Dirigent Neeme Järvi lahkumispõhjusi AD1980 ning AD2010 võrdlev eritlus — ilma põhjapanevate kommentaarideta:
Täpselt 30 aasta ja 8 kuu eest jõudis Neeme Järvi perekonnaga uuele kodumaale Ühendriikidesse. See juhtus pühapäeva, 20. jaanuari õhtupoolikul. Aasta oli siis 1980. Otsus langetati mõni kuu varem. Seitse aastat hiljem anti Järvi-perele ka USA kodakondsus, mis võimaldas vabalt üle ilma ringi liikuda ning lihtsustas ka dirigenditööd ja kontserditegevust.
Teine ja loodetavasti vähem saatuslik lahkumisotsus (ERSO peadirigendi ja muusikajuhi kohalt) tuli 2010. aasta novembri kolmandal neljapäeval ja teostus kiiremini. See jõudis kirjaliku avalduse vormis EV kultuuriministerini juba järgmisel päeval, R 19. XI 2010. Tõuke andis paar päeva varem, T 16. novembril eesti peavoolumeedias vallandunud Järvi-peks (vrd meediapeksu näitega AD1980 Sirp ja Vasar: Kadunud pojad…)
Toonasele ümberasumisele eelnenud usutluses, mille Viinis enne äralendu tegi Vabadusraadio (RL) erikorrespondent, märkis Neeme Järvi emigreerumise põhjuste loetelu alustuseks, et neid põhjusi on nii palju, et ühe hingetõmbega…
"… Kõiki üles lugeda ei jõuaks. Peamine on aga loominguvabaduse puudumine." (Neeme Järvi intervjuust Riho Mesilasele, RFE—RL-is 18. ja 20. I 1980*)
Vahemärkuseks: muusiku lahkumist põhjustanud tegurid on Isekiri jätnud allpool tähtsuse alusel siiski järjestamata. Järvi selgitas Eestist äramineku põhjusi veidi hiljem ja pisut üksikasjalikumalt ka Ameerika Hääle (VoA) eesti saadete kuulajaile. Samuti intervjuus Mardi Valgemäele, mis ilmus kevadel 1987 ajakirjas Balti Foorum, nr 2.**
HIINA KUULSATE LIIKLUSROIMARITE ELU
Temagi süü oli nii ilmne, et katsed seda kinni mätsida tekitasid üldist pahameeletormi. Joobes 22-aastane nooruk, kes oli oma WV-sedaaniga kimanud 5km/h-tsoonis pealtnägijate sõnul vähemalt 40km tunnikiirusega, ajas alla kaks rulluiskudel tütarlast. Üks neist, Chen Xiaofeng, suri järgmine päev, teine pääses püsiva jalavigastusega. Tragöödia juhtus Kesk-Hiina Hebei provitnsis Baodingis 16. X 2010 kl 21:40 otse Hebei ülikooli juures. Tüdrukud olid parasjagu koolilinnaku toidupoe ees, kui Volkswagen nad pikali paiskas.
Hukkunud Chen Xiaofeng oli pärti vaesest talust. Süüdlane Li Qiming (pildil) aga Baodingi kõrge politseiametniku poeg, kes kinnipidamise hetkel püüdis oma isa nime kilbiks kasutada.
"Minu isa on Li Gang!"
— just nii röökis roolis istuv Qiming, kui oli sündmuskohalt esiteks minema kihutanud ja siis hooletult tagasi sõitnud, nii et ta ülikooli lähedal turvameeste poolt viimaks kätte saadi.
Õnnetus lõi kõmu lahti nagu iga haarav sotsiaaldraama. Kui ülekohtu ohver on lihtinimene ja vastas — privilegeeritud üleastuja, kes võimuhoobe ja positsiooni kasutes süü ja karistuse eest pageb.
KARTUS MÕJUVA DRAAMA EES…
Seesama pani ka võimupartei büroode ja tsensuuriametkonna häirekellad helisema. Õieti võtsid parteiametnikud õnnetuse järel kiirelt tarvitusele viimsegi meetme, et lugu üldse ära sumbuks. Kuid jultunud liiklusroima ümbritsev kaitsevall langes uue meedia mõjul kui liivast kindlus. Selle vastu avaldati meelt mitmel moel nii virtuaal- kui ka füüsilises maailmas (nt alloleva installatsiooniga), kirjutati parteiluule paroodiaid, protestilaule ja kartmatult avalikke kirju. Ehkki süüdlane oli ilmselt niigi vahi all ja ka ekspertiisid ei veninud (nagu siintuntud juhtumil), oli meediavaikus avaliku kõmu taustal läbipaistvalt teesklev ja masendav oma häbituses.
Mõistes kui piinlik asi õieti on, asusid valitsusvõimud avalikkuse reaktsiooni kujundama muul moel kui lihtsalt selle kajastust piirates. Nädal aega internetis kestnud pahameele-sumina peale tõi Hiina Kesktelevisioon (CCTV) 22. oktoobril eetrisse intervjuu Li Gangi ja ta pojaga. Viieminutine saade oli tundelisi vabandusi tulvil.
Ausalt, ma mõistan, miks CCTV toimetajad tegid kannapöörde ja asusid jahutama ühiskondlikku raevu riigiametnike tõesti ülbete võsukeste vastu. Nad pühendasid oma kallid eetriminutid, et näidata Li isa ja poja pisarid, nuttu ja kahetsust. Aga samas tegi CCTV ka saatusliku vea, jättes täiesti tähelepanuta ohvrite pereliikmete vajaduse omi tundeid väljendada, kaasa arvatud võimalus, et nad oleks võinud teo sooritaja ning tolle isa siirad vabandused vastu võtta. See oli lühinägelik ja rumal, sest loo ohvritepoolne vaatepunkt on nüüd inimõiguslaste ja erimeelsete, aga mitte ametliku meedia päralt. Nii minetas CCTV pea täielikult oma usaldusväärsuse ja aususe juhtunu kajastamisel.
Kunstnik Ai Weiwei tegigi selle vastaspoole kajastustöö ära, kui avaldas oma veebiküljel intervjuu hukkunu isa ja vennaga, kes nüüd kinnitasid, et on lükanud tagasi kõik ettepanekud süüasja ning pretensioonide üle läbi rääkida. Teised blogijad seavad kahtluse alla kõigi Kesk-TV "reality show" osaliste siirust. Mõni osundab seerjuures ameerika telesarja miimikaspetsi Dr Cal Lightmani märkusi nagu:
"… Inimene kasutab niisugust ilmet, olles kurb, pettunud, tusane ja süüdi, alla 15% isikuid suudab seda võltsida. Kui selline väljendus püsib näol aga üle 5... 10 sekundi, siis on see tõenäoselt teeseldud. (...) Li Gangi poeg kortsutab videos oma kulmu mitu korda — vahel pikemaltki kui 10 sekundit! On lausa tunne, et ta püüdis seda ilmet hoida, et demonstreerida nõnda oma "valu" ja "enesesüüdistust". Inimene, kes tunneb tõelist valu ja süütunnet, võib loomulikult kortsutada oma kulme, ent Li Gangi pojal läks selle ilme saavutamiseks vaja ka muid näolihaseid..."
"MINU ISA ON LI GANG!" — samad sõnad on Kagu-Hiina Chongqingis püstitatud monumendil (AP foto) Ta isa on ühiskondliku julgeoleku linnaülema asetäitja. New York Times märgib 18. XI 2010, et...
Kuu pärast õnnetust teab lugu kogu Hiina ja lausung "Mu isa on Li Gang" on saanud mõruks naljaks. See on lööklause igaks puhuks, kui püütakse vastutuse eest luusida, olgu nõusid pesemast või pruudile karistamatult truudust murdes… Isegi valitsuse kohmakad üritused lugu kontrolli all hoida on noorte ja teadlikumate hiinlaste põlguse sihtmärgiks muutunud.
TÄIENDUS 31. I 2011: Kohaliku politseijuhi Li Gangi poeg, 23a Li Qiming tunnistas end Xinhua—VoA—RFA teatel 30. I süüdi ja pandi 6a vangi. Hebei provintsi kohus arutas 5 päeva kriminaalasja, mis hõlmas purjuspäi sõidukijuhtimist ja tapmist. Li sõitis läinud aasta 16. oktoobril üliõpilaskülas otsa 2 naisüliõpilasele, tappes neist ühe Chen Xiaofengi ja vigastades teist, Zhang Jingjingi, mõlemad ohvrid olid sellal 20a-sed. Tunnistuste järgi karjus süüalune tabajatele: «Las käia, kaeba mu peale! Mu isa on Li Gang!» Vahejuhtumit kogeti kompartei-ametnike ja võimuladviku erikohtlemise näitena, mis interneti vahendusel tekitas üle Hiina rulluva pahameele-laine.
