Punamälestised kui võimuvahend

Venemaal on sovetiaegsete monumentide teisaldamise poolehoidjaid enam kui sealsed võimurid välja näitavad

Kremli lähikonnaga seotud Üle-Venemaalise Ühiskondliku Arvamuse Uurimiskeskuse (VCIOM) jõulu eel avaldatud arvamusuuringu järgi leiab viiest venelasest üks, et sovetisümbolid on möödaniku jäänukid ja need tuleks asendada millegi muuga.

Kuigi see – 20% küsitletutest – pole just palju, on seda ikkagi hulga rohkem, kui Moskva ametnikud on seni valmis olnud tunnistama, kas või oma mullustes kommentaarides nn vabastaja kuju eemaldamisele Tõnismäelt. Analüütik Paul A Goble'i hinnangul on see näit eriti oluline Eesti-taolistele maadele, kus domineerib vastuseis võõrvõimu kiituseks sovetiajal püstitatud monumentidele.

Sama küsitluse järgi ilmutab kaks kolmandikku me idanaabreid ikka poolehoidu punamonumentide säilitamisele. Ka sellest ei maksa mööda minna. Samuti nagu ei tasu unustada Venemaal levivat ksenofoobiat ja vaenulikkust kõigi venelastest väiksemate rahvaste vastu, mis tõusetub alati, kui püüd leevendada oma kannatusi vallandab vägivalla muulaste kallal. Suurriikliku sallimatuse meistriks oli muidugi Jossif Džugašvili, alias Stalin, kelle massiroimarlikke tegusid Kreml ja tema angažeeritud ajaloolaskond püüavad endiselt õilistada, kui mitte lausa puhtaks pesta.

Seda pöörast sallimatust esindab ka tänavu Jauza-Pressilt ilmunud raamat “Küüditaja Stalin: roimar või õiglane tasuja?” (Za čto Stalin vyseljal narody? inglise keeles Why Did Stalin Resettle Whole Peoples?) Tegu on neostalinistist publitsisti Igor Põhhalovi (*1965) taas kord usalduslikult NKVD–KGB–FSB materjale üle kordava üllitisega, mis mh ennustab kõigile baltimaalastele peagi saabuvat kättemaksutundi:

“Ajalugu sisendab meile [vene šovinistidele] optimismi. Sajandite vältel on korduvalt ette tulnud Baltimaade minnalaskmist, ent pruukis Vene riigil oma jõuvarud taastada, kui nad jälle Venemaa rüppe naasid. Küllap nii läheb ka nüüd. Ning siis ei unusta me kedagi, kes [puna-] veterane on solvanud, ega andesta kellelegi, kes vene elanikkonda on mõnitanud.”

Taevariik — mitte ainult vippidele

Kes väärib igavikku?
Kas tõesti on ikka veel nii, et...

Enne pääseb kaamel läbi nõelasilma...

Ameerika Kirikupingi-foorum (Pew Forum on Religion & Public Life) avalikustas läinud nädalal küsitluse, mille tulemused ütlevad, et sealsete ristiusuliste enamiku (65%) poolest väärib igavest elu ka neist erineva usutunnistusega inimene. Ja peagu pool küsitletuid leidis, et...

... välistada ei saa isegi ateisti paradiisi pääsu.

Mis tagab hingele surematuse?
Kui küsitletuil paluti valida, mis aitab igavest elu kindlustada, siis 30% rõhutas inimese usku, 29% asetas esikohale tema maised teod ning 10% pidas olulisimaks tegude & usu koosmõju.

Miks on paradiisi väravad ameeriklaste arust nii laiad?Ühe vaatleja sõnul (so nimelt Barnard College'i usuteaduse professori Alan Segali arvamus tänases NYT-s) tuleks USA kristlaste sallivust seletada nii, et multikultuursuse kogemusest rikastet ameeriklased soovivad, et kõigi kenade kaaskondsete headus, vaatamata nende usule, saaks tasutud heaga.

Ma kipun ühte paati USA keskmise ristiinimesega, st olen valmis 65%-se enamiku usku jagama. Ateistide osas kehtib aga minu arust veelgi lihtsam põhimõte:

Oma surma järel pärib igaüks just selle, mida elades on tahtnud.

Maarjamaa sõduri 60 eetriaastat

Esimesel jõulupühal kell veerand seitse õhtul AD1948 kõlas Vatikani Raadio eestikeelne avasaade — tänu asja käsile võtnud 23-aastasele Vello Salole

Vello Salo ( * 5.IX 1925 † 21.IV 2019 ) oli kuni 1945 Endel Vaher. Põltsamaa kandist koolijuhataja perest pärit nooruk läks oma — arvatagi sündmustihedaimal — 19. eluaastal Soome, sõdis Soome eesti rügemendis, mille rivis naasis augustis 1944 Eestisse ja võitles admiral Johan Pitka üksuses. Sakslased vangistasid ta koos paarikümne Pitka-poisiga, kes olid taanduvailt sakslasilt relvi ära korjanud. Eestist viis tee laevaga Liepājasse, sealt õppelaagrisse, kus Salo läbis pioneerikursuse ja sattus Sileesias sõdimise järel mais 1945 nn čehhi põrgu. Seal andis ta end itaallasena üles ja jõudis nii Rooma püha Birgitta kloostrisse.

«Kui sattusin čehhi põrgust Rooma — ainsaks varanduseks vaid leivakott — oli katoliku kirik see, kes mind aitas. Otse koolipingist tulnuna tuli mõrtsukaks õppida ja sõjas sain aru, et parem aidata kui maha tappa.»

Kui Vatikani Raadio pärast II maailmasõda esimesena Läänes Eestisse regulaarsaateid hakkas andma, võttis üliõpilane Vello Salo Vatikani ettepanekul eesti sektsiooni töö enda peale. Hiljutine nimevahetus vähendas ohtu sugulastele stalinistlikus Eestis. Salo tegi Vatikani Raadios pooltuhat saadet, mõned neist isegi siis, kui ta ise elas ja töötas juba väljaspool Itaaliat.

«Kui ma sügisel 1948 saabusin Rooma teoloogiat õppima, helistasin raadio direktorile, et teil läti- ja leedukeelsed saated on, äkki oleks võimalik kunagi eestikeelseid teha. Ta küsis vastu, millal ma saan peale hakata. Nad olid sest ammu mõelnud, aga ei leidnud inimest, kes seda suutnuks teha. Ja siis oli kivi muidugi minu kapsaaias. — — — See küsimine oli novembris ja alles jõuluks sain sinnamaale. Pealegi olin üliõpilane ja pidin ju õppima kah — — — Iga-aastane komme oli, et paavst teeb jõululäkituse. See oli muidugi pikk barokkstiilis tekst ja minu jaoks esimene tõlketöö — aga tõlkimisest ei olnud mul aimugi! Ka ei olnud mul mikrofonist aimu. Kuna see läkitus anti edasi umbes 40 keeles, siis oli see raadiole endalegi suur organiseerimine, mis kellaajal keegi räägib. Ja siiski läks eetrisse vaid esimene tükk paavsti läkitusest, sest kogupikkuses see saatesse ei mahtunud.»

Raadiotöö tõi teda ka Piibli tõlkimise juurde. Vatikanis eestikeelseid saateid tehes oli pühakirja lugemiseks tarvis sealt tõlkeid teha ja selleks tuli õppida vanu keeli. Nii liitus Salo ka sel teemal käivate aruteludega kohe, kui Rootsis tuli välja uus Piibli-eestindus.

Peale Vatikani Raadio on tema kaastööd ja intervjuusid vahendanud ka Ameerika Hääl ja Vabadusraadio/Raadio Vaba Euroopa.

Ajaloolane Vello Helk kirjutas nimekaimu poliitilisest panusest Salo eelmise juubeli puhul ajakirjas Tuna:

«Ta tutvustas maailmas Eesti kurba saatust ja sellega seoses eesti kultuuri. Ta alustas sellega Itaalias, oli isehakanud kultuuriatašee, ka Eesti Hääl Vatikani Raadios, mille kaudu jõudis kaja tema panusest Eestisse, valmistades võimumeestele peavalu.»

Salo oli ühtlasi üliviljakas kirjastamistöös, mida ühemehekirjastuse Maarjamaa (1962...) saavutused näitavad sama viisi kui tema ringkirjadki — Maarjamaa (1961... 2007) ja Aade (1967... 1997). Kui Salo 1990. aastate keskel Eestisse asus, jätkas ta 2002 Maarjamaa-ringkirja üllitamist Tallinnas.
Eestisse tagasi asus Salo 1990. aastate keskel.

«Mind viidi siit ära sõjavangina, mul jäid siia sugulased, ma tahtsin tagasi, et omamoodi Eesti ülesehitamises osaleda.»

Eestis olles on ta kutsutud külaline kohalikus ringlevis. Oma eetri- jm saavutustele teeb Salo tagasivaate arvatavasti ETV (ERR) järgmises portreesaates "Tähelaev: Vello Salo", mis on kavas pühapäeva, 28. detsembri hommikul kl 10:00-11:15 ja kordussaade teisipäeva südaööl vastu kolmapäeva, 31. detsembrit 2008.

• • •

ISEKIRI ON KIRJUTANUD VELLO SALOST VEEL ፡ 

Küüditamise eelkuuldus • AD1949 •

 • Vatikani Raadio LXXX •

Vastulöök kurjale kardinalile

Tõsi, politseiriigi vastasrind suudab ühendada ainult opositsioonilisi rahvaesindajaid. Nüüd kirjutasid nad politseiriigi peaedendajale viisaka 7 küsimusega kirja. Justiitsminister peab vastama enne 18. veebruari 2009.Kaheksateist roheliste, keskerakonna ja rahvaliidu fraktsiooni rahvaesindajat kirjutas pressiteate kohaselt arupärimise justiitsminister Langile nõudega...

... lõpetada põhiseaduse eiramine ja käteväänamine prokuratuuris ja julgeolekuasutusis!

Rahvaesindajad rõhutavad oma 16. XII 2008 esitatud kirjas vajadust tagada mõjus järelevalve prokuratuuri jt uurimisasutuste tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste, sh süütuse presumptsiooni põhimõttest kinnipidamisel.

Valitsusliidu vastasrindlaste arupärimises viidatakse juhtumitele, kus prokuratuur on teatanud kriminaalasja algatamisest ajakirjanduses avaldatu põhjal, samal ajal teistes sarnastes asjades ei ole peetud vajalikuks samaväärseile materjalidele üldse reageerida. Opositsiooniparteide hinnangul on niisugune valikuline ja ebavõrdne kohtlemine vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

Arupärijad ütlevad, et isikute kergekäeline kuulutamine kahtlustatavaks koos uurimisandmete lekkimise ja uurimise venimisega riivab ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt süütuse presumptsiooni põhimõtet, kujundab juba ette avalikkuse süüdimõistvat hoiakut ning raskendab õiget ja õiglast kohtumõistmist.

Arupärimises heidetakse muuseas ette Kapo kontrollimise seisukohalt olulise logifailide loo kalevi alla lükkamist Riigiprokuratuuris. Samuti taunivad vastasrindlased Riigiprokuratuuri kõrge ametniku Jüri Pikma kõlvatut valeavaldust ETV saates “Aeg luubis” 30. XI 2008.

Juhtivprokurör Pikma rikkus, loodetavasti tahtmatult, vähemalt kaht Põhiseaduse sätet — §22 (süütuse presumptsioon) ja §17 (keeld teotada isiku au ja head nime). Juhtivprokurör Pikma on oma ebaõigete väljaütlemistega lisaks inimese põhiõiguste rikkumisele kahjustanud ka Riigiprokuratuuri mainet ja sealtkaudu õigusemõistmise huve.

Samuti meenutavad arupärijad vahejuhtumit Tallinna Kohtumajas 5. XII 2008, kui protsessil avalikustatud salalinte sai kohtumaja traathäälingu-võrgu kaudu kuulata ka väljaspool istungisaali.

(Vahemärkus: Viimase vahejuhtumi puhul viis kohus kiiruga läbi koomilisevõitu ametialase juurdluse ja tuvastas kahe instantsi — istungil osalenud Riigiprokuratuuri esindaja ning kohtusaali ukse taga viibinud Viasat TV3 Estonia töötaja — süü, et mitte öelda vandenõuliku koostöö)

Vastasrindlased heidavad ministrile ette järgmist:

Teie justiitsministrina olete küll rääkinud kohtupidamise kiirendamisest, kuid ei ole kahjuks tulnud välja mingi seadusandliku initsiatiiviga, et tagada

• kodanike põhiseaduslike õiguste järgimine:
• eeluurimise ja kohtupidamise läbiviimine mõistliku aja jooksul,
• õiguskaitseorganite suhtlemise korrastamine meediaga ja avalikkusega viisil, mis hoiaks ära uurimise alla sattunud inimeste maine põhjendamatu kahjustamise ja ette süüdimõistva hoiaku kujundamise ühiskonnas.

Nende probleemide lahendamata jätmine raskendab jätkuvalt õiglast kohtupidamist ning tekitab põhjendamatuid moraalseid ja psüühilisi kannatusi nii kahtluse alla sattunud inimesele endale kui ka tema lähedastele, mida mitte ükski hilisem kohtu poolt tehtud õigeksmõistev otsus ei suuda kompenseerida.

Justiitsminister Rein Langile 16. XII 2008 kaheksateistkümne vastasrindlase nimel esitatud arupärimise täisteksti vt nr 114 all siin ja PDF-failina siin

Algas Jüri Liimi represseerimise uus etapp

PUNANUMENTIDE HIRM JA LIIKUMISVABADUS. Jüri Liim kuulati 16. XII 2008 kahtlustatavana üle ja selle kohta koostati Põhja Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talituse (Tallinna) Kesklinna teenistuse politseivaneminspektor Krista Silma poolt protokoll. Samuti määrati Jüri Liimile elukohast lahkumise tõkend, millele Liim kirjutas ka alla.

Liim on seega ametlikult tunnistatud kahtlusaluseks nn avalikus varguses Karistusseadustiku §199 lg2 p5 järgi, mis võiks kaasa tuua rahatrahvi või kuni 5-aastase vangistuse.

Et Jüri Liimi kriminaalasi sellise sätte alusel kunagi kohtukõlbulikuks saab, on ülimalt ebatõenäoline ja kõik viitab seega Liimi kohtuvälise kimbutamise katsele ehk viimasel ajal õiguskaitselsüsteemile iseloomulikule justiitsroimale. (Vrd Risto Teinoneni kohtuvälise kimbutamise jadaga.)

Asja sisuks on 22. V 2008 Liimi väljakuulutatud punase saasta koristuskampaania, mille raames Liim autokraanaga eemaldas Tondi Ärikeskuses (Tondi tn 142 Tallinnas) ilutsenud enamliku revolutsionääri Hans Pöögelmanni kujutisega raidkivi, mille Liim samal päeval toimetas otse Eesti Ajaloomuusemi Maarjamäe filiaali, kusjuures viimase valduses (Pirita tee 56) asetseb kõnealune kivi ka praegu (täiendus 2011 lisagem: oli seal viimati suvel 2011).

Sündmust puudutava kriminaalasja algatamisest ruttas Riigiprokuratuur teavitama juba samal päeval, 22. V 2008 kl 19 aegu, kui mitte varem (vt PRProkuratuuri piiari Maria-Elisa Rannajõe avaldust ETV24-s— ERR-is), seega enne sündmuse laiemat kajastust erateabelevis.

Nüüd, seitse kuud hiljem on must-valgel selgunud, et tegu on fabritseeritud kriminaalasjaga, kuna Liim eelmainitud teole püütakse alusetult kohaldada varguse paragrahvi kui fiktiivset juriidilist konstruktsiooni, millega Liimi 22. V 2008 tegevust kujutatakse järgmiselt:

“22. mail 2008 kl 13 Tondi 142 Tondi Elektroonika AS-i territooriumil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, võttis [Jüri Liim] võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise [!?] eesmärgil Pöögelmanni mälestusmärgi, tekitades Tondi Elektroonika AS-ile varalist kahju 150000kr.”

Liim selgitas ülekuulaja Silmale juhtunu asjaolusid ja kirjutas alla ülalmainitud tõkendi kohaldamise aktile. Liimi ülekuulamise juures ei viibinud kaitsjat. Ülekuulamist toimetas politseivaneminspektor Krista Silm üldjoontes korrektselt, v. a järgmised asjaolud:

• Liimile tema väljendatud soovist hoolimata kõiki kriminaalasja puudutavaid akte ei tutvustatud.
• Liimile ei selgitatud ka ülalmainitud tõkendi kohaldamise põhjust.
• Liim kuulis teda üle kuulanud politseivaneminspektorilt, et Liimi vastu algatatud kriminaalasja taga on keegi kõrgemalseisev, kuid ülekuulaja poolt täpsustamata jäetud isik või isikud.
  

Sellise tõkendi rakendamine aga on eriti hämmastav, sest Liim oli reageerinud politseiuurija esimesele kutsele ning oli eile (16. detsembril kl 13.00) saabunud seadusekuulekalt politseijaoskonda (Tallinnas Pärnu mnt 11 tuba nr 126) ülekuulamisele ega ole seni mingil viisil väljendanud oma keeldumist menetlusest või mistahes muust koostööst EV uurimisorganitega.

Tappert suri, Derrick jääb

Kurb, krimisarjas “Derrick” nimiosa kehastanud näitleja Horst Tappert (26 V 1923 — 13. XII 2008) on lahkunud! Müncheni politsei vaneminspektor loomulikult elub ja külastab teleekraane üle ilma ikka.

KES OLI TAPPERT: Saksi-Anhalti liidumaa provintsiteatri arveametnik, kes tõusis sakslaste lemmikuks pärast vene okupatsioonialalt pagemist ja näitlejakarjääri jätku Lääne-Saksamaal, eriti aga Esimese avalik-õigusliku telekanali ARD 1966. aasta lühisarja “Die Gentlemen bitten zur Kasse” (Ulatage džentelmenile kassa) inglise härrasriisuja rolliga. Rahvusvahelised auhinnad ja üleilmne kuulsus tulid kätte mõni aasta hiljem Stephan Derricki osa täitmisega.

… DERRICK: Tervelt veerand sajandi kestel II avalik-õigusliku kanalil ZDF vändatud ja täpselt 10 aasta eest viimse osani jõudnud politseisarja kangelasel, pikka kasvu tasasel peategelasel oli ka lahutamatu paarimees — paarkümmend aastat noorem inspektor Harry Klein, keda mängis näitleja Fritz Wepper. Nende koostöö tulemusel sai tänase Õhtulehe järgi...

... aastail 1973–1998 elegantses ja inimlikus juurdluses lahenduse 281 mõrvajuhtumit, millel oli 344 ohvrit.

Telesari on hõlvanud 104 maad ja väisanud läinud sajandilõpul ka Eesti eratelemaastikku — nimelt Sõltumatu Televisiooni (TV-1) saatekava, mis Sõnajala-pere edu-usu ja ettevõtlikkuse tõttu suutis rõõmustada tallinlasi 1996-2001.

Žanri uhkust ja detektiivi mainet kergitav Derricki kuju ei pelga kõrvutamist kümnendi võrra hiljem Agatha Christie, David Sucheti ja briti filmitööstuse annete lõimes sündind Poirot'ga. Siit kaardub XX sajandist tänasesse päeva miljonite fännide vaimustuses karastet mall, mis NYPD või Kapo pärisdetektiivile tundub seni kättesaamatuna.

Ei lahenda belglane Poirot ega sakslane Derrick ühtki roima salalikkuse ega brutaalsuse, vaid empaatilise tähelepanu ja kaine mõistusega. Tüüpilisel juhul tunnistab kahtlustatu oma veresüü üles ise ja kohe, kui detektiiv kaardid lauale lööb. Roimari surutis on sügav ja tihtilugu letaalne, misläbi kohus (kohtudramaturgid) nende armust küll tööta jääks(id).

EESTISSE tõi kurva sõnumi laupäeval Müncheni kliinikus 85. eluaastal Horst Tappertit tabanud lõpust üleeilne Õhtulehe veeb, mis nõnda sõnastas vaneminspektor Derricki juurdlusviisi ja toime-keskkonna:

Derricki tähtsaim relv oli dialoog ja psühholoogia tundmine. Kuritegu avastati vaoshoitud õhustikus inimlikke sidemeid luues. Kurjategijaks osutus enamasti moekalt riietuv, kaunist kodust või kallist autost välja astuv keskklassi inimene.

Ja veel paar märkust tuleks mul kui Derricki fännil lisada...

• esiteks sarja ülihea saksa keele ning selle kohta, et...
• tegelik München oli inspektor Derricki ajastul poolteise-miljonise suurlinna kohta suisa ebasündsalt harmooniline ja allilmas sündiva poolest täiesti vagur linn, kuna...
• Münchenis tuli ette tõelisi mõrvu reeglina kümme korda vähem, kui neid samal ajal juhtus sama elanikearvuga Eestis.

Rahvusringhääling paadi all

Tänane kuupäev tuleks igal eesti meedialoolasel üles tähendada. Ülima tõenäosusega on 11. XII 2008 Eesti Riigiringhäälingu—Eesti Raadio—Eesti Rahvusringhäälingu kultuurituse absoluutne sügavik. Nimelt kasutas Eesti Raadio (ER) “Uudis+” oma tänases päevakommentaaris teada-tuntud vanasõna roppu pööblimoonutist:

Toida hunti palju suudad, karu ... ... ...

Ja seda tsiteeriti viimase kui nilbe silbi—häälikuni... Päevakommentaar ei olnud ilmselgelt otsesaade, vaid ERR-i Pärnu stuudio salvestis. Kommentaari toimetamine olnuks mitmel korral võimalik. Mida ei juhtunud. Vähe sellest, kommentaarirubriigi eest seisab hea ei vähem ega rohkem kui ER-i eestikeelsete kultuurisaadete eest vastutav toimetaja... Minu arust...

see rekord on masendav nagu eetrimere Mariaani süvik, kus õhumask ega tuukriülikond ei aita.

Eesti rahvusringhääling või vähemalt kvaliteetne segment sellest ei ole seni veel kuulajale pakkunud midagi nii allakiskuvat, et mitte öelda lausa moraali tapvat.

* * *

Meelde tulevad üheksakümnendad, kui ER veel kostis üle piiri — Õnneks mitte enam! — ja Münchenis elades oma Siemens RK-764-ga püüdsin Tallinna raadio I programmi varahommikust kava kuulata. Mis mind seejuures huvitas, oli pigemini tunnetus — Eesti uue päeva hõng — ja pisut vähem kohalike uudiste sisu. Aga paraku ei saanud seda tunnetust kunagi ilma emotsionaalse reostuseta kätte: Eesti eetriruumist kostva rütmihälvetega popsidisko (à la Kuldne Trio) ega ülevust pungil saatejuhi diktorihääle (Kaja Kärner) igahommikuse annuseta...

Oh-oh-hoo-kui-maotu postsovetlik kokteil euroopalikus eetripildis!

Eesti saade uppus päeva edenedes nagu parvlaev Estonia veidi hilisema ärkamisega itaallaste ringhäälingu-saginasse.

Enam eesti eetrilaevukest maailmamerel ei hulbi. Selle riigi viimane kesklainejaam Laitses jäi vakka 30. VI 1998 õhtul, poole kaheksa aegu, spordisõnumite järel, muide, ühegi hüvastijätu-sõnata...

Ja taevale tänu on EV-l ka raha pidevalt vähe, nii et pole jagunud ei välisilma ulatuvate AM-saadete käigushoiuks ega loodetavasti ka satelliidi transpondritele lähitulevikus mitte. Ehk ei taba satelliidiajastu ka Eesti TV-d tõepoolest niipea, sest tänasel päeval lörtsiks avalik-õiguslikul ekraanil laiutavad blaseerunud (alkoholismi-tüübilised) eetriankrud XXI sajandi Eesti palge...

Elagu ERR eetrimere kaldal vaikselt oma paadialust elukest. Vaadaku vaid, et sealt edasi ei roomaks... Pärismerd roojama.

ERR-i jõulusoov — VIP-jumalateenistus!

Kirikliku jõuluteenistuse diskrediteerimine läks Eesti TV-l igatahes korda

Kas jõulujumalateenistus on tsirkus, kuhu tuleb pilet lunastada?

Nii kurjustas Halliste elanik Toomas Suits. Sealset jõuluteenistust on saatmas ju paar aastat kõmu, mille tagamaad on mõnevõrra poliitilised — kohal käib siinkandis talu pidav president. Nii otsustaski ETV (ERR) siit lähemal jõululaupäeval otseülekande teha.

Koguduse õpetaja Kalle Gaston nentis, et Eesti TV sellekohane nõue talle ei meeldinud...

... kohe mitte sugugi, kuid midagi pole teha!

Eesti Rahvusringhääling otsustas nimelt inimesi jumalateenistusele lasta kutsetega (nimekirja alusel). Ene Kõster kui n-ö natsionaliseeritud (ee-är-är-astatud) jumalateenistuse teleprodutsent ütles ajalehele Tartu Postimees, et see oli...

... soovituslik idee.

Kõster selgitas, et ülekande ajal hõlvavad osa ruumi kiriku rõdul telekaamerad ja et kiriku põrandal saab kulgema kaableid, nii et tekib oht neile kogemata peale astuda ja saatepraaki põhjustada.

Seepärast võimaldati muidu pooltuhat inimest mahutavasse kirikusse 350 pääsmetega kohta (st ainult eelregistreerituile) ning need broneeriti meie rahvusliku luterikiriku (EELK) abiga ära juba detsembri esimesel nädalal. Kiriku veebikülg märgib Halliste jõuluõhtu jumalateenistuse asjus 24. XII kl 17.00 kõigile hiljaksjäänutele järgmist:

Eesti TV otseülekanne — REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS!*

Huvilise lohutuseks on jõululaupäeval kl 20 Hallistel veel üks teenistus, mida juhatab Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher (mitte enam peapiiskop Andres Põder) ja milles osaleja jääb ilma kohalike laste kontserdita (erinevalt VIP-teenistusest).

Ei maksa ammugi imestada ERR-ist pudenevate soovituslike mõtete üle...

Näiteid jagub: kuu eest olnud Ameerika presidendivalimiste puhuks andis Eesti TV soovituse Ühendriikide Tallinna-saatkonnale valimistega seotud otsesaatele sponsoreid otsida, kes muretseks saate osalistele söögipoolist... Kolm nädalat tagasi kehutas ERR-i kahe saatejuhi soovituslik mõte keskkonnasaate (?) “Osoon” vahendusel inimesi metsa minema — igasugu prahti põletama!

... Pigem paneb imestama vippide kirikussetung

Miks tänavu, ent mullu mitte? — Usaldus kirikut broneerida taibanud ERR-i suhtes? — Viimase arvamusuuringu järgi ületas ERR-iusaldus umbusalduse ju viiekordselt! — Vaevalt, so naerukoht... Siin paar—kolm enam-vähem realistlikku vastusevihjet:

• Äkki valgustas vippide vaimu presidendi hiljutine usuvastane avaldus? (Nõnda igatahes kajastas seda ER-i 22. X 2008 “Päevakaja”) Ehk aitas see paljusid lõpuks arusaamisele, et presidendi usk pole ehe ja iga presidendi osalusega kirikuteenistus ongi vaid tsirkus.
• Või aitas ehk presidendi siiras pahandamine Maarjamaal leviva ebausu pärast? Oma ebausku tuleb tsiviliseerida! Ainus jäägitult hea seletus.
• Või presidendi vihje kõikumalöönd meediasillale, kus üks ots toetub teadmiste kaljule, teine aga viib ususohu, lubades astronoomiat miksida astroloogiaga?

Meenutagem kaks kuud enne jõule akadeemikutele peetud presidendikõne, mis peale emakeele osatähtsuse teadus- ja aimekeelena vaagis meediakriitiku positsioonilt kohalikke uskumusi:

... Kes võidab maailmavaatesõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?

Kolme aasta eest mõõdeti Eurobaromeetri abil kõige ebausklikumaks rahvaks EL-i toona 25 liikmesmaa elanike seas eestlased. Üle poole [Eesti] elanikkonnast ehk 54% usub, et maailma juhivad mingid üleloomulikud jõud, mis pole seotud suurte religioonidega, nagu kristlus või islam. Ainujumala olemasolu uskus 16%, mis oli Euroopa madalaim näitaja. Ateiste oli 26% elanikest. (...)

Ma arvan, et kommunikatsioon, mille üks pool toetub teadusele ja teine mitte, ei saa olla eriti efektiivne, sest segamini aetakse ju isegi astronoomia ja astroloogia. (...)

Ma lugesin äsja American Journalism Review esseed, milles ennustati ellujäämist vaid usaldusväärsele, hästi toimet ja eliidile orienteerit trükimeediale. Kõik ülejäänu — aga seega paraku ka valdav osa sellest, mida täna Eestis ajakirjanduseks peetakse — lahustub blogide, portaalide jm ajaviite—meelelahutusäri sees.

(Presidendi kõne Eesti Teaduste Akadeemia juubelil 22. X 2008)

Teabelätted: Tartu Postimehe 8. XII 2008 kirjutised “Kohad VIP-jumalateenistusele täitusid üleöö” ja “ERR: kutsetega jumalateenistus oli soovituslik” ja presidendi kantselei veebikülg

* Viide REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS! eemaldati EELK veebist 10. XII 2008

Siseminister kaotas...

ÕIGUSKORD & DEMOKRAATIA on saavutanud olulise vahevõidu rohkem kui 2-aastases õiguslikus rallis. Tänu Jüri Heldur Estamile ja tema poolt siseministri vastu tõstatatud kohtuasjale. Nüüd on kohtulik arutelu võimu kuritarvitamise üle jõudnud juba teisele ringile ja läheneb ilmselt finišile. Läinud töönädala lõpul rahuldas Tallinna halduskohus Jüri Estami kaebuse endise siseministri esildisele, millega kevadel 2006 keelustati koosolekud Tõnismäel. Kohtunik Aivar Koppel tunnistas lõpuks siseministri toonase sammu õigusvastasust, kuid osaliselt jäi kaebus siiski rahuldamata. Kuigi siseministri esildis on halduskohtu hinnangul õigusvastane, luges kohus selle kuni tühistamiseni sügisel 2006, st 4,5 kuu kestel ometi kehtivaks. Katke Tallinna Halduskohtu 28. novembri otsusest:

Kehtiva haldusakti [so õigustühiseks kuulutatud esildise] resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik ning mittetäitmisest võib tuleneda seadusest tulenevaid sanktsioone. Seetõttu ei saa ka kehtiva haldusakti täitmiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks ning Jüri Estami kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Seega ei soostu kohtunik tunnistama siseministri 26. V 2006 esildise põhjuslikku seost ka järgmisel päeval Tõnismäel kinni peetud Estami liikumisvabaduse piiramise tõsiasjaga.

ASJA SISU: Mäletatavasti seadis keskerakondlik siseminister Tõnismäel sisse keeluala. Keeld järgnes 9. V 2006 nn vabastajate monumendi juures peetud skandaalsele Eesti-vastasele miitingule, mis tekitas laialdast reaktsiooni. Samas kogunes peagi, 20. mail suur Eesti-meelne miiting. Kuus päeva hiljem tegi siseminister pronkssõduri juurde kogunemistele järsu lõpu. Mai lõpus politseilindiga piiratud keeluala püsis Tõnismäel kuni 9. X 2006.

Kunagi Vabadusraadio ajakirjanikuna inimõigusile spetsialiseerinud Estam loeb küsitavaks valitsuse õigust sulgeda tervet kvartalit meelt avaldada tahtvaile isikuile (Reporter/K2/YouTube'i 27. V 2006 video), kui ei esine selleks seaduses ettenähtud tingimusi. Siseministri esildis väljastati ennetava sammuna ning see on vastuolus läänelike õigustavadega rahuajal, kujutades endast kardetavat pretsedenti. Siseministri esildise peamist häda näeb Estam selles, et see oli tähtajatu. Niisugune ennetav samm ei ühti euroopalike rahuaja-tavadega ja kujutab kardetavat pretsedenti. Mistap Estam taoltes, et kohus tuvastaks siseministri 26. V 2006 esildise ja politseile antud korralduse õigusvastasuse. Kohtus on Estamit esindanud advokaat Allen-Illimar Putnik.

INIMÕIGUSLANE JÜRI ESTAM sattus toona kohtu alla teiseski, samuti Tõnismäe keeluala puudutavas (väärteo-) asjas. Mais 2006 peeti ta kinni ja karistati teda pronkssõduri lähedal viibimise eest, kuhu Estam oli tulnud sini-must-valge lipuga meelt avaldama just vastustamaks siseministri keeluala-otsust.

Mul oli siht saada nina kohtu ukse vahele…

Nii põhjendas Estam kohtus esinedes oma aktsiooni Tõnismäel. Harju maakohus jättis Estami kaebuse politsei tehtud väärteoasja vastu 2 aasta eest siiski rahuldamata.

Kronoloogiat

• 26. V 2006 tegi siseminister esildise keelustamaks tähtajatult kõik meeleavaldused Tõnismäel ja andis politseile esildise täitmise korralduse
• 27. V 2006 Tõnismäel tõkestas politsei Estamil rahuliku meelsuse avaldamise, võttis talt ära Eesti lipu, keelas politseilindiga piiratud alale liikumise, vahistas ta ning vormistas väärteoprotokolli (vt 30. V 2006 Virumaa.EE/Avo/ Kirsti Vainküla «Estam, Jüri — rahvuslipuga eestlane»)
• 23. X 2006 algas Tallinna Halduskohtus Jüri Estami kaebuse arutelu kohtunik Hurma Kiviloo eesistumisel
• 13. XII 2006 jätkus kaebuse arutelu siseministri juuresolekul. Jüri Estam:

Miks venelased on tohtinud Tõnismäele koguneda, aga eestlased mitte, jäi ka siin riigisaladuseks, sest siseminister põhjendas oma otsust inimõigusi piirata kolme ametkonna – Politsei-, Teabeameti ja Kapo – riskianalüüsiga, mis on salastatud.
(vt istungi kommentaari Jüri Estamilt TMS-i veebifoorumis)

• 8. II 2007 oli samas asjas esimese astme kohtu kolmas ja viimane istung
• 8. III 2007 otsustas Tallinna Halduskohus Estami kaebuse rahuldamata jätta, leides et tal puudub põhjendatud huvi asja läbivaatamiseks
• 16. X 2007 oli istung Tallinna Ringkonnakohtus, mille tulemina järgmisel kuul avaldatud otsuses ringkonnakohus leidis, et halduskohtul tuleb Estami kaebus uuesti läbi arutada, kuna seni oli põhjendamatult eiratud kaebaja mitut õigustatud seisukohta — sisuliselt tähendas see otsus Estami kohtuvõitu
• 19. XI 2008 läks Tallinna Halduskohus samas asjas uuele ringile, Pärnu kohtumajas juhatas istungit kohtunik Aivar Koppel, kes läinud nädalalõpul oma otsusega tunnistas siseministri esildise õigusvastaseks.

