Eesti ja Churchill

Winston Churchill suri viimse riigiteglasist vabadusristi (VR l/l) kavalerina 

Rist annetati talle Eesti Vabadussõjas osutet teenete eest eeskätt laevastiküksuse meile appisaatmisel. Eesti Vabadussõja ajal oli tema Suur-Britannia sõjaministriks. Küllap on hästi teada, kui suurt abi Ühendkuningriigi sõjalaevastik Eestile Vabadussõjas andis. Peale Winston Churchilli annetati Eesti vabadusristid veel 128-le Ühendkuningriigi alamale, samuti kuningas George V-le. 

Vabaduse Rist asutati Eesti Iseseisvuse väljakuulutamise esimesel aastapäeval — 24. II 1919, seega täna 107 aasta eest. 

VAPRAD BRITID. Juunist augustini 1919 toimusid Soome lahes strateegiliselt olulised lahingud eelkõige Briti laevastiku panusel. Sel oli otsustav roll Soome lahes tegutseva punalaevastiku pidurdamisel. Briti laevastik aitas Kroonlinnas baseeruvat punalaevastikku sulustada ja tõkestada selle edasipääsu Läänemerre. Nii tagati ka Eesti merekaitset ja põhjaranniku kindlustust. Punalaevastikult hõivatud laevu anti üle Eesti mereväele. 

Punalaevastiku lipulaevad, nagu allveelaevade baaslaev Pamjat' Azova ja soomuslaev Andrej Pervozvannyj, lasti põhja, miska VF-i laevastik siin oma jõulisuse kaotas ning mis omakorda soodustas Vabadussõja võidukäiku. 

Britid kaotasid neis merelahinguis üle 480 mehe surmaohvrina ja vangi langes vähemalt 250 — vt Eesti mereväe 23 langenu + 3 teadmata kadunuga võrdlemisi väheseid kaotusi Vabadussõjas!¹

Briti laevastikku juhtis admiral Sir Edwyn Alexander Sinclair, kes samuti kui Temakõrgeausus Georg V ja Churchillgi pälvis Eesti sõjaliste teenete kõrgeima autasu. Eesti Vabaduse Risti kavaleridest brittide mälestustahvel asub Pühavaimu kirikus Tallinnas. 

LAIDONER JA CHURCHILL. Eesti Vabadussõja aegne ülemjuhataja Johan Laidoner, kes oli sagedasti Eesti saadikuks Rahvasteliidu konverentsidel ja kes täitis vahel ka erakordseid diplomaatilisi ülesandeid, oli isiklikult tuttav Churchilliga. Ajakirjanik Voldemar Kurese (alias Fakt) päeviku järgi² jutustas tollase rahandusministri Churchilliga kohtumise järel kindral Laidoner talle järgmist: 

Aastal 1929, kui Laidoner käis Londonis meie sõjavõlgnevust korraldamas, kõneles ta sellest üht—teist huvitavat (…)

 》Käisin selles asjas ka Churchilli jutul, kes kohe hakkas (Ühendkuningriigi toonast peaministrit) Lloyd George’i manama ja ütles, et kui toda poleks olnud, siis oleksid üldse asjad — ka teie omad — palju paremad olnud. Ka oleks siis asja saanud sõjakäigust enamlaste vastu. Kui enamlased oleks kukutatud, lagunenuks ka Venemaa, ja demokraatlik Venemaa ei oleks kunagi saanud nii tugevaks kui enamlik praegu. Sama arvamust jagan ka mina, 《 lisas Laidoner.

Churchilli 25. VII 1950 avaldus:

》Mulle on Balti riikide pagulasilt saabunud nii palju kirju, et võimatu on kõigile isiklikult vastata. Läti, Leedu ja Eesti anastamise kümnes aastapäev N Liidu poolt on traagiline sõlmpunkt kõigi nende kolme maa rahvaile. Ma olen sügava liigutusega lugenud seal üha laieneva kommunistliku vaenamise ja massiküüditamiste kohta, mis on kommunistidele omane poliitika. Läti, Leedu ja Eesti on Ühendkuningriigis endiselt esindatud oma saadikute kaudu. Seda põhjusel, et Briti valitsus on keeldunud sovetiokupatsiooni juriidiliselt tunnustamast. Mäletavasti ei kõhelnud Suur-Britannia tunnustamast Baltimaid iseseisvate riikidena aastail 1918 ja 1919. Sõdade vahepeal on Balti riigid tõendanud oma tõsist usku demokraatiasse, nagu seda jagatakse siingi maal. Ma ootan päeva, mil need veetlevad riigid Läänemere ääres on võõrast anastusest taas vabad ja võivad asuda oma kohale iseseisvate demokraatlike ristiusu-tsivilisatsiooni maade seas. 