Mõttekordus: Kodumaa & muusika.
Peaminister Ansip, minister Ligi või kes see oligi... Ah-jaa, nii ütles EV valitsuse (sala)nõunik Madis Kadaga:
"... Ükskõik kes sa ka oled, hüljates kodumaa, saad ikkagi vaid tänava-muusikuks, mütsiga maas, mis võib-olla on täis hõbeseekleid, kuid helid on kadunud, ehkki juurteta inimesed aplodeerivad sinu surnud muusikale. Helid jäid ju maha, selliselt ei saa neid kunagi ära viia, neid ei saa maha kaubelda, nagu pettus ei jää inimhinges kunagi märkamata. Sest inimene algab esimesest lapsepõlve-mälestusest ja muusika — kodumaast. Ükskõik mida ärapöördumise õigustuseks ka ütled, tehingu peab välja maksma rahvas, kes sinule lootis; mida väiksem on rahvas, seda enam. Seda suurem on tema vendade kaastunne. [---] Ja nii ütleme meie: olgu neile võõramaa leib mõru, kes juurteta inimeste ässitusel vahetavad lapsepõlvehelid, kogu muusika hõbeseeklite ja kõige uuema Ameerika automargi vastu. Kodumaa kadunud pojad..."
See on näide sovetiaegses (Marjustini järgi nõuka-) meedias viljeldud harduspublitsistikast. Looritatud sõim kõigile juurtetu USA vm tõotatud maa poole Iisraeli-viisaga lahkund muusikuile. Sel korral ka konkreetselt dirigendile ja heliloojale, Neeme Järvile ja Arvo Pärdile. Autoriks Sirbi ja Vasara peatoimetaja Vello Pohla, alias Madis Kadaga — vt "Kodumaa ja muusika" 15. II 1980 Sirbis ja Vasaras.
Vaenulik naabrus ärgitab Lõuna-Korea valitsusvõime tsenseerima internetti — Ameerika Hääle (VoA) videreportaaž.
Me teame totaalset eetrisummutust, rahvusvahelist postitsensuuri jt teabevoolu piiramise rahuaegseid nippe sovetajast hästi. Kõiki neid jm rakendab nn rahavdemokraatlik vabariik Korea poolsaare põhjaosas juba oma kuus kümnendit.
Ületamaks kommunistliku Korea teabetõkkeid on lõunast üle 38 paralleeli demarkatsioonijoone edasi antud valjuid ruuporisaateid ja lennutatud õhupallidega lendlehe-lademeid. Viimse paari aastaga on külm sõda poolsaarel jõudnud ka internetti ja pärdeid püstitab seekord — demokraatlik Lõuna-Korea!
Kuigi keskmisel põhjakorealasel praktilist veebikogemust pole, on siiski Pyongyangil võimekaid löögirühmi ja/või isehakanud partisane n-ö vaenalase tagalas. Takistamaks punast kihutustööd, on Lõuna-Korea valitsusvõimud sulgenud veebikülgi ja kustutanud -kommentaare seadusetähe alusel, mis keelustab valeandmete levitamise ja riigivastase tegevuse. Üleilmse arvutivõrgu kasutajad peavad Lõuna-Koreas end nüüd ka tuvastama tegeliku nime või isikukoodiga.
Ameerika Hääle Sŏuli-kirjasaatja Steve Herman ei saanud intervjuusid Lõuna-Korea küberpolitseinikelt — Sidestandarite Komisjonilt ega Politseiametilt, kuna mõlemad ametkonnad keeldusid kommentaaridest. Nii piirdus usutelu paari kohaliku meediaaktivistiga.
Lõunakorealased on ju kogenud, et olla üle Korea RDV tobedast propagandast…
… leidis üks Blateri-nimelise digikommuuni esindaja Kim Sangbum. Ent on ka valitsuse vastusammude toetajaid. Nii peab Internetimeedia Liidu endine juht veebi-ajakirjanik Jeon Kyoung-Woong Pyongyangi-meelsete tegevuse tõkestamist vajalikuks, sest nood pole sugugi nii süütud:
Põhja-Korea režiimi toetajaid on ka lõunas olemas ja osa neist peab ühendust Põhja-Korea luurerühmadega, mistap Lõuna-Korea valitsus on-line-sisule piiranguid seabki.
Teadmiseks: Teemakohane video on aegumise tõttu postitusest eemaldatud. VoA toodab TV-saateid aastal 2010 keskmiselt 43 tundi ööpäevas.
NÄHTAVA TAGA ON MIDAGI VARJUL? Kodumaise ja pagulaskiriku kokkusidumine ei kaota vaimset lõhet ega silu ajaloolisi arme. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)
"nähtavat ühtsust kinnitava lepingu"
sõlmimine 13. XI 2010 Tallinna Toomkirikus sarnanes mõneti Kremli tseremooniaga mais 2007, kui Vladimir Putin paljude väärikate KGB kaastöötajate kohal viibides ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga.
Juba mitu aastat enne seda avaldas Aleksei Makarkin (Poliittehnoloogia Keskusest) saladuse, et tõuge ühinemiseks tuli aastal 2002 oma erisaadikud välismaale laiali saatnud president Putinilt (=KGB/SVR-ilt) endalt — vt Makarkin "Bej poljakov..."Soveršenno sekretno, november 2004, nr 11/186. Mis ja kes on aga E.E.L.K. allaneelamise taga?
Ühendriikides on riisutud üle 50 miljoni dollari juutide 2 hüvitusfondist, mis pidanuks leevendama iga vaest holokausti-elujat, kelle sissetulek jääb alla 1200€ kuus või keda sõja ajal on küüditatud. Raha riisuti Saksamaa-vastaste Varanõuete Juudikonverentsi (Conference on Jewish Material Claims Against Germany) nimelise MTÜ kaudu, mis vahendas üksikisikuile ja organisatsioonidele Saksamaa liiduvalitsuselt saadud raha. Üht riisutud fondi on SLV rahastanud juba peagu 60 aastat. Kogu vasakule toimetatud summa oli kohtu otsuse kohaselt 57 300 000 $.
TOSIN SÜÜALUST võeti USA föderaalvõimude teatel vahi alla teisipäeval, 9. XI 2010, viis oli kinni peetud varem. Neli on end juba süüdi tunnistanud. Kõigile inkrimineeritakse postiside-teenusega seotud pettust ja mõnele lisaks kelmust — kummagi roima eest saab vangi panna kuni 20 aastaks. Kuus kuritegelikule teele läinud koosseisulist töötajat, sh MTÜ endine direktor Semёn Domnitser (pildil), on aastail 2000-2009 ühes fondis ja teises fondis juba aastast 1993 koostanud üle 5600 võltsi abitaotluse isikuile, kel puudus tegelik õigus abiraha saada.
Isekiri meenutab 26. IX 2010 surnud Ilmar Mikiveri tema 12 aasta taguse esseega õõnsast 'kapitalismi'-mõistest — Ilmar Mikiver:
Viimas[t]e aasta[te] katastroofid Venemaa, Jaapani jt maade majanduses on stimuleerinud vaidlust selle üle, mis on 'kapital' ja 'kapitalism'.
Neile, kes väidavad, et Tokyo, Jakarta ja Moskva pankade [1998. aasta] varingud on eredad näited "ohjeldamatust kapitalismist" (à la Prantsusmaa peaminister Lionel Jospin), on viimasel ajal vastu astunud mõnedki tõsisemad mõtlejad.
Üheks huvitavamaks ja siinkirjutaja arvates tõesemaks vastuväitjaks on Ameerika ungarlasest filosoof Balint Vazsonyi [1936-2003]. Ta ütleb, et me räägime kapitalismist ikka veel Marxi mõju all. Kas oleme tõesti kõik marksistid? Kapital, ütleb Vazsonyi, ei piirdu Karl Marxi levitatud kitsa tõlgendusega, mille kohaselt ühe inimese tööst võidetud säästud (tema kasum) on teise inimese koorimine, eraomand on vargus ning igaüks, kes oma tööjõudu teisele müüb, on tema ori ("proletaarlane").
Kapital kui teisenev väärtus
Moodsama vaate kohaselt on kapital üha teisenev aineline väärtus, millel põhineb igasugune majandusprotsess. Majandus koosnebki sellest, et pikema "haudeperioodiga" kapital, nagu oskusteave või ideed, muutub vähehaaval kiiremini konverteeritavaks kapitalivormiks, nagu kaubad ja teenused, ning deponeeritavaks vahendiks, nagu väärtpaberid ja raha. Nende abil võib alata uus tsükkel, uute ettevõtete finantseerimine jne.
Vastandina Marxile, kes kapitalile omistas ebamoraalseid tunnusjooni, on kapital eetiliselt täiesti neutraalne. Ta ei ole hea ega kuri, vaid lihtsalt tarvilik, umbes nagu inimorganismis vereringe. Ta kannab edasi lõpmatut eluprotsessi ükskõik millises poliitilises süsteemis, demokraatlikus samuti kui kommunistlikus, ainult viimases viletsamalt kui esimeses. Siinkirjutajal ei tarvitse laskuda teoreetilistesse arutlustesse, kirjeldaksin vaid üht konkreetset juhtumit, mille peategelast tundsin lähedalt:
Ta võrsus 12-lapselisest väikemaapidaja perekonnast. Isa andis talle kaasa leivakoti, saates ta suurlinna ametit õppima. See leivakott oli esimene kapital tema elus. Linnas omandas ta järgmise kapitaliastme — oskusteabe oma alal. Selle najal naasis ta vanasse kodukohta ja avas seal oma töökoja. Kutseoskus ja äriline edu võimaldasid tal osta pool hektarit maad ja ehitada sinna oma maja ja töökoda. See oli uus kapitalivorm, mille abil ta oma firmat laiendas, kaastöölisi samal alal välja õpetas ja 4 last koolitas, kuni nende kõrghariduse saamiseni.
See mees oli minu isa*
Levinud kapitalikäsituse kohaselt oli ta niisiis oma klientide vastu usurpaator, töökoja ja maaomandi varas ning tema juures sellidena välja õppinud uute meistrite ("proletaarlaste") armutu kurnaja. Siin on sihilikult kasutatud marksistlikke termineid, kuna need hoolimata N Liidu kollapsist üha mõjutavad mõtlemist kapitalist ja kapitalismist ning seda mitte üksnes postsotsialistlikes maades, vaid ka Läänes, eriti Ameerika ülikoolides.
Venemaal on kartellimajandus, mitte kapitalism
Võib-olla paneb see mõttekäik lugejat, kes on Aasia ja Venemaa [1998. aasta] krahhidest häiritud, hetkeks peatuma ja küsima: kas on need krahhid tõesti kapitalismi nähtused? Balint Vazsonyi väidab, et kogu mõistet "kapitalism" tõeluses (ja ka nt «Encyclopaedia Britannica» standardväljaandes) ei eksisteeri. Ta kirjutab:
«Marksistid on püüdnud levitada müüti, nagu oleks selle sõna müntijaks olnud (turumajandusteooria klassik) Adam Smith, kuid muidugi seda ta ei olnud… Karl Marxil oli lihtsalt vaja lasta käiku üks uus -ism, mida võinuks käsitleda vastandina tema enda -ismile.» («Jäljed viivad Marxini» — Washington Times, 25. august 1998)**
Rääkides viimase aasta majanduskrahhidest Tokyost Moskvani, ei ole niisiis õiglane süüpinki tirida kapitalismi. Pigem kuulub sinna too vabaturuna maskeeritud kartellimajandus, mida mõned vaatlejad nimetavad "onupoja-kapitalismiks", mõned "onupoja-kommunismiks" [vrd "semukapitalismiga" korrumpeerunud majandussüsteemi tähenduses].
Aeg on anda sõnale 'kapital' tagasi tema algne neutraalne tähendus ja sõna 'kapitalism', nagu soovitab ungari filosoof, uue sajandi leksikonist lihtsalt kustutada.
KURIKUULUS SERGEI MARKOV — Moskva hinnatud politoloog + rahvasaadik + Kremli ajaloo-võltsimis-vastase komisjoni liige — soovitas Venemaa Hääle (Golos Rossii — GR) saates pöörata WikiLeaksi löögirusikas Eesti vastu…
Sergei Markov: Siin pole midagi uut, me peame püstitama küsimuse globaalselt, peame tegema agarat koostööd rahvusvahelise kodaniku-ühiskonnaga, mis muutub üha mõjusamaks. Tuleb WikiLeaksiga töötada. Võtame näiteks venelaste diskrimineerimise probleemi Lätis ja Eestis — kuni me neile Moskvast survet avaldame, tajutakse seda üle ilma kui tohutu Venemaa imperialistlikku sõdimist vabadust armastavate väikeriikidega. Meil tuleb väisata hoopis pahemparteisid Brüsselis, Berliinis ja Prantsusmaal ning sedasama WikiLeaksi. Laseme temal materjale avaldada Eesti salateenistustest, kes seavad oma peasihiks venemeelsete organisatsioonide lagundamist.
MOSKVA PROPAGANDA nii, kuis seda koos sõsarraadio- ja TV-kanalitega vahendab GR, ei lahkne kunagi Kremli välispoliitikast. Siingi valitseb lühinägelik ja vene kaasmaalasi endid kahjustav püüdlus lähinaabrite sisepoliitilist stabiilsust häirida. Nii naasti selleski vihamalli järgivas ja eeskujulikult poliitpornograafilises usutluses 50-minuti kestel muulaste väidetava diskrimineerimise juurde Eestis, teisel katsel tehti seda aga vikilekke kaudu.
Markov: Kõik on väga lihtne — hästi (suhtun Vikileketesse siis), kui paljastakse teisi, ja halvasti, kui paljastatakse meid. WikiLeaksi ootab ees aina laiem tegevusväli.
Nii tõusetus välispoliitika loodesuuna lemmikteema «Euroopa Liidu häbiplekid Eesti ja Läti» (позор Евросоюза) samas saates uuesti, kui saatejuht Armen Oganesjan küsis: kuidas võtta WikiLeaksi ähvardust üllitada Venemaad kompromiteerivaid dokumente? Sergei Markov eelistas vastustamisele vikilekitajate positiivset hõlvamist, kuna WikiLeaksi pealetungi ei peata miski. Markov kirjeldas ses samas Euro FM-i kaudu eetrisse jõudnud GR-i saatesWikiLeaksi kui valitsuste ja riikide vastu rusikasse tõmbunud ja oma võitluses internetti rakendavat rahvusvahelist üldsust, mida ka Isekiri vikilekkeid lahates on täheldanud — vt Wiki-Leaks toob afgaanidele rahu?
Markov: Me saame näha globaalse kodanike-ühiskonna võitlust kõigi maade valitsustega. Siia globaalsesse üldsusse kuuluvad peale vikilekitajaist õiguskaitsjate ka transnatsionaalsed korporatsioonid, ekspert-struktuurid (…) Otse meie silme all käib rahvusvaheliste parteide moodustamine, mis on varem toiminud vaid koondistena. Üheks selliseks parteiks on (ka) inimõiguslased, kelle hulka kuulub ka Wikileaks. Teiseks on homoseksuaalid, kellel on samuti täiesti rahvusvahelised taotlused. Kolmandaks parteiks on need, keda seob ROK, st sportlased (…) Keskkonnakaitsjad — ka see on üleilmse mõjuga võimuerakond. Me saame selliste globaalparteide poliitikasse ilmumise tunnistajaiks…
MARKOV ON MEILE HÄSTI TUNTUD pärast mehe mullust ülestunnistust, et ta oli löönud aprillis—mais 2007 kaasa küberrsõjas Eestiga, ja eriti kuulsaks tegi teda muidugi järgnev Langi—Paeti—Pihli skandaal.
Eesti Meel: Estofoobne politoloog ja rahvasaadik Sergei Markov (*1958) on endine (1989-1992) sots, kes detsembris 2007 jõudis Ühtse Venemaa saadikuna ka Riigiduuma koosseisu. Märtsis 2009 ühe rahvusvahelise ümarlaua vestlusringis on ta omaks võtnud (kaudse) osaluse kümberrünnakuis Eesti vastu (vt RFE 6. III 2009 uudist "Eesti küberründe taust" — Behind The Estonia Cyberattacks), misjärel EV nõudis talle välja Schengeni maade sissesõidukeelu, mis aga praktikas ei rakendunud. Ehkki veel sama 2009. aasta kevadel oli piiriteenistus Saksamaal Markovi korra kinni pidanud, vabanes ta juba suve hakul pärast teatud nööritõmbeid Brüsselis ka formaalse viisakeelu alt. Kuid ületamatuid takistusi Schengeni alal liikudes ei ole talle kunagi tehtudki.
MOSKVA KÄMMAL ulatub meieni aga mitte üksnes Brüsseli võimukoridore pidi. Samavõrra või paremini õnnestub see ka venekeelse ringhäälingu, niihästi kaug- kui ka lähivälismaal tegutseva abil. Ja vähe sellest, Markovi jt temasarnaste poliitkaabakate meievastaseid rünnakuid mahitavad ka EV valitsusvõimud...
