Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Eesti Moskva menüüs

Ühendriikide Luure Keskameti (CIA) direktori Moskva-visiit oli tavatu, mitte “pooleldi rutiinne", nagu väitis DJT, ja puudutas otseselt Eestit

Selliste ametiisike Moskva-lende on olnud vähe, ning viimatine toimus iseäranis pingelises olukorras — Venemaa kestlik sõda Ukraina vastu ei näita vaibumise märke — värdsõjalik pinevus NATO Euroopa-liitlaste ja VF-i vahel — ja kõige krooniks USA–VF-i puhver-vastasseis, mida tulebki lahendada perifeersel tasandil just sarnaste kontaktide käigus, nagu seda oli CIA-juhi üleeilne lend Riia kaudu Moskvasse ja tagasi.

John Lee Ratcliffe’i 2026. a visiit oli tõesti üsna lühike, kõige salastatuse kiuste aga liigagi nähtav ja ka logistiliselt demonstratiivne, eriti kõrvutades seda William Burnsi 2021. a pikema visiidiga, millel oli senise teadmuse pinnal ilmselt suurem poliitiline kaal.

See üleeilne oli niisiis tavatu — lekkinud taustateabe järgi Eestile ülimalt oluline julgeolekupoliitiline sündmus, mille eesmärk oli tõenäoselt hoiatada sõjaliste sammude eest NATO riikide vastu, ja vahest survestamaks VF-i ka Iraani toetusest loobumise suunas.

Donald J Trumpi (DJT) tagantjärele-kirjeldus oma välisluure juhi üleeilse Moskva-lennu kohta — «vägagi pool-rutiinse laadiga» (very sort of semi-routine) — on visiiti puutuvate tõikade valguses siiski kõike muud kui õiglane hinnang. Rutiinist teeb selle visiidi priiks nii ajalooline kui ka päevakajaline kontekst. Esiteks on CIA-direktorite Moskva-visiidid olnud Luure Keskameti asutamisest AD 1947 saati äärmiselt haruldased — avalikult on teada kaheksa kümnendi peale kõigest seitse juhtu. Teiseks on haripunktis praegu ka üleilmsed pinged ⒜ Venemaa Ukraina vastases sõjas (DJT emissaride) rahusobitusürituste luhtumise ning ⒝ kurnamissõjaks muutunud RU⚔️UKR-konflikti rindejoone praktilise seiskumise tõttu veel sügisel 2023.

》ISEKIRI : RU⚔UKR-KRONOLOOGIA《

Eelmiseks Moskva-kontaktiks oli CIA-d JRB all juhtinud William Burnsi kaks ööpäeva kestnud külaskäik sügisel 2021. Ratcliffe aga oma 2026. a 25. augusti visiidiga on esimene CIA direktor DJT käesoleval ametiajal. Peamised eritunnused, mis osutavad selle viimatise külaskäigu tavatusele on eeskätt see, et…

• reis Riiast Moskvasse ja tagasi sooritati ilmatusuurel transpordilennukil — USA lennuväe C-17-l, mis pidi välistama külaskäigu tähelepandamatuse ja rõhutama selle (militaarset) kaalukust;

• see oli lühike ühepäeva-visiit (umbes 8½ h-se peatumisega Vnukovo lennuväljal), ehkki USA taotles Ukrainalt selle visiidi tarvis "droonirahu" kaheks ööpäevaks; miska kontakti(de) täismaht jäi tõenäoselt saavutamata;

• visiit leidis aset mitme vastastikkuse hõivega USA–VF-i militaarkonflikti (Ukraina, Iraan) ja NATO Euroopa-maade vastase värdsõja kõrgepinge õhustikus ja oludes.

Ajakirjanduse (WSJ ja Politico) värskemad teated viitavad visiidi sisuks olnud hoiatusele VF-i militaarselt (kas või paramilitaarselt) eskaleerivate tegude eest NATO-maade (nt Balti riikide) vastu ning survet Iraani-toetuse vähendamiseks Moskva poolt, mis lammutavad visiidi iseloomustuse kas või pool-rutiinsena. Arvestades aga CIA direktorite Moskva-visiitide ajaloolist haruldust, sõjaaja-konteksti, logistikat jm seda Moskvasse-lendu ümbritsevat olustikku, osutub see DJT kirjeldus sündmuse külaskäigu tavapärasusest kummastavaks.