ESTAM KAITSEB ÕIGUSRIIKI JA INIMÕIGUSI. Oma õiguskaitse-juhtumi varal astub Estam välja eeskätt üldsuse huvide eest.

Ma taotlen seda, et tulevikus ükski siseminister ei keelustaks meelsuse avaldamist ükskõik mis Eesti osas või kogu Eestis.

Nii ütles Jüri Estam ringkonnakohtus 16. X 2007. Estami kodanikujulge algatus tervistas EV õiguskorda juba isegi enne kohtuliku arutelu algust. Sügisel 2006, vahetult pärast Estami kaebuse jõudmist halduskohtusse, nimelt kaotati keeluala Tõnismäel (9. X 2006).

Mõnede asjatundjate arvates püüdis keskerakondlik siseminister lihtsalt kaitsta skandaalset monumenti, mis poolteise kümnendi vältel oli võimaldanud Eesti-vastast meelsust kinnitada ja samal ajal ohtlikult laiendada ühiskondlikku lõhet. Sestap tühistati avalike koosolekute vabadus ja keelustati meeleavaldused nn vabastaja kuju juures ametlikult alles siis, kui välja hakkasid astuma eestimeelsed jõud.

Monument viidi kesklinnast ära vaid aprillis 2007, so pärast parlamendivalimisi ja valitsuse vahetust, kuid… Kohtuasja riiklikku ja ühiskondlikku tähtsust ning püsivat hädatarvidust näitab ka see, et praegune valitsusliit (sotsiaaldemokraatlik siseminister k. a) ei ole suutnud poliitilise eelkäija küsitavast halduspärandist loobuda, vaid üritab tänaseni kohtus kaitsta demokraatlikku õiguskorda õõnestavat esildist.

KOHTUASJA LÕPP — 1. XII 2008. Äripäeva teatel tühistas Tallinna halduskohus Jüri Estami nõudel endise siseministri Kalle Laaneti suusõnalise "keelu avalikele koosolekutele ja meeleavaldustele" Tõnismäel.

Kohtuotsus võttis nõnda kaua aega, esimeses voorus Estam kaotas, samas saatis ringkonnakohus tema kaebuse halduskohtusse uuele arutamisele. Viimati arutas Tallinna halduskohus Estami kaebust tänavu [AD2008] 19. novembril. Eelmisel reedel [28. XI 2008] langetatud otsuses tunnistas kohtunik Aivar Koppel siseministri keelu õigusvastaseks, kuid märkis, et kuni keelu tühistamiseni sama aasta [AD2006] oktoobris võis selle põhjal Estami liikumisvabadust piirata.

Eesti õiguskorra, demokraatia ja vabaduse kaitsmise nimel on Jüri Estam eelpool käsitlet süü- ja haldusasjus kahe ja poole aasta kestel kulutanud kümneid tuhandeid kroone (tuhandeid eurosid), k. a rahvuslipuga Tõnismäele ilmumise pärast talle määratud 1200-kroonine (75€) trahv. Riik kulutas Tõnismäe monumendi ebaseadusliku keeluala tarastamise ja valve peale nelja veidi rohkem kui kuu kestel 3,8 miljonit krooni (242800€).

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

Juubeliaasta pühalik lõppakord

“Joonalähetus”* Estonias 21. XI 2008 Neeme Järvi juhatusel

Rudolf Tobiase (1873–1918) saksakeelne oratoorium «Joonase lähetamine» (Des Jona Sendung - esiettekanne 26. XI 1909 Leipzigis) sai EV90-pidustuste kulminatsiooniks. Samasse oratooriumi kuuluva “Sanctusega” pühitseti ka Estonia teatri avamist 1906.

Momendi pidulikkust rõhutas kultuuriministri pisut ülekeeratud vindiga kõne.

( Kõne võinuks vabalt ära jätta, seda enam, et see mitmeti logises: nii võrdles Laine Jänes Eesti riigi tänavuse juubeli tähtüritusi “vaaladega”, neid vaalu nimetas aga “suurteks kaladeks”,** kontserdist valmivat DVD-d mainides hääldas ta seda miskipärast “đji-vji-đjiiks”, samuti ei suutnud ta välja rehkendada enda sõnutsi saalis viibiva ja just kontserdipäeval väidetavalt 20a vanuseks saanud noormehe... looteaega — see ei kipu kuidagi jääma aastasse 1989, mil olnud sessamas saalis sama teose ettekandel noormehe titeootel ema + siis veel oma sündimise päeva ootav inimesehing ise )

Muidu oli kontsert täiuslik, ent enam kui täiuslikult kõlas kordusele tulles “Sanctus”, millest Neeme Järvi on lisapala teinud varemgi mujal ilmas “Joonat lähetades”. Tänu talle! Tänu laval olnud koosseisule:

Sajaliikmeline orkester + 150 koorilauljat + organist Piret Aidulo + 5 solisti: sopran Pille Lill, metsosopran Merle Silmato, tenor Juhan Tralla, bariton Rauno Elp ja bass Johann Tilli Soomest! Oratooriumikoor: Eesti Rahvusmeeskoor + kammerkoor Voces Musicales + rahvusooperi poistekoor + projekti tarvis kokku kogutud naiskoor!

Piibliaineline*** “Joona lähetamine” on uhke ja dramaatiline oratoorium, oma žanris paljude arvates kõrvutatav selliste lääne klassikute heliviljega, kui Schumann või Brahms. Eesti saalides viimati 1999 kõlanud oratooriumi loeb maailma-taseme heliteoseks ka Neeme Järvi, kes kogenud seda mitu korda ka välismaal dirigeerides. Eks tema juba tea ega ole kaugelt ainus, kes nii arvab. Nii on ameerika melomaanide ajakiri Fanfare (1996) tõstnud Rudolf Tobia suurtöö, tänu Martin Andersoni kiidulaulule, Johann Sebastian Bachi “Passioonide” ning Johannes Brahmsi ja Hector Berliozi reekviemide kõrvale. Anderson tegi seda täis veendumust, et...

... kui Eesti ei kerkiks maailma muusikakaardile millegi muuga, siis “Joona lähetamisega” kindlasti.

Teost on ennastsalgava pühendumusega taastanud ja täiendanud Vardo Rumessen. Õnnitlus tallegi ühtlasi 2 vastilmunud Joona-raamatu puhul (kirjastustelt Varrak ja Gehrmans Musikförlag).

Klassikaraadio (ERR) edastas 3-tunnise kontserdi ka välismaale. Loodetavasti kandus see — või kandub pea — nii soome, rootsi, norra, taani, islandi, läti, leedu, čehhi, inglise kui hollandi mõnegi kuulajani. Põhjala ja Baltikumi kontsertide raadioseeriat Nordic—Baltic Concert Season, mis 13 hooaja eest käivitus, vahendab kas otse-eetris või helifailitsi osalevate maade ringhääling.