Winston S Churchill《 United Pressi teatel oli Churchill saanud läkitusi eesti ja balti rahvaste esindajailt üle tuhande, kuna eesti eksiilmeedia kinnitusel kirjutati sellest Balti riikide okupatsiooni 10. aastapäeva eel paljudele Lääne võimureile ka peale Churchilli. Eesti lehtedest avaldasid tema vastuse esimese ja teisena 2. augustil vastavalt Saksamaal ja Kanadas ilmuvad Eesti Post ja Meie Elu (tõmmisel) 

MÄRKUSED

(1) Vabadussõjas olid viimatisil andmeil Eesti + liitlaste militaarsed kaotused isiskkosseisu surmaohvreina 3400 (±1000) ehk ~10× väiksemad kui vastaspoolel.

(2) Voldemar Kurese 14. I 1929 päevikukanne. Siin tsit Fakt, Churchill ja Laidoner. VES 21. II 1957; vrd Fakt, Kui enamlus oleks kukutatud 1919. STE 30. VII 1954.

Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa Ⅱ maailmasõja (ⅡMS) järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, ⅡMS-i, ajaloolist kõne jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel. 

Churchilli Fultoni-kõne tekst — Isekiri: Rahulõim

SANGAR BUKOVSKI ＆ TEMA PÄRAND

«Oleksin õnnega koos, kui mu hauakivil oleks kiri: siin puhkab sovetisüsteemi hävitaja. Ma oleksin õnnelik, kui see oleks tõsi. Kuid see süsteem varises kokku ise.»

Vladimir Bukovski 2013. aasta intervjuust TV-ganstale 📼 vt 1h 6'30"!

Vladimir Bukovski üldinimlikud teened, tema globaalmastaabiga saavutused võiks järjestada nii:

1. Bukovski kiirendas sovetiimpeeriumi lagu…
2. Osutas Lääne sovetiseerumisele…
3. Aitas kaasa EU-impeeriumi lagundamisele…
4. Avalikustas NLKP KK ja Gorbačovi salaarhiive…
5. Sovetliku karistusmeditsiini paljastamine. 

YouTube/ Associated Press: Kristuse-eas Šveitsi ilmunud Bukovski 18. Ⅻ 1976 Zürichi lennuväljal «liialt väsinud intervjuude andmiseks» — Vangide vahetuse vaikis maha TASS, teatades vaid Corvaláni Santiagost Moskva jõudmisest


LÜHI-ELULUGU: vene vabadusvõitleja + sovetiaja erimeelne Vladimir Bukovski ( 30. Ⅻ 1942 — 27. Ⅹ 2019 ) oli koolieast peale ligi 12 aastat kinni nii türmides, töölaagreis kui ka psühhokais ( erivaimuhaigla )

Detsembris 1976 deporteeris eriüksus Al'fa ta Vladimiri türmist Zürichisse sundpagulusse, ühtlasi vahetuskaubaks vaba maailmaga Chile kompartei juhi Luis Corvaláni ( 1916-2010 ) vastu. Kaks aastat hiljem jättis Bukovski oma lähedased Šveitsi ja asus Suurbritanniasse, kus ta elas, õppis ning töötas neurofüsioloogia teadurina peamiselt Cambridge'is, v. a kaheksa aastat Stanfordis USA-s.

Riiklik Julgeolekukomitee tegi Bukovskist sisevaenlase õpikunäite ≈ välisluure-kaasusena tudeeris KGB-kool toona legendaarset Penkovskit.

Vene ajaloolane ja VB sõber Pavel Stroilov: Muidugi ei ole vene rahvas piisavalt vaba järgimaks oma süümet ja kõike seda, millesse VB vankumata uskus.
Omamoodi kaitseb ta siingi vene rahva au. Kui vaadata, kes siia [VB matusele] on kokku tulnud…
Krimmitatari liider.
Poola saatkond.
Tšetšeenid…
Teisisõnu nende rahvaste esindajad, kel põhjusi venelasi vihata piisab… Ja siin nad nüüd on — leinamas Venemaa ühiskonnategelast, meie kangelast.
Bukovski on olnud meheks, kes suudab vene rahva mainet päästa. Meil tuleb vaid jätkata ta tööd muu seas aitamaks neid rahvaid, keda Venemaa valitsusvõim praeguseni rõhub.

Pavel Stroilov BBC-le Vladimir Bukovski matusel
Londoni Highgate'i kalmistul 19. Ⅺ 2019

REAGAN ＆ THATCHER. Alles läänemaailma juhtidega suheldes adus VB enda + oma kaasvõitlejate kaalu. Nii USA president Ronald Reagan kui ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher tunnistasid talle teineteisest sõltumatult — kusjuures Thatcher on sest kirjutanud oma mälestusis — et dissidentide trotslik optimism oli nende suhestumise Itta vabastanud dilemmast: kas sõda või détente ( pingelõdvendus ) Kumbki oli veel võimuletuleku eel meelekinnitust leindud (anti)sovetlike dissidentide veendest, et sovetiimpeerium on võidetav ilma kuuma sõjata + juba huku poole vaarumas, mida Lääs omapoolse survega vaid kiirendaks…

 》 ISEKIRI :  DISSIDENDI  TUNG  EESTI  TEABEVÄLJA 《 
Dissident ／ Erimeelne ／ Inimõiguslane ／ Vabadusvõitleja

SOTSIALISMI KAKS VOOLU. Sotsid ( vk: menševism ) ja kommud ( bolševism ) on Bukovski käsituses sotsiaaldemokraatia XX sajandi ajutise lõhe kiuste tänaseni toimiv, ühe ja sama sihiseadega liikumine, mis taotleb üksmeeles üleilmset heaolu eraomandi kõrvaldamise kaudu. Sotsialismi eri voolud võisid lahku ja kokku loksuda ideoloogilise vaenu mõõnadest konvergentsi-teooria aadete ühise lehvitamiseni. Kuni kapitalikriisi näguritunnil ja sovetiimpeeriumi huku järel lahenesid lõpuks gorbyliku Euroopa ühiskodu voolusängi, et teostuda sotsialistliku eliidi projektina… kui EU = Euroopa Liit.

Osalt seepärast mahitas Lääs NLKP peasekretäri／NSVL-i presidenti Mihhail Gorbačovi kõigis ta tegudes ning keelitas VF-i presidenti Boriss Jeltsinit algatamast kohut kommunismi üle ( Nürnberg-2 )

«Meid peatati nõiajahi kentsaka etteheitega. Aga nüüd on nõiad platsis ja peavad jahti meile.»

Vladimir Bukovski septembris 2008 Cato-instituudi suveülikoolis 📼 vt 28'15"!

UKIP ↠ BREXIT-PARTY. Bukovski väsimatu selgitustöö ja rahvavalgustuslik panus, mille üheks väljundiks oli detsembris 2004 ilmunud brošüür "EUSSR: eurointegratsiooni sovetlikud juured" ( ingl originaal: The Soviet Roots of European Integration — autorid Bukovski ja Stroilov — 48lk ) kergitas aastal 1993 tekkinud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ( UKIP ) XXI sajandi avakümnendeiks järjele, miska Bukovskit erakonna patrooniks loeti. Briti iseseisvusliikumine tipnes AD2016 refendumiga, mille EU-vastased võitsid ja mis kolme aastaga viis Suurbritannia EU-st väljumiseni = Brexit. Iseseisvuspartei rolli võttis AD2018—2019 üle uus massilisem Brexiti-Partei.


BUKOVSKI ARHIIV koosneb dokumentide kahest lasust, mida gebistlik võimuklikk VF-is seni täiesti salajaseks klassifitseerib. Esiteks on Bukovski arhiivis tallel need NKLP KK teabekogust pärit seitse tuhat dokumenti, mis N Liidu Kommunisliku Partei  o r g a n i s a t s i o o n i  keelustamise asjas AD1992 Moskvas esitati põhiseaduskohtule ja mille juurde teda kui eksperti lubati… Kohtupidamine kommunistliku  s ü s t e e m i  üle võis nurjuda, kuid Bukovski teenena on see tõendite varamu nüüd ligipääsetav kõigile. Veebiarhiiv on nähtav siin.

Teise osa on VB hankinud kümnend hiljem oma kaastöölise Pavel Stroilovi abiga Gorbačovi Sihtasutuse arvuteist. See eri andmeil 30-100 tuhande lehekülje = 2Gb mahuga kõvaketta koopia sisaldab muuseas teavet Mihhail Gorbačovi rollist sovetirežiimi kuritegudest inimsuse vastu aprillist 1989 jaanuarini 1991, samuti N Liidu juhtkonna lävimisest Lääne poliitikuiga, k. a tollase sotsiaaldemokraatia liidrid, nagu François Mitterrand, Hans-Jochen Vogel või Joaquín Almunia. Nende dokumentide käsitlusi leidub siin—seal veel avalikustamata teabe-kogumiga tutvunud ajakirjanduses või mõnes raamatus — nt siin. Peale muu on Bukovski Arhiivist tõusnud kasu Brexitile, aga ka Ida+Lääne sotsialismiürituse telgitaguse valgustamisel.


KARISTUSMEDITSIIN. Pärast järjekordset vabanemist jaanuaris 1970 kõneles Bukovski Moskvas akrediteeritud Lääne ajakirjanikele ( VB intervjuu Bill Cole'ile 🎥 CBS 28. Ⅶ 1970 ) ja aasta hiljem saatis ise välismaale 150 lehekülge: psühhokate loetelu, neis vaenatute tunnistused, koopiad kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktidest kirjeldamaks psühhiaatria kuritarvitamist sovetliku režiimi nii tuntud vastaste kallal, nagu kindral Petro Grigorenko, literaat Natalja Gorbanevskaja ja legendaarne poliitaktivist, sellal veel tudeng Valeria Novodvorskaja. Aastal 1974 üllitas nüüd jällegi vangis olev VB koostöös kaasvangi dr Semën Gluzmaniga "Psühhiaatria käsiraamatu erimeelseile" ( vk originaal: Posobie po psihiatrii dlja inakomyslajščih ) pakkumaks karistusmeditsiini võimalikule ohvrile üksikasjalikke näpunäiteid süüdimatuks tunnistamise ning riikliku vägivalla vastustamiseks.

Aastal 1977, kui Bukovski äsja vabasse maailma oli jõudnud, kandis tema kampaania lõpuks vilja. Kommunistlik karistusmeditsiin sai Psühhiaatrite Ülemaailmse Assotsiatsiooni Honolulu-kongressi teemaks. Nõukogude psühhiaatrite delegatsioon ühes idabloki-liitlasiga oli Bukovski jt tõenditega vastandumiseks kooskõlastanud argumentatsiooni suisa Juri Andropovi — KGB juhi taktikepi all. Suurbritannia delegatsiooni eede N Liidu psühhiaatria karistuspraktika hukka mõista aga võitis 90 häälega 88 vastu. Kuna neid kuritarvitusi erimeelsete vastu siiski ei peatatud, tuli psühhiatria-üldusel N Liidu esindus erialaliidust AD1983 välja heita…


MEEDIAKRIITILISELT ja kurvastusega peab nentima, et Postimehe Grupi AS-i trükiväljaanded Bukovski surmale järgneva nädala kestel ei ta isiku teeneid ega surmateadet vähimalgi määral ei kajastanud. Ida hemisfääri vabadusvõitluse sedavõrd uhke pärandiga sangar väärinuks enamat Eesti suurimalt + kvaliteetmeedia kuvandit taotlevalt kontsernilt.

Soometumine? Samamoodi mindi sündmusest mööda muide Soomes, kui lapata meie Finlandisierungist toibumata põhjanaabri suuremaid trükimeediume, nagu Helsingin Sanomat või Aamulehti. Tänu taevale tegi PM-gruppi kuuluva telekanali K2 infotainmentshow «Reporter» ¾-minutise lookese teksti- ja vist ka pildiosas ameeriklaste AP-d osundades. See juhtus tunnipikkuse ajaviite-saate 20. minutil ja kasutas illustratsiooniks üpris hüva videomaterjali ( samuti kui EuroNews )


YouTube/AP: Bukovski näitab ajakirjanikele 19. detsembri pressikonverentsil Šveitsis prantsuse pintsakut, millega KGB oli asendanud ta vangivatid.

