Aasta 1980 rahutut kulgu Eestis võis märgata juba veebruaris ja mais, kuid massilisuse saavutasid rahutused alles septembris—oktoobris. See laiendas tunduvalt ka eestikeelse välisringhäälingu töövälja, sest kohalik massimeedia vaikis protestidest, kuna ametivõimud olid hõivatud nende toore mahasurumisega.
Okupatsioonivõimurid teatasid alles 14. oktoobril, et on algatanud kriminaalasja nende, nagu öeldi,
«korrarikkumiste algatajate ja kuritahtlike huligaanide vastu».
Ent noorterahutuste – mida ülevaatlikult vaagis varasem
Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest – mõõtmed ja tagamaad olid märksa tõsisemad kui ametlikult tunnistati. Nad tõmbasid Baltikumile kogu maailma teabelevi enneolematu tähelepanu ja andsid nii välisringhäälingule põhjuse korduvalt teema juurde naasta. Eestist tuli aina enam sõnumeid, kuna elavnesid ka erimeelsed ja omakirjastuslikud väljaanded. Välisraadio omakorda köitis eestlaste tähelepanu kodumaal iga vähegi rahvusvahelist uudistekünnist ületava sündmuse vahendajana, millest kohalik
agitprop eelistas vaikida, oli see siis elektrirongide kokkupõrge 4. oktoobril 1980, kui hukkus 8 inimest, või üle maa rullunud vastupanu-ürituste järellainetus.
Suvisel koolivaheajal, kaks kuud enne 1980. aasta sügisrahutusi oli Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen, keda vist liiga eestimeelseks loeti, asendatud vaevu eesti keelt rääkiva Pudru-Elsaga (
Elsa Gretškina — vene
grečnevaja kaša on tatrapuder). Selle ametissemääramise sõnum oli kõigile selge…
Ja kui õppeaasta algul esmaspäeval, 22. septembril sunniviisil Tallinnas Maarjamäele kihutatud koolinoorte hulkadele peeti Tallinna natsiokupatsioonist vabastamise miitingut ja keelati seejärel ära ansambli
Propeller kontsert (pildil), vallanduski protest, mille põhjus oli mitte üksnes hariduse venestamine või päevast päeva süvenev toidukaupade defitsiit – tegu oli kaugelt tõsisema väljakutsega. Paisu tagant vallandus kogu ülekohus, mis oli sovetliku okupatsiooni 40 aastaga rahva ühismällu settinud, alates Eesti ebaseaduslikust liitmisest N Liiduga ja lõpetades järjekindla sürdrahvustamisega (venestus +
Homo soveticuse kasvatamine). Mitu päeva kestvad meeleavaldused haarasid Tallinnas kümmekond tuhat noort ja lähinädalail lisandus neile veel hulganisti eakaaslasi mujal Eestis.
Ameerika Hääle (VoA) oktoobrikuu esimese laupäeva uudistesaate teises pooltunnis teatati umbes 2 tuhande Tallinna kooliõpilase reedel, 3. X 1980 toimunud meelavaldusest, kus nõuti...
Eestile iseseisvust [---] Keskkooliõpilased kandsid sini-must-valgeid iseseisva EV lippe ja nõudsid Eestile vabadust sellekohaste hüüetega Estonia teatri juures, Raekoja väljakul, Anton Hansen Tammsaare mälestussamba esisel ja valitsushoone ees Tallinnas ka 1. oktoobril. Lääne pressiagentuuride teateil oli see esimeseks avalikuks protestimeele-avalduseks Eestis pärast EV aastapäeva 24. veebruaril, mil 4 inimest vahistati iseseisva Eesti lipu heiskamise pärast. Nad mõisteti kuni 2 aastaks sunnitööle.
Pühapäevastes saadetes kordas VoA eelmise päeva sensatsioonilisi sõnumeid Eestist. Need põhinesid Lääne teabeteenistuste Stockholmist edastatud uudistele, ent kuu keskel lisati neile ka Moskvast saadud kinnitusi:
Võimud süüdistavad Tallinna koolinoori – osundame – «ühiskondliku korra jämedas rikkumises», olles vahistanud paarsada noort nimede kindlakstegemiseks, kellest paarkümmend on ikka veel arreteeritud. Sadu koolinoori on okupatsiooniõimude korraldusel koolidest välja heidetud. [---] Tallinna koolinoored on demonstreerinud 1. ja 3. oktoobril ning 7. ja 8. oktoobril, lehvitades omavalmistatud sini-must-valgeid eesti rahvuslipukesi, nõudes Eestile vabadust ja iseseisvust, okupatsioonivõimude lahkumist, paremat koolitoitlustust ning sooje klassiruume. Eesti NSV siseminister hoiatas erakorralises telesaates, et süüdlased võetakse vastutusele.
Kuu algul Tartus toimunud streigist ja õpilaste meeleavaldustest oli juttu VoA 23. ja 24. oktoobri uudistesaateis: