Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm

TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?

    »   R A H U  K R O O N I K A   «   
TARTU RAHU SAJANDI SÜNDMUSTIK

SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:

“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )

Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL