Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!
Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.
VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.
Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.
Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…
Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.
Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et
Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”
SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.
Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.
ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.
Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:
“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!
Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****
RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.
VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»
Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…
AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.
Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****
Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:
Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…
MÄRKUSI JA VIITEID
* MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
*** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
**** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.
