Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.