Eesti ohuhinnang

Ühendriikide välisluure usutavasti tahtlik leke Eestit ähvardavast ohust ärritas ühtviisi nii sihtmaa suhtekorraldajaid (ISDS) kui ka salaluuret (EFIS)

Eesti ajakirjanduses esitlet hinnanguil CIA direktori John Lee Ratcliffe’i Moskva-visiidist Eesti turvalisusele selget kasu ega kahju ei tuletu. Käsitelu valdav hinnang sellele ootamatule reisile kujutas USA ja VF-i viimatist tipptaseme salaluure-kontakti pigem neutraalse või piiratud mõjuga sündmusena, mis ei muutvat oluliselt ohupilti ega VF-i käitumismustrit.

Eesti valitsuse jutupunktid:
• visiidil pole otsustavat tähendust;
• Eesti ohuhinnang pole muutunud;
• Ühendriikide ametnikud on RU⚔️UKR vältel VF-i regulaarselt väisanud, mistap pole eriline seegi reis.

Välisminister Margus Tsahkna lisas, et visiit aitas edastada Moskvale NATO ühtsuse ja otsusekindluse sõnumit. Viimaks nägemata midagi, mis Eesti turvalisust mõjutaks, moka otsast ohtu ja valvsuse vajadust nii või teisiti tunnistati.

Eesti ekspertide asjalikumaid hinnanguid:
• Kristi Raik (kaitseuuringukeskuse ISDS dir) rõhutas, et erinevalt aastast 2021 [kui Ukraina sõda ju käis] puuduvad praegu andmed VF-i sõjalisest kippumisest Eesti, Läti ja\või Leedu (3B) kallale; paralleele tõmmata ei tohtivat, sest JLR-i reis väidetavalt uut järsku ohtu ei tähista.
• Marko Mihkelson (parlamendi väliskomisjoni em) oli samuti visiidi mõju osas skeptiline – “oleks tõsine viga eeldada, et VF-i juhtkond muudab oma strateegilisi eesmärke (Ukrainas, Euroopas või Iraanis) pelgalt CIA direktori sõnumite tõttu”.
• Toomas H Ilves (ekspresident THI) seadis kahtluse alla hoiatuse 3B ründamise eest JLR-i reisi peasihina. Tema hinnangul oli USA mureks eeskätt Iraan.
• Meelis Oidsalu (jvm) rõhutas(id) Eesti ja Läti ametlike ohuhinnangute stabiilsust. Oidsalu möönis küll, et väidetav hoiatus 3B-le võib tuleneda ka lääneriikide muutunud hinnangust VF-i vastasseisule NATO-ga.
• Iseloomulik pealkiri: Millest USA luurejuht Moskvas rääkis? — Eesti julgeoleku‐poliitikud: «Ukrainast.» (PM 28. Ⅷ 2026)

NB! Küsimärk pealkirja lõpus tühistab uudise | CIA hoiatus❓️ (ÕL 28. Ⅷ 2026) Mürginoolena läbistas nii meediamogul HHL-i Delfi.EE kui ka riigieelarvelise ERR.EE kajastused (teabelväände) suunis ta(s)andada Ø-ni CIA-juhi reisi tähtsus

KAS TULIPUNKTIS OLI EESTI? Siinsed ametnikud ja kommentaatorid on raamistanud JLR-i Moskva-visiiti enam-vähem UKR-temaatiliseks ning alahinnanud Eesti välise turvalisuse võimalike konstellatsioonide mis tahes muutust.

Sõnavõtte üldistades anti Eestist kontrpropagandistlik vastulöök USA meediast üleilma levivate "valede" lekkele. Postimehe jmt väljaande kajastused osundasid asjatundjaid ja julgeolekutegelasi, kelle väitel Moskva-kohtumisil käis jutt Ukrainast, samas kui Tsahkna rõhutas, et USA—VF-i kontaktid on olnud sõja vältel korrapärased, mistap polla see ei suurt kui tähtis visiit ega uuda see siis ammugi Eesti ohuhinnangut.

Ekspresident THI oli veel südim, lükates ümber teate, et visiit keskendus just Balti riike (3B) riivavale hoiatusele, samas väitis ta, et USA-le oli pakilisemaks mureks Iraan (VF-i sihtimis- jm abi tõttu) Nii vastandus ta viiteile USA väljaandeis nagu Politico ja CNN, mis CIA-juhi sõnumit kirjeldasid esmajärjekorras just hoiatusena eskalatsiooni eest NATO ja iseäranis Eesti, Leedu ja Läti vastu ning alles teisaselt ka survena Moskva sõjalise ja majandusliku abi kärpimiseks Bagdadile.

Kokkuvõttes puudunud selle reisi selge “kasu” või kahjulik toime Eestile. Pigem leiti, et Eesti turvalisus eelkõige NATO kollektiivkaitsest, liitlaste kohalolust ja püsivast valvsusest, mitte salaluure-juhtide mõnest kokkusaamast sõltub. Ükski Eesti ametnik ega allavoolu-ajakirjanduse esitlet ekspert ei adu halba Eestile seega ei JLR-i reisist VF-i pealinna, võimalikust sõnumist ega tekkinud olukorrast. Nad on pigem püüdnud vaigistada juttu, justkui väline oht Eestile sest tõusnuks. Muretu mentaliteedi pinnalt ei paista neile visiidi võitu ega kahju kummati Ukrainalegi, ehkki sealne sõda ju sellesama seltskonna veendel oligi salaluure‐šeffide Moskva-kohtingute juhtmõtteks.


EESTI PROPAGANDAST — see torkab silma ja nüristab kõrva "Eesti välispoliitika võimatu spagaadi" (Kristi Raigi sõnad) samaaegse üritusega kogu Läänemere-piirkonda ähvardava USA sõjaväe-üksuste eemaldamise/ kärpe/ rotatsiooni topelt-, kui mitte kolmiklünga kohal, millisest kevad-suvel 2026 on saanud fakt. 

》ISEKIRI:  SOTSIAALNE  PROPAGANDA《
Propagandateooria, mis võitis Külma sõja

Eestis langes USA kohalolu läinudtalviste isikkoosseisu sadade pealt (sh 0-stet tankiüksused) vaid mõnekümne US Army mundri kandjani. Leedust lahkus üle 1000 mehe rotatsiooni lõppedes, kuna järgmise asenduse osas jäid Pentagoni sõnumid ähmaseks. Kahjuks ühtib see kõik USA Euroopa-sillapea likvideerimise laiema muljega, mh Poolasse planeeritud brigaadi tühistamise ja viimaks ka rõhuga Euroopa täielikule omavastutusele maailmajao julgeoleku asjus.

Ses valguses osutuvad Eesti ametliku ohuhinnangu vankumatus ja visiit-ei-ole-otsustava-tähtsusega-väited vaevu veenvaiks. Kui NATO idatiival samal ajal käib USA üksuste hõrendamine, kõlavad rahustavad avaldused selle taustal õõnsalt ja toimivad teabemoonde koordineeritud katseina olgu siis vältimaks paanikat või avalikkusele moraalselt kahjulike oletuste summutamiseks.

Rosin (EFIS) The Telegraphis 30. Ⅷ 2026. — Estonia’s spy chief: ‘Russia is in a very bad place – revolution could come overnight’ (Eesti luurešeff: "Venemaa on plindris — pööre võib tulla iga kell") — Kukkus välja kui kingitus eesti salaluuraja 49. sünnipäevaks.

Kuna JLR-i Moskva-kohtumiste sisu on salajane, ei saa USA anonüümseid lekkeid 3B-le sihit hoiatuste osas lõplikult ümber lükata – need jäävad kõigutamata kuniks keegi kuidagi ei kinnita ametliku vm usaldust vääriva allikana otse vastupidist. Salakohtumise detailide nappus teeb olukorra paraku vaid hägusamaks – AD 2026 augusti lõpunädalal puhkenud teabesõja pro et contra (USA lekked vs Eesti rahustus-kampaania) sõnum ei ole lõpuks ei tõestatav ega kummutatav. See ei tähenda automaatselt, et Eesti ekspertiis oleks paheline kihutustöö või et see rajaneks ümbritseva osas kurdile ja pimedale usule. Mõni ametnik võib ka ausalt arvata, et otsene invasioonioht ei ole tõusnud, isegi kui heidutuse nõrgenemise risk on tõsine. Nad võivad teha oma arust sotsiaalset propagandat. Aga kui reaalsus (vägede vähenemine) lahkneb ametlikust + asjatundjate ühendkoori retoorikast, siis kaotab viimane usaldusväärsuse, osutudes tagajärgede poolest eesti rahvale siiski antisotsiaalseks karuteeneks. 

》ISEKIRI:  VIIMNE  AMEERIKLANE《
100 päeva vaikust US Army Eestist lahkumise puhul

EESTI VIIS OHUTEGURIT

✸ Manduvad…

1️⃣ … võimuladvik, sh

🅰️ + ülbe PM Кrisтen Micнal, kelle valitsuse reitinguks ≤15%

🅱️ + võimukandja — kurnat rahvas, kes ꝎTAB PM-iks juba Кõlvarтi Mišaт — kelle suurima tõenäosusega upitab pukki WP.

2️⃣ … kaitsevägi ja -ministeerium, oma ülerahastet + korruptiise ladvikuga.

✸ Kaitseta jäetud… 

3️⃣ … põhjarand — Soome lahe Eesti rannik +

4️⃣ … Õhuruum, mille ähvarduseks WP-l on iga kell valmis 10 tuhat drooni, sada raketti ja kümnene lennurühm 🆚️ NATO 3B-õhuturbe 7 lennukit.

5️⃣ "Asjatundjad" RU⚔️UKR sõjastuudio jms RU-kaputt-2-nädalaga-ekspertiis + allavoolu-ajakirjandus.

Viimane ameeriklane ehk 100 päeva vaikust kui turvalise aja lõpumärk

Eesti võimuladvik ja teabelevi suutis 100 päeva varjata USA pataljoni lahkumist Eestist

Ajakirjanik Inga Raitar edastas FB-s veel märtsis 2026 tähelepaneku, et ameeriklased on Võrumaalt kadunud. Sellepärast seadsid valitsusliikmed, FB faktičekistid ja propastop ta avalikult vande alla. Nüüd kirjutab sestsamast ka Eesti massmeedia… 

Teadmata ajaks on USA väed Eestist lahkunud! 

Tegemist on poole tuhande sõjaväelasega. Sarnane on olukord ka Lätis ja Leedus. Eestis on nüüd (juuli alguseks) järel vaid sadakond pagunikandjast ami. Leedu teabelevi andmeil jäi seegi Balti riik suve lävel USA sõjaväe kohaloluta — teadmata miks ja kui kauaks. Vaevalt muu motiiviga kui Eestis. 

Roteeruvad USA üksused (1000 isikut koos kogu tehnikaga) lahkuvad Lietuvast. Vahetus võib ja võib ka mitte saabuda kuu või mõne pärast.

TRUMPI TEENED. Donald J Trumpi (DJT) esimesel ametiajal ei kasvanud vägede arv Eestis oluliselt, jäädes ~175-liikmelise roteeruva koosseisu juurde, mis oli võrreldav Barak H Obama (BHO) teise ametiajaga 2014-17, kuid rahastus European Deterrence Initiative (EDI/ERI) raames suurenes järsult, võimaldades tugevdada taristut ja varustust. Võrreldes Bushi-juunioriga (mil US Army kohalolu oli nullilähedane) osutus kasv tohutuks, aga just BHO ajal toimus peamine hüpe (suurusjärkudes 10 •••》200) Trump jätkas ja rahastas oma riigi sõjavälaste kohalolu siiski paremini, lisades ka püsiva kontingendi (nt Leedus AD 2019) ning kasvatas kohaololu USA isikkoosseisu osas Eestis viimati üle kuuesaja.

Võrreldes Bush-juuniori (2001–2009) ja BHO (2009–2017) ametiaegadega on US Army jt USA sõjaväelaste kohalolu Eestis DJT viimatisel ametiajal kahtlemata tõhustunud.

Eritlus vägede roteerumise, harjutuste, rahastuse põhjal, mis on Läänemere piirkonna julgeoleku kontekstis peamine aspekt, ja võttes andmelätteiks USA Kongressi raportid, NATO dokumendid ja massimeedia, võib tõdeda järgmist. 

Kuni AD 2014 oli USA kohalolu Eestis minimaalne, keskendudes harjutusile; pärast Venemaa Krimmi-anneksiooni (BHO ajal) toimus hüppeline kasv. Trumpi ajal jätkus see ja ka rahastus suurenes märkimisväärselt, kuigi USA sõjaväelaste arv Eestis tema esimesel ametiajal palju ei suurenenud ja DJT retoorika oli siis juba Venemaa-sõbralik, mis võis leevendada Moskva reaktsiooni. Näiteks 2018. aasta kohtumisel Balti liidritega Washingtonis rõhutas Trump majandus-koostööd ja NATO-kulutusi, mitte otsest vastasseisu Venemaaga. 

Ühendriikide sõjalise kohalolu kasvust Eestis DJT ajal vs Eestit tegelikult külastanud USA presidentide Bush-juuniori ja BHO-ga, millist DJT seni teatavasti ei ole ette võtnud:

• BUSHI AJAL oli aeg-ajalt sadu USA sõdureid Eestis toimuvail harjutusil, nt aastail 2006–8 toimunud NATO õppusil.
• OBAMA AJAL. Enne 2014 oli seis sarnane Bushiga – piiratud harjutused — nii saabus 2010. aasta õppusel siia 500 merejalaväelast ja F-15 lennukeid. Pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu (2014) tuli oluline kasv. Käivitati Operation Atlantic Resolve, mis tõigi Balti riikidesse roteeruvad USA väed. 

Aprillis 2014 saabus Eestisse ~150 sõdurit lennuväe 173. dessant-brigaadist. Roteerumine jätkus kuni AD 2017, mil hoiti igas Balti riigis kuni 200 sõdurit. Ühendriikide kohaololu rahastus sai seni suurima mahu majandusaastal FY2015, kui loodi European Deterrence Initiative EDI (algselt European Reassurance Initiative e ERI) jätkurahastusega ~800mln$ aastas. Fookus nihkus vägede roteerimiselt ja harjutusilt varustuse eelpaigutusele. Õhukaitse vallas suurendati samuti tol 2014. aastal Balti õhupatrulli, millesse USA panustas F-15/F-16 lennukeiga.

Trumpi esimesel ametiajal (2017–2021) jätkus kohalolu ja rahastuse kasv, kuid isikkoosseisu suurus muutus vähe. Püsis BHO algatet roteerumine, mis hoidis Eestis endiselt 150-200 sõdurit (Tapa baasis) Uudseks oli alates 2019. aastast püsiv roteeruv kohalolu Leedus (600-1000), mis toetas kaudselt ka Eestit, kui Läänemere idakalda piirkonda ühe tervikuna käsitada. 

Rahastuse osas suurendati EDI-d märkimisväärselt – FY2017. aastal 3,4 miljardit dollarit (4× kasv) Kogurahastus 2015-23 üle $30 miljardi, millest suur osa avanes DJT ajal. Ühendriikide väekoondise arvukus jäi Eestis samaks, kuid rahastus suurenes, võimaldades paremat varustust jm. Üldine Euroopa kohalolu püsis 194 tuhande (üksuseti varjatava isikkkosseisu arvukuse) juures. Seega oli tegu pigem stabiliseerimise kui hüppelise kasvuga. Nüüd siis on USA sõjavälasi vanas maailmas alles 80 tuhat.

Pärast 2022. aastat (Bideni + Trumpi teisel ametiajal) oli 3 aasta kasv isikkoosseisus märgatav ~600 sõdurini Eestis (2023–25) Järsu kasvu põhjuseks oli reaalne oht, mis ilmnes RU⚔️UKR-i konflikti eskalatsiooni, so 24. II 2022 alanud Kiievi-kampaaniaga.

Aastal 2026 on kohalolu Eestis muutunud küsitavaks USA vägede vähendamise üle-Euroopalises, et mitte öelda NATO kontekstis. Eestist kevadel välja tõmmatud rotatsioonipataljon hõrendab siinset kaitsevalli kõige kriitilisemal hetkel. Suvi 2026 on ähvardusi täis.


JÜRI TOOMEPUU KOMMENTAAR:

Ameerika sõdur Eesti pinnal ei ole lihtsalt sõdur. Ta on osa heidutusest. Ta ütleb võimalikule agressorile: kui ründate, ei kohtu te ainult eestlaste, brittide, prantslaste või taanlastega, vaid ka Ameerikaga — maailma tugevaimaga! See ei tähenda, et Eesti kaitse põhineks ainult USA vägedel. Ei tohi põhineda! Aga Ameerika kohalolek on seni olnud poliitiline ja sõjaline kiirendi, mis muudab kriisi kohe Washingtoni probleemiks. (…) Me võime kulutada kaitsele viis protsenti, kuus või rohkemgi SKP-st. Me võime olla NATO eeskujulik õpilane. Aga Ameerika vägede saatmise või mittesaatmise otsust ei tehta Tallinnas, Tapal ega Valgas. See tehakse Washingtonis. (…) 

Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika maavägede ülem ning NATO maaväejuhatuse juht kindral Christopher Donahue pidas juuni viimasel päeval Korpuse juhtimise üleandmise tseremoonia Valgas. Tal tuli oma amet 2. juulil üle anda. Täpsemalt — ta vallandati. Ta polnud tavaline mundris ametnik. Donahue oli viimane USA sõdur, kes 2021. aastal Afganistanist lahkus, endine erioperatsioonide komandör ja üks neist USA kindraleist, kes aitas Ukraina sõjas Lääne toetust kujundada. Ta oli ta üks esimesi kõrgema ohvitserkonna esindaja, kes abistas ukrainlasi Venemaa rünnaku all. Donahue lahkumise tähtsust ei tulene vaid isikust. See on tähtis mustri pärast. Ta on üks paarist tosinast kõrgemast sõjalisest juhist, kes on USA sõjaministri Pete Hegsethi käe alt enne tähtaega lahkunud või lahkuma pandud; samuti arutatakse USA Euroopa ja Aafrika maavägede juhatuse alandamist 4 tärnilt 3-tärnitasemele. Kui samal ajal vaadatakse üle Euroopa-vägede paigutust, on see mitte enam üksik personalimuudatus, vaid signaal, et Washingtonis muutub mõttelaad…

— Jüri Toomepuu 6. VII 2026 (kogu tekst)

ILLUSTRATSIOON: Ühendriikide knd Christopher T Donahue viie aasta eest, AD 2021 Hamid Karzai rahvusvahelisel lennuväljal USA viimse sõdurina Afganistanist lahkumas. 

Raudrimp ja Venemaa täna

Putinoidlik digitotalitarism on viinud Venemaa hilisstalinlikku aega tagasi 

Vaba teabevool võib, ent võib ka mitte saavutada mõne aasta pärast läbimurde tänu taevaveebi uuele, massiivsele läbimurdele (NB! Starlink ja SpaceX ületasid märtsis 2026 kuue aasta ja kümne kuu kestnud ponnistuste järelmina kümne tuhande satelliidi paigutamise 520(±40)km kõrgusele orbiidile; sel võrgul on seni 10 miljonit kasutajat. Pingerea järgmise positsiooniga OneWebil on 645 satelliiti) 

Seni on interneti-vabaduselt tagant viienda koha peal olnud Venemaa kõigest poole aastaga langenud kolmandale. Maailma IT-tsensuuri häbitabelis on Moskvas võimutsevast gebistlikust huntast hullemad ainult kommunistlikud režiimid Hiinas ja Koreas. 

Järelevaataja Eestist. Moskvalase Mihhail Šahnazarovi, alias inspektor Õhu paroodiaid on Eestis keerukas jälgida.

VIRTUAALSE PRIVAATNETI (VPN) VÄLJAVAATED VF-is on küsitavad. Viimaste kuude (tali 2025/2026) sündmused ja suundumus on näidanud, et siin valitsev gebistlik hunta sunnib digiteenuste tavakasutajat pealetükkivalt ja juurdepääsu igasugu piirangutega üle minema oma riigi kontolli all olevaile rakendusele, milliseks praegu on superapp MAX (loe: mahh) 

Samal ajal (seisuga märts 2026) on sovetiaja tsensuuriaparaati enam-vähem asendav Roskomnadzor blokeerinud juba VPN-i pooltuhat teenust, kusjuures esimesel talvekuul jaanuaris 2026 kasvas keelunimestik 70% võrra kiiremini läinud sügisel keelu alla pandud VPN-ide arvuga võrreldes. Blokeeritakse menukaid protokolle VLESS, SockS5, L2TP jt, nii et paljud varem toiminud ühendused enam ei tööta või on minetanud oma senise stabiilsuse. 

Venemaa alustas süstemaatliste blokeeringute rakendamist aastast 2017. Tänaseks VPN-idest jm protokollidest on juba ebaefektiivseks osutunud nt OpenVPN, WireGuard, mida sageli piiratakse või katkestatakse. Kaitseks tõkestuste vastu on tarvilik tugev maskeering ehk protokolliparandus (obfuscation) nagu seda võimaldavad VLESS + Hysteria, samuti pidev lõpp-punktivahetus ja telemeetria jälgimine VPN-i tootjapoolelt.

Edasised kitsendused olid sporaadilised kuni mulluseni. Reklaami VPN-ide promomiseks keelas VF septembris 2025 — trahvisummad ulatuvad ₽-tuhandeini. App Store'idest (Google Play, Apple) on eemaldatud sadu VPN-e; ametlikult on lubatud vaid valitsuse heakskiiduga ja tõenäoselt logisid kliendist kõrvale puistavad teenused. 

Twitterit hakati VF-is aeglustama aprillis 2021 ning selle tegevust piirati veebruaris 2022, lõplikult keelustati see tsensuurivaba sotsiaal- ja teabelevimeedium 4. III 2022, kuigi Twitter/X-i ei kuulutatud ekstremistlikuks nagu Metat. Viimast ilmselt tolle moskoviitlik—putinoidlike narratiivide ja VF-i ametliku teabelevi tõkestamise tõttu. Meta kuulutati ekstemistlikuks 12. III 2022, samal kuul keelustati Meta rakendused FB (4. märtsil) ja Instagram (14. märtsil) Metale kuuluv WhatsApp on blokeeritud täielikult, selle domeenid kustutati riiklikust DNS-ist. 

Siiski loodab RU-avalikkus ja -üldsus traditsioonilise lausungi zagranica nam pomožet vaimus välismaale (nt kosmoseveebi, välismaiste e-SIM-ide ja IT-spetside paratamatuile edusammudele) ning ootab piltlikult ja iseloomuliku naiivsusega enda toitlustamist universaalse "taevamannaga", millel tõele au andes ja üldise progressiga arvestades on olemas pragmaatiline alus. 

UPPUMATU VANKER. Telegrami (Tg) pärsitakse 2025–26 aeglustamise ja häälkõnede katke(sta)misega, ent kumbki siiski toimib mõne parema VPN-iga. 

Telegram on keelustatud vähemalt 7 riigis selle rakenduste tugeva vastupanu tõttu dekrüpteerimisele ja tagaustele, mis on teinud Tg sobimatuks ka Puna-Hiina (HRV) range jälgimis- ja tsensuuri‐süsteemi jaoks (erandina toimib Tg rakendus seni Macaos ja Hong-Kongis) 

Ei YouTube ega Tg pole RU-keelu all, küll aga on keelat reklaamimüük neile platvormidele. Hellitavalt telegaks (ek 'vanker') kutsutav Tg näib olevat uppumatu. Venemaa valitsusvõimude üritused Tg-platvormi blokeerida on juba nurjunud aastail 2018 ja 2020. Nii tollaseid kui praegustki kampaaniat ilmestab sama dünaamika: agressiivsed riiklikud vastumeetmed tekitavad ebamugavust ja kahjustavad tarrust ometi Tg täielikku tõkestamist saavutamata. Telegrami menu ja tehniline vastupidavus aitavad Tg-d Venemaal üle poolsaja miljoni ulatuva kasutajaskonna jaoks elus hoida, sundides tsensoreid kulukale ja lõputa kassi—hiire mängule kummati rakenduse haaret kammitseda suutmata. 

Testitakse "suveräänse interneti" (RuNet) täielikku eraldamist globaalnetist nt piirkondlikke väljalülitusi proovides, mistõttu on juhtumeid, kus isegi VPN-id enam ei aidanud. 

Venemaal on Tg-l 95mln argikasutajat, riiklikul Max‐superAppil (loe: mahh) on neid seni 77mln (rakendusega ühinenuid on 102mln alalist RU-elanikku ja 5mln välismaalast)

PROGNOOS 2026. Blokeerimine intensiivistub: Eksperdid (nt TechRadar, Roskomsvoboda, Telecom Daily) ennustavad, et 2026. aastal saavutab võitlus VPN-idega VF-is uue taseme – enam raha (miljardeid ₽₽) kulutatakse DPI (deep packet inspection) täiustamisele ja AI-põhisele liikluseritlusele, mis tuvastab ja blokeerib VPN-liikluse automaatselt. "Musta luige" potentsiaaliga täielik keelustamine on ometi ebatõenäone, aga ligipääs vabale internetile muutub nii raskeks, et ainult tehniliselt kõige osavamad (nt AmneziaVPN, kohandatud WireGuard + obfuscation, Tor variandid) suudavad püsivalt üleilmsesse võrku ühenduda. Enamik tavakasutajaid, eriti vanemas eas ja maapiirkonna elanikke loobub üritamast. Umbes pool venemaalasi ei ole tehniliste või rahaliste takistuste pärast kunagi VPN-i kasutanud. 

Riiklikke alternatiive (MAX, VK Messenger, RuTube jne) surutakse peale: kohustuslik eelinstall, monopoli soodustamine riiklik—avalikus sektoris, surve ettevõtteile. 

Suure küsimärgi all on Tg täielik blokk. Kuulujutud räägivad lõpu tärminist aprilli algul 2026, kuigi seda ametlikult vahel eitatakse; palju tõenäolisemalt jätkub selle ülimenuka sotsiaal- ja teabelevi-meediumi järkjärguline pärssimine kasutajate enamiku loobumise arvestusega. 

DIGIKANTS.RU — Venelase enesetsensuur ilmselt süveneb: inimesed hoiavad end ise vaos kartes trahve ja\või salajast jälgimist; isegi kui VPN toimib, ei julge ta seda kasutada. Tõenäoselt VPN siiski elub, seda küll vaid uuenduslikus + moondelises vormis (nt Shadowsocks, custom-protokollid) Enamiku jaoks muutub välismilmaga ühenduse hoidmine 2026. aastal märksa keerukamaks ja riskantsemaks, mis ongi putinoidliku keskvõimu siht — 

》sundida rahvas riiklikku teabemulli ehk digirimba "turvalisse" tagalasse. 

Kui olukorra halvenemine Venemaal jätkub praeguses tempos, siis aasta lõpuks võib reakodanik leida end digi‐koonduslaagrist, mis enam ei jää alla kaasaja Puna-Hiinale. 

Raudrimp ja maailm täna

Raudrimba uueks arengujärguks on ilmselt digirimp, mis kaasneb digitotalitarismiga. Tänasel etapil aitab selle vastu peagutegelik eravõrk ehk virtuaalne privaatnett (VPN)


Tänapäeva raudne eesriie kipub taas muutma oma niigi eeterlikku tähendust. Mõne tunnuse poolest on taastumas maailmasõdade ja Hispaania kodusõja aegne tähendus õhutõrje-tõkkena. See käis juba siis risti vastu algupärasele tähendusele teatri metalse tuletõkke-kardina rakendusena, kuna 1930-ndil sai tuletõke ise (õhutõrje)tuleks metalsete lendkehade vastu. See ürgaineline = elementaarne rollivahetus on nagu vikervõbelus vastandite vahel ning raudkardina kujundit käesoleval sajandil liigutamas juba küberneetika, elektroonika jms e-taristu kaudu nn virtuaalse tegelikkuse maailma… Igatahes on termin ikkagi pea sama popp kui Churchilli ajal ja kajastab endistviisi vabaduse piirajate võimutungi.


VPN JA RAUDRIMP (digikardin / digitaalne raudeesriie) on tänase geopoliitika ja digioludes põimunud väga tihedalt, moodustades ühe ja sama protsessi kaks poolt, eriti VF-i kontekstis, aga ka laiemalt igas autoritaarses või varjamatu tsensuuriga riigis. Enamasti annab see end 2020-ndil meile tunda siis, kui tekib soov teada saada, kuidas Eesti või EU olustikku peegeldab vene ropagandaal. See osutub praktiliselt võimatuks, sest pärast Kiievi-kampaaniat said kaabellevi operaator‐firmad nõude pea kogu — tolleks hetkeks ju oma aastakümne sõjaproppa vahutava! — vene kanalisatsiooni sulgemiseks… Või kui välisreisil olles üllatusega avastad, et mõni sotsmeedium kohapeal ei toimi, nagu juhtus siinkirjutajal ühel suhteliselt ahvirikkal maal.

Tansaania juhtum — vt allpool olevas lisas!

"Uue raudeesriide" võiks sisaldada niisiis digitaalset või teabe(kogu)kondset IT-valli (ingl digital iron curtain / IT curtain / sovereign internet / Great Firewall), mida agaralt edendavad HRV/RF-i/KRDV jmt riikide tagurlikud valitsusvõimud ning mis nt Venemaal on ülimalt intensiivistunud aastail 2022-26. See hõlmab viimase puhul:

• massiblokeeringuid selliste rakenduste vastu, nagu Facebook, Instagram, samuti YouTube'i aeglustamist/blokeerimist, WhatsApp-piiranguid, Tg pärssimist jms.

• riiklikku "suveräänset internetti" (RuNet),

• Deep Packet Inspection (DPI) tehnoloogiaid,

• riiklike alternatiivide (VK, RuTube, MAX — loe: mahh, jne) pealesurumist.

Praegune raudne digikardin on endiselt kui mitte globaalne, siis rahvusvaheline nähtus. Seejuures leidub ka meie naabermaa nüüdseks rangema internetitsensuuri ja piirangutega riikide pingerivi tipptosina¹ pjedestaalil — ja tänavuseks suisa pronksmedalistina! Sedasinast Freedom on the Net 2025 raporti, Comparitechi 2025/2026 värskenduste, Voidly Global Censorship Indexi jt allikate andmeil (nt ProtonVPN, RSF, CPJ jne Top10VPN 2025 raport, Surfshark ja Protoni ja Groki eritlused) mille järgi asetsevad häbitosinas¹ järgmised maad

| Koht | Riik | Ligikaudne skoor (0–100) | Peamised piirangud AD 2026 alguseks |

| 1 | Põhja-Korea (KRDV) | 0–5 | Täielik blackout globaalsele internetile; ainult riiklik intranet (Kwangmyong); Internet pea olematu, karistused surmanuhtluseni |

| 2 | Hiina (HRV) | 9–10 | Great Firewall + AI-jälgimine; veebiblokk Google'i, YouTube’i, FB, Tg jt osas;² sisu elav filtreerimine, VPN-i range keeld |

| 3 | Venemaa | ~10 | (piiranguist VF-is pikemalt)

| 4 | Myanmar (Birma) | 9–12 | 

| 5 | Iraan | 10–15 | 

| 6 | Türkmenistan | 15–20 | 

| 7 | Eritrea | 10–20 | 

| 8 | Kuuba | ~20 |

| 9 | Venezuela | ~23 |

| 10/11 | Saudi Araabia | 20–25 | 

| 10/11 | Araabia Ühendemiraadid (UAE) | 20–25 | 

| 12…14 | Pakistan / Egiptus / Usbekistan | 25–30 | 

Lisamärkusi valikute ja viimatise seisu kohta. Põhimõtteks oli reastada kõige rangemad / "raudseimad" riigid (halvima internetivabaduse, enima blokkide, shutdown'ide, ulatuslikuma jälgimise, VPN-keeldude jms alusel. Protsendipunktid rakendavad Freedom House'i skaalat 0–100, kus 0 = täielik tsensuur; madalam skoor = halvem. 

Põhja-Korea (KRDV) on järjekindlalt №1 – globaalne Internet on seal praktiliselt keelatud, karistused selle kasutamise puhul väga karmid (surmanuhtluseni); HRV on tehniliselt kõige edukama tsensuurisüsteemiga (nn Hiina Tulemüür e Great Firewall + AI + massijälgimine), aga Põhja-Korea on "puhtaima" isolatsiooniga; Iraani ja Myanmari valitsusvõimud on shutdownide poolest hetkel teistest poliittsenseerijaist aktiivsemad; VF langeb kiiresti digipõrgu põhja poole (AI-filtrite + UDP/port 443 agressiivse blokeerimisega)

Peamine (ja sageli viimane) tööriist, millega inimesed digikardina ületavad, on VPN. See võimaldab blokeeritud veebikülgedele pääseda, vaadata sõltumatut meediat, jägida välismaist teabelevi ja üldse välisilmaga suhelda.

Venemaal kasvas VPN-i kasutamine 2022–23 plahvatuslikult kümnekonna miljoni kasutajani ning poliitiliste repressioonide uuel hooajal 2025–26 on see jätkunud, kuna uued piirangud (nt WhatsAppi blokeerimine ja Tg pärssimine) tekitavad järgmise "VPN-i laine". Nii teatavadki juba AmneziaVPN, Windscribe jt oma kasutajate arvu hüppelisest kasvust.

Ajalooline paralleel raudrimbaga on väga lähedane ja kindlasti ka otsene Venemaa puhul, kus igasugu VPN-id on saanud praktilise vastupanu ilminguks ja sümboliks moodsa raudeesriide ehk digirimba vastu. Seetõttu ongi valitsusvõimud viimastel aastatel VPN-e süsteemselt rünnanud:

• blokeerides menukaid VPN-teenuseid (Roskomnadzor blokeeris kümneid 2021–25).

• keelustades VPN-i reklaami, teabe levitamist nende kohta ja ka nende kasutamist vältimaks "ekstremistliku" sisu juurde pääsemist (seadused AD 2025)

• kasutatakse AI-põhist DPI-d, et tuvastada ja aeglustada VPN-liiklust.

Kuigi VPN-i kasutust iseenesest veel täielikult keelatud (seisuga märts 2026) VF-is ei ole, siiski muutub see üha riskantsemaks ja VPN-ide kättesaadavus (eriti tavakasutajale) tülikamaks.

OLUKORD EU+NATO IDAPIIRIL ilmutab samuti "uue raudse eesriide" punumise märke, ent neid on õnneks vähe. Need seisnevad Venemaa ja ta liitlaste vastu rakendatavais sanktsioonides, putinoidlike telekanalite keelustamises ja veebikülgede blokeerimises. 

Siin ehitatakse või üritatakse luua mitte niivõrd digitaalset kui füüsilist pärret (piiritarasid, kaevikuid, automatiseerit droonivalli) ilma küberkaitse-projekte afišeerimata. Sinne internetitsensuur reainimest oluliselt ei puuduta, sest too ei ole EU-s kaugeltki veel massiline. Nii ei kasutata ka VPN-e "digikardina ületamiseks" RU—EU piirist lääne pool kuigi laialdaselt. Erandiks tuleks siiski arvata mõned hallid territooriumid või siis muulaste kogukondi Ida-Lätis (Daugavpilsi) ja Eesti venestunud asumeis (Lasnamäe, Tallinna kesklinn, Narva, Sillamäe, Narva-Jõesuu, Kohtla-Järve, Valga ja Paldiski)

Euroopa Liidus kasutatakse VPN-i pigem tavapõhjusel, milleks on erakorralised turvameetmed, geoblokeeringud, privaatsus, seega veel mitte üldise poliittsensuuri nimel. 

Külm sõda täna. Klassikaline raudrimp ❌❌❌ võrreldes EU+NATO digirimba ja droonivalli võimalike paiknemise aladega, milleks on nüüdsed piiriigid ehk IMS-i järgse nimetusega — limitroofid Soomest Bulgaariani. 

Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Eesti ja raudrimp

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas "raudeesriide" mõiste konkreetse seose teatriga 

Raudkardin (või -eesriie) abstraheerus teatriväliseks kujundiks ja evis järsult sootuks teise sisu vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitilise terminina. Sama juhtus 'raudse eesriidega' 1930-ndi Eestis.

TULETÕKKEST PRIIUSE PÄRDEKS. Eks tulnudki ohvritega tulekahjusid XX sajandil tavalisemalt ette kinoteatris, selmet mõnes raudeesriidega ju pea kõikjal kohustuslikult varustet teatris. 

Miks see eesriie on raudne

EESTI KUNSTI sugenes "raudse eesriide" kujund kümne aasta eest, esinedes seejuures kahes erinevas kontekstis. Üks taies pidanuks olema roostevaba terase ribadest kardin, mis Maarjamäe memoriaali (kommunismiohvrite mälestusmärgi) kavandis oleks sümboliseerinud sovetiokupatsiooni, isolatsiooni, "raudset" eraldatust jne. See idee paraku ei võitnud.

Ugala teatri renoveerimise kunstikonkursil (2016-2017) esitas autorite sama trio — Kaiko Kivi, Bruno Lillemets, Argo Männik — väga sarnase lahenduse ja võitis! Seekord puhtalt esteetilise ja teatriga haakuva taiesega, kus efektse valgustusega kardina sarnaselt kerkib maapinnast ligi 1000 (roostes) terasriba… Tahes või tahtmata, aga ülimalt nutikas taaskasutus.

Teos «Eesriie»

…(l)asub Ugala teatri õueala tugimüüril ja muudab vaatenurgast olenevalt ilmet. Vahel tundub see peaaegu läbipaistvana, vahel tihedana nagu päris kardin. Eks raudkardina koht olegi ju teater.

"Idee oli luua tasapinnaline korduv struktuur, mis optilise illusioonina mõjuks ruumiliselt."

Sest, jah, enne XX sajandi külma sõda, mil see käibis eeskätt poliitilise eraldatuse kujundina, tuntigi raudeesriiet ainult teatri kontekstis ja nimelt kui tuletõkke-kardinat. Kuna tollal vaadendkunste valitseva teatri hiilgeajal olid tulekahjud tavalised, hakati XIX sajandil laialdaselt teatrilava ja publiku vahele paigaldama ja tuleohu tekkides langetama metallist kaitsetõkkeid — raudset eesriiet ehk nn raudkardinat kahjutule saali levimise vastu.

Raudkardina (inglise iron curtain) mõiste algupära ulatub seega XⅧ–XⅨ sajandi teatriilma, kus see tähendas tegelikku tulekindlat rauast (või muust metallist) eesriiet / tulekaitsekardinat.

Üks kohutavam oli 5. Ⅸ 1887 õnnetus Inglismaa Exeteri Theatre Royalis, kus kahjutule läbi ja selle järelmina hukkus 186 inimest, so iga neljas teatrietendusel viibinu. Sündmus leidis kajastuse ka eesti ajakirjanduses…

Täpselt pool kuud hiljem, oma (vkj) 7. septembri numbri poliitilises ringvaates kirjeldas katastroofi ajaleht Wirulane (←tõmmisel)

Õnnetus "tuli hüüdes" ja vaid aasta pärast teatrimaja taastamist eelmise (AD 1885) põlengu kahjustusist. Kuigi teatrile kehtinud litsentsinõuded olid ette kirjutanud rauast turvakardina, polnud too traagilise kahjutule ajaks veel paigas. Enamik hukkunuid oli vaadanud etendust rõdul, millelt oli vaid üks väljapääs.

