Vanakuradi vanaemaga

Nad olid sama aastakäigu riigimehed

Winston Churchill (1874–1965) suri 90-aastaselt, samas kui Konstantin Päts elas 81 aastaseks (1874–1956) ning tänu panusele Eesti Vabadussõjas olid mõlemad vabadusristi sama klassi (VR I/1) kavalerid. 

VA KONSTANTIN Päts, kes juhtis EW-d seitsmel korral üle üheteist aasta ja on ajaloo valgusse jäänud praktilise meelega juhina, kes ikka ja jälle kerkis esile suurima häda tunnil. Tema jesuiitlik valmisolek tantsida kas või "vanakuradi vanaemaga", kui seda nõuavad Eesti huvid, on Pätsi enda väljendusel üldtuntud. Riigivanemana parlamendis valitsusliidust rääkides tsiteeris ta kord Bismarcki öeldes:

》… kui poliitika nõuab, siis võtan mina ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja löön temaga tantsu.

Jaan Lattik: Laske end siis vanakuradi vanaemaga laulatada! 

Konstantin Päts: Teid paneme laulatama, hr Lattik.

Jaan Lattik: Ei mina küll laulatama ei tule.《 IV Riigikogu 20. II 1931 stenogramm.

SIR WINSTON Leonard Spencer—Churchill, kes sööritiitli sai valitsusjuhina 24. IV 1953, so alles oma teisel ja ühtlasi viimasel ametiajal, töötas tema-majesteedi-valitsus-kabinetis kokku kakskümmend üks aastat ja seejuures kaks korda ka peaministrina. Ja eks maitsnud Winstongi vangipõlve,¹ ent seda enne poliitkarjääri, veel ajakirjanikuna Buuri sõjas. Temagi oli antikommunist ja ÜK kogu võimuladvikus aastail 1918-20 Venemaa sündmustikku sekkumise peamine pooldaja. Ja kuigi kaal kummalgi erines, vaagisid mõlemad välispoliitikat võimutasakaalu-doktriini abil… Kuni 1940-ndini. Suurim erinevus oli inglase suursugune seisus, riigimehe-töö mängukõrgus ja mõistagi üleilmne mõju. Sest Churchill luges oma elu-ülesandeks Vaba maailma päästmist ja hoolitsust brittide ilmariigi ning seda võimalikult kauem säästva anglo-ameerika vendluse eest. 

PÜHAPÄEVAL, 22. VI 1941, olles Chequeris — Briti peaministrite puhkeresidentsis — sai Churchill sõnumi, mis muutis sootuks sõja kogu käsituse. Saksamaa sissetung Venemaale oli alanud. Oma 19-minutises raadiokõnes (audio) ütles Churchill tolsamal õhtul: 

》Keegi ei ole olnud nii järjekindel kommunismivastane kui mina viimatise 25 aasta kestel. Ma ei võta tagasi ainsatki sõna, mida selle kohta olen lausunud. Kuid kõik kahvatub vaatepildi ees, mis on avanemas nüüd. (…) Iga mees ja iga riik, kes võitleb natsismi vastu, leiab meie toetuse. Iga mees või riik, kes marsib Hitleri kõrval, on meie vaenlane.《

See tõotus tähendas AD 1941 Suur-Britanniale kohest vastu(a)stumist Hitleri välksõjaga Euroopas liitunud kümnekonnale maale, sest…

• Saksamaaga kõrvuti ründas N Liitu 22. juunil ka Rumeenia 

• Soome ühines sõjaga 26. juunil 

• Ungari 27. juunil 

• Albaania, Itaalia, Slovakkia kolmekesi korraga 30. juunil 

• Bulgaaria, Horvaatia, Soome, Taani ühinesid 25. novembril Kominterni-vastase paktiga… 

Suur-Britannia kuulutas 7. detsembril sõja Rumeeniale, Soomele ja Ungarile. 

》Kui Hitler ründab põrgut, siis vähim, mida ma teha saaksin, on heatahtlikult kuradi eest kosta alamkojas《 oli vastanud Winston 21. juuni õhtul oma erasekretäri küsimusele, et kas ei ole see tema, Churchilli kui põlise antikommunisti veendeiga vastuolus, kui ta N Venemaad Hitleri rünnaku puhul kavatseb abistada. 

