Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist
Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast
See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.
Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.
Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.
AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )
Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…
Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»
Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.
Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…
LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS.
Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.
EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.
Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.
Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.
"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."
ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.
Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.
Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.
Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.
KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.
See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.
2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»
Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.
Täna 50 aasta eest tegi kosmoselaeva Apollo-8 meeskond meile kõigile enneolematu jõulukingituse. Kuu lähedal orbiitlevad astronaudid William A Anders, Frank Borman ja James A Lovell läkitasid otsesaates koduplaneedile jõulutervitusi ja osundasid maailma loomislugu.
Kuidas kingitus tol igas mõttes ajaloolisel 1968. aastal eestlasteni jõudis? Eks meie tollase rahvusringhäälingu imelise abiga ikka — siis ei toiminud eesti rahvuringhääling ju tolle jutumärkides “Eesti” Raadio kaudu, mis siis ateistliku võõrvõimu jõngis valduses Tallinna Raadiomajas asus — vaid Ameerika Hääle (VoA) — Ühendriikide pealinnas tegutseva eesti toimetuse vaimustava pingutuse tulemusel:
Apollo-8 astronaudid alustasid täna teist lennupäeva. Nad on nüüd täpsel kursil Kuule. Rutates edasi maailmaruumi, kuhu ei ole seni pääsenud ükski inimene, oli Apollo-8 jõudnud juba peaaegu 200 tuhande kilomeetri kaugusele Maast – seega poole tee lähedusse. Kogu missioon on seni arenenud veatult. Apollo-8 lend on äratanud kogu maailmas tähelepanu ja imetlust.
- eestikeelne VoA 22. XII 1968
AMEERIKA HÄÄLE 50 AASTA TAGUNE 1. JÕULUPÜHA SAADE algas erakorraliselt — kolme astronaudi jõulutervitusega, kus...
... Nad lugesid piibliteksti maailma loomise kohta...
Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas...
... ja ütlesid Apollo-8 meeskonna nimel:
“Rõõmsaid jõule!”
... ning...
“Jumal õnnistagu teid kõiki — teid kõiki Maa peal!”
... siis tegi samuti [ikka VoA jutu järgi] ka Čehhoslovakkia raadio, kes andis edasi erutava teate Apollo-8 kohta, katkestades oma jõuluprogrammi. Teadustaja ütles:
“Head pühadehommikut, armsad kuulajad! Olen ikka veel peaaegu hingetu seetõttu, et jooksin meie kontrollruumi, et lugeda üht teadet, mis on 4 ja ½ minutit vana. Kolm ameerika astronauti on edukal tagasireisil Maale!”
Ka Budapesti Raadio kordas seda rõõmsat teadet ja samal ajal ka Bukaresti ja Belgradi raadiod.
- eestikeelne VoA 25. XII 1968
Igal pool mujal Euroopas märgivad lehed, et tavalised kodanikud olid vaimustatud lennust ja jälgisid seda niipalju kui võimalik. Belgradi, Zagrebi, Bukaresti ja Budapesti raadiojaamad avasid oma uudistesaated teadetege lennust. Sofia Raadio lõpetas saate kolmapäeva [25. XII 1968] õhtul sõnadega:
“Apollo-sõiduk suundus tagasi Maale.”
Varssavi raadio arutas lendu pärast jõulureportaaži. Oma jõuluõhtusel teenistusel avaldas [Poola Katolikukiriku] kardinal tunnustust astornautide vaprusele. Čehhoslovakkia Televisioon andis üksikasju lennust pärast Gustáv Husáki kõne, seejärel arutati Nõukogude reaktsooni lennule. Tsiteerides Prantsuse Teadeteagentuuri, ütles Čehhoslovakkia teade, et...
… paljud televaatajad olid olnud üllatunud, et Nõukogude televisioon ei andnud edasi Apollo televisioonipilte Kuust.
Esimesel jõulupüha, 25. detsembri koidikul käivitati kiirendimootor Kuu-orbiidilt väljumiseks. Astronaut James Lovell sõnas tagasitee stardil:
"Please be informed… there is a Santa Claus ／
Palun võtta teadmiseks — jõuluvana on olemas."
Moskva Raadio arutas vahepeal astronautide piiblilugemist jõuluõhtul ja küsis, kas see on nali või katse kindlustada usu autoriteeti, mida lend ise on nõrgendanud. (...)
