Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Putin otsib Janekit

V V Putin (WP) ähvardas sõjaõhutajaid

"Samuti peab jätkuma iga Ukraina sõja jätkumise õhutaja osa analüüs, tuleb määrata kindlaks igaühe osalus tegelikus lahingutegevuses. Seda analüüsi on tarvis võimalike oluliste otsuste puhuks tulevikus. Igatahes võib see meile marjaks kuluda. / Также должны быть, должно быть, должен быть продолжен анализ вовлечённости каждого подстрекателя к продолжению войны на Украине, должен быть проведён анализ вовлечённости каждого из них в реальные боевые действия. Этот анализ нужен нам для возможного принятия ответственных решений в будущем. Во всяком случае это нам может понадобиться." — President külastas vägede ühendrühma abistaapi. Kremlin.RU 3. VII 2026 ( VIDEO 2'26" youtu.be/9ULyxJ3zV0g )

Esimene analüüs toimuski järgmisel päeval 1½-tunnise (loe: üheksakümmend viis minutit kestva) telefonikõne ajal Donald J Trumpiga (DJT) Selles WP muu seas edastas DJT-le õnnitlused Põhja-Ameerika ühendriikide CCL aastapäeva puhul. Kõne venimise mõistlikuks seletuseks on läbematu DJT-ga lävimise käigus ilmselt WP kallal asjatundjate vaiksel osalusel läbi viidud kognitiivne ja\või psühhiaatriline test, rääkimata WP hinge eritlemisest ehk psühhoanalüüsist.

Millised on USA asjatundjate järeldused ja kuidas need DJT-d mõjutavad??

KES SOBIKS SÕJAJÄTKU ÕHUTAJAKS — sellele vihjas WP oma 3. juuli ähvarduskõnes juba eelmisest tsitaadist 5 lauset ehk 2 minutit varem. Neiks on UKR-droonirünnakud RU-tsiviiltaristu vastu mõnede EU-liidrite 7. juuni avalduses ja praktikas heaks kiitnud —

💬 "Euroopa väidetavad rahuloojad, kelle tegelikuks taotluseks rahu asemel on jätkata sõda Venemaaga viimse ukrainlaseni… / так-называемые европейские мнимые миротворцы целью которых является на самом деле не мир, а продолжение войны с Россией до последнего украинца…" — President külastas vägede ühendrühma abistaapi. Kremlin.RU 3. VII 2026

Kaks päeva hiljem, 5. juuli intervjuus WP lemmikreporterile Zarubinile lisas putinipiiar Peskov RU⚔️UKR-speZopi otseselt sõjaks nimetades konfliktis osalevate lääneriikide viisiku pealinnade loetelu:

💬 "Käib sõda — tõeline sõda! Miks sõda? Sest kõik algas sõjalise erioperatsioonina, jätkub aga sõjana. Sest Kiievi selja taga seisavad nii Berliin — Pariis — Haag — kui ka Oslo — kahjuks ka Washington. Kuna rünnaku sihtmärkide leidmisel abistatakse neid [ukrainlasi] oma satelliitide ja välismaiste relvadega."

Keegi kõrvaline ei tea niipea ühe või teise analüüsi tulemusi, järeldusi ega järelmeid. Aga…

OBJEKTIIVSELT toetab Ukrainat RU—WP imperialistliku hulluse vastu poolsada riiki. Kümme suuremat abistajat pärast Kiievi-operatsiooni AD 2022 on Kieli Instituudi andmeil absoluutarvude põhjal…

🇺🇸 USA

🇬🇧 ÜK

🇵🇱 Poola

🇳🇱 Holland

🇫🇷 Prantsusmaa

🇩🇰 Taani

🇳🇴 Norra

🇸🇪 Rootsi

🇫🇮 Soome

🇨🇿 Čehhimaa

… Ja pingerivi Ukraina abi osatähtsuse põhjal rahvamajanduse kogutoodangus samuti Kieli instituudi andmeil:

🇪🇪 Eesti

🇩🇰 Taani

🇱🇹 Leedu

🇱🇻 Läti

🇫🇮 Soome

🇳🇴 Norra

🇸🇪 Rootsi

🇳🇱 Holland

🇵🇱 Poola

🇷🇸 Slovakkia

Pingerivide süntees suunistab WP ähvarduse peasihtmärke…

I. Põhjalasse eesotsas Skandinaavia poolsaare 2 maa + Taaniga;

II. teise ešelonina sobivad sihtrühma ka Holland, Poola ja USA;

III. geograafilist asendit naabrusläheduse + strateegilise positsiooni mõttes + territooriumi väiksust arvestades × sõjalise nõrkuse koefitsendiga = pakuks parimat sihtmärki Eesti, Leedu ja Läti, võttes igaüht enne eraldi kui kolmikuna koos.