SENINE SEITSE. Vähemalt 7 avalikult teada (v.a salareisid) CIA-juhi külastust Moskvasse ametisolevate direktorite (või Directors of Central Intelligence) poolt on kõik leidnud aset pärast (klassikalist) Külma sõda.

1. Robert Gates (oktoober 1992): esimene ametireis CIA-direktori poolt; kohtus VF-i riigipea Boris Jeltsini ja luureametnikega, et arutada koostööd küsimustes, nagu kuritegevus, terrorism ja tuumarelvastuse levik.
2. R James Woolsey (oktoober 1993): järelkülastus Robert Gatesi reisi tulemuste järelmina.
3. George Tenet (august 2000): Kurski allveelaeva intsidendi järel, keskendudes kontaktidele VF-i salateenistustega.
4. John Brennan (märts 2016): salareis arutatamaks peamiselt Süüria (relvarahu ja diktaator Assadi) küsimusi salateenistusiga.
5. Mike Pompeo (mai 2017): salakohtumised VF-i salaluure-kolleegidega.
6. William Burns (november 2021): kõrge taseme visiit RU-vägede koondamise ajal Ukraina lähedal, kohtus kõrgete VF-i tippametnike (mh Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga) ja vestles WP endaga
7. John Ratcliffe (august 2026): hiljutine etteteatamata reis kohtuma VF-i salaluure-ametnikega.

Need on avalikku käibesse jõudnud juhud, varasemaid Külma sõja aega jäävaid CIA tippametnike visiite kas pole olnud üldse või ei ole neid avalikkuse ette veel toodud (igatahes Gatesi peetakse seni esimeseks CIA-juhiks, kes on ametis olles Moskvat väisanud) Muid salajasi või teavituseta reise ei saa kaugeltki välistada, kuna luureametnike ametlik reiski sageli jääb avalikustamata.


GEOPOLIITILINE AEGRUUM. Tinglikult ülalolevat nimistut täielikuks pidades nentigem Külma sõja järgsete Moskva-külastuste tiheduse varieerumist. Nende ajadünaamika on järgmine:

• esimene laine: 1992–1993 (2 visiiti järjest)
• järgmine paus 7 aastat, kuni 2000;
• järgmine paus 16 aastat, kuni 2016;
• järgmine paus 1 aasta kuni 2017;
• järgmine paus 4 aastat, kuni 2021; ja
• viimatine paus 5 aastat, kuni 2026.

Väärib tähelepanu, et salaluurejuhtide kontaktid on teostunud reeglina Moskvas. See osutab rahvusvahelise lävimise ja võimumängude ruumilisele dünaamikale.

Moskva-külastuste vaheliste pauside pikkus oleks siinse nimistu pühjal läbilõikes viisaastak, mis kattuks täpselt viimatise visiidi eelse pausi pikkusega, kinnitades isegi DJT täis-rutiinse visiidi hinnangut ta praeguse välisluurejuhi Moskvas-käigu kohta, rääkimata pool-rutiinsest. Seega oleks presidendi väidet ainsana kinnitav argument statistiline. Siiski silmas pidades välisluure (-spionaaži) illegaalsust nii õiguse kui ka riikidevahelise vastandumise vaatepunktist, on iga säärase tippkohtumise sisuks pragmaatiline "bandiitlik" territoriaalse ja\või alluvusliku mõju jagamine. Sellise suhtluse avakümnendit Jeltsini-ajastul, so vahetult Külma sõja järel võiks pidada sellegipoolest sõbralikuks, ja kui mitte päris "õhtuina Moskva lähistel", siis selle sõna tinglikumas mõttes küll. Seevastu WP võimuletuleku ja Kurski hukkumise järel siginenud rekordiline paus — üle kolme viisastaku! — kõige tõenäosemalt tühistas eelneva ajastu sõbraliku rutiini. Seda õnnestus taastada alles RU⚔️UKR-sõja ajal. Mistap vähemalt viimane kolm kokkusaamist käsituks kui küsitava sõbralikkusega, pigem "pops peremehega" ja "nugade peal" — see oleks vaid vastanduva jõu (o)positsioonilt aetav "maadejagamine" Moskvas.


MIKS SÕJALENNUK? Tavaliselt on salamissiooniks sobinud ka eralennuk, seekord valiti aga militaarne C-17A Globemaster III koos moodsa ROCC-mooduliga pardal. Suur kandevõime, mitmekihiline raketikaitse ja turvalised sidesüsteemid (mobiilne SCIF salasuhtluseks kus tahes õhuruumis) jms varustus võimaldab sõjalise kõrgriskiga missiooni. Pardal asuv ROCC teisendab lennuki õhu‐saatkonnaks, kuhu mahub 7 VIP-i ja mis salajase operatiivstaabina neile missiooni ajaks tagab krüptoside-ühenduse kuhu vaja. Et vaid mõne kuu eest evitet süsteem sai äsja VF-i kohal rakendust, näitab USA pühendumust oma saladiplomaatia tõhustamisele.

Ühendriikide lennuväe C-17A Vnukovo-3 lennuvälja kohal pärast 3 päeva varem New-Jersey osariigi McGuire-Dix-Lakehursti baasist startinud mitme etapiga lähetust, mis 25. augustil päädis lennuga Riia—Moskva—Riia liinil.

Washingtoni ja Moskva otsekanalid on Külma sõja kõrghetkest AD 1962 käigus püsinud siiski, kui muud on miskipärast umbes, ning CIA ülemus on taolisel puhul parim saadik, kuna tema reisist ei pea teatama ette — seekord aga sellest C-17A transponderi sisselülitamise kaudu ikkagi teatati. Ja veel. Vaid viis kuud enne JLR-i Moskva-reisi, märtsis 2026 evitas USA lennuvägi uue süsteemi Roll-On-konverentsikapsel — ingl lüh ROCC, miska veolennukist saab turvaline õhustaap, millesse oma Riiast Moskvasse-lennuks Ratcliffe istuski kogunisti ehk katsejänesena.

Lennuki VIP-mahtuvus ja autokolonni pikkus ( YT-video youtube.com/shorts/YJIhlgPqiQo ) Moskvas pakkusid vihjet, et USA delegatsioonis oli seekord vähemalt 11 isikut. Et sel sajandil CIA-juhtide Moskva-visiidid, võrreldes 1990-ndi algusega, hõredamad on, kuulub see niisiis ometi tublide keskmiste sekka – CIA-juhtide RU-visiitide reas ıv кoнт. Kohtumisi oli korralduslikest toiminguist ülejääva kuue tunni sees kaks ja need leidsid aset enne ja pärast nappi kehakinnitust.

KAKS VIIMAST. Burnsi ja Ratcliffe'i Moskvas-käikude võrdluses tuleb eelkõige märkida JRB administratsiooni välisluure juhi Burnsi 2021. a visiidi geopoliitilisi järelmeid. See oligi pikem, 2-päevane kohtumine, mille käigus toimus vestlus ka gebistliku hunta juhi WP-ga. Seevastu tänavune, AD 2026 visiit oli kolm korda lühem, ühe hooga päevavalges toimunud "lend-sisse/lend-välja" reis, mille kohalolu Moskvas vältas alla kaheksa tunni ja mis oli sisustet kohtumisiga ametiisikuiga (SVR-i juhi Sergei Naryškiniga, kellega ta varemgi on kohtunud, FSB juhi Aleksandr Bortnikoviga, kuuldavasti ka FSB 2 allvalitsuse ülemaga)

Kui viie aasta eest, 2. ja 3. novembril 2021 Moskvas seati paika tähtsad suunised edasiseks — VF-i leeva Kiievi-kampaania piirid (sh poliitliidrite elumise tingimus, Krimmi-koridor ja lausung "ei tolligi üle NATO-piiri") — nii sisuliselt WP 2014. a 20. veebruaril Qırımi poolsaare hõivega alanud vallutussõja jätku Ukraina vastu mahitades —— siis 25. augustil AD 2026 ei olnud USA soovitused Moskvas ilmselt enam oodatud, miska kontaktid CIA praeguse juhiga (pildil) taandati madalamale, kuigi diplomaatiliselt adekvaatsele tasemele.

Paanika ja sarkasm

Kuidas briti ekspeaminister ameerika presidenti ehmatas

VANAD SÕBRAD. Winston S Churcill kirjutas oma ammusele Kanada sõbrale kolonel Frank W Clarke'ile 22. XI 1945:

President on palunud mul külastada Westminsteri Ülikooli [sic!] Missouris, mis on tema koduosariik, ja pidada kõne. Ta pakub ka enda kohaletulekut tutvustamaks mind. See esinemine saab olema ilmselt avalik ja märkimisväärselt tähtis… 

Samas kirjas Churchill palus ja kolonel Clarke võimaldaski talle elamist oma Florida maamajas Miami‐Beachi Põhjalahe teel.

Churchill saabus sinna kohe pärast oma Itaalia-puhkust poolteise kuu pärast. Floridas tegeles ta peamiselt maalimisega, mõneks korraks põigates ka naabrusse • Watsoni saarel kümnendi eest avat Papagoidžungli külastamiseks • ja Kuuba saarele sigarivaru täiendamiseks • samuti Miami ülikooli audoktoriks promoveerimise kõne pidama. 

Pärast sõja-aastaid ja kolme masendavat kuud 1945. aasta juuli üldvalimiste kaotuse järel oli Winston Churchill saanud kutse Westminsteri kolledži presidendilt Franc McCluerilt. Churchilli meeleolu kergitas viivitamata jah-vastust andma president Trumani kuulus kaassõna: 

See on imeline kool minu koduosariigis. Loodan, et saad sellega hakkama. Kui Sa tuled, tutvustan Sind.

CHURCHILLI USA-PUHKUS AD 1946… kestis 9 nädalat, USA pinnal viibimisega 14. jaanuarist 13. märtsini. Kuus nädalat mööduski aga peamiselt Lõuna-Floridas. Ja mis olekski Miamist parem enda turgutamiseks, energiaga laadimiseks ja selleks, et valmistada ette oma olulisim sõjajärgne kõne, millele ta pealkirjaks pani «Rahulõim», aga mida ingliskeelses ja mujalgi maailmas tuntakse üldiselt "raudse eesriide kõnena"! 

Miami päikeselised päevad mõjusid Churchillile tõepoolest hästi. Ta sõitis pealinna Washingtoni, et kohtuda president Trumaniga. Kaks suurt juhti koos saatjaskonnaga, k.a võõrustaja kolonel Clarke, sõitsid edasi rongiga Missourisse, kus Churchilli 5. III 1946 peetud kõne tõstis Fultoni maailmakaardile…

≫  ISEKIRI :  R a h u l õ i m  ≪

C h u r c h i l l i   F u l t o n i - k õ n e   e e s t i n d u s

HOIATUSNOOT MOSKVALE… President Truman vältis ÜK ekspeaministri kõne avalikku toetamist nädalaid. Ta eelistas ära oodata kodumaise reaktsiooni. Võiks öelda, et presidenti tabas paanika, sest ka ase-välisministril Dean Achesonil keelas ta osalemast Churchilli vastuvõtul nädal pärast Fultoni kõnepidamist, et mitte muljet jätta justkui kiidaks Valge Maja takka ÜK ekspeaministri Fultonis väljendet seisukohtadele… 

«CHURCHILLI TUUR» Cyrus Cotton Hungerfordi pilapilt, mis kaunistas kõnepidamiskohast üle tuhande kilomeetri eemal Pittsburgis ilmuva Post-Gazette'i juhtkirja juba järgmise päeva, 6. III 1946 hommikul.

Eraviisil kirjutas Truman Stalinile omakäelise läkituse kutsega samuti kõnereisiga USA-d külastada, lubades ühtlasi sarnast kohtlemist, nagu see Trumani poolt oli osaks saanud Churchillile… Mitte kellelgi ei olnud küll usku, et selline reis võiks saada ka teoks. 

