaturuna maskeeritud kartellimajandus, mida mõned vaatlejad nimetavad "onupoja-kapitalismiks", mõned "onupoja-kommunismiks" [vrd "semukapitalismiga" korrumpeerunud majandussüsteemi tähenduses].

Aeg on anda sõnale 'kapital' tagasi tema algne neutraalne tähendus ja sõna 'kapitalism', nagu soovitab ungari filosoof, uue sajandi leksikonist lihtsalt kustutada.