Churchilli "Rahulõim"

Milline Fultonis täna 80 aasta eest antud loengu pealkirja eestindus oleks parem: «Rahu kõõlused» — «Rahu tugevus» — «Rahu sitkus» — «Tõhus rahu» !?‽

Suuri sõnu pelgamata võib seda lugeda ristiusu-tsivilisatsiooni kaitsekõneks rahvusvahelise kommunismi pealetungi ja punase ohu, so Moskva-poolse külma sõja¹ eest. Samas nimetab Churchill «marssal Stalinit oma sõjaaja võitluskaaslaseks». Ameerika Ühendriikide vs soveti/vene/rahva/riigi esinemissagedus kõne põhiosas on aga tasakaalus (vastavalt 16× vs 17× ehk 6% USA kasuks) Rõhk on ennemini rahuvõitlusel ja konfliktiennetusel anglo-ameerika vägede ehk sõjalise jõu ja taristu lõimimise ning ÜRO kaudu koos ka Nõukogude/Venemaaga toimides, mistap ongi õige eestindada kõne ametlikku pealkirja nii, nagu Isekiri teeb — «Rahulõim» (I jj osad) 

Fultoni loeng ringäälingu otse-reportaažina (NBC helisalvestis kuberneri, presidendi ja Churchilli enda sissejuhatusega — 55')

ISEKIRJA TÕLGE rõhutab just maailma rahu nimel lõimimise aspekti Churchilli Fultoni-kõne algupärase pealkirja «The Sinews of Peace»² eestinduses. 'Rahulõim' on tabav ja loov tõlge, sest lõim eesti keeles viitab just sellele sidemele või koeniidile, mis põimudes ühendab, tugevdab ja annab sitke tarruse. 

Selline pealkiri on võti kõne mõistmiseks ja võtab tulipunkti selle peamise mõtte — et rahu ei too nõrkus ega sõnadevaht, vaid vastupidav aluslõim, millena Churchill oma loengus esitles anglo-ameerika rahvaste majanduslikku, sõjalist ning perspektiivis ka poliitilist integratsiooni (ühiskondsuseni välja)³ ning maailmakorra kehtestamist ühiselt jõu ja tugevuse ilmutamise teel. 

Churchill rõhutas kõnes korduvalt, et rahu 'lõim' (sinews) tekib läbi vennaliku ühenduse/liidu (fraternal association), ühiste mere- ja õhuväe‐baaside, sõjalise koostöö, ÜRO tugevdamise, tuumatehnoloogia saladuse hoidmise ja jõupõhise ennetuse kaudu – mitte passiivse diplomaatia, vaid aktiivse koostöö ja valmisolekuga vältida konflikti. 

Varasemad eestindused on seevastu kas kaudselt kirjeldavad "Rahu sidekoed" või otsesed "Rahu kõõlused". Mõnikord kasutet "Rahu lihased" tahavad rõhutada jõudu. Kuid kõik taolised osutuvad liiga kirjeldavaks, ei kõla Churchilli retoorilise ande vääriliselt ega loo sellist turvatunnet kui "Rahulõim", kus läbi eesti keele omase voolujoonelisuse kogu loenguga pakutav konfliktiennetuse käsitus on enam kui aistitav. See on tõepoolest kõne vaimule truuks jääv pealkiri, mis rõhutab just sinewsi kui aktiivset, siduvat jõudu, mis hoiab koos maailma+rahu.

Ka loengu põhiosa siinne väga täpne ja loomulik tõlge säästab teksti jaoks ainuvõimaliku pieteediga Winston Churchilli kõne dünaamilist pidulikkuse ja hoiatuste vahel hüplevat maneeri. 

VAISTLIK RAHUTUNG. Rahulõim seostub koguni salajase sõjaplaaniga «Mõeldamatu», andes nii sellise eestinduse täiendava õigustuse. Operatsioon «Mõeldamatu / Unthinkable» (1945) ja Fultoni-kõne (1946) on kaks sammu selsamal churchilliku mõttekäigu teel, kus jõu laad pöördeliselt muutub. 

Salajases kavandis plaanitav jõud väljendunuks otseses sõjalises sekkumses. Plaan koostati Churchilli korraldusel ja see eeldas lääneliitlaste 47 diviisi + taasrelvastatud saksa sõjavangide üksuste lööki Punaarmeele sundimaks Stalinit Ida-Euroopast taganema. See oli puhtal kujul "kõva jõud", mis pidi vallanduma juba suvel 1945, vaid poolteist kuud pärast võitu IIIR-i üle. Ent plaan lükati koheselt tagasi — just nimelt mõeldamatuna, sest sovetlike tankide ja diviiside ülekaal osutus liiga võimsaks. 

«Rahulõim / The Sinews of Peace» kajastab jõudu ennetava, lõimitud tarrusena, mis hõlmab maailma pigem tervikuna või vähemalt angloetnilise ühendusena. Sama hirm sovetliku ekspansiooni ees püsib, kuid nüüd ei räägi Churchill enam rünnakust. Ta pakub vennalikku ühendust, mille lõimeks oleksid: ühised mere- ja õhuväebaasid üle maailma; ühine kaitse‐standard ohvitseride ja kadettide vahetamisega, ühismõõdus relvastuse, samas taktis õppuste ja ühtmoodi õpikuiga; ÜRO-le loodava rahvusvahelise õhuväega; 20-aastase UK+CCCP koostöö-lepingu pikendamisega 50 aastani… 

See on jõud, mis ei ründa, vaid vastastikku seob ning ennetab. Rahu ei loo nõrkus, vaid lõime tugevus — selle metafoori on tabanud mõtteliselt mitmekihilisse pealkirja ka eestindus «Rahulõim». See ei ole lihtsalt ilus sõnamäng, vaid kaasaja-käsituse peegeldus ses dramaatilises pöördepunktis, mis muutis tankid AD 1945 lähiajastu baasideks, õppusteks ja ÜRO rahvusvaheliseks väeks. See on Churchilli mõtte areng ühest äärmusest teise: sõjast ennetavasse koostöösse. 

Potsdami / Berliini konverents 24. VII 1945. Siin leidis aset (vasakult) Stalini, Trumani ja Churchilli esimene kahe/kolmekesi ning Churchilli—Stalini viies ja viimne kohtumine. «Mõeldamatu», mis pidanuks käivituma 1. VII 1945, jäi käiku andmata, andes asu «Rahulõimele».

MÄRKUSED

(1) Külm sõda ei alanud 1946 (nagu arvab nt BBC 1. III 2026) vaid esines nähtusena 20 sajandit varemgi (vrd Carthago delenda est — Marcus Porcius Cato) ning sai külma sõja (guerra fría) nimetuse täpselt 650 aastat enne (AD 1296) XX sajandi Churchilli-hetke, mil anti kõnealune loeng Fultonis. 

(2) Originaali sinews of peace anatoomilisi allusioone rahu 'sidekudede' või 'kõõlustega' tuleb mõista metafoorselt jõu, sidususe ja\või tugeva tarrusena, mis hoiab midagi koos (taristu + püristuna) 

(3) Winston Churchillile omistati aprillis 1963 USA esimene aukodaniku tiitel (Honorary Citizenship of the U.S.) Muide, Sir Winstoni ema — NYC-s 1854 sündinud Jeanette Jerome (Londonis 1921 surnud Jerome-Churchill) oli samuti ameeriklane (USA kodakondsuse evimise tähenduses) 

Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Nelja kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas koondus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise üritusest pimedad ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valge Maja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli lühike — langes ajavahemikule 1980-1990 — ja võidukas. Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamini oli see kommuvõimu jaoks kadunud põlvkond. Ja seega võitjate põlvkond, mida muuseas tunnistavad ka kommud ise.*

Punasümbolite tabu Poolas, Leedus, Ungaris jm

Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle ★ jts   ☭  ࿕  ✩   ärakeelamine

Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.

⚘ ⚘ ⚘

Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.

Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )

》KUS ON VENELASTE VAENURIVIS AGA POOLA?《
I S E K I R I : V E N E M A A  V E R I V A E N L A S E D

Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.

Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!

Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule

Ajalooline hetk Berliinis juunis 1987

Lõik kahekümne kahe aasta eest kodumaal ilmunud ja äsja eestindatud mälestustest, kus Ameerika Ühendriikide XL president
Ronald W Reagan
(6. II 1911 — 5. VI 2004)
meenutab Lääne-Berliini külastamist
täna, 25 aastat tagasi.

Olin lubanud esineda kõnega Lääne- ja Ida-Berliini piiril Brandenburgi värava juures. Pisut enne sõnavõttu kohtusin meie läänesakslastest võõrustajatega samas lähedal asuvas ametihoones. Aknast paistsid Berliini müüri grafitid ja demokraatiat toetavad hüüdlaused ning üle müüri oli näha Ida-Saksamaa ametihoone, kus olevat meie vestlusi salvestav pealtkuulamisjaam.

“Mõelge, mida ütlete,” soovitas üks saksa ametnik. Selle soovituse peale astusin rõdule, mis oli idasakslaste hoonele veel lähemal, ning jagasin mõningaid mõtteid valitsuse kohta, kes hoiab oma rahvast kinni kui loomi.

Ma ei mäleta täpselt sõnadevalikut, kuid on võimalik, et kasutasin kommunismi kohta ka mõnd roppu sõna, sest lootsin, et mind kuuldakse. [———]

Sealt majast läksime Brandenburgi värava juurde, kuhu olid kogunenud kümned tuhanded berliinlased.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 522)

Reagani kõne üleskutsega "Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!" 12. VI 1987 Berliinis Brandenburgi väravate ees

See, et ma seisin Berliini müürile nii lähedal, nägin müüri ja seda, mida see sümboliseeris, nii lähedalt, tegi mind väga vihaseks, ja olen kindel, et see viha väljendus ka mu sõnades. [———]

Vaatamata N Liidus ja Ida-Euroopas järgnenud tohututele muutustele, polnud kevadel 1987 N Liidu olukord olukord sugugi selge: Mihhail Gorbačov oli teatanud glasnostist ja perestroikast ning ilmselgelt oli midagi muutumas, kui me ei saanud veel aru, kuhu see viib.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 524)

LISAKS Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Edmund Valtman

Leonid I Brežnev
© Valtman, 1968.

Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste
Edmond Sigfried Valtman
(31. V 1914 — 12. I 2005)

Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:

Sovetilugu 40 pildis

Ungari-ameerika karikaturist Victor Vashi punasest 1/2-sajandist Venemaal ja maailmas

Mõtterelvad & külm sõda

Propagandat rehabiliteerida üritav tõlketeos Läänest — Philip M Taylor «Mõtterelv: Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» Tln, 2011, 384lk, sh illustr 40lk. Kõva köide + üliümbris. Hind 5,5…14€. ---------

Vene saar või vahejaam?

Ideoloogiavaba vene kultuuri poliitilisest retseptsioonist sovetiseeritud Eestis — Isekirja tagasivaade rõhuga neile vene ilmakuulsaile kirjanikele, kelle viljest leiab Eesti jälgi

Augustis 2011 presidendidebati käigus kasutas THI korduvalt metafoori Krimmi saarest — ehk Eestist kui…

… hiilgavast kohast kusagil Monaco ja LA vahel… kus inimene võib elada, saada haridust ja ajada asju vene keeles… sõnavabaduse ja õigusriigi tingimustes… Palun, siin saab elada! (ERR-1 ek 19. VIII, ERR-4 vk 23. VIII, vt vk stenogrammi postituse lõpus, vrd ETV-1 26. VIII 2011 vaidlussaatega)

Vene folkloor ning kirjandus tunnevad mõndagi fantastilist saart, alates igavesti pulbitseva elu saarest (ostrov bujan) ja lõpetades «Ostrov Krymiga» — mis pärit 1977-1979 N Liidus valminud ja USA-s ilmunud Vassili Aksjonovi raamatust ('Krimmi saar' vk— NY, 1981, 324lk). Viimast kasutaski EV president Eesti turundamiseks venelasile, ehkki kujund on küsitav juba seetõttu, et saarelise eksistentsi tähendus on suurte mandrirahvaste ja pisirahvaste jaoks fundamentaalselt erinev.

Vasilij Aksёnov

«KRIMMI SAAR» on satiiriline utoopia punaste ja valgete kodusõja tulemusel XX saj algupoole sündinud "vene Taiwanist", mis pidas vastu Vene Vabariigina valge-sini-punase trikoloori all. Pidas sama hulga inimpõlvi kui tegelik soveti-impeerium, ent romaani lõpus jõuga hõivati ja sovetiseeriti. Saarelt pääses invasiooni käigus priiusse vaid üks päramootoriga paat. Teose moraal on heidutav: vabaduse saart ei avita ei krimmilaste venesõbralikkus ega nende samaaegne USA-meelsus. 'Krimmilased' pole siiski päris kohane nimi saare asurkonnale, kes läänevaimustuses pigem amerikaniseerub kui laseb end lõimida uue jaki-rahvusliku liikumisega, mis lähtub inglise—krimmitatari elementidega vene argoost ja hoiab leel etnogeneetilisi tulevikusihte uue rahvuse tekke mõttes.

"Krimmi saar" mõistena koidab sootuks teises — ohtliku ja vaenuliku naabri tähenduses — meie suure naabri diplomaatidele — vt suursaadik Gluhhovi avalikku kirja Eestist kui Krimmi saarest — «Venemaa tahab heanaaberlikke suhteid» (ÕL 8. XI 1997) — mis ennustaks nagu mingit uut invasiooni, vene-šovinistliku mässu õhutamist või sõjalist hõivamist nagu kirjeldatud ka Aksjonovi teoses (vt Aavo Kokk «Sametrevolutsioonist kristallööni» EPL, Tln, 2. V 2007) Seega pole Eesti kaugelt kõigile imetlusväärne saareke, nagu tahaks kujutada nii mõnigi me võimuladvikus.

Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd. (EV peaminister 23. II 2011)

Mis on vägagi mõistetav! Kui eestlastele jt mererahvastele on saared kõigepealt vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse abstraktseks sümboliks, siis venelasile seostub 'saar' väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega. Teisisõnu, lükates Musta ja Valge mere priiusesaared kui utapistlikud kõrvale, jääb ainsa realistliku metafoorina üle Aleksandr Solženicõni GULagi saarestik. Ja tõtt tunnistades oli Eesti selle saarestiku osa. Ideoloogia-kammitsaist vabam, aga kaugeltki mitte paradiisisaar. Siia ongi peidetud kõik meid huvitavad vastused ja nimelt:

• (I) seletus, mispärast reavenelane ei saa eluga pisikeses Eestis rahul olla, ning…
• (II) seletus, miks eestlane ei mõista venelase soovimatust naasta siis Venemaale.