Sõjaõhutamine taandati pahempoolsete poolt varsti külma sõja algataja müüdiks, mida levitatakse allikatumeda ajaloolaskonna poolt tänapäevalgi (nt Eesti Entsüklopeediakirjastuse «Eesti ja Maailm: XX sajandi kroonika» II osas — aluskäsikiri Mati Graf, toimetajad-koostajad Kristin Aasma ja Allan Kasesalu, retsensent-toimetajad Jüri Ant, Kaido Jaanson, Aivar Jarne, Allan Liim, Olev Liivik, Vello Tõnso, Haljand Udam jt — vt ISBN 9985-70-108-9 —Tln, 2004, lk 234!) 

Enne 1950-ndit ei ole Winston S Churchill avalikes sõnavõttudes sõnakestki külmast sõjast rääkinud ega kuulutanud ta Fultoni kõnetoolist ammugi külma sõda välja.

KÜLMA SÕJA VALE. Jah, väga valelik on väita vastupidist. Churchill pälvis tasapisi USA-s, kus suhtumine ka N Liitu karmistus, oma kõne eest laialdase, nii pahema kui parema tiiva heakskiidu. Ameerika ajakirjandus ei kujutanud Stalinit lõpuks enam tolle sama headust kehastva Joe-onuna, nagu tihtilugu hiljutise sõja ajal juhtus. 

Aga alles aprillis 1946, seejärel kui enamik USA ajalehti juba oli ilmutanud poolehoidu Churchillile, söandas seostada Fultoni-kõnega end avalikult ka USA president… 

Läks veel rohkem kui pool aastat, kuni kujundati välja Trumani doktriin ja see lähtus juba Fultoni-kõnes väljendunud vajadusest võtta üle hool Suurbritannia koloniaalpärandina Euroopas kommunismiohtu sattunud Türgi ja Kreeka käekäigu eest jms. 

Suurbritannia roll suurvõimuna oli jõudnud lõpule…

Truman sõnastas selle kui esimese presidentliku doktriini USA Kongressi ees peetavas kõnes aasta hiljem — 12. Ⅲ 1947.

KUUS AASTAT HILJEM. President Truman ja peaminister Churchill 7. I 1952 Valge Maja ovaalkabinetis.

Kremli võidukäik ＆ Ameerika Hääle surm

Täpselt 70 aasta eest startis NSV Liitu oma aja tähtsama maailma-raadio Ameerika Hääle ➧ Voice of America ringhäälingu-kava, mis vene keeles kuus kümnendit eetris püsis, alustades aasta 1947 veebruari keskel ning lõpetades juuli lõpus 2008. Kas juhuse või jumaliku seaduspära tõttu vallandus tosin päeva pärast saadete lõppu agressiooniga Gruusia vastu Moskva pealetungi ajastu.

Gruusia/Georgia 6-päevane augustisõda ja Ukraina lõuna- ja idaosa anneksioonid on kõigest episoodid sajandivahetusel Kremli hõivanud gebistliku hunta külmas ( moodsama terminiga hübriid- ) sõjas lääneriikide ja eeskätt USA vastu. Nii võib VoA jt Lääne välisraadiote vene saadete lõpetamist käsitada järeleandmisena geopoliitilisest psühholoogiliseni ulatuvas rahvusvahelises konfliktis, mis on Kremli muuilmaga suhtestumise praktikas korduvalt tõestatud reegliks. Selle reegli erandeid on läänemaailmas valitseva soovmõtlemise tõttu aga paraku usutud rohkem kui rahu ja maailmakorra kindlustamiseks võimalik. Nii on suurenenud kuuma sõja puhkemise võimalused, mis on õnneks NATO äratanud ja suunanud vigadeparandusele.

LETARGILINE LÄÄS. Ehk ei olnudki VoA töö, eriti Venemaal, küllalt mõjus ega tulemuslik? Selle küsimuse eitavat vastust võiks lugeda välja gebist Vladimir Putini järjekindlaist ja ulatuslikest meetmeist tõrjumaks välismeediume Venemaalt ja vene teabeväljast. Üksteise järel saadeti ja söödi oma territooriumilt välja BBC, VoA ja RL-i ülekandjaid ja vahendajaid. Vabadusraadiosse sokutati oma agentuuri, mille väljapaistvamaks juhtumiks oli Maria ( Maša ) Gesseni istutamine RL-i vene toimetusjuhi ametikohale. Kõik toimus paraleelselt oma ajakirjanduse ahistamise, kammitsemise ja elektroonilise massimeedia monopoliseerimisega.

