Kuidas nullida maailmalõppu

Maailmalõpu-ennustused on sama vanad kui maailm ise ega saa otsa enne, kui seesinane maailm kord lõpeb. Jätkusuutlik retsept igaühele: katastroofiootus tuleks taandada sise- (kosmiliseks) kaemuseks.

Ameerika raadiojutlustaja Harold Camping ( * 19 VII 1921 † 2013 XII 15 ) seadis uue viimsepäeva algustärmini — tänavuse 21. mai — ja lõpptärmini — 21. oktoober AD2011. See ennustus valmis k. a algul ja on seejärel jõudnud paaril korral ka meie n-ö peavoolumeediasse. Campingu eelmistest Piibli-arvutustest viljus teade, justkui pidanuks Jeesus Kristus naasma maa peale septembris 1994. Tema taastuleku kinnitusi läinud 16 aastaga pole peavoolumeedias (vähemalt mitte siinses) veel täheldada olnud.

Maailmalõpp pole inimkonnale ainult eshatoloogiline küsimus, vaid ka teaduslikult (nt historistlikult v kosmoloogiliselt) vältimatuks peetav väljavaade. Ja ikkagi jagavad paljud distsipliinid üha menukamat antropotsentristlikku käsitust — et selle maailma ja looduse suurim ohuläte pole miski muu kui inimkond. Tõsi, ses maailmapildis on nüüd üks uus pisimõra Jaapanis toimunud ränga maavärina ja tsunami järelmina.

Ühendriikides AD1959 sealse Pereraadio asutanud, inseneriharidusega ja tänavu 90a vanuseks saav jutlustaja Camping räägib nüüd enam-vähem järgmist:

Kõigest mõni kuu/nädal/päev on lõpuajani, kui 2-3% Maa elanikest päästetakse; ülejäänud inimkond, niihästi uskmatud kui ka suurem osa usklikke (!) jäävad maha ja kogevad põrgut maa peal ja see kohutav aeg vältab 153 päeva ehk 5 kuud…

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Käsiraamat mõjuklubist & venemeediast

«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾ 

Variasutus Impressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010

Külma sõja portree

Rodney Castleden (*1945) ajaloo aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast teinuks, jah, paremini tõsiasju säästes ja ilma neid ideoloogia-mikseris menetlemata. Castledeni konfliktoloogia-kokteil on retooriline pudrett. Niigi üle hinnatud teose eestikeelne väljaanne on aga kindlasti kallivõitu.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»

Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:

See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.

Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:

“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”

Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist