Raivo Tammiku kidnäppamine

Muusik Raivo Tammiku Läände lahkumise mõistatus

APOLIITILINE ASÜÜL. Viie kümnendi eest, 20. V 1975 jäi Eestisse tagasi pöördumata muusikutepaar Raivo & Kristi Tammik. Nende tegus tandem oli koostöös paljude tuntud muusikutega kinkinud hulga džässi ja beat-muusika vahele sobituvaid laule jm (levi)muusikalisi elamusi. Kristi on korranud, et temale on nende Saksamaale lahkumise tagamaad lõpuni selgusetud. Raivo on aga rõhutanud oma sammu apoliitilisust.

Meie Elu vahendab, et Kristi & Raivo Tammiku põgenemisotsus sai juba Eestis "kindlaks ja oma heliloomingu materjal oli kaasas".

💬 Miks ja kuidas siis sellisest soodsast olukorrast [Raivo Tammiku agar kontserditegevus ja tunnipikkune "Vikerklubi" sarisaade kohaliku ringhäälingu saatekavas 1973-75] lahkumine tuli?

RT: See oli isiklik kadedus, mis mu jalgealuse talumatult tuliseks küttis. Ma ei tegele poliitikaga ja olles apoliitiline ei ole põhjusedki poliitilised. Ent siiski — kas pole vabadus enam väärt kui miski muu? Juba tunne, et võid minna kuhu tahad, teha mida tahad, öelda mida tahad... Ja Saksamaal asüüli leidnult kukkusin otsemaid jalgadele.

— Raivo Tammiku intervjuust Baltimore'is ülemaailmseil eesti päevil Kanada-eestlaste ajalehe Meie Elu kirjasaatjale — LP, Kes kardab… Meie Elu, 23. Ⅶ 1976

Vasakult: Enn Laid, Raivo Tammik, Ivo Linna AD1973

Raivo Tammik (*11. Ⅲ 1945) oli n-ö eksportartikkel — ENSV levimuusika esindusnägu, keda saadeti nimme välismaale — k.a vaba maailm — tõendina jazzi elujõust sovetliku kultuuripoliitika oludes ("esindusau" teatepulk läks tema lahkudes üle holapundile Kukerpillid) ning läinud poolsajandi jooksul teatavasti ei ole RT enam jalga E(NS)V pinnale tõstnud. Elu ja tööd helilooja, arranžeerija, klahvpillimängijana tähistab koostöö Euroopa staaridega… Sellise särata jäänuks RT karjäär e-n-s-venкuna jätkates. Jõuka ja rahuliku Šveitsi elanik 2020-ndist, musitseerib RT aeg-ajalt praegugi. 

EESTI NSV-s kuulus RT komsomoli (27-tuhandelisse ELKNÜ-sse) ja oli ses liinis muusikaelu korraldajana väljapaistvalt agar. Ent RT ei astunud komparteisse (EKP/NLKP) ja sestap on oletused temast kui KGB usaldusikust (mille eeltingimus oli kompartei‐liikmesus) eksitavad. Kuigi muusikutepaari "kodumaa reetmise" järel gebistlikud jms propagandistid süüdistasid kurja juurena Lääne mingi eritalitusega väidetavalt seotud abikaasat KT-d, oli "usaldusväärsel" Raivol isiklikult endalgi piisavalt põhjusi lõpparveks E(NS)V-ga. 

Üle mõistuse oleks uskuda KGB fabuleeringut 1978. a Õhtulehes ja 1979. a Kodumaas, mille kohaselt Kristi ema Lääne-Saksamaal koostöös BND vmt agentuuriga punus tütre (peagu CIA Tallinna-residendi!?) abil osavalt püünise ENSV kergemuusika esindusnäo Raivo Tammiku emigreerimiseks vaata et vastutahtsi — nii et vaeseke pidi lõpuks leivakõrvast teenima Vabadusraadiole kõlle treides jne jms.

Suveks 1974 kuhjunud ajendid ja juulis Tammiku-paari välismaale lahkumise otsuse põhjused napis kokkuvõttes:

• korruptsioon ja järelmina teabeleke KGB-st RT vastu süüasja algatamisest kontsertide "musta raha" pärast, samuti
• Akadeemia tee kodu pealtkuulamine jm nuhkimine
• loomevabadust ahistav võimusurve ning
• loomemõõn ja karjääri seiskumine ENSV-s.

VÕRDLUSEKS. Helilooja, džässpianisti, levimuusiku Raivo Tammiku tähtsündmusi enne lahkumisaastat 1975 (eelneva a oktoobris) täitus RT rütmiansamblil kümnend E(R)R-i laululaste saatmisest, (novembris) Oscar Petersoni võstmine Tallinnas ning (detsembris 1974) valmis muusikaline kujundus Eesti Reklaamfilmile, RT senist kodulinna Moskva olümpiaadi purjeregati asupaigana soovitava filmi "Tallinn kutsub" jaoks… Kui viimati lauluvõistlusel eriauhinna pälvinud "Hiiu valsis" (ikka KT sõnad) AD 1974 lõpust heiastus RT eemaldumine meeleolumuusikast ja leev kiindumus rahvalikku šlaagrisse, siis ta viimasest palast ENSV-s — "Mälestuste teelt" õhkus ka resignatsiooni.

Detsembris 1974 andis peatselt Kristi Tammikut — õigemini ta sugulasi ja tuttavaid kimbutama asuv KGB V osakonna 1. jaoskonna töötaja Viktor Raus loa Kristi ja Raivo Tammiku sõiduks külla ema/ämma Elsa-Irene juurde BRD-sse. Väljasõiduviisa anti 3 nädalaks ja selle lõpptärmin oli 20. V 1975…

MÕTTEAINET. Mõni kuu pärast RT Lääne-Saksamaale asumist külastasid ekskolleegid teda ja püüdsid teda Eestisse tagasi tuua. Sellest hiljem oma «RAMipalaviku» raamatus pajatanud meeskoori direktor Mäeots nimetab seda "Tammikute kojumeelitamise afääriks". Tammikud nägid ses siiski roimarlikku kallalekippumist.

Vello Mäeots (1940-2015) RAM-i laulja (1963… 1997) ja direktor (1997-2003) RAM-ipalavik: Rammipoiste purj/u|e/tamisi laulumere lainetel. Tln, 2011, 255lk.

Kui Kristi raamatus on sellest vaid paar rida, siis Vello on kirjutanud oma raamatus "terve stoori" sellest, kuidas RAM-i mehed 1976 tahtsid Raivot ebaõnnestunult Lääne-Saksamaalt ära tuua. Vello Mäeots kõneles sündmusest ka 20. Ⅲ 2012 Kristi Tammiku raamatuesitlusel: 

Kaljo Räästas oli üks nendest. Tammik ütles niimoodi: Vaata, Kalju, sina tahad siia, aga mina olen juba siin. Sina sõida koju tagasi, kui tahad, aga mina jään siia. Ja nii nad sõitsid tühjalt tagasi oma VAZ 2011-ga, mis turtsus ja paukus tee peal, aga imekombel nad käisid Saksamaal ikkagi ära. Ja tulid tühjalt tagasi. Siis teised kutsusime teda koori ette. Küsiti, et kuidas siis läks, ja kus RAM-i raha on, see oli ka läinud.

Raivo Tammik on muu seas laulnud RAM-is, aastast 1966 ja olnud samas ka koormeister (1969-1972), poolteise kümnendi vältel oli ta Frank Valdori orkestri klahvpillimängija, andis selle koosseisuga mitukümmend kontserti aastas; teinud helilooja, arranžeerija ja/või klahpillimängijana koostööd mh selliste tuntud kultuslauljatega, nagu Freddy Quinn, Caterina Valente ja duo Baccara; on kirjutanud ja helindanud Vabadusraadio (RFE—RL) tunnusmuusikat ja saadete vahekõlle.


JUHTUMIT KOKKU VÕTTES külastasid Raivo Tammikut Lääne-Saksamaal augustis 1975 ekskolleegid — RAM-i liikmed Kaljo Räästas (eluaastad 1934-1992 — KGB usladusisik) ja Heinz Freiberg. Nad tegid seda Räästase eraautoga VAZ. Selle toona tavatu erareisi korraldas ja rahastas DEM-valuutaga gebist Viktor Raus Tallinnas püüdmaks nõnda heastada ülemuste ees oma viga, mis seisnes Tammiku-pere viimatises Läände lubamises. 

Pärast veenmistöö luhtumist püüdsid Räästas ja Freiberg RT-d "jõuga autosse kiskuda ja tagasi viia", nagu kirjutab oma memuaarides «Piirilkõndija tee» (Tln, 2012, lk 95) Kristi Tammik. Mäeots nimetab seda RAM-i kooriliikmete näotut seiklust "Tammikute kojumeelitamise afääriks" (lk 69)

RÄÄGIB RAIVO TAMMIK. Noore ja tegusa muusikuna tuli Raivol varakult üldsuse ees ka kõneisikuna üles astuda, mistap veebi helivaramuis on tallel ka mõned salvestustused tema intervjuudega. 

A¹. Esiteks ERR-i veebiarhiivi ropagandaalne leid, milline siis vaid 19-aastast RT-d ehk enim võiks kompromiteerida. Tõsi, RT asemel pigem eetritaiese autorit, sest see on saade, kus Mari Tarand, 23a, noor (Indreku) ema võttis ette Tartu koolipoiste rokivariandi tuntud lorilaulusga "Eesti jahimehelaul", mängis ette sellest tehtud kehva salvestise 3 värsirida, et neid siis ER-i 9. XII 1964 noortesaates ½ tundi materdada 

🎧 Hallo, Elluastujad

Raivo Tammik sai samuti sõna, ja väga prominentses rivis: "Revolutsionäär Sepre" — ELKNÜ sekretär — nukuvalitsuse minister (leeva dissidendi Arvo Pesti isa) — mitu olemasolevat ja tulevast sovetliku salapolitsei abilist eesotsas muidugi — Valdo Pant (KGB agent Uno) jne. Veel teismeline RT esines AD 1964 noorest muusikust autoriteedina veidi ülbikul toonil, ehkki isuliselt oli sõnavõtt asjalik ja kombekas. 

Raivo oli samal aastal mõni kuu varem, 24. V 1964 esitet džässipalaga Dream Gipsy ära võlunud Kristi Kerdi (23a KT) kellega nad nelja aasta pärast abiellusid. Sellest on juttu ja palagi kuulda sama helisalve teises leius — ERR-1 31. V 2021 saates…

B. Helivaramu palju armsam leid 

🎧 Džässitund — alates 42'09" — saate lõpus laulab KT

A². Tarandi tolle saate sünniloo üheks tõukeks oli kahtlemata poliitiline ärgitus ehk nagu selle kohta ametlikus kõnepruugis öeldi — parteisuunis. Käis ju neljat kui mitte juba viiendat aastat üleliiduline kampaania twistimoe ja vastava subkultuuri (vk stiljági) vastu. Tarandi lõpufraas soovitusega kuulajaile vaielda saates esinenutega kirja teel — "tehke seda kirjalikult!" — kannab gebistlikku mõrumaiku, kuna kirjade osakond või kirjadega tegelev isik oli sovetiaja meediaasutuses alati KGB kontrolli all…

Raivo Tammik ei ole vaikinud hiljemgi. Eesti helilooja, arranžeerija, pianist on andnud pärast Eestist lahkumist ≥3 raadiointervjuud:

D. RFE—RL | Jüri Estamile RL — 10. Ⅶ 1983.

E. RFE—RL | Molly Gordinile RL-rus — 2. Ⅶ 1988.

F. ER | Ants Taelale E(R)R‐1 — 27. V 1990.

Made annab vastulöögi

Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.


GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…

Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.

Boris Grigor'ev «Povsednevnaja žizn' sovetskogo rasvedčika ili Skandinavija s černogo vhoda: Zapiski razvedčika» (M, 2004, lk 238; ek: Tagauksest Skandinaaviasse: salaluuraja tähelepanekuid)

Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t  oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .  Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?

PETERSONI TAGASITULEK

Oscar Petersoni Tallinna-kontserdi helilint jõuab täna 30-aastasest pagulusest tagasi Eesti Raadio helivaramusse

Kanada maailmakuulsa jazzpianisti ja helilooja Oscar Petersoni (1925–2007) Tallinna-kontserdi salvestus oli vahepeal Saksamaal elava ajakirjaniku, muusiku ja Oscar Petersoni sõbra Kristi Tammiku valduses. Nii toonasest kui edasisest on ta kirjutanud aastal 2012 ilmunud raamatus "Piirilkõndija tee" (Tln, Varrak, lk 68 jj)

Paraku on Oscar Emmanuel Petersoni surma (23. detsember 2007) järel mõned Eesti muusikaelus piisavalt tuntud isikud teinud oletusi Petersoni Tallinna-kontserdi salvestuse käekäigu kohta, mis pole objektiivsed, ei toetu faktidele ja vajaksid selgitusi, mis ei põhineks üksnes kuulujuttudel. Et parim vastus levima läinud ja juurduvale väärteabele oleks salvestiste naasmine sünnikoju, siis käesolevaga on Teie truul teenril, Holger Kaljulaiul meeldiv võimalus anda need helilindid Kristi Tammiku volitusel üle ERR-i heliarhiivi juhile Priit Kuulbergile.