Järgmisel päeva, 22. juuni õhtul just seda ta oma raadiokõnes lubaski. Kuid Churchill läks oma suhtluses põrguvürstiga Bismarckist kaugemale — tema sõlmis liidulepingu. Ta külastas Moskvat ÜK esimese peaministrina. Jossif Staliniga veetis ta oma järgnevast elust ligemale kolm nädalat, mis jaotusid viiele kohtumisele nii kahepoolseil läbirääkimisil kui ka laiemail konverentsidel. 

☭ ☭ ☭

SÕJASÕPRADE KOHTUMISED: 

• Moskva konverents 12.–17. VIII 1942 – Churchilli esimene kahepoolne kohtumine Staliniga keskendus teise rinde küsimusele. 

• Teherani konverents 28. XI – 1. XII 1943 – esimene "Suure kolmiku" kohtumine Franklin D Roosevelti osalusel. 

• Moskva konverents 9.–18. X 1944 – teine kahepoolne kohtumine, tuntud kui "protsendileping". 

• Jalta konverents 4.–11. II 1945) – teine kolmikkohtumine Roosevelti osalusel. 

• Potsdami konverents 17.–25. VII 1945. 

Konverents koodnime Bracelet all, mille aegu augusti keskel 1942 Churchill külastas ka Stalini suvilat ja kinkis talle kabinetiraadio.

Teisel Moskva konverentsil, mille koodnimeks oli Tolstoi, räägiti sõjajärgseist mõjualadest Ida-Euroopas ja Balkanil. Üritati nn protsendileppimust, kus Winston kirjutas paberile mõjuväljade jaotuse (nt N Liidule 90% Rumeenias; Suurbritanniale 90% Kreekas; Bulgaarias N Liidule 75%, Jugoslaavias ja Ungaris 50:50) ja Jossif lisas lehele sinise pliiatsiga heakskiidu märgi. 

Nende suhe oli pragmaatiline, kuid pingeline – Churchill ei usaldanud Stalinit, nagu näitab ka operatsiooni «Mõeldamatu» välmimine (millest võib lugeda allpool), ometi tekkis neil IIMS-aegsete kohtumiste käigus teatav ettevaatlik, aga siiski vastastikune austus. Nad pidasid ja nimetasidki teineteist võitluskaaslasiks. 

☭ ☭ ☭

PÕRGULIK FLIRT ei viinud Marlborough' hertsogide järeltulijat Winstonit õnneks hullarisse, nagu juhtus Konstantin Pätsiga juba Kurjuse impeeriumi looja lõugade vahel. Viimase üksnes otsene vangistuski (türmis/ vanglas/ vangilaagris, v.a asumine ja karistusmeditsiini rakendamine) tema vangistuste kõiki teadaolevaid faase — nii tsaari-, saksa kui ka sovetiaegu arvestades — kestis kokku kuni kuus aastat.²

Eestit tabanud sovetiokupatsiooni ühe järelmina määras punavõim president Pätsile pikalt kestva psühhiaatrilise sundravi. See tähendab, et Stalini senine vang viidi 24. III 1943 türmist üle sunniviisilisele ravile psühhoneuroloogia/ psühhiaatria-haiglais. Alul piirduti Kaasanis asuvate sundravi võimaldavate asutustega, seejärel viidi ta Čistopoli linna ikka samal Tatarimaal. 