Tõsi, president Obama naasis ka külma sõja võimaluse juurde ja Trump paratamatult jätkab sellega, kuid et ettevõetud teekonnal võiduka lõpuni kulgeda, peab tekkima Reagani stiilis tulevikukuvand — kurja väljajuurimise väljavaade, mille varjugi veel praegu näha ei ole.

❱ Isekiri Ronald W Reagan ist ❰

❱ Isekiri Barack H Obama st ❰

❱ Isekiri Donald J Trump ist ❰

Aastapäeva-jutu kohase küsimuse — kas Donald J Trump taastaks midaga VoA täissaatekava taolist Venemaale — vastus on pigem negatiivne. Nähtavasti peetakse vasturohuks varjusurmas RL-i ja VoA järglaseks sobituvat venekeelse massimeedia digiplatvormi + telekava Nastojaščščee vremja — Current Time. Telekanal startis ametliklut 24x7 kümne päeva eest. Ent kas saab seda RT + Sputniku läänemaailmas laiutamise taustal tõsiselt võtta. Raha, jah, võib leiduda, kuid motivatsioon on puudulik.

PSÜHHOLOOGILISE SÕJA VÄÄRILISELT Putinile vastupanu osutamise huvi jääb Läänes sisuliselt ikkagi olematuks. Eurokraatia patrioodid on hõivatud hoopis euroimpeeriumi idee päästmisega. Pakutakse välja selliseid üleliidulise Kesk-TV moodi šovinistlikke meediaprojekte nagu European Broadcasting Corporation, kuid seda aina oma alamate ajuloputust silmas pidades, kaugeltki mitte Kremli mõjutöö vastustamiseks, veel vähem Moskva psühholoogilise sõja vastase kampaania alustamiseks.

Siin Ameerika Hääl, Washington! Stuudio eestikeelse saate ajal AD1979

AMEERIKA HÄÄLE VÕIDU-PANUSEST KÜLMAS SÕJAS eeskätt muidugi väljaspool Venemaad saab lugeda Isekirja rubriigis Ameerika Hääle silti klõpsates. Eraldi on Isekiri käsitlenud…

Eesti toimetuse osa XX sajandi ajalooliste mullistuste ajal:
❱ Ungaris ☞ Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu
❱ Eestis ☞ Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles
❱ Avaruumis ☞ Jõulureis Kuule

Eesti massimeedia + eetrivabaduse + kuulajakogemusest 1951-2004:
❱ Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks
❱ Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963
❱ Signaalid dissidentidele jm müüdid
❱ Balti küsimus Vaikuse meres
❱ Seitsekümmend jõulu hiljem

LISAKS Isekirja teemasilt ☞ AMEERIKA HÄÄL

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule

Sovetilugu 40 pildis

Ungari-ameerika karikaturist Victor Vashi punasest 1/2-sajandist Venemaal ja maailmas

GPU

Poola valgevene
plakat (1937)

Vene ehk Ida-totalitarism sündis 1920—1930-kümnendil koos GPU-ga,* mis lahti seletatult on poliitiline peavalitsus ning riikliku julgeoleku komitee KGB eelkäija. Lääs teadis või aimas tõde, nagu näeme ajakirja Time 23. II 1931 kaaneloost allpool. Selle Time'i arhiivist pärit kirjutise tõlget, samuti kui vene kaasaegse ühiskonna allakäiku, aitavad lahti mõtestada GULagi gravüürid Danzig Baldaevi mullu ilmunud raamatust «Drawings from the Gulag».

----------------------------------------------------

Läinud nädalal tundus mõnelegi USA ärimehele, et ta unistus on täide läinud; kuni saabus Moskva korrespondendi Walter Duranty telegramm:

Eile [9. II 1931] New Yorgis levinud kuuldust revolutsioonist Venemaal peetakse siin lihtsalt ürituseks mõjutada nisuturgu. Tuleb taas korrata: mis tahes kõrvalekalle oleks siin tõsiste häireteta kompartei sisemuses võimatu ja sellest ette hoiatavaid tunnusmärke oleks võimatu kahe silma vahele jätta. Midagi sellist praegu näha ei ole. Vastupidi…

Põhjus, miks Nõukogude valitsuse vähimgi kõigutamine ilma "hoiatavate tunnusmärkideta" pole võimalik, hääldub inglise keeles nagu Gay-pay-oo (ge-pe-uu). Ge-pe-uu salatseva ülemuse foto [vt allpool] jõudis esmakordselt USA-sse alles eelmisel nädalal.

Ge-pe-uu ehk GPU on N Liidu valituse luureametkond. Reeglina räägitakse sellest jubetu hirmutundega. Faktid:

Prilliga ja prillitu pilk minevikku

Hille Tarto «Meie lugu: "Prillitoosi" kirjad» Tallinn, 2010, 207lk. Hind 214… 229kr 1… 12€. — Juba teine sedasorti raamat, paari aasta eest ilmus Maalehe kirjastuses "Prillitoosi" ravimtaimemäng samuti vaatajailt (aastail 2005-2007) saabunud kirjade põhjal. Seekord Varraku kirjastuses üllitet Meie loo algataja on ikka seesama Hille Tarto, kes pikki aastaid on ka pealkirjas mainitud Eesti TV saadet teinud ja kes uue üllitise autorkonna kohta märgib, et nende…

… seas pole kuulsaid isikuid, kõik on tavalised inimesed. See on lihtsalt rahva elu ja lugu (…) Kakssada inimest on usaldanud lugejale (õigemini: ETV/ERR-ile) mälupilte või lugusid XX sajandist.

SILM OLI SIRKEL… Raamat on pildirikas ja jätab kaleidoskoopilise ajalooraamatu mulje. Aga see ongi vaid mulje. Ajavahemikus 2001… 2003 korraldas "Prillitoos" telemängu "Mis aastal?" ja valik televaatajailt vastuseks tulnud kirju sai 7 aastat hiljem kõvade kaante vahele.

Tsitaate tiitellehelt: "Tekst ja lugejate (õigemini: vaatajate) kirjad ©ERR, 2010 (…) Täname kõiki kirjasaatjaid!"

Nii saame kronoloogilises järjestuses teada, kuis ja mida üks või teine telemängus väljakuulutet aasta on meelde toonud "Annale Võrust", "Ingele Tallinnast" jt vanema põlvkonna liikmeile…

Meie loo taoliste kogumike sünd on tänu võlgu vanamoodsate teabelevi-vahendite dialoogipüüdele publikuga. Niiütleda vana meedia käsitab oma sellist postmodernistlikku poosi tavaliselt püha kohusena — aktiveerida oma reeglina uimasevõitu vastuvõtjaskonda. Niisugust punnitet interaktiivsust on Eesti näinud RaMeTo algusaegadest (1965…) saati. Siis oli see revolutsiooniline. Nüüdki pole meedia sedalaadi demokratiseerimine liiast, eriti kui seda ka saavutatakse. Ja kui saavutusest püütakse jätta ainelist jälge — monumenti, peab "Prillitoosi" lavalt lahkuva põlvkonna raamatusse raiunud meistri(te)le viisakalt kummardama.

Kuid lugejaid tasub hoiatada:

Selline sisulise toimetaja puudutusest vaba ajaloo-raamat võib olla väärt meene, kuid kindlasti mitte püsiväärtuslik.

Enamgi, niisugused raamatud õõnestavad aimekirjanduse mainet. Raamatu koostaja(te) sisenduse kiuste ei saa lugeja teada, mis juhtus päriselt ühel või teisel vaatluse alla võetud aastal. Vaadakem, mis järeldusi järgnevast "Prillitoosi" kirjast (lk 57) saaks teha aasta 1947 kohta.

Minule isiklikult on aasta 1947 meelde jäänud seetõttu, et kuulasin raadiost koos isaga saadet Ameerika Hääl ja seal öeldi järgmine lause: armsad kaasmaalased raudse eesriide taga, olge oktoobrilaps, pioneer, komsomol või parteilane, kuid jääge alati südames ja tegudes eestlaseks! Nii ka toimisid Leevaku noored ehitajad, suur sportlane Johannes Kotkas jppt, kuid ise jäin ikka komsomoli-vastaseks ja minu küsimus oli kooliajal 3 korda arutusel õppenõukogus, kuid siiski esines kaitsjaid, kes olid südames ja tegudes eestlased, sain valitud õppeasutused lõpetada ning alustada oma töömeheteed.

