Miks lahkus Neeme Järvi (ajalooline võrdlus)

Dirigent Neeme Järvi lahkumispõhjusi AD1980 ning AD2010 võrdlev eritlus — ilma põhjapanevate kommentaarideta:

Täpselt 30 aasta ja 8 kuu eest jõudis Neeme Järvi perekonnaga uuele kodumaale Ühendriikidesse. See juhtus pühapäeva, 20. jaanuari õhtupoolikul. Aasta oli siis 1980. Otsus langetati mõni kuu varem. Seitse aastat hiljem anti Järvi-perele ka USA kodakondsus, mis võimaldas vabalt üle ilma ringi liikuda ning lihtsustas ka dirigenditööd ja kontserditegevust.

Teine ja loodetavasti vähem saatuslik lahkumisotsus (ERSO peadirigendi ja muusikajuhi kohalt) tuli 2010. aasta novembri kolmandal neljapäeval ja teostus kiiremini. See jõudis kirjaliku avalduse vormis EV kultuuriministerini juba järgmisel päeval, R 19. XI 2010. Tõuke andis paar päeva varem, T 16. novembril eesti peavoolumeedias vallandunud Järvi-peks (vrd meediapeksu näitega AD1980 Sirp ja Vasar: Kadunud pojad…)

Toonasele ümberasumisele eelnenud usutluses, mille Viinis enne äralendu tegi Vabadusraadio (RL) erikorrespondent, märkis Neeme Järvi emigreerumise põhjuste loetelu alustuseks, et neid põhjusi on nii palju, et ühe hingetõmbega…

"… Kõiki üles lugeda ei jõuaks. Peamine on aga loominguvabaduse puudumine." (Neeme Järvi intervjuust Riho Mesilasele, RFE—RL-is 18. ja 20. I 1980*)

Vahemärkuseks: muusiku lahkumist põhjustanud tegurid on Isekiri jätnud allpool tähtsuse alusel siiski järjestamata. Järvi selgitas Eestist äramineku põhjusi veidi hiljem ja pisut üksikasjalikumalt ka Ameerika Hääle (VoA) eesti saadete kuulajaile. Samuti intervjuus Mardi Valgemäele, mis ilmus kevadel 1987 ajakirjas Balti Foorum, nr 2.**
Nüüd värskendagem mälu ja kõrvutagem kolme kümnendi vanust raadiointervjuud värskelt meeles oleva sündmustikuga sügisest 2010 — sel pole täna tarvis pikemalt peatuda. Niisiis veebruar 1980, New York ja Järvi intervjuu:

"Minu kui peadirigendi funktsioon ei võimaldanud eesti kunsti ja Eesti kollektiive viia edasi maailmatasemele. See oli minu esimene eesmärk, aga meil oli alati palju juhtivaid seltsimehi, kes suutsid kõik head ideed maha suruda. Nendeks olid ja on tavaliselt muusikas ja kunstis mittekompetentsed inimesed, kelle kätte on antud suur võim.** Minu kunst ja nende ideoloogia ei leidnud ühist keelt.

Moraalset abi ja toetust meie (Estonia) teater ega sümfooniaorkester nendelt ei saanud, kuid keelamisi ja käskimisi oli alati väga palju. Üks valusamaid küsimusi oli repertuaarivalik.

(...)

… Juhatasin võimalikult palju klassikat ja see andis varsti meie ERSO-le väga häid tulemusi, tõstis orkestri kunstilist taset nii, et saavutasime üleliidulisel professionaalste kollektiivide konkursil I preemia. Kuid selle (asemel) saime Eesti NSV kultuuriministeeriumi kolleegiumilt suuri etteheiteid, mis toodi ära ka Sirbis ja Vasaras, meie kultuurilehes — muuseas ainukeses! — et orkestri töös on puudusi, et orkester mängib 70% oma repertuaarist saksa muusikat. Saksa muusika nende mõistes on Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Berlioz, Brahms, Schumann… Selle nende võhikliku otsusega me ei saanud nõustuda ja ei ole siiani (veebruaris 1980) nõus. Peaks olema juba selge, et ministeeriumi nõue oli aktsentueerida kunstlikult nõukogudeliku ja vene muusika osatähtsust…

(...)

… Töötades ligi 20 aastat jäi mõnikord mulje, et asi hakkab paranema, anti lootust orkestri kehva materiaalset olukorda parandada: äärmiselt väikesed palgad, uute pillide muretsemise vajadus — nende olukord on katastroofiline, muusikutele korterite muretsemine, võimalused gastroleerimiseks — see kõik jäi olemata ja tegi mulle selgeks, et puuduvad perspektiivid. Lootused olid kadunud."

(See jmt katkendid, vt neid allpool, on võetud Neeme Järvi intervjuust Kadi Tekkelile, mille I osa kõlas VOA-s 13. II 1980)

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Estonia peadirigendile Neeme Järvile ei loopinud sovetiajal kaikaid kodaraisse seega mitte ainult N Liidu valitsusvõimud või valitsev kompartei. Seda tegid kõige agaramalt võõrvõimurite kohalikud kannupoisid Eesti NSV nukuvalitsusest ja eriti selle nukuvalitsuse kultuuriministeeriumist.