Eesti massiteabe ei ole veebiuudistes avaldanud ühtki VB elu ega surma kajastavat teksti, kus puuduks faktivead. Need moonutavad kas tema pingelise vangielu seiku või esitavad eksitavat biograafilist geograafiat.

Veaparanduseks tuleks märkida esiteks seda, et Bukovski Läände-pagendamise operatsioon toimus 17.-18. Ⅻ 1976 ning et paar järgmist aastat elas ta Šveitsis. Aastast 1978 elas, õppis ja töötas VB peamiselt Inglismaal ja USA-s. Ja teiseks, Bukovski oli N Liidu repressiiv-institutsioonide kinnipeetav ligemale 12 aastat, kusjuures teda vaenati poliitilistel põhjustel juba 1950- ja 1960-kümnendil mitmel eri viisil…


BUKOVSKI VANGIPÕLI…
① hariduselust sürjutamisega, alates päevasest keskkoolist õhtukooli kupatamisega aastal 1959 ning Moskva Riikliku Ülikooli õpinguist eemaldamisega 1961.
② vabaduskaotuslike karistustega…
⒜ aastal 1962 n-ö süüdimatuks tunnistatuna ( uudseks diagnoosiks oli objektiivselt tuvastamatu nn vaegkuluga skisofreenia ) oli ta kinnipidamisasutusis alates enda arestist mais 1963 ( Milovan Đilase "Uue klassi" fotokopeerimise eest 2 eksemplaris ), millele järgnes psühhiaatriline sundravi veebruarini 1965; järgmise poliitilise roima ( erimeelsete Andrei Sinjavski ja Juli Danieli poolehoiu-meeleavalduse ) eest taas allutati ta sundravile detsembris 1965 ja peeti siis kinni juulini 1966; Bukovskil võimaldati kanda…
⒝ vabaduskaotuslikku karistust ka n-ö süüdivana, st ausalt, ja seda esimest korda jaanuarist 1967 jaanuarini 1970 = 3a, tookord avaliku korra grupiviisilise rikkumise eduka korraldamise eest; teise vangitärmini 2a+5a+5a ( türm+laager+asumine ) sai ta antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest märtsis 1971 ja siis hoiti teda vangistuses pretsedenditu sundpagendamiseni ( käeraudus vahetuskaubana Chile komparteijuhi vastu ) Läände detsembris 1976.


Ühendriikide telekanali ABC 18. detsembri uudis Bukovski saabumisest. Rex Ellise, Bill Matney reportaaž, saatejuht Ted Koppel.

Oma esimeses vaidluses gebistidega vastas 16-aastane Bukovski nii KGB-uurija küsimusele «Miks sa meid vihkad?»

«Jumala pärast, mina teid ei vihka. Ma lihtsalt ei usu teie kommunistlikku üritust. Tahate ehitada kommunismi — laske käia! Aga mina ei taha. Kas ei võiks teha nii, et jätate mulle kuus ruutmeetrit, mille ümber teie ehitate kommunismi ja mina teid ei sega? Kuid mind oma lapikesel lubage kommunismist säästa!»

KIRJANIK. Ise kümmekond publitsistlikku ja autobiograafilist teost üllitanud VB rääkis oma esimesel ja viimsel Eesti-visiidil kohalikule ajakirjanikule oma isast Konstantin Bukovskist. Meie esileht pole Bukovskit alati eiranud, mille tõendiks olgu tollases Postimehes 6. Ⅵ 2008 avaldatud usutluse katkend.