Kui oletada kirjutaja vanust 70… 75 aastat (sest autori iga, samuti pärisnime meie ju ei tea), võis Rein isaga raadiot kuulates olla 7… 12-aastane. Saade pidi olema ilmselt eestikeelne — ses vanuses muukeelset meediat tarbida oli sovetiajal tavatu. Ameerika Hääle (VoA) eestikeelseid regulaarsaateid sellal polnud, ei ole üldse teada Läänest läbi raudse eesriide eesti keeles AD1947 tulnud saateid. Ja kui neid olekski tulnud, siis vaevalt üks eesti hääl oma toona nappe eetrivõimalusi raiskas lastesaatele. Ja kui ta siiski teinuks neid, siis too saade vaevalt noortest leninlastest: oktoobrilastest, pioneeridest, komnoortest rääkis… Eesti noorsoo sovetiseerimine süvenes ohtliku määrani alles ülejärgmisel, 1960-kümnendil ning siis võis seda küsimust puudutada isegi ehk VoA. Regulaarsed noortesaated algasid seal alles 1970-ndil. Läänes aga ilmalikud raadiod lastesaateid Eesti tarvis seni veel tootnud pole.

Milles see «meie lugu» seisneb? Kui see on ajaloolise tähendusega dokument, siis ainult tänast päeva kajastav. Mäluauke täitva rosolje ülesvõte, pealesurut plakatliku näivtõeluse ja alla (alateadvusse) surut vastupanu-vaimu segust; vahest ka prosovetliku kaksikmoraali tagantjärele-õigustusest, mida näiliselt peaks kinnitama mõjuka "Hääle" väärosundused. Piltlikult öeldes: rahvussangarid on nõdra või petliku mälu vingerpussi tagajärjel küüditet "Järvesuu poiste brigaadi".

Sellenimelise nn kommunistlikku ülesehitustööd ülistava poeemi kommunistliku noorsooühingu (ELKNÜ) ametlikust löökehitusest Leevaku hüdroelektrijaama müüride ja jõetammi taastamisel kirjutas teatavasti Juhan Smuul. See ja ainult see juhtus kindlasti 1947 (sama pealkirjaga luulekogumik ilmus 1948). Muus osas on minevikukäsitlus lootusetult fookusest väljas.

VINKLIST VÄLJAS… Niisuguste mälupiltide kogumik on küsitav ka ühiskonnateadusliku fenomenina, mille hindamiseks tarvilik atribuutika on olematu. Kui raamatu ostjaskond kattuks autorkonnaga, poleks katki midagi. "Prillitoosi" saate aktiivset publikut (Pirita velotrekil 17. V 2008 saate XXV aastapäeva tähistanuid) + autorkonda (200 x 3 lähikondset) loodetavasti ületamata see trükis kahjulikuks ajaloo üldisele teadmisele ei saaks. Aga kui suur on raamatu tiraaž? Arvatagi üle tuhande?

Paraku on sarnaste ajalooliste ebateadmiste leviku drastilisi järelmeid näha kõikjal, otsapidi ju akadeemiliseski elus. Postimees ja õige (a) mitu (b) veebipäevikut (c) kirjutasid Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas paljude arvates alaväärtuslikust bakalaureusetööst — aga vt ka pooldavat (d) postitust. Läinud nädalal bakaluareusekraadi kaitsnud Edith "Ketser" kutsus kõmulise töö kaitsmise ajal esile lausa naerurõkatusi. Näiteks siis, kui ajalootudeng Kristjan "Skeptik" küsis temalt, kumba Martin Lutherit kaitsja oma töös silmas peab. Järgnes vastus:

Ma pean silmas mustanahalist, kes naelutas 18 teesi kiriku uksele.

Teadustöö käsitles kristluse ja kommunismi ideoloogilisi manipulatsioone. Ja Edith sai alma materilt kraadi kätte… Teadus muutub meelelahutuseks?