Teine sarnane õnnetus juhtus mõne aasta varem, 8. Ⅻ 1881 Viini Ringtheateris sensatsiooniliselt menukate «Hoffmanni lugude» etendusel. Ringteatri täissaali 1700 koha peale korjus siin vastukäivail andmeil vähemalt 384 laipa, ent muil andmeil oli surmohvreid üle 900. Katastroofi paisutas eesti ühe leheülevaate järgi suureks "kuulmatu lohakus": raudrimp jäi alla laskmata, teatri oma tuletõrjujad pagesid hoonest esimeste seas, hädalambid maja vahekäikudes ei toiminud, appi rutanud päästjail olid kaasa võtmata jäänud tarvilikud redelid ja hüppelinad…


ESIMENE RAUDNE EESRIIE paigaldati Londoni Drury Lane'i / Theatre Royalisse AD 1794. Abinõu välmiti pärast sagenenud tulekahjusid nii ses kui muis teatreis, mille lavadel tollal kasutatavad õlilambid ning hiljem gaasivalgustus olid ülimalt tuleohtlikud. 

Päästemeede on tänapäeval üldine. Kui laval puhkeb kahjutuli — ja seda juhtus varem liigagi sageli — langetakse metallkardin poole minuti või vähemaga laest alla lava eesmise kaare ette, et leek ega suits ei pääseks vaatesaali ja publik saaks ohutult evakueeruda. Briti teatreis on selle meetme nimetuseks tänaseni the iron / fire iron või iron curtain, kuigi materjaliks on ammugi tulekindel kangas või komposiitpaneelid, ja kaugeltki mitte puhas raud.

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

ERR+KGB=SOS

Vabariigi valitsus kehtestas 12. märtsil kell 23:11 Eaj viiruse COVID-19 pandeemilise leviku tõkestamiseks Eestis eriolukorra. See pidi algse kava kohaselt kehtima 1½ kuud, kuid kestis 3 nädalat enam. 
Sama kuupäev oli omaaegse eriolukorra kehtimapaneku tähiseks EW-s, mistap oleks lausa kohustus võrrelda neid korrakäändeid ja teabelevi rolli kummagi operatiivsel vahendamisel.


AD2020. EESTI MEEDIA KUKKUS LÄBI. Neljapäev, 12. Ⅲ 2020 pidanuks eesti teabevälja ilmuma uudiste pakilisi arenguid seiravad erisaated… (Tulipunktis näiteks see, miks valitsusjuht oli seni, just tähendusliku kuupäevani — 12. märtsini venitanud ja kuidas ta riigikogult tolle päeva ennelõuna Ⅺ tunnil toetust otsis ning päeva lõpuks kummatigi mahtis erikorra-volitusi rakendada. Mis võis otsuse taga olla peale 9×se hüppe COVID 19-ga nakatunute tuvastamises?) Soovitavalt TV-s. Veel enam ringhäälingus. Ent meile lasti tavapäraseks eetriajaks selgelt vananenud reportaaže ja ajaviite(s)ilo. Ühtmoodi vedelat nii ava- kui eraõiguslikes kanaleis. Selle vaevu ivaks, ennem väetiseks sobiva toote massiga — iga jumala argipäev üle 4 tunni eesti tele-eetri tippaega! — harjunud ankrud/ saatejuhid/ toimetajad aga ei suuda neile antud taevaliku kingi = pineva uudistepäeva asjade seisus suunistuda isegi, rääkimata publiku suunamisest…

Erameedia puhul maksumaksjal puuduks õigustus nagu küsidagi või midagi nõuda — tehku mis tahavad… Nagu PBK, SVR või FSB? Juba 12. märtsi hommik pani põntsu valitsusjuhi Jüri Ratta poliitilise pöördumise alatähtsustamise, et mitte öelda eiramisega eeldatavalt Eesti riigi oma = kodakondseile tähtsa massimeedia tasemel. Mõistagi, professionaalne võhiklus, suutmatu rumalus ja laíscus condítes on siia seletuseks õigustatud + vägagi sobilikud. Siiski oleks rumal välistada ka halba tahet avaõiguslike kohustuste täitmatajätu tegurina.

Me ju mäletame…

•  et see oli ETV, kes traditsioonilise hümni ära jättis just EV-100 avangul…
•  et need pole võõrad, vaid ETV kanalid, mis näitavad eestivaenulikuima võõrvõimu salapolitseid ja -luuret ülistavaid mängufilme nii eesti-…
•  kui ka oma muukeelseis kanaleis lõppematult neid korrates…
•  niinimetatud eesti-rahvus-ringhäälingu praegune valvekommentaator Toomas Sildam on sovetiajast tuntud nuhk…

EESTI RIIGIEELARVELISE RINGLEVI ehk nn Eesti Rahvus-❓-Ringhäälingu piiar õigustas peaministri parlamendi-pöördumise kõlapinna summutamist igasugu kordussaadete varal ETV kolmes kanalis korraga, üsnagi hämava ja end ületähtsustava väitega, et valitsusjuhi erakorralise ülesastumise audiovisuaalse voo riigikogust igaüks soovi korral otse kätte sai ERR.EE veebiportaali vahendusel ja vastava audio edastas samal ajal ka ERR-1, kuna venekeelne ERR-4 tegi pöördumisest takkajärele koguni uudise. Sic! Veel puudus, et EV venekeelne riigieelarveline uudistesaade sündmust oleks eiranud.

 》   I S E K I R I :  OPERATSIOON PRIBOJ  JÄTKUB   《 

 1 7  K E V A D I S T   H E T K E   E T V - s 

SOS RIIGIKOGUS…

Kert Kingo (EKRE): Paraku praegu kannab ETV(1) üle «Terevisiooni» kordust ja ETV-2 saadet «ENSV». Mul on siin küsimus teile (Jüri Ratas), kas te oskate öelda või on teil informatsiooni, miks rahvusringhääling ei kajasta praegust teemat otseülekandena televisioonis?

Peaminister Ratas: (…) tegelikult arvasin, et ERR teeb seda (…) Kui see nii on, nagu te ütlete — noh — kurb kui see nii on…

Helmen Kütt (SDE): olin samuti üllatunud, kui läksin oma kabinetti, et arvuti tuua, ja avasin Eesti Rahvusringhäälingu ETV ja sealt tuli «Terevisiooni» kordus, selmet seal oleks see ülekanne koos viipekeelse tõlkega, mis oleks jõudnud paljude, eriti aga eakate inimesteni. Mulle küll tundub, et peaministrina te eeldasite, et ERR seda teeb…

Juba hommikul parlamendi ja hiljem meediaarvustuste luubi alla sattunud avaõiguslikke kanaleid asusid sotsiaalmeedias kaitsma aga ERR+ETV= kanalitöötajate "omad joped", kes ringhäälingu-ülekande piisavuse refrääni kooris kordasid.

AD2020 märtsikuu Ⅻ päeva Ⅻ tunni Ⅻ minutil Eestis kehtiva aja järgi (Eaj) kehtesas EV valitsus peaministri korraldusega nr 76 (seletuskirja PDF-fail) oma hallataval territooriumil erikorra.

E R I O L U K O R D   K U N I   1 .   V   2 0 2 0

JÄRGMISTE KOHESELT KEHTIVATE MEETMETEGA

• Raamatukogud poollahti 

SULETUD:

• Koolid+huviringid 

• Muuseumid 

• Kinod 

KEELATUD:

• Avalikud koosolekud 

• Spordivõistlused 

• Etendused 

• Kontserdid 

• Konverentsid 

KÜLASTUSKEELD:

• haiglais 

• hoolekande- ja 

• kinnipidamisasutusis…

Esimesena teatas sest otsusest ajaleht Äripeav kl 23:40;  
valitsuse enda pressiteade jõudis veebi kl 23:54. Ülejäänd eraõiguslikud meediumid levitasid seda veebis mõni minut hiljem. 

Avaõiguslikku ringlevisse jõudis teave järgmisel päeval — reedel, 13. märtsil.

ERIOLUKORRA ESIMESE KUUGA lisandunud meetmeid: liikumisvabaduse tõkkeid välispiiridel ja -piiranguid sisemaal; enam kui 3 kauplusega hüpermarketite ja Tallinna loomaaia sulgemine.