— Muide, teie isa oli ju kirjanik?
— Ta oli ajakirjanik. Stalin tegi temast kirjaniku. Millalgi pärast sõda [1952] ilmus mu isa essee Tsimljanski tehismerest. Stalin luges ja helistas kirjanikeliitu: "Hea essee kirjutas kirjanik Bukovski." — Talle teatati: "Ta ei ole kirjanik, ta on ajakirjanik." — "Kummalised lood teil, seltsimehed," vastas Stalin, "selgub et kirjanik ei ole, aga kirjutab hästi." Järgmisel päeval sai mu isast kirjanik ja ajakirja [Ogonëk] toimetaja asetäitja.
— Kuidas isa teie dissidentlikku tegevusse suhtus?
— Esmalt oli tige. Ta oli ju veendunud kommunist. Seejärel leppis, pidas lugugi. Korra külastas mind vanglas.
— Austate oma ideoloogilisi vastaseid, näiteks sedasama Corvaláni, kes tänapäevani usub kommunismi võidukäiku?
— Ma teadsin tarku, kartmatuid inimesi, kes kommunismiideid siiralt uskusid, ehkki nad paljuski ei jaganud parteiliini ja selle pärast kannatasid. Kindral Grigorenko, Sergei Pissarev... Neid ma austasin. Ent kuulutada kommunismi leevat võitu täna on naljakas.
— Miks? Ehk saabub vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede võit kunagi kauges tulevikus, kui inimkond on selleks küps.
— Välistatud. See on utoopia. Ja kus utoopia, seal on ka Gulag.

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist

KGB Džeržinski-nim punalipulise kõrgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
《Контрразведывательный словарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
Täiesti salajane.
⊛⊛⊛♾ 

VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kümnendi eest koostatud sõnaraamat selgitab nii mõndagi ka meie tänapäeva kohta. Nagu kindral Semën Cvigun, alias Semën Dneprov raamatu eessõnas kinnitab, oli «Vastuluuresõnastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavõimu "kilbi ja mõõga" ehk julgeolekuorganite VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.

Sõnastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ühtne mõistmine ja kasutamine kõigi riikliku julgeoleku töötajate poolt. Sõnastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid üldisi ja gebistlikke eritermineid.

«Vastuluuresõnastik» oli seega gebistide salajane käsiraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat häma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise järelm.

Raamatu üks eksemplar jõudis avalikkuse ette vaid kümnendi eest Läti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. Tänaseni võimaldab see teos KGB terminoloogilist müstikat hajutada ja niisugusena jääb väärtuslikuks veel mõneks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) väärib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega õigusteadur Boriss Kurašvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

Lähiajaloost tänapäevani elulisi Eesti-näiteid leeb käesoleva kirjutise lõpus. Eelnevalt tuleks käsiraamatus kajastatud Estonica kohta ära märkida:
① Èston-tüvelisi sõnu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse võitlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rühmitus on vastavalt rahvuslik võitlus-/löögi-rühm ( vk lüh boëvka — lk 39-40 )

Võitleja [pro metsavend] — rahvusliku võitlusrühma liige relvastatud rahvusliku põrandaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene läänealadel, samuti Balti vabariikides.

③ «Vastuluuresõnastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti välismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tähtsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid Lääne-Saksamaal Lüneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvõttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibüroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti Rahvusnõukogu ning kümnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mõlema juures on toodud ( seletuse lõpposas ) välja agentuurne seos USA välisluureametiga:

«Eesti välismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allüksused ( REE “liberaalne rühmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks võimalusi ühenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allüksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti üritavad Eesti välismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sõjamehi välismaal ja luua NSVL-i vastase sõjategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurühmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti välismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada ära eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kõigile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

Võiks küsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mõjukamaid pagulaskoondisi Põhja-Ameerikas ja eeskätt USA-s, kus läbikäimist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi põhjendada peale kõige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «Vastuluuresõnastik» osutabki. Ometi määratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mõiste seletusest näha, rangelt vähemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui täppis välisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sõnake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku käsituse dekodeerimise vajaduse kohta. Näiteks välismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mõistes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk täpsemalt NSVL-i koosseisust oma päritolu-alu eraldada püüdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures süüdistas KGB iseäranis 6 rahvust: «Kõige aktiivsemalt õõnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, läti, eesti, valgevene ja armeenia välismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pälvib teatmeteoses tähelepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pälvib tähelepanu enim, üle kahe lehekülje hõlmavate artiklitega, ukraina ja läti pagulaskond. Vaid üksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «Vastuluuresõnastikus» märksõnad, mis suunavad lugeja aga ühe ja sama üldistava koondartikli juurde. Käsiraamatu hüperlinkidega märksõnalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sõnastikus suunistav. Tüve patri⒜ kõiki tuletisi käsitas KGB oma sõnastikus samuti toona N Liidu üldise keelepruugi kohases soveti-／venemeelses tähendusväljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too näiteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust või suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sünnimaad anastava võõrvõimu NSVL-i režiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupärandis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vähim osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpõld olema üsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tähtsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi näitabki asja gebistide «Vastuluuresõnastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:

USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest

«Nõukogude komitee kultuurisidemeiks välismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubežom; teine eestindus: Väliseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lüh VE{K}SA; läti k: Latvijas Komitejas {kultūras} sakariem ar tautiešiem ārzemēs, lüh KKS] — ühiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i põhiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat põhikirja. Annab välja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa Hääl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab välismaale regulaarseid ringhäälingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega välismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi välismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ühinguiks.