* ** *** Jah, pärimuse järgi olnud vaal too loom ( st imetaja, mitte kala ), kes neelas alla merehätta heidetud Joona-nimelise tõrksavõitu prohveti. Aga Vana Testamendi järgi ei olnud tegu siiski vaala, vaid lihtsalt “suure kalaga”. Piibli järgi oli Joonas 3 päeva kala sisemuses vangis, kuni too sai kõrvetised, viskus valus kuivale ning oksendas prohveti välja. Siis Joonas mõistis, et oli terve nahaga tänu taevale pääsenud ning siirdus viivitamata jutlustama sinnasamasse Niinive linna, kuhu Jumal teda algusest peale oli tahtnud lähetada... Siit ka oratooriumi pealkiri — “Joona(se) lähetamine”

Osoonirikkast keskkonnaeetikast

Viimases ETV “Osoonis” leidus saatelõik, mis muuseas soovitas metsas prahihunnikut nähes see põlema pista. Jutt pole üksiku leivakile või plastpudeli pistmisest tulikuuma ahju, kus temperatuur kõrge ja põlemine eeskujulik, vaid plastikuhja sussutamisest madalal temperatuuril.

Kõne all on keskkonnasaate “Osoon” portreelugu, mis jutustas ERR-i saatejuhist Elgulast kui maa- ja kalamehest, seega loodusesõbrast. Seda veidramalt kõlas Jaan Elgula ja veel ühe ERR-i saatejuhi Kadri Hinrikuse eetikavaba üleskutse vabas õhus julgelt prügi põletada. Nende üle 9-minuti kestev lugu oli ülbeks irvituseks ka seadusekuulekate kodanike ning Jäätmeseaduse üle, mille §120 kohaselt tuleks kõigil eriloata jäätmepõletajail kuni 18000kr trahvi maksta.

Eesti TV saate moraal oli ajalehe Postimees meediakriitiku hinnangul üsna äraspidine:

Järvekaldal sügismaastikku elavdanud suitsupilv kinnitas, et Eesti korrastuv jäätmemajandus on vaid prügifirmade ja valitsuse vandenõu rahva viimaste kroonide väljapigistamiseks. Prügihädale on ju sootuks lihtne lahendus — tuli otsa! Ja keskkonna-keemikud keedame sel tulel seebiks!

Saatelõik õõnestas telepubliku keskkonna-teadlikkust. Vastuväitjad kinnitavad muidugi, et leidub kilepakendeid ja plastpudeleid, mis loodust ega inimest ei mürgita. Oleks sellegipoolest naiivne Elgula—Hinrikuse prügikuhja koostist oletada paljalt telepildi põhjal ja loota, et mõni maa- või kalamehest isetegevuslane Hinrikuse—Elgula eeskuju järel võtab eritella, mida tohib põletada, mida ei tohi mitte.

Isegi Osooni-saate fännide seas leidus neid, kes veebikommentaarides 17. XI 2008 eetrisse antud saatelõiku kahetsesid, kuna see murendas nende lugupidamist ja huvi “Osooni” vastu. Kommentaator Serena tänas aga õnne, et tema lapsed seda saadet ei näinud.

Telekriitik Martin Pau Tartu Postimehest soovitas saate toimetajal Õie Arusool romantilisest ilulemisest üle saada ja mõni keskkonnakoolitus isiklikku ajakavva võtta. Aga...

Süüdimatu saatelõiguga tekitatud moraalse kahju hüvitamine on paraku võimatu.

Pauga on raske mitte nõustuda.

Allikana on kasutatud Martin Pau telekriitilist eritlust “Riigitelevisiooni mürgituskursus” 19. XI 2008 Tartu Postimehest

Võõpame pronkssõduri vapsisambaks?

Aktuelle Kamera — uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK — keerutab jälle tolmu pronkssõduri ümber

Hobusepea galerii näituse avamist skulptor Roosi 100. sünniaastapäevaks kommenteeris AK 14. XI 2008 sõnadega:

Skulptor Roosi tütarde sõnul oli pronkssõduri kipskavand valmis veel enne sõda ja mõeldud Vabadussõja mälestisele...

 

Kelle käsul või soovil niisugune ajaloputus käib, on võib-olla ülearu küsida, kuid ikkagi... Delfi kommentaariruumis tabas vastupanuveteran Mart Niklus täkkesse:

Tagantjärgi tarku palju. Võib-olla leitakse ühel päeval isegi Kalevipoja parteipilet üles!

 

Nikluse meenutet veneaegne anekdoot Kalevipoja parteipileti otsimisest sobib muide ka Vabadusplatsi tänavuste kaevetööde kommentaariks keskerakondlikus Tallinnas.

 

Ja skulptor Roosi — muuseas Eesti NSV teenelise kunstitegelase — pärandist rääkides... Intervjuus Kadi Alatalule rääkisid kujumeistri kunstnikest tütred Aino Saan ja Linda Himma asjast enam kui umbmääraselt, kolmandas isikus, nagu polekski allikaks oma isa. Too aga avanes nende jutust liiga ara mehena isegi selleks, et oma lähikondsetelegi pronkssõduri tausta valgustada. Isa kartnud nimelt Siberisse saatmist — NB! — Ka enne oma surma — aastal 1990! Aga kes siis sellest Roosi peretütreile rääkis? Ja üsna hiljuti, sest varemais usuteludes ei ole kujumeistri tütred sellest õhanudki (vt näiteks 14. IX 2004 Eesti Päevalehte) Vahest rääkis pronkssõduri monumendiansambli kolmas autor, praegune emeriitprofessor Arseni Mölder (*1919) ??? Ja siiski on midagi viltu ses loos, kui mees jutuga ise esineda häbeneb.

 

Seevastu intervjuus, mis sai 4 aasta eest antud, tuletasid kujumeistri tütred meelde, et pronkssõdur oli nende isa jaoks esimesi suuri tellimusi... Ei mingit juttu sõja eel koos Arnold Alasega alustet vapsisamba kavandist, mida AK nüüd — AD2008 — usaldusväärse tõdemusena lansseerib.

Kas Roos ja Alas ikka olid juba toona loomepartnerid? Või said siiski Moskva tahtel kokku — alles nn riiklikes kunstiansamblites (ERKA), mis baseerusid Jaroslavlis. Sest nagu Enn Roos (1908-1990), nii pühkus ka Arnold Hoffart-Alas (1911-1990) sõja ajal punapagulusse ja oli sestpeale Kremli poolt pukki pandud nukuvalitsuse pajukil.

 

Alas sattus 1941 Punaarmeesse ja kuulus 1943-1944 Jaroslavli-punti nagu Rooski. Pärast II maailmasõda osales Alas tõesti mälestussammaste loomises, kavandades nende arhitektuurseid osi. Varem, enne sovettide saabumist oli Alas puutes vaid pargi- ja aiakujundusega, mitte ausammastega.

Reporter Kadi Alatalu ja AK vahendatud väide kahe mehe varasemast koostööst on niisiis samuti ülimalt küsitav.