Lisaks võiks Eesti jätta sõelale Ukraina sõjaväelaste konkreetse koostöö tõttu sellise mehitamata õhusõidukeid välmiva + tootva ettevõttega kui Threod Systems. See Tallinna külje all Viimsis asuv lennunduse—kosmonautika‐firma pakub drooniheiskurite ja droonide valikut värskeima (DefenceNews.COM 16. VI 2026) uudise kohaselt eriti edukalt tänu…

… lahingukogemusele võitluses RU-sissetungiga. Threod Systemsi edu pandiks on tagasiside operaatoreilt Ukrainas, kus sel Eesti ettevõttel on koolituskeskus soodsa asjaoluna Threod Systemsi droonide tarkvara ja toime täiustamisele. Nii tagab lahinguväljal evit kogemus Threod Systemsi toodete ekspordi 27 riiki, sh 14 NATO-maad.

Täiendus 18. augustil: Putin valis lennu-droonide tootja asemel siiski maismaa-droonide tootja Eestist ja nende agara Ukrainale tarnija Milrem Roboticsi. Diversiooni-üritus nende vastu küll nurjus, kuid kaasaandeks kavandet ropagandaali ei lastud ometi raisku…


VÄLISMAALASED RU⚔️UKR SÕJAS. Venemaa kasutab välismaalasi ses sõjas praeguseks 5× enam kui Ukraina. Eestiga seot isikuid on ses sõjas 2× sagedamini hukkunud RU-poolel sõdides. (Üksikasjalikumalt)

Sestap võiks WP analüüsida palki oma silmas.

Churchilli "Rahulõim"

Milline Fultonis täna 80 aasta eest antud loengu pealkirja eestindus oleks parem: «Rahu kõõlused» — «Rahu tugevus» — «Rahu sitkus» — «Tõhus rahu» !?‽

Suuri sõnu pelgamata võib seda lugeda ristiusu-tsivilisatsiooni kaitsekõneks rahvusvahelise kommunismi pealetungi ja punase ohu, so Moskva-poolse külma sõja¹ eest. Samas nimetab Churchill «marssal Stalinit oma sõjaaja võitluskaaslaseks». Ameerika Ühendriikide vs soveti/vene/rahva/riigi esinemissagedus kõne põhiosas on aga tasakaalus (vastavalt 16× vs 17× ehk 6% USA kasuks) Rõhk on ennemini rahuvõitlusel ja konfliktiennetusel anglo-ameerika vägede ehk sõjalise jõu ja taristu lõimimise ning ÜRO kaudu koos ka Nõukogude/Venemaaga toimides, mistap ongi õige eestindada kõne ametlikku pealkirja nii, nagu Isekiri teeb — «Rahulõim» (I jj osad) 

Fultoni loeng ringäälingu otse-reportaažina (NBC helisalvestis kuberneri, presidendi ja Churchilli enda sissejuhatusega — 55')

ISEKIRJA TÕLGE rõhutab just maailma rahu nimel lõimimise aspekti Churchilli Fultoni-kõne algupärase pealkirja «The Sinews of Peace»² eestinduses. 'Rahulõim' on tabav ja loov tõlge, sest lõim eesti keeles viitab just sellele sidemele või koeniidile, mis põimudes ühendab, tugevdab ja annab sitke tarruse. 

Selline pealkiri on võti kõne mõistmiseks ja võtab tulipunkti selle peamise mõtte — et rahu ei too nõrkus ega sõnadevaht, vaid vastupidav aluslõim, millena Churchill oma loengus esitles anglo-ameerika rahvaste majanduslikku, sõjalist ning perspektiivis ka poliitilist integratsiooni (ühiskondsuseni välja)³ ning maailmakorra kehtestamist ühiselt jõu ja tugevuse ilmutamise teel. 

Churchill rõhutas kõnes korduvalt, et rahu 'lõim' (sinews) tekib läbi vennaliku ühenduse/liidu (fraternal association), ühiste mere- ja õhuväe‐baaside, sõjalise koostöö, ÜRO tugevdamise, tuumatehnoloogia saladuse hoidmise ja jõupõhise ennetuse kaudu – mitte passiivse diplomaatia, vaid aktiivse koostöö ja valmisolekuga vältida konflikti. 

Varasemad eestindused on seevastu kas kaudselt kirjeldavad "Rahu sidekoed" või otsesed "Rahu kõõlused". Mõnikord kasutet "Rahu lihased" tahavad rõhutada jõudu. Kuid kõik taolised osutuvad liiga kirjeldavaks, ei kõla Churchilli retoorilise ande vääriliselt ega loo sellist turvatunnet kui "Rahulõim", kus läbi eesti keele omase voolujoonelisuse kogu loenguga pakutav konfliktiennetuse käsitus on enam kui aistitav. See on tõepoolest kõne vaimule truuks jääv pealkiri, mis rõhutab just sinewsi kui aktiivset, siduvat jõudu, mis hoiab koos maailma+rahu.

Ka loengu põhiosa siinne väga täpne ja loomulik tõlge säästab teksti jaoks ainuvõimaliku pieteediga Winston Churchilli kõne dünaamilist pidulikkuse ja hoiatuste vahel hüplevat maneeri. 

VAISTLIK RAHUTUNG. Rahulõim seostub koguni salajase sõjaplaaniga «Mõeldamatu», andes nii sellise eestinduse täiendava õigustuse. Operatsioon «Mõeldamatu / Unthinkable» (1945) ja Fultoni-kõne (1946) on kaks sammu selsamal churchilliku mõttekäigu teel, kus jõu laad pöördeliselt muutub. 

Salajases kavandis plaanitav jõud väljendunuks otseses sõjalises sekkumses. Plaan koostati Churchilli korraldusel ja see eeldas lääneliitlaste 47 diviisi + taasrelvastatud saksa sõjavangide üksuste lööki Punaarmeele sundimaks Stalinit Ida-Euroopast taganema. See oli puhtal kujul "kõva jõud", mis pidi vallanduma juba suvel 1945, vaid poolteist kuud pärast võitu IIIR-i üle. Ent plaan lükati koheselt tagasi — just nimelt mõeldamatuna, sest sovetlike tankide ja diviiside ülekaal osutus liiga võimsaks. 

«Rahulõim / The Sinews of Peace» kajastab jõudu ennetava, lõimitud tarrusena, mis hõlmab maailma pigem tervikuna või vähemalt angloetnilise ühendusena. Sama hirm sovetliku ekspansiooni ees püsib, kuid nüüd ei räägi Churchill enam rünnakust. Ta pakub vennalikku ühendust, mille lõimeks oleksid: ühised mere- ja õhuväebaasid üle maailma; ühine kaitse‐standard ohvitseride ja kadettide vahetamisega, ühismõõdus relvastuse, samas taktis õppuste ja ühtmoodi õpikuiga; ÜRO-le loodava rahvusvahelise õhuväega; 20-aastase UK+CCCP koostöö-lepingu pikendamisega 50 aastani… 

See on jõud, mis ei ründa, vaid vastastikku seob ning ennetab. Rahu ei loo nõrkus, vaid lõime tugevus — selle metafoori on tabanud mõtteliselt mitmekihilisse pealkirja ka eestindus «Rahulõim». See ei ole lihtsalt ilus sõnamäng, vaid kaasaja-käsituse peegeldus ses dramaatilises pöördepunktis, mis muutis tankid AD 1945 lähiajastu baasideks, õppusteks ja ÜRO rahvusvaheliseks väeks. See on Churchilli mõtte areng ühest äärmusest teise: sõjast ennetavasse koostöösse. 

Potsdami / Berliini konverents 24. VII 1945. Siin leidis aset (vasakult) Stalini, Trumani ja Churchilli esimene kahe/kolmekesi ning Churchilli—Stalini viies ja viimne kohtumine. «Mõeldamatu», mis pidanuks käivituma 1. VII 1945, jäi käiku andmata, andes asu «Rahulõimele».

MÄRKUSED

(1) Külm sõda ei alanud 1946 (nagu arvab nt BBC 1. III 2026) vaid esines nähtusena 20 sajandit varemgi (vrd Carthago delenda est — Marcus Porcius Cato) ning sai külma sõja (guerra fría) nimetuse täpselt 650 aastat enne (AD 1296) XX sajandi Churchilli-hetke, mil anti kõnealune loeng Fultonis. 