Apollo kohta ilmus prantsuse kompartei lehes L'Humanité ulatuslikke kirjutisi pealkirja all “Need on tsitaadid astronautidelt”:
Jõuluvana on tõesti olemas…
- eestikeelne VoA 27. XII 1968
Apollo-8 CM + kiirendi S-IVB kuureis vältas nädala, 21.-27. detsembrini. Sellel saavutati inimkonna jaoks tollal rekordiline kiirus 39578,5 ㎞/h ning sooritati 10 tiiru ümber Kuu. Meeskond oli esimene, kes nägi maakera oma silmaga tervikuna. Reisil jäädvustati ka kuulus foto koduplaneedist — Kuu pinna kohale tõusev Maa, võeti Maale 6 TV-ühendust ja terve rida raadioseansse. Lähimasse punkti (114㎞) Kuu pinnast lähenes kosmoselaev 24. detsembri südapäeval Ida-Euroopa aja järgi.
Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )
Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.
Аннексия Крыма "была безумная затея с непросчитанными результатами, и мы долго, долго будем за это еще расплачиваться", говорила правозащитница Людмила Алексеева в одном из интервью для DW. В память об ушедшей современнице собрали самые яркие видеофрагменты наших бесед с ней pic.twitter.com/UeXUPbat58
Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018:
"Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega
Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste／dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ↧ ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.
Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.
Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…
— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa… Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —
Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu… ▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas… ▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas… ▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…
ᐤ Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism» by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.
Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!
"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.
VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.
Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.
Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.
♾♾♾
ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?
Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?
Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…
ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes".
Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.
MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.
Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.
Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇
KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.
Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid
Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…
Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.
Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.
Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis ≈ 4 0 aastat ≅ AD1923 ↔ AD1968
Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.
Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.
Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.
A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on
Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.
JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat = sotsiaalset propagandat pooldab.
Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud
Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment.
Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.
♾♾♾
MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
🌚 … 🌒 parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole 🌓 paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt) 🌔 keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt ) 🌕 Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht ) 🌖 Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt ) 🌗 keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV 🌘 vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht 🌑 …
Täna varahommikul, kui Čehhoslovakkia anastamisest möödus täpselt 45 aastat, värviti sovetiarmeele pühendet monument Sofias jällegi üle. Seekord roosaks. Lisatud oli sama värvi čehhikeelne loosung:
Bulgaaria palus andeks!
Kommentaatorid tõlgendavad seda üksmeelselt Praha Kevade mahasurumise ümara tähtpäeva tähistamisena ja näevad vihjet sellele, et Bulgaaria osales 1968. aasta 21. augusti koidikul alanud Varssavi pakti kollektiivses ivasioonis kõigest Kremli käsualusena.
Bulgaaria riik esitas Prahale ametliku vabanduse juba aastal 1990.
Eelmine kord juhtus midagi üsna sarnast Punaarmeele kui Bulgaaria vabastajale pühendatud memoriaaliga paari aasta eest. Siis värvis kunstnik vabastajad ameerika ülikangelasteks.
Bulgaaria roosad vabastajad. FOTO: AP/Valentina Petrova, 2013
ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud T o i v o K u r m e t ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.
INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.
Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?
Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.
Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?
… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.
Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste Edmond Sigfried Valtman (31. V 1914 — 12. I 2005)
Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:
Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.
Lõpuks huvitavaim raamat, aga mitte Eestis ja eesti keeles ilmunud, vaid võõrkeelne mälestusteos leedukate panusest Praha Kevade mahasurumisse.
Čehhimaal nägi tänavu trükivalgust ainulaadne teos «Okupanti, táhněte domů!» (leedu k: Lauk, okupantai! Ek: Okupandid koju!) ⍟⍟⍟⍟♾
See on raamat Varssavi Pakti augustiinvasioonist läbi okupantide, kümne sõduri + ühe allohvitseri silmade. Reeglina on taolisi mälestusi anastajate poolel häbenetud ja anastatute poolel põlatud. Ent nüüd viimaks on vastase, Nõukogude üksuste koosseisus 21. VIII 1968 üle ČSSR-i piiri tunginud meeste muljed čehhi keeles olemas. Kõik selle raamatu autorid on leedu rahvusest. Nad ei esinda ei nüüd ega esindand siis ju otseselt Leedut, mis samuti oli okupeeritud. Kuid ka selle tõiga äratundmist pole tunda, vähesed näisid toona absurdist lõpuni aru saavat. Ju siis oli tegu sovetiseeritud, ajupesu läbinud rahva poegadega, kes vaid pärast Leedu taas-iseseisvumist, 1990-kümnendil sellest mälestusi avaldama hakkasid. Nii meenutab ajateenijast automehhaanik Juozas Melekis enam kui veerand sajandi tagant oma imestust:
Esimene asi, mida Čehhoslovakkiasse jõudes märkasime, olid meid tagasi suunavad liiklusmärgid, neist enamik oli ümber pööratud ja osutas sinna, kust me tulime. Teeääred ja majaseinad olid täis maalitud antisovetlikke loosungeid, nagu "Lenin, ärka üles — Brežnev on hulluks läinud!", "Su isa oli vabastaja, aga sina — anastaja". Ristteel seisis teeviit "Moskvasse 2000km". Igal hommikul kell 9 halasid sireenid ja tuututasid autod leinamärgiks, riigilipud olid kõikjal musta lindiga kinni seotud.
Veebruaris Prahas pidulikult esitlet pehmekaaneline raamat sisaldab seega nende leedukate meenutusi ja tunnistusi, kes vastu tahtmist N Armee sõdureina 1968. augusti- jj kuil osalesid Čehhoslovakkia invasioonis. Čehhikeelse raamatu koostas leedu ajakirjanik Valentinas Mitė, kes on töötanud aastaid Prahas RFE uudiste-toimetuses. Tõlke ilmumist toetas ka LV välisministeerium. Nagu Mitė intervjuus Praha Raadiole mainis, ei teata Čehhimaal Leedust suurt midagi, hoolimata kummagi lähiajaloo sarnasusest:
Teil oli Müncheni sobing, mis andis riigi üle sakslastele, meil aga MRP, mille kohaselt Leedu [jt Balti riigid] liideti 1940. aastal Venemaaga.
Tosinkonna aasta eest on neid mälestusi paari eraldi raamatuna leedu keeli juba ilmunud. Ühe üllitas Leedu Rahvusraamatukogu endine töötaja Petras Algis Mikša, kes on muide kogunud ja lisanud ka raamatusse tollal tehtud amatöörfotosid ja kes praegu annab välja n-ö omakirjastuslikku, oma kulu ja kirjadega, tasuta ajakirja Lietuva ir Čekija (Leedu ja Čehhimaa; AD2002... tiraaž 200-600) Teise raamatu (Igaühel oma rist, 1996) autor on Romanas Stasys Kareiva, kes muu seas meenutab:
Meil oli käsk positsioon sisse võtta valitsushoone juures. Minu objektiks oli katlaruum. Avasin selle ukse ja nägin kergelt riietatud katlakütjat ja küsisin temalt, kas ta on üksi. Tema käed värisesid ja mingis čehhi—vene segakeeles vastas ta, et seal oli veel üks inimene. Too lebas eemal naril, rahulikult nagu poleks midagi juhtunud, tõstis pea ja hüüdis: "Kes kurat sind saatis!? Siin ei oota sind keegi, käige kõik õige kuradile!" Istusin ta kõrvale ja püüdsin vaikselt mõtteid koguda. Selgitasin, et tema maa oli palunud abi, kuna mõned nende juhid üritasid riiki eksiteele viia, mõistes NSV Liitu ja Varssavi pakti hukka. Selle peale sülitas ta mulle näkku. Täiesti kartmatult. Hüppas püsti ja karjus: "Kaduge siit, sissetungijad! Minge koju!" Ja mina, vapper, noor ja hambuni relvastatud, ei osanud äkki enam midagi kosta…
Kahe nädalaga, vahemikus 21. augustist 3. septembrini langes VLO riikide sissetungi ohvriks 90 tapetut tsiviilisikut (vt EPL-Tln 22. VIII 2001) Ka sissetungijaid tapeti organiseerimata vastupanu käigus kümmekond.*
Miks ei võiks ükskord midagi niisugust ilmuda ka meil Eestis. Kommunismi inimlikustamise ürituse mahasurumise kohta eestlaste oma tunnistused ju praktiliselt puuduvad. Kuigi ses osales ka tuntud ja sõnaosavaid kirjamehi (Rein Veidemann) — on nemad imelikult vait. Ja kes vait pole, ei julge välja tulla oma täisnime all. Nii on teada 1968. aasta ČSSR-i okupeerimise meenutused kõigest ühelt Varstust pärit Johanneselt…
Kolonnis liikuvate militaarsõidukite juhid andsid masinaile valu… Kui mõnel sõidukil kilomeetrikõrgustes Sudeedi mägedes mootor ülekoormusest suitsema läks, ei kutsunud keegi remondi-lukkseppi, teetropi lükkas eest järgmine tank. Johannes soovis teada, mis sünnib. "Kuulame venekeelset Ameerika Häält," tegi ta sanitaarauto esiistmel Tšehhoslovakkia loodust imetlevale ohvitserile ettepaneku. "Jutud jätta!" keelas ohvitser raadionupu näppimise. Siiski tuli küsimusele kõnekas vastus: auto tuuleklaasi pihta lendas rebu pritsides rammus kanamuna… Tagavarapolgu nr 61412 kolonn ei olnud teretulnud. Ees sõitnud soomusautolt põrkus tagasi munakivi, õhus lendasid kaikad… Kõige hullem oli Kolínis, naised ja lapsed seisid tankide ette… Õnneks ei sõitnud juhttank siiski plakateid "Minge Moskvasse tagasi!" hoidvate inimeste sekka, vaid pööras kõrvale, kõnniteele ja pressis end siis raginal läbi kahekordse maja, rajades kolonnile uue tee… — Vt Juhani Püttsep, Toomas Sildam "Johannes sõitis Tšehhis läbi 2-kordse maja" (Pm 26. I 2001)**
* Mõnedel andmetel ulatusid N Armee inimkaotused augustiinvasioonis täpselt 96 meheni, aga mitmesuguste õnnetuste ohvritena surid need enamasti sõjaväe-manöövrite loomuliku kaona — vt Boriss Sokolovi rmt: Leonid Brežnev ja tema “kuldne ajajärk” (Tln, 2011, lk 134); rahuliku elanikkonna ohvrite kohta vt ka "Oběti srpna zaluji" Občanský deník, 24. VII 1990; Stéphane Courtois' jt rmt: Kommunismi must raamat (Tln, 2000, lk 436-437) ** Siin tsit Kristjan Lutsu rmt: Eesti ja Külm sõda (Tln, 2007, lk 208-209)
Einar Sandeni dokumentaaljutu «KGB kutsub Evet/ KGB Calling Eve/ Eva — agent för KGB» (Stockholm/ Cardiff/ Stockholm, 1968/ 1978/ 1979, 245lk/ 224pp/ 192s) eri keeltes esmatrükid ilmusid kolme—nelja kümnendi eest. Nende raamatute kaaned on enamasti küll kulunud, kaante vahele jääv ei ole aga seni aegunud.
"Eve..." raamat oli ülimalt huvitav ilmudes, ning on nüüdki. Ennekõike pretsedenditu — nii sovetiseeritud Eesti kui ka sovetismi kõrgajastust läbilõiget pakkuva ajadokumendina. Ilmunud aktuaalselt dokumentaalse menukirjandus turule, sai sest kahte keelde tõlgituna välisilmas suhteliselt menukas, kaasaja Eesti olusid avav non-fiction, kus praktiliselt puudub kirjanduslik vilje. Raamat tegi omaaegu väärtuslikuks, kuna see oli
Hellar Grabbi: … üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles.
«Mäletades Einar Sandenit» (Looming, 2007 nr 7, lk 1043-1052)
Haruldasi pilte pakub see Eestist tagantjärelegi. Must-valgel on kirjas tänini salapäraga looritet gebistlik melu seisuga AD 1960... 1964 ehk täpsemalt:
kuidas sovetlik salapolitsei 1960-kümnendi algupoole oma Tallinna kontori kaudu Mälari äärest Moldau kaldaini ulatuvale välisluure-rindele trügib ja...
mida endast kujutasEestis KGB orbiidil tiirlev seltskond ja...
milleks too n-ö reisibüroo Inturist tegelikult oli tarvilik.
See on õieti Irja jutustus ja mitte tema tunnistusele püsitet ilukirjanduslik rajatis. Külma sõja tõestisündinud spiooniloo eestlasest kangelanna Irja Parve/ Trumm/ Sanden (*20. V 1935) satub NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) huvi alla pärast ülikooli lõpetamist ning võtab vastu Inturisti giid—tõlgi koha.
Kõik algab 1960. aasta üldlaulupeost, mil võõrvõimu haardes Eesti pealinna saabub esimene turismigrupp Läänest. Poolteist aastat hiljem läheb inglise filoloog Irja kuraatorite julgel heakskiidul mehele väliseestlasele Mark Tarumile ning asub elama Stockholmi. Temast saab seega esimene eestlanna, kel anastatud Eestist mitte ainult välismaal elava rahvuskaaslasega abielluda, vaid ka vabasse maailma ümber asuda lastakse.
Ka agendivärbamise kirjeldus (lk 86-88) on raamatus ehe ja usutav, peale ehk sündmuse paigutamise mütoloogilise Lindamäe õhustikku Toompea nõlval. Inimõigusi ja priiust vihkava aparaadi teenistusse meldimine vabas õhus — see on kahtlemata kirjanduslik ja akti tõetruudust psühholoogiliselt võimendav leid. Ei ole mingit kahtlust, et Irja isegi kujutles oma elupööret sama arhetüüpsete võrdpiltide kaudu, nagu näeme raamatu võõrkeelsete väljaannete esikaanel kasutatud fotol (Irja Trummiga Nikolai von Glehni loodud koletiskuju lõugade vahel).
Ajaloolise faktina huvitav on ka sama stseeniga avanev Inturisti reateenistujaist informantide ja teisalt KGB provokaator-agentide eristamine. Kirjeldus kujutab nimelt esimesest agendikategooriast teise ülendamist:
Õhtupoolikul pärast tööd alustasin kodus kokkuvõtte kirjutamist (KGB töötajale) Jaanile. Tegin seda napisõnaliselt ja iseloomustasin kõiki väliseestlasi sõbralike ning südamlike inimesina, kellele on armas sünnimaa ja kes tulevikus tahavad Eestit sagedasti külastada. Pärast esimest turismireisi on nad vabanenud eelarvamustest, mida pagulasaastad on sisendanud, ja nad näevad nüüd elu kodumaal hoopis objektiivsemalt ja õigetes värvides.
Nädal hiljem määras Jaan taas kohtumise Lindamäel (…) Jaan ei oodanud mind üksi, temaga oli kaasas pikk, tuhakarva juustega noormees.
«Irja, saage tuttavaks Evaldiga! (…) Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui tulevikus kohtute Evaldiga. Muidugi saame ka meie vahete-vahel kokku.»
(…)
Olime vahepeal istunud pingile, mina meeste vahele. Nüüd alles märkasin Evaldi käes paksu raamatut. Kui ta selle avas, nägin et see oli venekeelne. Seal oli ka kirjutusmasinal trükitud paber, peaaegu äärest ääreni täis tihedat kirja. Evald soovitas teksti erilise hoolikusega läbi lugeda, küsimusi esitada, kui ma ei peaks täpselt aru saama, ja siis lehe alumisele äärele allkirja andma.
Kirjaread virvendasid, vahel nagu hoopis laiali valgudes. Enamus nende mõttest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei usaldanud midagi küsida. Kui olin väriseva käega nõutavale kohale oma allkirja kritseldanud, ütles Jaan oma tavalise tunnustusavalduse: Tubli!
(…)
Lääneliku välimusega täitesulepea, millega olin äsja "abielulepingule" KGB-ga allkirja andnud, kadus kuue põuetaskusse. Sinna oli veidi varem libisenud ka minult saadud kirjapaberipoogen (Inturisti giidi-) ettekandega.
Mehed tõusid üheaegselt, Jaan pidas aga vajalikuks veel kinnitada:
«Pidage ikka ja alati meeles — mitte ühtegi sõna ei tohi mitte iialgi avaldada sellest tööst! Läbi käies välismaalastega olete meie riigi julgeoleku-süsteemis võtmepositsioonil. Teid hinnatakse vastavalt teie tööle, saavutustele, teie eksimustele. Meie riigil on välismaal palju vaenlasi ja sageli on nad hästi maskeeritud. Ja veelkord — meie ei unusta iialgi midagi! Teilt nõutakse edaspidi ehk rohkem, kui te olete võimalikuks pidanud, aga edu puhul on ka tasu vastav. Saavutuste vili on magus ja — mis väga tähtis! — pakub hingelist kosutust ja rahulolu…»
Millest ta õieti rääkis? Sõnad voogasid minust mööda ja ma vaatasin üksisilmi eemalt paistvat Lindat väsinult kivil istumas. Ka mina olin äkki väga väsinud, ehkki ma polnud kandnud ühtki kivi. Siiski tundsin nüüd rasket kandamit mind armutult rõhumas maadligi.
Vististi imetabane kokkusattumus, et just selline tubli kirjus kleidis neidis + õige eestlane osutub KGB variasutuse töötajaks + KGB värvatud agendiks + hiljem heaks jutustajaks, kes lõpuks kõik ilusti—kenasti Einar Sandeni vahendusel kogu ilmale ära räägib.
Rootsisse ümber asununa saab ta jätkuvalt spionaažikorraldusi, siis N Liidu konsulaadi eestlasest töötajalt (kellest allpool) ning kahel järgneval suvel peab ka Tallinnas käima, et siin KGB-lt edasise tegevuse juhtnööre ja trenni saada.