LISAKS SELGITUSI. Neile lintidele salvestatud kontsert ja kogu tuur leidis aset tänu Helsingi protsessi raames lõdvenenud pingeile Ida—Lääne suhteis ja seega laienenud kultuurivahetusele, kuid Tallinna kontserdid iseenesest olid haruldased, kuna Petersoni trio tuur peagi nende Eestist lahkumise järel katkes, nii et kogu ringreis piirduski siinse kolme kontserdiga.

Oscar Peterson oli Tallinnas 1974. aasta novembri keskel vaid kolm päeva. Trio ametlikud etteasted leidsid aset Estonia kontserdisaalis ja Laevastikuohvitseride Majas (Vene kultuurikeskus). Ansamblis lõid Oscar Petersoni kõrval kaasa löökpillimängija Jake Hanna ja bassist Niels-Henning Ørsted Pedersen. Petersoni, ta abikaasa, samuti ansambliliikmete, mänedžeri jt auks oli hotelli "Tallinn" (Meriton Grand Hotel) varietees improviseeritud tervitusõhtu, mis sisaldas pidusööki eesti muusikute mängu saatel, kellega lõpuks jämmis ka Peterson. Lisaks toimus kitsama ringi kohtumine ühes Nõmme eramajas.

Petersoni N Liidu ringreisi kavas olnud etteasted mujal jättis trio ära Goskoncerti lohaka korraldustöö tõttu. Peterson teatas Kanada ajakirjandusele, et tema grupile ei tuldud esiteks Moskva lennujaama vastu, seejärel pandi neid aga viienda järgu hotelli ja pealegi haihtus neile määratud tõlk, nii et muusikuil ei õnnestunud endile korralikku söökigi tellida.

Oscar Petersoni järelehüüdes on Õhtuleht kirjutanud — ning sarnast juttu on hiljem korratud mujalgi — justkui oleks Oscar Petersoni Estonia kontserdi salvestus kuidagi helilooja Raivo Tammiku (tasuta) vahendusel ilmunud Läänes plaadina (tegelikult topelt-LP Pablo Records 2625-711), mille pealkiri olevat eri versioonides olnud "Oscar Peterson Nõukogude Liidus" või "Oscar Peterson in Russia" — vt Triin Tael, Valter Ojakäär… ÕL, 28.12.2007.

Selle luiskeloo hilisemaid korrutusi:
• aastal 2008 Valter Ojakääru raamatus "Sirp ja saksofon", kuid siin juba lisandusega, et tehing ei toimunud tasuta: “Arvatavasti maksis G midagi siiski ka…” (Tln, Ilo, lk 574, 361 ~ tõmmis)
• aastal 2013 kontserdisarjas "Pianisti portree: Oscar Peterson Tallinnas/Eestis1974" (~ reklaamvideo)
• aastal 2015 Paavo Kangru raamatus "Jaak Joala" (Tln, Kunst, lk 60 ~ vk lk 65)

SEEPÄRAST RÕHUTAGEM, Raivo Tammiku käed pole neid helilinte kunagi puudutanud. Kangru raamatus tsiteeritud muusiku Toivo Undi väiteil, nagu oleks Raivo Tammik Läände toonud Oscar Petersoni kontsertide originaallindi ning teinud need rahaks, puudub tõepõhi: helilindid tõi Saksamaale kümme aastat hiljem, pärast pikka KGB-vintsutust oma sakslasest mehe juurde pääsenud kunagine ERR-i töötaja Malle Tandre (m.n. M Simmon). Need lebasid Kristi Tammiku raamatukapi sahtlis aastaid, kuni ta sai neid juulis 1998 pakkuda insuldist paranenud ja Münchenis kontserdi andnud Oscar Petersonile. Kuid Peterson ei võtnud neid: “Keep it, it’s for you, from me.”

Lindid maandusid taas kapisahtlisse, kust Kristi Tammik need hiljuti pakendas ja saatis Tallinna, üleandmiseks ERR-i arhiivi.