VÄRVILINE UNISTUS. Eesti konsultantide, balletikooli õppurite ja musta-valge-kirju karja kaasalöömisel toodetud perestroikaeelne, aga juba ka posttotalitaarse ilmega muusikaline telemängufilm, mille lõpp lillelisel moel ütleb tõtt Venemaa kohta: et siin isegi raudtee-äärne  r o h u l i b l e  unistab emamaast eemal asuvast saarest… Kummaline — miks mitte Emakesel-Venemaal juurduda?

Dmitri Marjanov/Vladimir Presnjakov-juunior lauluga Ostrava (Saared, 1985) filmis Vyše Radugi (Üle Vikerkaare, Odessa—Tallinn, 1986; vrd lauluga Zurbagan samas filmis)

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

GPU

Poola valgevene
plakat (1937)

Vene ehk Ida-totalitarism sündis 1920—1930-kümnendil koos GPU-ga,* mis lahti seletatult on poliitiline peavalitsus ning riikliku julgeoleku komitee KGB eelkäija. Lääs teadis või aimas tõde, nagu näeme ajakirja Time 23. II 1931 kaaneloost allpool. Selle Time'i arhiivist pärit kirjutise tõlget, samuti kui vene kaasaegse ühiskonna allakäiku, aitavad lahti mõtestada GULagi gravüürid Danzig Baldaevi mullu ilmunud raamatust «Drawings from the Gulag».

----------------------------------------------------

Läinud nädalal tundus mõnelegi USA ärimehele, et ta unistus on täide läinud; kuni saabus Moskva korrespondendi Walter Duranty telegramm:

Eile [9. II 1931] New Yorgis levinud kuuldust revolutsioonist Venemaal peetakse siin lihtsalt ürituseks mõjutada nisuturgu. Tuleb taas korrata: mis tahes kõrvalekalle oleks siin tõsiste häireteta kompartei sisemuses võimatu ja sellest ette hoiatavaid tunnusmärke oleks võimatu kahe silma vahele jätta. Midagi sellist praegu näha ei ole. Vastupidi…

Põhjus, miks Nõukogude valitsuse vähimgi kõigutamine ilma "hoiatavate tunnusmärkideta" pole võimalik, hääldub inglise keeles nagu Gay-pay-oo (ge-pe-uu). Ge-pe-uu salatseva ülemuse foto [vt allpool] jõudis esmakordselt USA-sse alles eelmisel nädalal.

Ge-pe-uu ehk GPU on N Liidu valituse luureametkond. Reeglina räägitakse sellest jubetu hirmutundega. Faktid:

Kuidas nullida maailmalõppu

Maailmalõpu-ennustused on sama vanad kui maailm ise ega saa otsa enne, kui seesinane maailm kord lõpeb. Jätkusuutlik retsept igaühele: katastroofiootus tuleks taandada sise- (kosmiliseks) kaemuseks.

Ameerika raadiojutlustaja Harold Camping ( * 19 VII 1921 † 2013 XII 15 ) seadis uue viimsepäeva algustärmini — tänavuse 21. mai — ja lõpptärmini — 21. oktoober AD2011. See ennustus valmis k. a algul ja on seejärel jõudnud paaril korral ka meie n-ö peavoolumeediasse. Campingu eelmistest Piibli-arvutustest viljus teade, justkui pidanuks Jeesus Kristus naasma maa peale septembris 1994. Tema taastuleku kinnitusi läinud 16 aastaga pole peavoolumeedias (vähemalt mitte siinses) veel täheldada olnud.

Maailmalõpp pole inimkonnale ainult eshatoloogiline küsimus, vaid ka teaduslikult (nt historistlikult v kosmoloogiliselt) vältimatuks peetav väljavaade. Ja ikkagi jagavad paljud distsipliinid üha menukamat antropotsentristlikku käsitust — et selle maailma ja looduse suurim ohuläte pole miski muu kui inimkond. Tõsi, ses maailmapildis on nüüd üks uus pisimõra Jaapanis toimunud ränga maavärina ja tsunami järelmina.

Ühendriikides AD1959 sealse Pereraadio asutanud, inseneriharidusega ja tänavu 90a vanuseks saav jutlustaja Camping räägib nüüd enam-vähem järgmist:

Kõigest mõni kuu/nädal/päev on lõpuajani, kui 2-3% Maa elanikest päästetakse; ülejäänud inimkond, niihästi uskmatud kui ka suurem osa usklikke (!) jäävad maha ja kogevad põrgut maa peal ja see kohutav aeg vältab 153 päeva ehk 5 kuud…

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)

Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.

Liu Xiaobo lugu

Taivani animafilm Nobeli 2010. aasta rahu-auhinna laureaadist, kommunistlikus Hiinas vangis istuvast Liu Xiaobost

Liu Xiaobo — A story of hope and struggle

Kapitalismi pole olemas

Isekiri meenutab 26. IX 2010 surnud Ilmar Mikiveri tema 12 aasta taguse esseega õõnsast 'kapitalismi'-mõistest — Ilmar Mikiver:

Viimas[t]e aasta[te] katastroofid Venemaa, Jaapani jt maade majanduses on stimuleerinud vaidlust selle üle, mis on 'kapital' ja 'kapitalism'.

Neile, kes väidavad, et Tokyo, Jakarta ja Moskva pankade [1998. aasta] varingud on eredad näited "ohjeldamatust kapitalismist" (à la Prantsusmaa peaminister Lionel Jospin), on viimasel ajal vastu astunud mõnedki tõsisemad mõtlejad.

Üheks huvitavamaks ja siinkirjutaja arvates tõesemaks vastuväitjaks on Ameerika ungarlasest filosoof Balint Vazsonyi [1936-2003]. Ta ütleb, et me räägime kapitalismist ikka veel Marxi mõju all. Kas oleme tõesti kõik marksistid? Kapital, ütleb Vazsonyi, ei piirdu Karl Marxi levitatud kitsa tõlgendusega, mille kohaselt ühe inimese tööst võidetud säästud (tema kasum) on teise inimese koorimine, eraomand on vargus ning igaüks, kes oma tööjõudu teisele müüb, on tema ori ("proletaarlane").

Kapital kui teisenev väärtus
Moodsama vaate kohaselt on kapital üha teisenev aineline väärtus, millel põhineb igasugune majandusprotsess. Majandus koosnebki sellest, et pikema "haudeperioodiga" kapital, nagu oskusteave või ideed, muutub vähehaaval kiiremini konverteeritavaks kapitalivormiks, nagu kaubad ja teenused, ning deponeeritavaks vahendiks, nagu väärtpaberid ja raha. Nende abil võib alata uus tsükkel, uute ettevõtete finantseerimine jne.

Vastandina Marxile, kes kapitalile omistas ebamoraalseid tunnusjooni, on kapital eetiliselt täiesti neutraalne. Ta ei ole hea ega kuri, vaid lihtsalt tarvilik, umbes nagu inimorganismis vereringe. Ta kannab edasi lõpmatut eluprotsessi ükskõik millises poliitilises süsteemis, demokraatlikus samuti kui kommunistlikus, ainult viimases viletsamalt kui esimeses. Siinkirjutajal ei tarvitse laskuda teoreetilistesse arutlustesse, kirjeldaksin vaid üht konkreetset juhtumit, mille peategelast tundsin lähedalt:

Ta võrsus 12-lapselisest väikemaapidaja perekonnast. Isa andis talle kaasa leivakoti, saates ta suurlinna ametit õppima. See leivakott oli esimene kapital tema elus. Linnas omandas ta järgmise kapitaliastme — oskusteabe oma alal. Selle najal naasis ta vanasse kodukohta ja avas seal oma töökoja. Kutseoskus ja äriline edu võimaldasid tal osta pool hektarit maad ja ehitada sinna oma maja ja töökoda. See oli uus kapitalivorm, mille abil ta oma firmat laiendas, kaastöölisi samal alal välja õpetas ja 4 last koolitas, kuni nende kõrghariduse saamiseni.

See mees oli minu isa*
Levinud kapitalikäsituse kohaselt oli ta niisiis oma klientide vastu usurpaator, töökoja ja maaomandi varas ning tema juures sellidena välja õppinud uute meistrite ("proletaarlaste") armutu kurnaja. Siin on sihilikult kasutatud marksistlikke termineid, kuna need hoolimata N Liidu kollapsist üha mõjutavad mõtlemist kapitalist ja kapitalismist ning seda mitte üksnes postsotsialistlikes maades, vaid ka Läänes, eriti Ameerika ülikoolides.

Venemaal on kartellimajandus, mitte kapitalism
Võib-olla paneb see mõttekäik lugejat, kes on Aasia ja Venemaa [1998. aasta] krahhidest häiritud, hetkeks peatuma ja küsima: kas on need krahhid tõesti kapitalismi nähtused? Balint Vazsonyi väidab, et kogu mõistet "kapitalism" tõeluses (ja ka nt «Encyclopaedia Britannica» standardväljaandes) ei eksisteeri. Ta kirjutab:

«Marksistid on püüdnud levitada müüti, nagu oleks selle sõna müntijaks olnud (turumajandusteooria klassik) Adam Smith, kuid muidugi seda ta ei olnud… Karl Marxil oli lihtsalt vaja lasta käiku üks uus -ism, mida võinuks käsitleda vastandina tema enda -ismile.» («Jäljed viivad Marxini» — Washington Times, 25. august 1998)**

Rääkides viimase aasta majanduskrahhidest Tokyost Moskvani, ei ole niisiis õiglane süüpinki tirida kapitalismi. Pigem kuulub sinna too vabaturuna maskeeritud kartellimajandus, mida mõned vaatlejad nimetavad "onupoja-kapitalismiks", mõned "onupoja-kommunismiks" [vrd "semukapitalismiga" korrumpeerunud majandussüsteemi tähenduses].

Aeg on anda sõnale 'kapital' tagasi tema algne neutraalne tähendus ja sõna 'kapitalism', nagu soovitab ungari filosoof, uue sajandi leksikonist lihtsalt kustutada.

Surve Puna-Hiinale paisub

Hiina võimureilt inimõigusi ja vabadust nõudlev välispoliitiline surve leiab mõjukaid liitlasi sisemaal?

RÜHM ENDISI PARTOKRAATE kutsub avaliku kirjaga üles Puna-Hiinas tsensuuri kõrvaldama, k. a internetis, ja tagama ausat väljendusvabadust.

Hiina rahvuslike sugemetega “sotsialistliku demokraatia” propaganda on piinlik pettus. [---] Isegi peaministril* puudub sõna- või pressivabadus. [---] Soovitame Rahvakongressil viivitamata välmida Ajakirjandusseadus ning tühistada ajakirjanduse ja kirjastamise valdkonna kõik [üldriiklikud ja kohalikud] piirangud.

Kirja järgi piirab Hiina Rahvavabariigis (HRV) sõnavabadust —

“nähtamatu must käsi” **

— mis telefoniõigust rakendades ja konstitutsiooni rikkudes isegi peaminister Weni avaldusi tsenseerib.

Hiina vanakommude avalik kiri kannab 1. oktoobri kuupäeva, kuid valmis ilmselt alles veidi enne internetti ilmumist (11. X 2010). Selle adressaat on Hiina Rahvakongressi alaline komitee (seadusandliku kogu presiidium) ja peanõudeks järgida HRV-s aastast 1982 kehtiva põhiseaduse §35 kohast sõna-, trüki-, ühinemise ja koosoleku-vabadust. Põhiseaduse sätteid nende vabaduste osas piiravad kirjutajate kinnitusel mitmed madalama taseme seadused ja määrused, mis kirja autorite meelest tuleks hüljata vaba teabevoolu huvides. Vanakommud tuletavad ühtlasi meelde, et Suurbritannias loobuti ajakirjanduse tsenseerimisest juba 315 ja Prantsusmaal 129 aasta eest.

/NB! Avaliku kirja täisteksti inglise tõlkes vt postituse lõpus: Open Letter from Party Elders Concerning the Current State of Freedom of Speech in Communist China/

Jüri Liim lubas III maailmasõda?!

Sinimäed said laupäeaval, 31. juulil Venemaa riigitelevisiooni kolme kanali peauudiseks, nii et Vaivara vald jõudis mitme üleilmse leviga telelõida päevauudistes ka saatepäisesse.

Teistest kaugemale läks tõemoonutuses seekord Moskva inglis- ja hispaaniakeelne globaalmeedium Russia Today (RT) Too kujutas tänukõnesid sõjaveteranidele ja Sinimägede legendaarses kaitselahingus hukkunutele tõupuhta sõjapropagandana (vt videot) Üks RT konkreetne teabelaeng — autoriks RT Riia-korrespondent Katja Nazarova — aga lehkas eriti halvasti, et mitte öelda stalinliku, Ždanovi vedelikuga töötlemata raipena. Mis võis selle kärsitu kihutustöö taga olla?

Öö- või Päevarüütel?

Spioonifilm rikub publikut. Kruvib üldsuse ootuse ülemeelikult kõrgele. Nii ei usuta enam isegi sellist luurevõrku paljastavat uudist, mis enneolematu detailsusega dokumenteeritud. Siit sõbralik hoiatus — salaagentuuri elu ja võitlus ei ole veeranditki nii äge kui teles või kinos. Või ses värskes linateoses, kus peaosas Tom Cruise.

Ameerika filmikriitikute peksupoisiks sattunud Knight & Day (Nagu öö ja päev) on siiski nauditav. Seda tasuks vaadata muuseas neil, kes pettusid mõrvalitsentsi nr 007 omaniku segaverelistes, XXI sajandil välmitud järglastes (Die another Day — Casino Royale — Quantum of Solace)

Lavastaja James Mangold ja 20th Century Fox pakuvad publiku meele lahutuseks destillaadini ausat põnevust, paeludes ikka peamise — pildirea — ja sama laitmatu helitaustaga (muusikaga) ning tekitades pinget ka naerulihastele, vaevamata ilmaaegu vaataja vaimu. Samal viisil, kui oli tavaks James Bondi paremail aegadel.