Samas kestab superrealistlik näitemäng:
Olles seega teadlikud KGB suurtest ettevalmistutest minu (Stockholmist Tallinna) saabumise puhul, otsustasime kodus rääkida vastavalt reeglitele. Olime nagu näitlejaiks kuuldemängus, mis otseülekandes saadetakse eetrisse ja jõuab tuhandete kuulajateni. Mõtlesime välja kommunismi pooldavaid dialooge ja kandsime neid ette vahel koguni vastava miimikaga. Minust oli saanud mu oma koduseinte vahel veendunud kommunist, kes kirus alalõpmata Lääne pehkinud korda.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 208)
Raamat tutvustab üksikasjalikult topeltpõhjaga VEKSA-lasi, nagu Randar Hiir ja Gunnar Hololei. Peale nende on "Eves..." õige nimega reaalseid isikuid trobikond. Nagu Eestis elav soomlasest tõlk Valter Tuhkanen. Või vabalt rootsi keelt valdav Inna (Iina) Aasamaa — etiketiguru, kes Eesti NSV sotsialismiehitusel metsistunud lugejaskonna relvastas raamatu "Käitumisest" ajatute õpetustega — kuidas kanda vihmavarju (alati püstloodis) ja hoiatustega — mitte süüa tänaval või supelkostüümis või kahvlit või nuga ohtlikult püsti hoides... "Kiiresti karjääri tegeva luureohvitseri" Randar Hiire (lk 220) kõrvalt võime ära tunda TV-ajakirjaniku Moidela Tõnissoni, kes "juhtus olema Randar Hiire abikaasa" (227). Vilksatab ka tennisist Toomas Leius, aeg-ajalt kirjanik Einar Sanden isegi.
Ja muidugi on Pagari tänava majas edaspidi suurekupulised pagunid välja teeninud KGB-tegelaste jäädvustusi nende ammusil pingehetkil, alles karjääriredeli alumisi pulki sõtkumas:
kuni 1963 Rootsi pealinnas resideerinud Adolf Toompuu, alias Adolf Torpan, kellele Irja pidi helistama Eve varjunime all esinedes,
samuti Torpani/Toompuu järglane tolsamal diplomaadikohal — hilisem KGB välisluure osakonna ülem Pavel (Paul) Toom, kelle isikukirjeldus on "Eves..." hoiatav:
... lüheldast kasvu, kolmekümnendates aastates, heledate juuste ja suurte süütute sinisilmadega (... mis ...) tekitasid kohe usalduslikkust, milleks ta oli saanud, nagu kõik tema kolleegidki, põhjaliku väljaõppe.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 199)
Mis sai Evest? Mõistagi paljastas Irja, kui kaksikmäng läbi sai, KGB-afääri Lääne avalikkusele. "KGB kutsub Evet" ilmumise aegu, nimelt aprillis 1968 andis N Liidu salaluure läbikukkumisest teada näiteks nädalakiri FIB Aktuellt. Selle meesteajakirja külgedel kergitas, niisiis, 6 aastat varem Rootsi saabunud eestlanna idanaabri välisturismi eesriiet ja nimetas Inturisti KGB ja GRU osakonnana funktsioneerivaks variorganisatsiooniks... Raamatu kangelanna oli muide 1970-kümnendil oma loo raamatuks vormistanud autoriga abielus ning on tänaseni Stockholmi ühe eeslinna elanik, nagu kaks tema poegagi, Markus ja Johan Sanden.
KGB Calling Eve by Einar Sanden. The documentary story revolves around Irja Parve — Eve, who finds herself working for the Intourist office in Soviet-occupied Estonia. Working as a tourist guide, Eve becomes caught up in the KGB's deviate web. However, she is not only a tourist guide — she serves the KGB unwillingly as a spy. By spying upon the tourists, Eve will, "Make the great idea of Communism become a reality." Irja married Mark Tarum — an exile Estonian domiciled in Sweden. In summer 1962, she joined her husband in Stockholm, becoming the first Estonian to be "married off" to an exile by the KGB. Now she feels like a puppet. Her every move is connected to a string held by the KGB. In two years time, she is instructed to get a divorce and marry another 'special case'...
Avangardis oli kirjanikud ja üliõpilased. Enne 1968. aasta maid oli Václav Havel tuntud vaid apoliitilise, puhta kunsti —l'art pour l'arti jüngrina. Ja vahest seega, et talle seni Lääne külastamisel, isegi kui seal lavastati ta näidend, oli takistusi tehtud. Nüüd enam mitte.