Psühhiaatria poliitilist kuritarvitamist põhjendati sageli tõsiasjaga, et patsient Konstantin keeldus loobumast EW presidendi tiitlist. Nii nägi ta mitmesuguste sovetlike raviasutuste palatite lagesid oma viimsepäevani… Siiski ühe lühikese — Stalini surma järgse "rahvuslikuma" vaheajaga AD 1954 ka Eesti südames paiknevas Jämejala Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas (praeguses Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus) Ent kohaliku rahva tähelepanu ja eestlaste "palverännakute" sagenemise hirmus saatsid kohaliku nukurežiimi esindajad ta kiiresti tagasi N Liitu, kus Päts paigutati Kalinini (Tveri) oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse. Sääl kuuldustepärane "Eesti kuningas" 18. I 1956 ka suri. Kokku kestis Konstantin Pätsi "psühhiaatriline" kinnipidamine seega 12 aastat ja 10 kuud (24. III 1943 – 18. I 1956) 

☭ ☭ ☭

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist

KGB Džeržinski-nim punalipulise kõrgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
《Контрразведывательный словарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
Täiesti salajane.
⊛⊛⊛♾ 

VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kümnendi eest koostatud sõnaraamat selgitab nii mõndagi ka meie tänapäeva kohta. Nagu kindral Semën Cvigun, alias Semën Dneprov raamatu eessõnas kinnitab, oli «Vastuluuresõnastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavõimu "kilbi ja mõõga" ehk julgeolekuorganite VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.

Sõnastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ühtne mõistmine ja kasutamine kõigi riikliku julgeoleku töötajate poolt. Sõnastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid üldisi ja gebistlikke eritermineid.

«Vastuluuresõnastik» oli seega gebistide salajane käsiraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat häma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise järelm.

Raamatu üks eksemplar jõudis avalikkuse ette vaid kümnendi eest Läti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. Tänaseni võimaldab see teos KGB terminoloogilist müstikat hajutada ja niisugusena jääb väärtuslikuks veel mõneks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) väärib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega õigusteadur Boriss Kurašvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

Lähiajaloost tänapäevani elulisi Eesti-näiteid leeb käesoleva kirjutise lõpus. Eelnevalt tuleks käsiraamatus kajastatud Estonica kohta ära märkida:
① Èston-tüvelisi sõnu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse võitlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rühmitus on vastavalt rahvuslik võitlus-/löögi-rühm ( vk lüh boëvka — lk 39-40 )

Võitleja [pro metsavend] — rahvusliku võitlusrühma liige relvastatud rahvusliku põrandaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene läänealadel, samuti Balti vabariikides.

③ «Vastuluuresõnastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti välismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tähtsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid Lääne-Saksamaal Lüneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvõttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibüroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti Rahvusnõukogu ning kümnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mõlema juures on toodud ( seletuse lõpposas ) välja agentuurne seos USA välisluureametiga:

«Eesti välismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allüksused ( REE “liberaalne rühmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks võimalusi ühenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allüksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti üritavad Eesti välismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sõjamehi välismaal ja luua NSVL-i vastase sõjategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurühmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti välismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada ära eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kõigile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

Võiks küsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mõjukamaid pagulaskoondisi Põhja-Ameerikas ja eeskätt USA-s, kus läbikäimist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi põhjendada peale kõige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «Vastuluuresõnastik» osutabki. Ometi määratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mõiste seletusest näha, rangelt vähemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui täppis välisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sõnake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku käsituse dekodeerimise vajaduse kohta. Näiteks välismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mõistes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk täpsemalt NSVL-i koosseisust oma päritolu-alu eraldada püüdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures süüdistas KGB iseäranis 6 rahvust: «Kõige aktiivsemalt õõnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, läti, eesti, valgevene ja armeenia välismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pälvib teatmeteoses tähelepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pälvib tähelepanu enim, üle kahe lehekülje hõlmavate artiklitega, ukraina ja läti pagulaskond. Vaid üksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «Vastuluuresõnastikus» märksõnad, mis suunavad lugeja aga ühe ja sama üldistava koondartikli juurde. Käsiraamatu hüperlinkidega märksõnalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sõnastikus suunistav. Tüve patri⒜ kõiki tuletisi käsitas KGB oma sõnastikus samuti toona N Liidu üldise keelepruugi kohases soveti-／venemeelses tähendusväljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too näiteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust või suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sünnimaad anastava võõrvõimu NSVL-i režiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupärandis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vähim osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpõld olema üsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tähtsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi näitabki asja gebistide «Vastuluuresõnastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:

USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest

«Nõukogude komitee kultuurisidemeiks välismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubežom; teine eestindus: Väliseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lüh VE{K}SA; läti k: Latvijas Komitejas {kultūras} sakariem ar tautiešiem ārzemēs, lüh KKS] — ühiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i põhiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat põhikirja. Annab välja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa Hääl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab välismaale regulaarseid ringhäälingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega välismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi välismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ühinguiks.

Nende komiteede ja ühingute peaülesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ümberasustatud Nõukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja välispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku võimsuse, Nõukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri õitsengu näitamises. Kõik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ühingute võimalusi kasutavad NSVL-i Ministrite Nõukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmärgiga:

• Nõukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt häälestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu Nõukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste välismaal levitamise ürituste läbiviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sõjaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ühiskonna ees;
• NSVL-i külastavate kaasmaalaste uurimine.

Nõukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega välismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ühingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on määratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk välisluure] ülesandeks.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )

Leia üles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965

SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nähtus — üüratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajärjed riigi roiutamises vaid me välisliitlaste valulävel häireid tekitavad. Efekt avaldub eeskätt julgeoleku-hädades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil väljaspool Eestit.

Seejuures on võtmesõna endiselt lahti rääkimata. Nii entsüklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipärast rõhutavad sel puhul tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal devalveerunud sõna  K O D U M A A  = KGB variväljaande nimi.

kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) või vastaspoolega koostööd teinud isik.

Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku välisriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine ja/või sellega kaasaminek. Juriidilises mõttes poliitilise kuritegevuse üks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lühidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne näide on KGB-gongo VESA／VEKSA maine tänaseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem või «Valge laeva» mängufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi näitab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lõimetise ropagandaalset kestlikkust.

 》 Eesti Meel  :  «Valge laev»  kui VEKSA surematu malakas 《 

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST

JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ühendust välismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid üles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui käinuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jäi esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lühem, kultuurimaineta nimetus — Välisеestlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vähemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ümarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II või IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt välisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. Mõnest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «Vastuluuresõnastiku» järgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning täidab KGB üksikuid ülesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi järgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kõik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mõni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg ☆—ordust

Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli värvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasõja ja Vabadussõja veteran; Vabadussõjas Ⅷ jalaväepolgu roodu/kompanii-ülem Lõuna ja Viru rindeil. Vaatamata sõjaliste teenete puudusele, järgnes kiire karjääritõus EV sõjaväes. Richard Tomberg tõusis sõjaväejuhtkonda vähem kui kümnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ülem. Eesti omariikluse lõpukümnendi kestel Eesti õhukaitse ülem; oktoobris—novembris 1939 ka sõjaväe staabiülema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )

Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti õhukaitse ülem kolonel Tomberg suhtub Pätsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni värvatud 3 kõrgest jalaväe- ja 1 mereväestaabi nooremohvitserist ja lisaks väljavaatest värvata veel 3 Eesti sõjaväe kõrgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…

Richard Tomberg ülendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu järgse relva-ostu-müügi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lähetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema üksinda pikemaks N Liitu jääma, naastes alles märtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise järel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja õhutõrje-kahureid pakkuma, siis tuli läbirääkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ülem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sõnul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt välja ei tulnud, kuna hinnad ületasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist ära. Tiiveli viimasel Moskva-õhtul korraldati neile aga järjekordne joomapidu. Võõrastemajja tagasi sõites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kõrval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks või mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased läbirääkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on küsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ülendamisest.

Tagantjärele oleks arutu välistada, et relvamüügieede oli kõigest ettekääne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta märtsi algul jõudis tagasi Tallinna, tabas hämmastus kõigepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga välisreisija ohvitser pidi läbi käima. Tomberg kukkunud läbemata bolševistlikku jama ajama. End Richard Tombergi õpilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas ära too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ülemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

Pärast seda, kui EV kaitsevägi suve lõpus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ülem. Sellele kohale jäi ta septembrist 1940 juunini 1941, millele järgnes õpilähetus Venemaale. Pärast õpingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze Sõjaväe-akadeemia õppejõud taktika vanem-juhi ja üldtaktika teaduskonna ülema asetäitjana.

… [K]aasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg pärast juunipööret EV kaitseväest moodustatud CLXXX laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti või saadeti hävingule Stalini orjalaagreisse — määrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks! […] On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…

Priit Parming «Sortside väga suured saladused: EV kindral ja kõrgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )

Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud märtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. Süüdistus spionaaž — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile võidi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli täitnud Eesti—Inglise kultuuriühingu abiesimehe kohustusi; või et ta oli käinud sõjakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sõjalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lõpuks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lävinud sõbra + kolleegi, vahepeal Briti sõjaväe-atašeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD／KGB agentuurikarjääri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )

Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid värbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid värvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane või ühiskondlik positsioon võimaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.

VEKSA ametlik anne Tallinn:
lühientsüklopeedia 1979

Tomberg on kõrgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jõudnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 põhikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas üle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli täitma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel üle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rühma trumbiks ühe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg…

Rootsi saabumispäeval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga võis tähele panna, et Richard Tomberg kõneles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul õieti tema suu läbi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide võtmisel juba samal õhtul. Pühapäeval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sõjaväelastele, kes seal asuvad, või nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakümmet vaevelnud Siberis ning nüüd raske tervisveaga asub ühes provintsilinnas Eestis, küsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma võin aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.

"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi püüdmas ( Välis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ühe ajakirjaniku sõnul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ülegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kõneles ta ju korduvalt lennuväe ja lennuasjanduse tähtsusest Riigi-Ringhäälingus — oli kui käega pühitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvõitlejat alatult õigustades ja pagulasladvikut hauapõhja manades "rahu-õhkkonna mürgitamise" eest "Läänemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.

Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hävitama rahvaid, et aga saaksite võimule trügida?! […] Kuhu te pressite, üks jalg juba hauas, teine haua äärel?! Jätke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mõtlevad inimesed. […]

E(R)R-i 22. X 1960 saade väliseestlastele

Tol kümnendil käis Tomberg Rootsis korra veel. Pärast välisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "võõrsil viibivaile eestlastele". Rõhk lasus lõhestaval propagandal — näiteks Tombergi üleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rünnatavate pagulaste kui sõjaroimarite üle ise kohut mõista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena määratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ühiskondlikuks süüdistajaks, ent märtsis 1961 KGB loobus kavast, vähendades erukindrali õlule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

Lähisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia Laanekõrb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tütrepojad Tõnu ( *1942 ) + Jüri ( *1944 ) + tütretütar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )

Herki Tomberg: Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jäänud ennekõike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäev koos vanaemaga […] pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi ei täitunud, sest Nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba [?!]

Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti Päevaleht ( Stk ) kirjutas tema "sõjaväeliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes läks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti Sõna ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»…

TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. Välis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. Võitleja, 1. Ⅶ 1982.

Kas kirik oli variasutus?

  Sergei Elkin
 New Times 2007 

NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)

"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"

sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.

Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..." Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?

Püha Jüri & pühaduserüvetus

Georgi-lindikeste le(h)vitamise mood, mis sai aastal 2005 alguse Moskvast ning saavutas 2008 välisvenelaste toel üleilmse ulatuse, on viimaks mõnes nende rahvuskaaslases hakanud tülgastust tekitama.


ESIMESED MÄRGID — AD20008 tekkinud veebikülg Georgi lindi kaitseks kutsub üles selle arutut levi piirama ja kogub sel otstarbel toetust. Üleskutse sõnastajate arust pole Georgi-lint…

… Lihtsalt riideriba, mida võiks aktsiooni korraldajate meeletul tahtel uisapäisa sõiduki antenni külge siduda. Georgi lindist on sajanditega saanud vene sõjaväljade sangarluse sümbol (...) panus autasule, mille paljud vahetasid elu vastu. Me nõuame "Georgi lindikese" aktsiooni ja legendaarsete Georgi-värvide rüvetamise lõpetamist.