Kõige võimsamat tulevärki pakub seejuures näitlejatöö. Mis siis, et Tom Cruise sai CIA salaagendi peaosa juhuslikult, alles neljanda kandidaadina... Tulemus on täiesti tema film. Mõistagi osutus plussiks Cruise'i pühendumine — lisaks (Öö)rüütli rolli loomisele — algse käsikirja põhjalikule muutmisele. Viimati tegi Tom Cruise seda vist "Võimatus missioonis" (Mission impossible + MI-II + MI-III) Tolle motiiv oli, muide, vägagi Knighti moodi — kurikaval reetur omade leeris. Ent siin mingeid maske pole, võõra näoga plastmaski palgelt rebides pinevust lahti ei sõlmita. Niisiis ei saa neid löömafilme võrrelda, ometi tahaks loota paralleeli ses, et linale jõuaks ka Knight-I lõbusad järjed.

Naispartneri rollis on seekord Cameron Diaz, kes oli Tom Cruise'i paariline ka Vanilla Sky (2001) filmis. Nüüd tuleb aga naiskangelasel mitme leeri vahele sattuda:

Ühel pool salapärane mees, kellega ta filmi alul lennujaamas nagu kogemata saab kokku ja varsti elab koos üle ka hädamaandumise...


... Teiseks pooleks on CIA-agendi kolleegid, kes teda süüdlaseks peavad (lavastavad). Kolmandaks Hispaania roimarühmitus, kes jahib uut energiaallikat ja selle noorest leidurist autorit (Paul Dano)

Peaosaline paneb viimast kaitstes kaalule oma karjääri ja satub veel suurema riski alla, päästes ja abistades nais-peategelast. Mida sellest mängufilmist otsida ei tasu? Ajaloolisust, poliitikat ja seda, kuidas päris spioonid toimetavad ning — NB! — et see ei ole n-ö naistekas, siis pole oodata ka seksi ega imalat suhteromantikat; seejuures sobib film moraalinõudlikule vaatajale.

Filmi pealkirja ühtmoodi eksitavad tõlked eesti, läti, prantsuse (Nuit et jour) jmt keelde eiravad algupärast kõlamängu knight—night (rüütel—öö), kuna venekeeli on originaali suisa vastandatud, kummati mitte nii eksitavalt kui Eesti vmt maa filmilevis — vk Rycar' dnja = ek 'Päevarüütel' — ja miks mitte!

Hiina kommunismi väljavaatest

Hiina kommunism on poliitilist ja ühiskonna-korda õigustava utoopiana oma õitsengu tipus. Seni on komparteid järjel hoidnud oma ainuvõimu täiendamine eraomandi- ja majandusliku algatuse voliga. Kuid liberaliseerimiseta ei saa Hiina majanduse edulugu olla lõputu. Mis saab edasi?

LOOTUS ROOMIKU ALL. Kui Taevase Rahu väljaku (Tiananmen, TRV) demokraatianõuded ööl vastu 4. VI 1989 lömastati tankiroomikute all, siis veresauna XXI aastapäeva avalik tähistamine, meenutused ja arutelu tallati "rahva huvides" punavõimude ennetavate sammude alla. Nii pani politsei Hiina pealinnas juba tärminieelsel päeval kinni 6 kunstnikku, kes Kaunite Kunstide Muuseumi ees olid oma eelkäijate, TRV meeleavaldajaist ohvrite mälestamiseks väikese istumistunni korraldanud. (RFA—Zhu Yanguangi foto 3. VI 2010)

Samal 3. juuni õhtul läks rühmituse Tiananmeni Emad 73-aastane esinaine AP uudisteagentuuri teatel oma iga-aastasele küünlasüütamise tseremooniale Beijingi lääneosas, ikka samas paigas, kus hukkus ta poeg, üks 1989. aasta veresauna sadadest ohvritest. Kuid ka see leinahetk oli võimureile liiast.

Politseivöönd hoidis meedia esindajaid kinni eemal, samas kui hukkunud tudengi vanemad Ding Zilin abikaasaga piirati erariides võhivõõraste tihedasse ringi, nagu ilmnes, tõkestamaks sündmuse filmimist.

Associated Press 4. VI 2010: 21 years later, quiet day on Tiananmen Square

Mullu katsid erariides salapolitseinikud vihmavarjudega operatiivselt ära kõik TVR-il vilkuvad kaamerasilmad. Tänavu 4. juunil lubati TVR-ile aga filmima isegi välisajakirjanikke, sest proteste polnud karta — vastupanu tasalülitamise ja ennetustegevus kannab Beijingis oma vilju.

Idatotalitarismi hiina haru on vene omast elujõulisem. Erinevalt N Liidu komparteist (NLKP—KPSS) on hiina kommunism ajapikku taganud suhtelise ettevõtlusvabaduse ja avarama privaatsfääri. Kommunismiehituse ametlikku sihti ja ainupartei poliitmonopoli siiski silmist pole lastud.

Verised sündmused Tiananmeni ümber ühes paar kümnendit kestva ametliku mahavaikimisega näitavad püsivat totalitarismi-kurssi, samuti kommunismi ja inimõiguste jätkuvat ühitamatust.