Tema jt čehhi ja slovaki kirjanikud mõtlesid, nagu siis öeldi, teisiti kaua enne Praha kevadet. Havel esindas seda ärksamat haritlaskonda, kelle vapral foorumil suvel 1967 kuulutati mitu kuud ette * kompartei juhtkonnavahetust ja kogu maad valdavaid demokraatlikke muutusi, neidsamu mahasurumise järel Praha kevadeks ristitud reforme. Eesti sai Čehhoslovakkia tollastele arengutele kaasa elada lääne ringhäälingu abiga. All järgneb põgus valik sellest, mida Ameerika Hääle (VoA) eesti saated selle kohta mais 40 aasta eest ütlesid:
• 7. mail 1968 edastas VoA Washington Posti (WP) poolt vahendatud arvamuse ČSSR-i ajakirjanduse kohta Václav Havelilt sõltumatute kirjanike rühmitusest:
Mis puutub ajakirjandusse, siis ütleb Havel, et praegu esineb seal tsensuur ainult eeskirjades, mitte tegelikkuses, aga ühel päeval võib see seal ennast maksma panna. Tähtis on saada seadus, mis kõrvaldaks tsensuuri ja tagaks ühtlasi suurema koosolekuvabaduse. [---]
Kuid WP korrespondent teatab Prahast, et ajakirjanikele rohkema vabaduse andmine seadusandluse teel leiab ka valituse ringkondades toetust, vähemalt [kultuuriminister] Čestmír Císařilt, kes nõuab, et kõrvaldataks tsensorid kirjastustest ja toimetustest. Seadus peaks aga tegema toimetajad vastutavaks, kui ajakirjanduses ilmub laimu. Laupäeval [4. mail 1968] ajakirjanikele seletusi andes ütles Císař, et selle all ei mõtle ta valitsuse arvustamise tõkestamist...
• 8. mai:
Prahast kirjutab WP kirjasaatja, et äsja avatud uus mittekommunistide klubi kavatseb esineda oma kandidaatidega ülemaalistel ja kogukondlikel valimistel. See on KAN — Rakendustahteliste Parteitute klubi ** [kelle esindaja] on ütelnud korrespondendile, et klubi kandidaatide esitamisega tahetakse valimistel lüüa kommuniste ja saavutada mittekommunistidele suuremat osa võimujaotuses, ilma et sealjuures esitataks väljakutset kompartei juhtivale rollile. Tema organisatsioon ei ole kommunismi ega üldse millegi vastane, kuid tahab demokratiseerimise protsessi jätkamist. Kümme tuhat inimest marssis KAN-i kolonnis maipäevadel, sellest peale on organisatsioon saanud kirju inimestelt, kes soovivad kaasa töötada...
• 14. mail teatas VoA, et:
Praha raadio tsiteeris [marssal] Kirill Moskalenkot, kes oli öelnud, et N Liit ei sega end Čehhoslovakkia siseasjadesse. Marssal oli viidanud mitmetele läänemaade ajakirjanikele ja süüdistanud, et need püüavad õõnestada N Liidu ja Čehhoslovakkia vahelist sõprust. Varem oli leht Práce kutsunud N Liitu üles eitama kindlalt kuuldusi interventsioonist. Need kuuldused levisid seoses N [Liidu] vägede liikumisega Poola—Čehhoslovakkia piiril.
• 20. mai:
Pravda hoiatas pühap [19. mail 1968], et iga katset piirata [kommunistliku] partei võimu peetakse vaenulikuks aktiks, millele astutakse vastu. See maksab reformeerijate kohta nii N Liidus kui ka väljaspool. Pjotr Anikovi poolt kirjutatud juhtkirjas ütles Pravda, et iga katse organiseerida opositsiooniparteisid või nõrgendada ühe kommunistliku riigi institutsioone jätab selle maa kaitsetuks oma mittekommunistlike vaenlaste ees.
• 21. mai:
Christian Science Monitor leiab, et Čehhoslovakkia on esinenud N Liidu suhtes vähem väljakutsuvalt kui Rumeenia. Ta ei ole pannud kahtluse alla Varssavi pakti otstarbekust. Aga mis venelasi vihastab, paistab olevat see, et liberaliseerimisel ei näi olevat pidurit... See on Nõukogude juhtkonnale lausa painajalik, kuna neile on tegelikult tähtis hoopis võimu hoidmine [kommunistliku] partei käes. Veel kohutavam on see Poola ja Ida-Saksamaa kommunistlikule juhtkonnale, kuna Čehhoslovakkia on nende külje all...