Nende komiteede ja ühingute peaülesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ümberasustatud Nõukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja välispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku võimsuse, Nõukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri õitsengu näitamises. Kõik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ühingute võimalusi kasutavad NSVL-i Ministrite Nõukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmärgiga:

• Nõukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt häälestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu Nõukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste välismaal levitamise ürituste läbiviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sõjaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ühiskonna ees;
• NSVL-i külastavate kaasmaalaste uurimine.

Nõukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega välismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ühingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on määratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk välisluure] ülesandeks.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )

Leia üles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965

SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nähtus — üüratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajärjed riigi roiutamises vaid me välisliitlaste valulävel häireid tekitavad. Efekt avaldub eeskätt julgeoleku-hädades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil väljaspool Eestit.

Seejuures on võtmesõna endiselt lahti rääkimata. Nii entsüklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipärast rõhutavad sel puhul tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal devalveerunud sõna  K O D U M A A  = KGB variväljaande nimi.

kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) või vastaspoolega koostööd teinud isik.

Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku välisriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine ja/või sellega kaasaminek. Juriidilises mõttes poliitilise kuritegevuse üks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lühidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne näide on KGB-gongo VESA／VEKSA maine tänaseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem või «Valge laeva» mängufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi näitab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lõimetise ropagandaalset kestlikkust.

 》 Eesti Meel  :  «Valge laev»  kui VEKSA surematu malakas 《 

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST

JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ühendust välismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid üles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui käinuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jäi esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lühem, kultuurimaineta nimetus — Välisеestlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vähemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ümarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II või IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt välisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. Mõnest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «Vastuluuresõnastiku» järgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning täidab KGB üksikuid ülesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi järgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kõik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mõni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg ☆—ordust

Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli värvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasõja ja Vabadussõja veteran; Vabadussõjas Ⅷ jalaväepolgu roodu/kompanii-ülem Lõuna ja Viru rindeil. Vaatamata sõjaliste teenete puudusele, järgnes kiire karjääritõus EV sõjaväes. Richard Tomberg tõusis sõjaväejuhtkonda vähem kui kümnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ülem. Eesti omariikluse lõpukümnendi kestel Eesti õhukaitse ülem; oktoobris—novembris 1939 ka sõjaväe staabiülema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )

Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti õhukaitse ülem kolonel Tomberg suhtub Pätsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni värvatud 3 kõrgest jalaväe- ja 1 mereväestaabi nooremohvitserist ja lisaks väljavaatest värvata veel 3 Eesti sõjaväe kõrgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…

Richard Tomberg ülendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu järgse relva-ostu-müügi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lähetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema üksinda pikemaks N Liitu jääma, naastes alles märtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise järel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja õhutõrje-kahureid pakkuma, siis tuli läbirääkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ülem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sõnul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt välja ei tulnud, kuna hinnad ületasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist ära. Tiiveli viimasel Moskva-õhtul korraldati neile aga järjekordne joomapidu. Võõrastemajja tagasi sõites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kõrval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks või mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased läbirääkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on küsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ülendamisest.

Tagantjärele oleks arutu välistada, et relvamüügieede oli kõigest ettekääne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta märtsi algul jõudis tagasi Tallinna, tabas hämmastus kõigepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga välisreisija ohvitser pidi läbi käima. Tomberg kukkunud läbemata bolševistlikku jama ajama. End Richard Tombergi õpilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas ära too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ülemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

Pärast seda, kui EV kaitsevägi suve lõpus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ülem. Sellele kohale jäi ta septembrist 1940 juunini 1941, millele järgnes õpilähetus Venemaale. Pärast õpingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze Sõjaväe-akadeemia õppejõud taktika vanem-juhi ja üldtaktika teaduskonna ülema asetäitjana.

… [K]aasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg pärast juunipööret EV kaitseväest moodustatud CLXXX laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti või saadeti hävingule Stalini orjalaagreisse — määrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks! […] On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…

Priit Parming «Sortside väga suured saladused: EV kindral ja kõrgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )

Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud märtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. Süüdistus spionaaž — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile võidi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli täitnud Eesti—Inglise kultuuriühingu abiesimehe kohustusi; või et ta oli käinud sõjakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sõjalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lõpuks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lävinud sõbra + kolleegi, vahepeal Briti sõjaväe-atašeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD／KGB agentuurikarjääri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )

Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid värbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid värvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane või ühiskondlik positsioon võimaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.

VEKSA ametlik anne Tallinn:
lühientsüklopeedia 1979

Tomberg on kõrgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jõudnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 põhikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas üle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli täitma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel üle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rühma trumbiks ühe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg…

Rootsi saabumispäeval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga võis tähele panna, et Richard Tomberg kõneles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul õieti tema suu läbi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide võtmisel juba samal õhtul. Pühapäeval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sõjaväelastele, kes seal asuvad, või nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakümmet vaevelnud Siberis ning nüüd raske tervisveaga asub ühes provintsilinnas Eestis, küsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma võin aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.

"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi püüdmas ( Välis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ühe ajakirjaniku sõnul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ülegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kõneles ta ju korduvalt lennuväe ja lennuasjanduse tähtsusest Riigi-Ringhäälingus — oli kui käega pühitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvõitlejat alatult õigustades ja pagulasladvikut hauapõhja manades "rahu-õhkkonna mürgitamise" eest "Läänemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.

Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hävitama rahvaid, et aga saaksite võimule trügida?! […] Kuhu te pressite, üks jalg juba hauas, teine haua äärel?! Jätke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mõtlevad inimesed. […]

E(R)R-i 22. X 1960 saade väliseestlastele

Tol kümnendil käis Tomberg Rootsis korra veel. Pärast välisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "võõrsil viibivaile eestlastele". Rõhk lasus lõhestaval propagandal — näiteks Tombergi üleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rünnatavate pagulaste kui sõjaroimarite üle ise kohut mõista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena määratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ühiskondlikuks süüdistajaks, ent märtsis 1961 KGB loobus kavast, vähendades erukindrali õlule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

Lähisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia Laanekõrb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tütrepojad Tõnu ( *1942 ) + Jüri ( *1944 ) + tütretütar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )

Herki Tomberg: Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jäänud ennekõike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäev koos vanaemaga […] pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi ei täitunud, sest Nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba [?!]

Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti Päevaleht ( Stk ) kirjutas tema "sõjaväeliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes läks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti Sõna ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»…

TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. Välis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. Võitleja, 1. Ⅶ 1982.

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

Sovetlik kolonialism & kollaboratsioon

 KES  OLI  SEE  MEES?

See juhtus täna 50 aasta eest, kui maailm sai numbritega kinnituse sellest, et "headuse impeerium" NSVL oma liitlasi mitte ei toida, vaid neid hoopis riisub.


EESTI KÜTT… Esmaspäeval, 9. IV 1962 toimus New Yorgis pressikonverents, kus sovettide oma statistikaga — so puust ja otse punasega — selgeks tehti, et venelased kaubavahetuses satelliitmaadega on liigkasuvõtjad ja oma liitlaste majanduslikud kurnajad. Need arvutused, mis pöörasid segi senise idülli, esitas maailma üldsusele eesti majandusmees nimega Aleksander Kütt. Samal ajal kui Lääne eriteadlased ja poliitikud toona sageli võtsid tõe pähe pigem propagandistide udujuttu, nagu toetaks Moskva vennalikult oma liitlasi või et nood võivad talle koguni koormaks olla. Ehkki sellega ei olnud päri igaüks, k. a Idast pärit pagulased, kelle hulka kuulus ka Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) majanduskomisjoni tollane esimees Aleksander Kütt.

Kütt oli sarnaseid seisukohti avaliku diskussiooni raames korduvalt kaitsnud varemgi, aga läbimurre saabus just aprillis 1962, pärast tema ülesastumist USA Välisajakirjanike Klubi pressikonverentsil.

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.