Lahkumispõhjused jaanuaris 1980:

• (a) isiklikud ja/või perekondlikud (+) Eeltsiteeritud VoA usutluse järgi oli üks Eestist ärasõidu põhjusi teismelise poja haigus, mille põhjustas tema teetanuse vastu sundvaktsineerimine Tallinna muusikakoolis. Perekondlikke põhjusi märkis ka üks VoA varasem saade: "Oktoobri lõpul (1979) andis sisse väljarännu sooviavalduse dirigent Neeme Järvi, nagu teatasime oma 31. oktoobri (VoA) saates. Järvi soovib asuda elama Läände perekondlikel põhjustel. Kohe pärast sooviavalduse sisseandmist astus Järvi dirigendikohalt tagasi." (VoA 22. XI 1979)
• (b) töö ja/või olmega seotud (+) "Orkestri kehv materiaalne olukord" ja see, et ENSV nukuvalitsus ei lasknud ERSO-t lubatud välisturneele, kuigi seda oli Moskvast üleliidulise võistluse tulemuste põhjal ERSO-le tõotatud. Neeme Järvi märkis VoA-le ka noodihäda, neid tuli muusikuil paljundada suisa käsitsi: "Meie orkestrile peaks püstitama selle eest ausamba, kui palju on rikutud silmi ja närve. Enamiku heloojate teoste partituurid sälivad käsikirjadena muusikamuuseumis, kust neid võimatu on kätte saada."
• (c) poliitilised (+) Järvi sõnul muusikas ja kunstis mittekompetentsed "juhtivad seltsimehed, kes suutsid alati kõik head ideed maha suruda. Nendeks olid ja on tavaliselt inimesed, kelle kätte on antud suur võim."
• (d) loomingulised (+) kammitsad repertuaarivalikus ja keeld mängida eesti heliloojaid, nagu Eduard Tubin ja Arvo Pärt. Neeme Järvi VoA-le: "Pärdi üks paremaid töid “Credo” sai ette kantud ainult üks kord Tallinnas sümfooniakontserdil, kus publiku tungival soovil seda veelkord mängisime. Seejärel keelati see vaimuliku sisuga töö ära. Meie teiste heliloojate (ja) eesti klassika mängimine maailmas on aga praktiliselt võimatu, kuna puuduvad trükitud noodid ja orkestrimaterjalid. Eestis ei ole trükitud veel ühegi helooja teose orkestrihääli. Meie orkestrile peaks püstitama selle eest ausamba, kui palju on rikutud silmi ja närve. Enamiku heloojate teoste partituurid sälivad käsikirjadena muusikamuuseumis, kust neid võimatu on kätte saada."

Lahkumispõhjused novembris 2010:

• (a) isiklikud ja/või perekondlikud (-)
• (b) töö ja/või olmega seotud (+)
• (c) poliitilised (+)
• (d) loomingulised (-)

Põhjapanevat kommentaari vt blogis Eesti Meel: Olgu neile võõramaa leib mõru!

——————————————————————————————————————

* Intervjuus Riho Mesilasele, mille Järvi andis Viinis varsti pärast saabumist NL-ist, ütles dirigent, et tema jt kulutuuritegelaste väljarände põhjused on samad — loominguvabaduse ja -väljavaadete puudus; tema kandideerimine Moskva Suure Teatri orkestri dirigendi kohale lükati tagasi, kuna eestlane ei sobivat sellesse ametisse, ja kavandatud kontserireisi Stockholmi Filharmoonia orkestriga lükkas Goskoncert tagasi ilma Järviga nõu pidamata. Neeme Järvi kirjeldas oma ulatuslikke kavu Läänes, mh New-Yorgi Metropolitan Opera dirigendina. Mesilase saate venekeelne variant lõppes tähelepanekuga, et teinegi sovetimeedias, k. a ühes artiklis koguni kõrvuti Neeme Järviga, esile tõstetud muusikaanne Arvo Pärt on samuti esitanud N Liidust väljasõidu taotluse. RFE—RL 18. ja 20. jaanuaril 1980.
** Hiljem on Neeme Järvi täpsustanud, keda nimelt ta pidas silmas neist ebakompetentseist, muusikast kaugeist, ainult punasele ideoloogiale pühendunud ametnikest: «See kõik (soov eldada vabaduses + Goskoncerti suva välismaiste ringreiside korraldamisel + võimatus maailmale eesti muusikat tutvustada + kontserditurneede ajaks perekonna N Liidu pangvangiks jätmine) aitas kaasa meie lahkumisele, eriti kui ma sain võimaluse dirigeeridea Metropolitan Operas. Ma tahtsin tulla koos naisega, kuid [t]eda ei lastud. Vaino Väljas (EKP KK ideoloogiasekretär) täiesti keeldus sellest rääkimast ja samuti keeldus EKP Keskkomitee. Ma ei olnud (NLKP) parteiliige ja mul oli võimatu neile ligi pääseda. Telefoniga üldse kellegagi kõnelda ei saa — öeldakse, et helistage järgmisel nädalal, kahe nädala pärast, kahe kuu pärast; et see, kellega soovite kõnelda, on ära, temal on asetäitja, aga too ei tea midagi. Kui kõik sellised asjad ritta panna, siis lõpuks tuli tunne, et seda enam taluda ei saa.» — Neeme Järvi, Miks ma lahkusin Eestist. — Balti Foorum, IV ak, 1987, nr 1, lk 6-9.