• 26. mai:
Tuntud čehhi kirjanik Jan Procházka on Praha ajakirjas Literární listý avaldanud oma mõtteid Čehhoslovakkia poliitilise tuleviku kohta. Kõneldes vahekorrast naabritega ta ütleb:
“Kuigi mu süda ja meel mõistavad, et meie maal ei saa olla head tulevikku ilma ustavussidemeita, mis on loodud verd valades, pean ütlema, et ei inimene ega rahvas ei saa edasi püüdes alatasa arvestada teistega. Liiga kõva kallistamise juures on raske hingata.”
• 29. mail 1968 vahendas VoA, mida New York Times kirjutas tõelise rehabilitatsiooni kavadest [peamiselt oktoobrist 1948 detsembrini 1956] represseeritute suhtes:
Čehhoslovakkia hakkab ametikohtadele ja ühiskondlikele positsioonidele tagasi paigutama umbes 40 tuhandet inimest, kes olid mõistetud vanglaisse või koonduslaagreisse poliitilistel põhjustel viimase 20 aasta jooksul. [---] Esimeseks sammuks selles menetluses oli kompartei keskkomitee presiidiumi otsus möödunud nädalal, et inimesed, kes on poliitilisel süüdistusel kandnud karistust ja kellele on keeldutud andmast tööd, peale kehalise töö, võivad nüüd tagasi asuda oma vanadele töökohtadele.
• 30. mai VoA teatas:
Čehhoslovakkia kompartei on endise parteijuhi ja presidendi Antonín Novotný keskkomiteest [29. mail 1968] välja heitnud...
• 31. mail 1968 märkis VoA:
Kui Novotný ja tema kuus mõttekaaslast keskkomiteest selle põhikirja alusel kõrvaldati, siis on praegusel parteisekretäril [Alexander]Dubčekil partei ridades rohkem toetust, kui seda võis oodata. Põhikirja kohaselt on liikmete keskkomiteest väljaheitmiseks vajalik ⅔ häälteenamus. See tähendab seda, et Dubček oli suuteline enda taha koondama vähemalt 73 häält 110 häälest. Väljavõtted Dubčeki kõnest, millega ta esines keskkomitee avaistungil, näitavad keskkurssi tema kõige aktiivsemate pooldajate ja nn uuskonservatiivide vahel, kes tulid koos temaga võimule jaanuaris, kuid tahaksid nüüd aeglustada reformide ellurakendamise käiku.
Tahtes vastu tulla progressiividele, nõustus Dubček parteikongressi kokkukutsumisega septembris, et valida täiesti uut keskkomiteed ja arutada ning välja arendada partei põhijooni. Tema sõnade järgi on praegu partei tähtsamaks ülesandeks tugevdada ühtsust. Ja arvustades uuskonservatiive, võttis Dubček omaks, et esineb kommunismivastaste tendentside tugevnemist kuid, valides seejärel ettevaatlikult keskse tee, ütles ta:
“Meil ei ole mingit põhjust selleks, et laseksime end ära meelitada jaanuaris võetud kursilt.”
Sellega viitab Dubček keskkomitee koosolekule jaanuaris, mil Novotný asendati Dubčekiga partei peasekretäri kohal ning pandi alus reformide ja demokratiseerimise kursile, mida ta nüüd järgib.
Viited: * Čehhoslovakkia Kirjanike Manifesti vt Manifesto to the Western World ajalehes Sunday Times (London) 3. september 1967. (+ RFE Researchi 18. IX 1967 ülevaade kirjast ja vastukajadest sellele) ** Angažeeritud Parteitute Klubi ehk KAN, čehhi keeles Klub angažovaných nestraníků — 150 haritlast asutas 5. aprillil 1968 KAN-i alternatiivse foorumina, mis ühendas endasse umbes 60 rühmitust. Klubi liikmete arv kasvas erinevail andmeil kuni 2 või kuni 15 tuhandeni. Üks KAN-i asutajaist kirjandusteadlane Václav Černý asus kaua ČSSR-i salapolitsei StB salajase järelevalve all samas, kui teda koos Jan Procházka jt kirjanikega loeti Kremli poolt tähtsateks kontrrevolutsiooni vandenõulasteks. — Kieran Williams The Prague Spring and its aftermath (Cambridge, 1997) lk 72.