LISAKS: KRISTI TAMMIK «PÕGUSAD PUUDUTUSED» (kärpimata tekst Kristi Tammiku meenutustega Jaak Joalast, mis on kommentaariks Paavo Kangru raamatule «Jaak Joala ► … ka unustuse jõel aeg kord silla loob…» ja mille varem lühendatult avaldas Margit Kilumets eluloo-raamatus «Jaak Joala ► Kuulsuse ahelad»)

Meie Byron

Aleksandr Solženicõn †3. VIII 2008

Kui mitte järelpõlvedele, siis oma kaasaegsetele oli Solženicõn (*11. XII 1918) XX sajandi vene kirjanikest suurim. Ja tähenduslik üliliitlane Eestile. Läinud südaööl pühendas järelehüüdeid talle kogu rahvusvaheline ringlevi ja tänased maailmalehed loovutavad talle terveid külgi. Mitte aga meil. Eestisse ulatus hilisõhtune sõnum küll enne hommiku saabumist ja seda tänu ERR-i lühiuudisele “Suri vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn” 4. VIII 2008 kl 01:06 Eaj, mis tuli kaks ja pool tundi pärast suurmehe viimast südametukset (kl 23:45 Maj).

Mispoolest oli Solženicõn meile nii võimas liitlane?

I. Kirjaniku ülim hinnang eestlastele. Alates “Ivan Denissovitšist...” (

-->Odin den' Ivana Denisoviča/Один день Ивана Денисовича, 1962) -->Siin aga näide ühest 32 aasta tagusest Ameerika Hääle saatest:

Solženicõni Gulagi Arhipelaagi hiljuti ilmunud III osas nimetab autor jällegi mitmeid eestlasi. [---] Ühte laagrisse on Solženicõni väitel saadetud 1954. aasta mässu mahasurumiseks tankid ja nende all sai surma kaks noort eestlannat Ingrid Kivi ja Mahlapuu-nimeline naisisik [nad hukkusid 25. VI 1954 Kasahhimaal Kengiri vangilaagris puhkenud ülestõusus].

Kirjanik mainib, et laagrist oli ka põgenejaid ja toob ühe n-ö kutselise põgenejana esile eestlast Georg Tennot. Kõik tema põgenemiskatsed aga ebaõnnestusid reetmise tõttu kaaslaste poolt. Tenno, keda Solženicõn kirjeldab kui üht oma sõpra, suri 1967. aastal ja maeti tema soovi kohaselt kodumaa mulda. Matusetalituse pidas üks tema endisest vangikaaslasest kirikuõpetaja.

VOA 12. V 1976.

II. Tema otsesed toetusavaldused Eesti omariiklusele.

-->See poliitiline sümpaatia ei rajanenud ilmselt üksnes kuuldule, eks peatunud ta 1965-1966 pikemalt Eestis. Juba pärast Gulagi Arhipelaagi (GULAG-i saarestik/Архипелаг ГУЛАГ) I osa ilmumist oli põhjust kõnelda eesti küsimusest Solženicõni teostes, nagu tegi seda kirjanik Aleksis Rannit. Nimelt oli ta Ranniti sõnul esimene maailmakuulus kirjanik, kes osutas Eesti iseseisvuse taastamise vajadusele. Märkides samas isiklikku liigutust suurkirjaniku suhtumise üle eestlastesse, mainis Kallastelt pärit eesti—vene poeet, polüglott ja Yale’i ülikooli teadur Vabadusraadio ühes venekeelses saates muuseas ka kuulsa kirjaniku vanglakohtumisi eesti riigimehe Arnold Susiga… Usutluse katkend (helifail Алексис Раннит об Александре Солженицыне) on siin:

Eestindus... Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt… Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS. Ta oli meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui seda soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks? Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Meie Byron, II

Eelmise postituse jätk

... Vabadusraadio helisalvestuse tõlge:

Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt…

Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS oli Aleksandr Solženicõn meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks?
Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Sageli otsis Lääs XX sajandi kommunismile selgitust vene rahva mingis väidetavas defektis. See on aga täiesti rassistlik vaade. Sest kuidas tuleks siis seletada Hiinat, Vietnamit, Kuubat?
Solženicõn arvustas vene rahva samastamist kommunismiga ning eitas pehme- ja rangeliinlasteks jaotamist poliitbüroos ja lisas:

“Tegelikkuses on kõik selle liikmed üksmeelsed taotluses vallutada kogu maailma ega vali vahendeid, kuidas seda saavutada. Mis puutub poliitbüroo sisevõitlustesse, siis on need puhtal kujul isiklikud.”

- Eestindus inglise keelest Ameerika Häälelt, VoA 26. II 1980.