Kui mitte järelpõlvedele, siis oma kaasaegsetele oli Solženicõn (*11. XII 1918) XX sajandi vene kirjanikest suurim. Ja tähenduslik üliliitlane Eestile. Läinud südaööl pühendas järelehüüdeid talle kogu rahvusvaheline ringlevi ja tänased maailmalehed loovutavad talle terveid külgi. Mitte aga meil. Eestisse ulatus hilisõhtune sõnum küll enne hommiku saabumist ja seda tänu ERR-i lühiuudisele “Suri vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn” 4. VIII 2008 kl 01:06 Eaj, mis tuli kaks ja pool tundi pärast suurmehe viimast südametukset (kl 23:45 Maj).
Mispoolest oli Solženicõn meile nii võimas liitlane?
I. Kirjaniku ülim hinnang eestlastele. Alates “Ivan Denissovitšist...” (
-->Odin den' Ivana Denisoviča/Один день Ивана Денисовича, 1962) -->Siin aga näide ühest 32 aasta tagusest Ameerika Hääle saatest:
Solženicõni Gulagi Arhipelaagi hiljuti ilmunud III osas nimetab autor jällegi mitmeid eestlasi. [---] Ühte laagrisse on Solženicõni väitel saadetud 1954. aasta mässu mahasurumiseks tankid ja nende all sai surma kaks noort eestlannat Ingrid Kivi ja Mahlapuu-nimeline naisisik [nad hukkusid 25. VI 1954 Kasahhimaal Kengiri vangilaagris puhkenud ülestõusus].
Kirjanik mainib, et laagrist oli ka põgenejaid ja toob ühe n-ö kutselise põgenejana esile eestlast Georg Tennot. Kõik tema põgenemiskatsed aga ebaõnnestusid reetmise tõttu kaaslaste poolt. Tenno, keda Solženicõn kirjeldab kui üht oma sõpra, suri 1967. aastal ja maeti tema soovi kohaselt kodumaa mulda. Matusetalituse pidas üks tema endisest vangikaaslasest kirikuõpetaja.
VOA 12. V 1976.
II. Tema otsesed toetusavaldused Eesti omariiklusele.
-->See poliitiline sümpaatia ei rajanenud ilmselt üksnes kuuldule, eks peatunud ta 1965-1966 pikemalt Eestis. Juba pärast Gulagi Arhipelaagi (GULAG-i saarestik/Архипелаг ГУЛАГ) I osa ilmumist oli põhjust kõnelda eesti küsimusest Solženicõni teostes, nagu tegi seda kirjanik Aleksis Rannit. Nimelt oli ta Ranniti sõnul esimene maailmakuulus kirjanik, kes osutas Eesti iseseisvuse taastamise vajadusele. Märkides samas isiklikku liigutust suurkirjaniku suhtumise üle eestlastesse, mainis Kallastelt pärit eesti—vene poeet, polüglott ja Yale’i ülikooli teadur Vabadusraadio ühes venekeelses saates muuseas ka kuulsa kirjaniku vanglakohtumisi eesti riigimehe Arnold Susiga… Usutluse katkend (helifail Алексис Раннит об Александре Солженицыне) on siin:
Eestindus... Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?
Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt… Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…
LÕPUKS. Ta oli meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...
“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”
Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui seda soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks? Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:
- Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
- Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.