KIUSLIK INIMTEGUR. Nõukogude eksperiment homo soveticusega kukkus läbi, olgu siis sobimatuma algmaterjali või põhiolemuselt tõrksa inimloomuse tõttu. Ent katsed uut inimest luua pole ilmselt läbi. Need võivad Hiinas biotehnoloogia ja bioloogilise küberneetika edusammudega hoopis hoogu juurde saada.

Midagi tuleb punavõimureil igal juhul lähikümnendeil ette võtta, sest üleilmastumisel trügib esile majandusliku kasuteguri teine tahk. See on moodne inimene oma elukvaliteedi parendamise jm eravajaduste kasvuga. Miljardilise riigi kommueliidile on individualismi vohamine aga õudusunenägu.

Praegu kommuvõimurid veel saavad ennast töörahva kaitsjana näidata. Nagu juhtus Longhuas mõnesaja tuhande töölisega elektroonikatehases, mille emafirma Hon Hai Precision Industry peakorter asub üle Formoosa väina kapitalistlikul Taiwanil, kuna lõviosa tööd vihutakse ära Hiina RV-s. Noored 17... 28-aastased Longhua elektroonikatarvikute tootjad on viimseil kuil sooritanud iga paari nädala järel jälle uue enesetapu või paremal juhul -katse.

See ettevõte aga pole taivanlasest asutaja Terry Gou (* 8. X 1950) sõnul varakapitalistlik "vere & higi vabrik", vaid ajakohaselt peen, kiiresti laienev, särava kultuuri ja läbimõeldud olmega kombinaat. Ometi kaldusid suitsiidivastased abinõud osalt müstikasse. Enesetapu-needusele Foxconni kaubamärgi all — kus teatavasti täituvad Sony Ericssoni, Motorola, Apple'i, Nokia, HP jt kuulsate nutifirmade hiigeltellimused — otsiti avitust isegi kurjade vaimude väljaajajailt! Peale Buddha-munkade kümnete palvetundide, saja sotsiaaltöötaja värbamise jpt Longhuas evitet lisameetmete proovimist saabus siia mai lõpus ka Hiina Kommunistliku Partei provintsijuht, et ekspluataatorlike omanike mahitusel laokil Foxconn karmil pilgul üle vaadata. Ning Guangdongi provintsi parteijuht...

... kutsus firmat — Hiina riigimeedia teatel — looma oma enamasti noortele töötajatele "paremat, inimlikumat töökeskkonda"...

Ometi jõudsid Hiina riigitelevisiooni uurivad ajakirjanikud juba nädal varem teistlaadi järeldusi teha: asi pole niivõrd töökeskkonnas kui edasipüüdlike noorte purunevates lootustes. Need ei ole enam maalt linna pagenud ennastsalgavalt töökad ja leplikud talupojad, vaid uus linnastunud trenditeadlik põlvkond, kes loodab kiiresti järjele saada jm edasi minna...

Aga masendus algab alla ootuste palgast ja seda veelgi kärpivast trahvikorrast (vt RFA 28. V 2010). Välisfirma alampiiril töötasu peab nüüd enesetappude ahela tagajärjel kerkima. Foxconn hõlmab paarikümmet tehast kokku 820 tuhande töölisega, kelle senine kuuteenistus oli 700... 2000 jüaani (90... 300$) vahel. Nüüd on seda Foxconnis lõpuks otsustatud tõsta 20...70%, oktoobrist 2010 aga 100% praegusest kõrgemaks.

PÕIGE PRANTSUSMAALE. Suitsiidseid suurfirmasid leidub ka mujal maailmas. France Télécomi 180-tuhandelist töötajaskonda tabas 2008-2009 tervelt 35 endamõrva-juhtu ning tänavu on vabasurma läinud veel vähemalt 13 selle sideettevõtte teenistujat. Seega sama palju, kui on Foxconnis tänavu olnud endamõrvade õnnestunud ja ebaõnnestunud katseid. Kuid kommunistlik Hiina on teine tubakas.

Foxconni juhtumile leitud lahenduse paistel mandub Hiina piiramatu odava tööjõu reservi legend peagi müüdiks ning see viib kasvumeistrist rahvamajanduse vältimatult jahtumisele.

Maailma nutifirmade kulutused ainuüksi ses ettevõttes kasvavad juba 2010 poole miljardi dollari võrra. Inimtöö järsu kallinemise probleem ei piirdu ilmselt Shenzheni majanduspiirkonnaga.

Võib arvata, et Hiina RV kapitalimagnet kuhtub, kuna miljardiriigi tööjõu maksumus kibeleb tõusule ja järgnevate aastate lõikes seda ehk isegi 100 miljardi dollariste hüpetega. Viimaks tekib siin aga globaalse vabaturumajanduse antitsüklon, mis on samavõrra oluline Lääne hemisfääri tööliskvantiteedi taastumise eeldus kui kapitalismi umbtee eest hoiatav liiklusmärk hiina kommunismi teel.


Foxconni suitsiidilainet uuriv reportaaž (6-minutine I osa) Hiina Kesk-TV-s, inglise subtiitritega (lisaks vt II osa 9' ja III osa 4')