 

Vahepalaks teine, seekord anonüümne, kuid mõttekas kommentaar samast Delfist:

Hindan pigem Roosi loomakujusid. Paraku saab enim tähelepanu ikka see solbakas, mis ometi on saanud [sõjaväekalmistul] õigema asukoha. Ja ammu pole küsimus kunstis, kõik on ära solkinud ideoloogia. Pole oluline, mida kunagi kuhugi on kavandatud, kui sellest on saanud võõrrežiimi propagandariist. Kui asi oleks olnud nii sini-must-valge ja eestimeelne, oleks [kujuri tütrepoeg] Ken Saan sellest koos asjaosaliste pajatustega ammu filmi teinud. Miks ta vaikib?

Põhjus on lihtne, see pronkslooke vabadussõjalase kipskujust on tõest kaugel.

Kui alasti tõde jääb nigelaks, siis tuleb legende üha lisada.

Ja Eesti TV (ERR) on millegipärast vale ülespuhujatega sama teed läind. Miks? Sõjaaja punapagulasena Venemaalt naasnud Enn Roosi (ja K^o) sõdurikuju on tõesti üks ta vähem õnnestunud taieseid.

Sovetiajal, kui autor veel elas, ei meenutatud tema auks juubeldav ensvenkulik ajakirjandus pronkssõdurit Roosi tippsaavutuste seas kunagi.

Vt ülevaateintervjuud Roosiga “Sirbist ja Vasarast” (AD1973), kus elutööst ja loomingust juttu pikalt ja laialt, aga mitte “vabastaja” kujust, millest nüüd suisa vapsisammast proovitakse teha.

Kas Kristjan Palusalu modelleerimise müüt on juba liiga kulunud?

Või on ajad punasemaks läinud? Enn Roos võis, jah, oma teenelise tegelase tiitli nukuvalitsuselt saada pronkssõduri eest, aga ega tollane kultuuriajakirjandus koos kriitikutega teda siis s e l l e pärast kilbile tõstnud! Vene aeg kaasneva vastupanumoraaliga ehk polnudki nii hull kui praegune — n i i ü t e l d a — e e s t i — a e g

 

Nagu ikka veel elujõus AK meile tõestab, võib kommunistide roimade mahavaikimine (k. a ajuloputus) veel kaua mõrusid vilju pakkuda.

Järelehõige õhtumaa targale

AJUJAHT. Eesti Meedial on kombeks iga ettesattuv välismaine pahempoolne arvamusliidriks pühitseda. Viimati sai see au osaks Noam Chomskyle (*7. XII 1928) USA-st.

Chomsky on küll XX sajandi teoreetilise (Marxile tugineva) lingvistika klassik, aga poliitika vallas pole teda kuigi tõsiselt võetud. Chomsky arvamusi pole igav lugeda, kuivõrd ka poliitiline rumalus pakub mõtteainet. Vaadakem või Noam Chomsky usutlust 18. X 2008 Postimehes (“Venemaa on meie enda loodud oht”)

Ta möönab küll sõnavabadust USA-s, ent rõhutab selle piiramist. Venemaa sõnavabadus tema südameni teed ei leia. See-eest õigustab ta Moskva meetmeid USA kui Lääne peakantsi vastu ja leiab, et Eestil olevat suurem oht saada pihta asteroidiga kui ida poolt tuleva rünnakuga. Veebikommentaator WS märgib seepeale, et...

... asteroid on viimase 1000 aasta kestel teadaolevalt Eestit tabanud 0x (loe: null korda), Venemaa on aga Eesti territooriumi rünnanud 47x (loe: nelikümmend seitse korda)...

Mis on ilmses vastuolus Chomsky arvamusliidri-tiitliga.

Kuna USA imperialism on pärispatt, siis tuleb Chomsky arust leppida vene imperialismiga ja end selle alla heita. See on Noam Chomsky imperialistlik=antiimperialistlik sõnum.

ARURÜNNAK. Von Krahli Akadeemias toimus 5. XI 2008 ka sajakrooniste pääsmetega videokonverents, kus Chomsky sai suhelda kuulajate—vaatajatega silmast silma. Tema siinseile põlvkonnakaaslasile - sovetirežiimi kollaborantidele avanes meeldiv šanss mälestada niihästi oma helget minevikku kui ka oktoobripööret.

Revolutsiooniaastapäeva üritus nagu sari “Elu pärast kapitalismigi” sobitusid EV90 juubeliaasta-rodusse valutult ja toimusid tihedas koostöös ERR-iga. Endise von Krahli teatri saal kujunebki selle juhi Peeter Jalaka sõnul jooksval hooajal telestuudioks, sest Eesti TV võtab siin üles kõik küllatulevad arvamusliidrid ja ERR-i "Ööülikool" salvestab nende ergastavad loengud.

ALLIKAD: Eesti Elu ja Vaba Eesti Sõna vahendatud 7. XI 2008 meediakriitiline eritlus “Arvamusliidrid eesti ajakirjanduse veergudel”, mille autor on Vello Helk

ILLUSTRATSIOON: Taylor Jonesi karikatuur klosetikapitalist Noam Chomskyst

ERR & USA presidendivalimised

Eesti riigi(eelarvelise)meedia hädad USA lähenevate valimiste pärast kipuvad kuhjuma. Läinud pühapäeva hommikul kasutati ERR-i uudistes presidendivalimiste eelse hetkeseisu tutvustuseks täpselt nädala vanust "päevauudist". Välispoliitiline kajastus on juba aastaid ERR-i nõrk külg, aga nüüd on otsustatud ka USA valimistulemusi jälgiva otseaate tegijate ja selle valitud külaliste leivakott riputada sobiliku välisriigi esinduse õlule.

Kahe nädala pärast toimuva saate puhul tegutseb ERR-i agendina nimelt Ühendriikide Tallinna-saatkond, kes...

... saatis Ameerika Kaubanduskoja liikmetele e-kirja, kus otsib ETV stuudios toimuva presidendivalimiste saate toitlustamiseks rahastajat.

Äripäev.Ee vahendatud USA saatkonna kiri lubab firma(de)le, kes soovib 20 tuhande krooniga spondeerida toitlustust 5. XI 2008 kl 6.30-8.30 toimuvas valimiste otsesaates, et selle eest saab Eesti TV stuudiosse ka oma firma reklaamplakati + 10 kutset.

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liikme Hanno Tombergi kommentaar:

Meie [ERR-ist] pakkusime võimaluse, toitluse ja ruumirendi peavad nad ise tasuma.

Eesti Rahvusringhääling on ametlikult reklaamivaba, ent sponsorite kasutamine on seadusega lubatud. Eesti TV-s on tavaks sponsorite otsingut produtsentide või koguni saatejuhtide kaela veeretada. Sõbraliku välisriigi esinduses pole ilmselt lõpuni aru saadud ERR-i sisemängudest raha ja vastutuse jaotamisel.


Saatkonna esindaja James Land teatas Äripaev.ee-le, et ameeriklased arutavad tekkinud segadust Tombergiga. Ühendriikide Tallinna-saatkond on varem mh spondeerinud Eesti trükiajakirjanduse Venemaa-käsitlusi.

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)