SANGAR BUKOVSKI ＆ TEMA PÄRAND

«Oleksin õnnega koos, kui mu hauakivil oleks kiri: siin puhkab sovetisüsteemi hävitaja. Ma oleksin õnnelik, kui see oleks tõsi. Kuid see süsteem varises kokku ise.»

Vladimir Bukovski 2013. aasta intervjuust TV-ganstale 📼 vt 1h 6'30"!

Vladimir Bukovski üldinimlikud teened, tema globaalmastaabiga saavutused võiks järjestada nii:

1. Bukovski kiirendas sovetiimpeeriumi lagu…
2. Osutas Lääne sovetiseerumisele…
3. Aitas kaasa EU-impeeriumi lagundamisele…
4. Avalikustas NLKP KK ja Gorbačovi salaarhiive…
5. Sovetliku karistusmeditsiini paljastamine. 

YouTube/ Associated Press: Kristuse-eas Šveitsi ilmunud Bukovski 18. Ⅻ 1976 Zürichi lennuväljal «liialt väsinud intervjuude andmiseks» — Vangide vahetuse vaikis maha TASS, teatades vaid Corvaláni Santiagost Moskva jõudmisest


LÜHI-ELULUGU: vene vabadusvõitleja + sovetiaja erimeelne Vladimir Bukovski ( 30. Ⅻ 1942 — 27. Ⅹ 2019 ) oli koolieast peale ligi 12 aastat kinni nii türmides, töölaagreis kui ka psühhokais ( erivaimuhaigla )

Detsembris 1976 deporteeris eriüksus Al'fa ta Vladimiri türmist Zürichisse sundpagulusse, ühtlasi vahetuskaubaks vaba maailmaga Chile kompartei juhi Luis Corvaláni ( 1916-2010 ) vastu. Kaks aastat hiljem jättis Bukovski oma lähedased Šveitsi ja asus Suurbritanniasse, kus ta elas, õppis ning töötas neurofüsioloogia teadurina peamiselt Cambridge'is, v. a kaheksa aastat Stanfordis USA-s.

Riiklik Julgeolekukomitee tegi Bukovskist sisevaenlase õpikunäite ≈ välisluure-kaasusena tudeeris KGB-kool toona legendaarset Penkovskit.

Vene ajaloolane ja VB sõber Pavel Stroilov: Muidugi ei ole vene rahvas piisavalt vaba järgimaks oma süümet ja kõike seda, millesse VB vankumata uskus.
Omamoodi kaitseb ta siingi vene rahva au. Kui vaadata, kes siia [VB matusele] on kokku tulnud…
Krimmitatari liider.
Poola saatkond.
Tšetšeenid…
Teisisõnu nende rahvaste esindajad, kel põhjusi venelasi vihata piisab… Ja siin nad nüüd on — leinamas Venemaa ühiskonnategelast, meie kangelast.
Bukovski on olnud meheks, kes suudab vene rahva mainet päästa. Meil tuleb vaid jätkata ta tööd muu seas aitamaks neid rahvaid, keda Venemaa valitsusvõim praeguseni rõhub.

Pavel Stroilov BBC-le Vladimir Bukovski matusel
Londoni Highgate'i kalmistul 19. Ⅺ 2019

REAGAN ＆ THATCHER. Alles läänemaailma juhtidega suheldes adus VB enda + oma kaasvõitlejate kaalu. Nii USA president Ronald Reagan kui ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher tunnistasid talle teineteisest sõltumatult — kusjuures Thatcher on sest kirjutanud oma mälestusis — et dissidentide trotslik optimism oli nende suhestumise Itta vabastanud dilemmast: kas sõda või détente ( pingelõdvendus ) Kumbki oli veel võimuletuleku eel meelekinnitust leindud (anti)sovetlike dissidentide veendest, et sovetiimpeerium on võidetav ilma kuuma sõjata + juba huku poole vaarumas, mida Lääs omapoolse survega vaid kiirendaks…

 》 ISEKIRI :  DISSIDENDI  TUNG  EESTI  TEABEVÄLJA 《 
Dissident ／ Erimeelne ／ Inimõiguslane ／ Vabadusvõitleja

SOTSIALISMI KAKS VOOLU. Sotsid ( vk: menševism ) ja kommud ( bolševism ) on Bukovski käsituses sotsiaaldemokraatia XX sajandi ajutise lõhe kiuste tänaseni toimiv, ühe ja sama sihiseadega liikumine, mis taotleb üksmeeles üleilmset heaolu eraomandi kõrvaldamise kaudu. Sotsialismi eri voolud võisid lahku ja kokku loksuda ideoloogilise vaenu mõõnadest konvergentsi-teooria aadete ühise lehvitamiseni. Kuni kapitalikriisi näguritunnil ja sovetiimpeeriumi huku järel lahenesid lõpuks gorbyliku Euroopa ühiskodu voolusängi, et teostuda sotsialistliku eliidi projektina… kui EU = Euroopa Liit.

Osalt seepärast mahitas Lääs NLKP peasekretäri／NSVL-i presidenti Mihhail Gorbačovi kõigis ta tegudes ning keelitas VF-i presidenti Boriss Jeltsinit algatamast kohut kommunismi üle ( Nürnberg-2 )

«Meid peatati nõiajahi kentsaka etteheitega. Aga nüüd on nõiad platsis ja peavad jahti meile.»

Vladimir Bukovski septembris 2008 Cato-instituudi suveülikoolis 📼 vt 28'15"!

UKIP ↠ BREXIT-PARTY. Bukovski väsimatu selgitustöö ja rahvavalgustuslik panus, mille üheks väljundiks oli detsembris 2004 ilmunud brošüür "EUSSR: eurointegratsiooni sovetlikud juured" ( ingl originaal: The Soviet Roots of European Integration — autorid Bukovski ja Stroilov — 48lk ) kergitas aastal 1993 tekkinud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ( UKIP ) XXI sajandi avakümnendeiks järjele, miska Bukovskit erakonna patrooniks loeti. Briti iseseisvusliikumine tipnes AD2016 refendumiga, mille EU-vastased võitsid ja mis kolme aastaga viis Suurbritannia EU-st väljumiseni = Brexit. Iseseisvuspartei rolli võttis AD2018—2019 üle uus massilisem Brexiti-Partei.


BUKOVSKI ARHIIV koosneb dokumentide kahest lasust, mida gebistlik võimuklikk VF-is seni täiesti salajaseks klassifitseerib. Esiteks on Bukovski arhiivis tallel need NKLP KK teabekogust pärit seitse tuhat dokumenti, mis N Liidu Kommunisliku Partei  o r g a n i s a t s i o o n i  keelustamise asjas AD1992 Moskvas esitati põhiseaduskohtule ja mille juurde teda kui eksperti lubati… Kohtupidamine kommunistliku  s ü s t e e m i  üle võis nurjuda, kuid Bukovski teenena on see tõendite varamu nüüd ligipääsetav kõigile. Veebiarhiiv on nähtav siin.

Teise osa on VB hankinud kümnend hiljem oma kaastöölise Pavel Stroilovi abiga Gorbačovi Sihtasutuse arvuteist. See eri andmeil 30-100 tuhande lehekülje = 2Gb mahuga kõvaketta koopia sisaldab muuseas teavet Mihhail Gorbačovi rollist sovetirežiimi kuritegudest inimsuse vastu aprillist 1989 jaanuarini 1991, samuti N Liidu juhtkonna lävimisest Lääne poliitikuiga, k. a tollase sotsiaaldemokraatia liidrid, nagu François Mitterrand, Hans-Jochen Vogel või Joaquín Almunia. Nende dokumentide käsitlusi leidub siin—seal veel avalikustamata teabe-kogumiga tutvunud ajakirjanduses või mõnes raamatus — nt siin. Peale muu on Bukovski Arhiivist tõusnud kasu Brexitile, aga ka Ida+Lääne sotsialismiürituse telgitaguse valgustamisel.