Pühale Jürile kui Moskoovia vapipühakule aastal 1769 Katariina II poolt pühendatud ning hiljem eri ajastuil veel 3 aumärgile lisatud oranži-mustatriibulise ordenipaela imbumine vene popkultuuri, meelelahutus-ärisse ja tänavamelu räpakusse (sh käimla-disaini vt kõrvalfoto allosa) äratab mõistetavat protesti. Arvatagi on üleskutsel vastustajaid, nii et on puhkenud väike psühholoogiline sõda, mida ilmestavad veebis levitatavad plakatid (suurendamiseks vajuta pildile)

Samas on Georgi-lindi pühaduse kaitsjad löömas kiilu Kremli lähikonna üritusse, sest lindikesteaktsioon on mõningail andmeil üks Venemaa salateenistuste nn aktiivmeetmeid… Niisugusena pälvis see mullu ka Kapo tähelepanu. Pealegi seisab Georgi-paela hulgi-import ühe punktina aprillimässu korraldajate kriminaalsüüdistuses.

Georgi-lindikeste levimootoriks on agentuur RIA Novosti (endine APN, kunagise KGB variagentuur), mis pakub jätkuvalt kõigile soovijaile levitamiseks kõnealuse aktsiooni veebiloosungeid, mille paatos on, muide, Eesti-vastane.

Argumentidena lindilevituse jätkamise vastu on esitatud kainestava mõjuga pildikesi otse vene elust. Georgi-lindikesi on jäädvustatud ülemeelikute rõiva- ja kehamanustena, rentsliporri või pudulojuste heidetuna jms frivoolsevõitu oludes.

Georgi-lindikese sekularisatsiooni — et mitte öelda rüveduse — määra näitab ka moodne vene kõnekäänd: Georgi-lindikene autol kuulutab kevadet ja selle eemaldamine autolt — sügise algust.

* * *

PÜHA JÜRI oli Rooma usupöördunu tribuun/vangivalvur, kes II sajandil pKr sai hakkama…

• ⒜ legendi järgi inimsööjast metselaja hävitamisega Väike-Aasias Selena linna lähedal, mistap kohalik elanikkond tänutähe märgiks…
• ⒝ esoteerilise pärandi järgi lasi vangistusest vabaks ristiusulise neiu, kuna suutis endas tappa lohe (loe: kurjuse) ehk…
• … pöördus ristiusku.

Pühakut peetakse praegugi Portugali ja Inglismaa patrooniks. Venemaa sovetiaegseile aumärkidele Püha Georgiuse ordenilinti manustades püüdsid meeleheitel kommunistid pühitseda oma rolli II ilmasõjas. Aastal 2005 taas käsilevõetu järelmid tõestavad kommude algatuse edukust ka postsovetlikes oludes. Ent samavõrra tõestati, kuivõrd lihtsalt saab sakraalsümbolit labastata populariseerimisega või seda massikultuuri osaks muutes.

Tasub korrata end venelaseks lugeva õigusteadlase, Eesti poliitiku Igor Gräzini sõnu tema aprillimässu aegsest veebipäeviku-kandest:

“On lõppenud legend pronksmehe kaitsjate austusest langenute vastu, isegi hinnangutest II maailmasõja tagajärgedele ja… tänapäeva Euroopale. Selle alt on koorunud inetu tibu: kriminaalpolitsei poolt veel tabamata kriminaalsete jõukude ussipesa. Venelasena on mul kahju, et organiseeritud kriminaalse jõugu sümboliks on saanud igale venelasele püha Georgi-ordeni triibuline lindike.”

LEGEND JA TRAVESTIA. Legend võib elada pikki sajandeid, aga ajalugu õpetab, et tema atribuudid võivad langeda kurivaimse pilastuse ohvriks. Nii on ka lohetapja triibud saanud kui suisa mitte metsalise pärisosaks, siis põllukahjurist koloraado mardika tunnuseks. 

* * *

Ex-нашист Aleksandr Nevzorov koloraado-lindikesest, patriotismist ja Krimmi hõivamisest

Publitsist Nevzorov nimetab seda ordenilinti kartulimardika värvikombinatsiooni järgi koloraadoks ja tuletab meelde, et II maailmasõja ajal evitasid selle kõigepealt hoopis vlassovlased (ROA) ja venelastega mehitatud SS-üksused.