KARISTUSMEDITSIIN. Pärast järjekordset vabanemist jaanuaris 1970 kõneles Bukovski Moskvas akrediteeritud Lääne ajakirjanikele ( VB intervjuu Bill Cole'ile 🎥 CBS 28. Ⅶ 1970 ) ja aasta hiljem saatis ise välismaale 150 lehekülge: psühhokate loetelu, neis vaenatute tunnistused, koopiad kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktidest kirjeldamaks psühhiaatria kuritarvitamist sovetliku režiimi nii tuntud vastaste kallal, nagu kindral Petro Grigorenko, literaat Natalja Gorbanevskaja ja legendaarne poliitaktivist, sellal veel tudeng Valeria Novodvorskaja. Aastal 1974 üllitas nüüd jällegi vangis olev VB koostöös kaasvangi dr Semën Gluzmaniga "Psühhiaatria käsiraamatu erimeelseile" ( vk originaal: Posobie po psihiatrii dlja inakomyslajščih ) pakkumaks karistusmeditsiini võimalikule ohvrile üksikasjalikke näpunäiteid süüdimatuks tunnistamise ning riikliku vägivalla vastustamiseks.

Aastal 1977, kui Bukovski äsja vabasse maailma oli jõudnud, kandis tema kampaania lõpuks vilja. Kommunistlik karistusmeditsiin sai Psühhiaatrite Ülemaailmse Assotsiatsiooni Honolulu-kongressi teemaks. Nõukogude psühhiaatrite delegatsioon ühes idabloki-liitlasiga oli Bukovski jt tõenditega vastandumiseks kooskõlastanud argumentatsiooni suisa Juri Andropovi — KGB juhi taktikepi all. Suurbritannia delegatsiooni eede N Liidu psühhiaatria karistuspraktika hukka mõista aga võitis 90 häälega 88 vastu. Kuna neid kuritarvitusi erimeelsete vastu siiski ei peatatud, tuli psühhiatria-üldusel N Liidu esindus erialaliidust AD1983 välja heita…


MEEDIAKRIITILISELT ja kurvastusega peab nentima, et Postimehe Grupi AS-i trükiväljaanded Bukovski surmale järgneva nädala kestel ei ta isiku teeneid ega surmateadet vähimalgi määral ei kajastanud. Ida hemisfääri vabadusvõitluse sedavõrd uhke pärandiga sangar väärinuks enamat Eesti suurimalt + kvaliteetmeedia kuvandit taotlevalt kontsernilt.

Soometumine? Samamoodi mindi sündmusest mööda muide Soomes, kui lapata meie Finlandisierungist toibumata põhjanaabri suuremaid trükimeediume, nagu Helsingin Sanomat või Aamulehti. Tänu taevale tegi PM-gruppi kuuluva telekanali K2 infotainmentshow «Reporter» ¾-minutise lookese teksti- ja vist ka pildiosas ameeriklaste AP-d osundades. See juhtus tunnipikkuse ajaviite-saate 20. minutil ja kasutas illustratsiooniks üpris hüva videomaterjali ( samuti kui EuroNews )


YouTube/AP: Bukovski näitab ajakirjanikele 19. detsembri pressikonverentsil Šveitsis prantsuse pintsakut, millega KGB oli asendanud ta vangivatid.

Eesti massiteabe ei ole veebiuudistes avaldanud ühtki VB elu ega surma kajastavat teksti, kus puuduks faktivead. Need moonutavad kas tema pingelise vangielu seiku või esitavad eksitavat biograafilist geograafiat.

Veaparanduseks tuleks märkida esiteks seda, et Bukovski Läände-pagendamise operatsioon toimus 17.-18. Ⅻ 1976 ning et paar järgmist aastat elas ta Šveitsis. Aastast 1978 elas, õppis ja töötas VB peamiselt Inglismaal ja USA-s. Ja teiseks, Bukovski oli N Liidu repressiiv-institutsioonide kinnipeetav ligemale 12 aastat, kusjuures teda vaenati poliitilistel põhjustel juba 1950- ja 1960-kümnendil mitmel eri viisil…


BUKOVSKI VANGIPÕLI…
① hariduselust sürjutamisega, alates päevasest keskkoolist õhtukooli kupatamisega aastal 1959 ning Moskva Riikliku Ülikooli õpinguist eemaldamisega 1961.
② vabaduskaotuslike karistustega…
⒜ aastal 1962 n-ö süüdimatuks tunnistatuna ( uudseks diagnoosiks oli objektiivselt tuvastamatu nn vaegkuluga skisofreenia ) oli ta kinnipidamisasutusis alates enda arestist mais 1963 ( Milovan Đilase "Uue klassi" fotokopeerimise eest 2 eksemplaris ), millele järgnes psühhiaatriline sundravi veebruarini 1965; järgmise poliitilise roima ( erimeelsete Andrei Sinjavski ja Juli Danieli poolehoiu-meeleavalduse ) eest taas allutati ta sundravile detsembris 1965 ja peeti siis kinni juulini 1966; Bukovskil võimaldati kanda…
⒝ vabaduskaotuslikku karistust ka n-ö süüdivana, st ausalt, ja seda esimest korda jaanuarist 1967 jaanuarini 1970 = 3a, tookord avaliku korra grupiviisilise rikkumise eduka korraldamise eest; teise vangitärmini 2a+5a+5a ( türm+laager+asumine ) sai ta antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest märtsis 1971 ja siis hoiti teda vangistuses pretsedenditu sundpagendamiseni ( käeraudus vahetuskaubana Chile komparteijuhi vastu ) Läände detsembris 1976.


Ühendriikide telekanali ABC 18. detsembri uudis Bukovski saabumisest. Rex Ellise, Bill Matney reportaaž, saatejuht Ted Koppel.

Oma esimeses vaidluses gebistidega vastas 16-aastane Bukovski nii KGB-uurija küsimusele «Miks sa meid vihkad?»

«Jumala pärast, mina teid ei vihka. Ma lihtsalt ei usu teie kommunistlikku üritust. Tahate ehitada kommunismi — laske käia! Aga mina ei taha. Kas ei võiks teha nii, et jätate mulle kuus ruutmeetrit, mille ümber teie ehitate kommunismi ja mina teid ei sega? Kuid mind oma lapikesel lubage kommunismist säästa!»

KIRJANIK. Ise kümmekond publitsistlikku ja autobiograafilist teost üllitanud VB rääkis oma esimesel ja viimsel Eesti-visiidil kohalikule ajakirjanikule oma isast Konstantin Bukovskist. Meie esileht pole Bukovskit alati eiranud, mille tõendiks olgu tollases Postimehes 6. Ⅵ 2008 avaldatud usutluse katkend.

— Muide, teie isa oli ju kirjanik?
— Ta oli ajakirjanik. Stalin tegi temast kirjaniku. Millalgi pärast sõda [1952] ilmus mu isa essee Tsimljanski tehismerest. Stalin luges ja helistas kirjanikeliitu: "Hea essee kirjutas kirjanik Bukovski." — Talle teatati: "Ta ei ole kirjanik, ta on ajakirjanik." — "Kummalised lood teil, seltsimehed," vastas Stalin, "selgub et kirjanik ei ole, aga kirjutab hästi." Järgmisel päeval sai mu isast kirjanik ja ajakirja [Ogonëk] toimetaja asetäitja.
— Kuidas isa teie dissidentlikku tegevusse suhtus?
— Esmalt oli tige. Ta oli ju veendunud kommunist. Seejärel leppis, pidas lugugi. Korra külastas mind vanglas.
— Austate oma ideoloogilisi vastaseid, näiteks sedasama Corvaláni, kes tänapäevani usub kommunismi võidukäiku?
— Ma teadsin tarku, kartmatuid inimesi, kes kommunismiideid siiralt uskusid, ehkki nad paljuski ei jaganud parteiliini ja selle pärast kannatasid. Kindral Grigorenko, Sergei Pissarev... Neid ma austasin. Ent kuulutada kommunismi leevat võitu täna on naljakas.
— Miks? Ehk saabub vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede võit kunagi kauges tulevikus, kui inimkond on selleks küps.
— Välistatud. See on utoopia. Ja kus utoopia, seal on ka Gulag.