(2) Originaali sinews of peace anatoomilisi allusioone rahu 'sidekudede' või 'kõõlustega' tuleb mõista metafoorselt jõu, sidususe ja\või tugeva tarrusena, mis hoiab midagi koos (taristu + püristuna) 

(3) Winston Churchillile omistati aprillis 1963 USA esimene aukodaniku tiitel (Honorary Citizenship of the U.S.) Muide, Sir Winstoni ema — NYC-s 1854 sündinud Jeanette Jerome (Londonis 1921 surnud Jerome-Churchill) oli samuti ameeriklane (USA kodakondsuse evimise tähenduses) 

Prohvet

Ilmariigis on prohvet kuulus alati

Winston Churchill sündis Blenheimi palees 30. XI 1874 enneaegselt¹ ning seda nähtavasti ülimalt pakilise elu‐ülesandega. Tema enda 16-aastaselt ühele koolikaaslasele tehtud prohvetlikku avaldust tsiteerides — selleks et…

》 juhtida ühel päeval Londoni kaitset sissetungi vastu 《 

See ilmutus AD 1891 täitus poole sajandiga II maailmasõjas (IIMS)

ERAKORDNE ELU. Marlborough' hertsogi järeltulija, enam kui 40 raamatu autor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat AD 1953, sai kuulsaks juba IX sajandi eelviimasel aastal AD 1899 aset leidnud seiklusliku põgenemislooga buuride vangistusest… Rääkimata kuningliku laevastiku moderniseerimisest tema juhtiva käe all ilmasõdade võimsaimaks armaadaks… Ja Suur‐Britannia ohjamisest saareriigi süngeima tunni peaministrina…

Winstoni koolipõlve-prohvetlus on loona igati ehe ja hästi dokumenteeritud ajalooallikais, nagu kaasaegsete mälestused või Churchilli enda kirjutised. Samuti vastab see ka tõele elus täide läinud tõsiasjus nagu IIMS-i sündmustik eriti Suur-Britannia üle peetud võitluse ja õhusõja Blitz osas. 

Ettekuulutuse tunnistajana vahendanud koolikaaslane oli Murland de Grasse Evans, aka Muirland Evans — Harrow-kooli õpilane, kes tagantjärele meenutas vestluse üksikasju nt kirjas Churchilli pojale Randolphile 1950-ndi lõpus, kui too kirjutas isa ametlikku biograafiat. 

ESIMENE NÄGEMUS. Evans tsiteeris Churchilli umbes nii:

》Ma näen tohutuid muutusi tulemas praegu rahulikus maailmas; suuri vapustusi, kohutavaid võitlusi; kujuteldamatuid sõdu; ja ma ütlen sulle, et London on ohus – Londonit rünnatakse ja mina olen Londoni kaitsel väga silmapaistval kohal... See riik satub kuidagi tohutu sissetungi alla — millisel moel, ma ei tea — aga seda ma ütlen sulle, et mina juhin Londoni kaitset ja päästan nii pealinna kui impeeriumi katastroofist.《 Loole viitab ka mitu biograafiat, nagu Martin Gilberti, International Churchill Society jt eluloo-kirjutised.

TEINE NÄGEMUS. Detsembris 1931 ennustas Churchill ajakirjas The Strand Magazine poolsajandi taguseid — Fifty Years Hence — sündmusi AD 1981. Kõige hullem toonane oletus oli kommunismi doktriiniga sobilike, emba—kumba mõtlemisele või tööle spetsialiseerunud biorobotite loomine. 

》 Kas ei võiks kogu teaduse jõuga relvastet N Liit kooskõlas kõigi oma sihtidega leiutada ja luua rassi, mis on kohandet mehaanilisiks ülesandeiks ja millel pole muud mõtet peale kommunistlikule riigile allumise? Inimese praegune olemus on tugev ja vastupidav. See pillutab oma ande sädemeid ka kõige üllatavama paiga pimedamasse nurka. Aga robotid, jah, võiksid kommunismi jubedate teooriatega sobida. Kommunistide filosoofias pole midagi, mis nende loomist takistaks.《

Ta järgis juba toona oleva TV ja traadita telefoni muutumist argilävimise vahendeiks ning kordas ka oma viie aasta tagust ennustust tuumaenergia kohta, millel puudus veel… 

》vaid sütik selle jõu vallandamiseks. 《 

KOLMAS NÄGEMUS kaks kümnendit ette — A-pomm… 

》millesse on kogutud tuhandete tonnide püssirohu võimsus, et hävitada terve linn hetkega. 《 Sellist relva ennustas Churchill AD 1925. Tõeluseks sai see augustis 1945 Hiroshima ja Nagasaki pommitamisega USA poolt.

NELJAS NÄGEMUS pool kümnendit ette — natsirevanš…

》Vaid tarkade ja kogenud poliitikute abil õnnestub vältida konflikti. Tema-majesteedi-valitsus eksib arvates, et Saksamaa ei taotle enamat kui võrdsust teiste riikidega. Need tugevate, patriotismist joobnud pilguga teutooni noorukite jõugud, kes Saksamaa tänavail ja teil praegu marsivad, ei nõua Saksamaad, mis oleks teistega võrdne. Nad nõuavad relvi, aga relvad käes, nõuavad tagasi kaotatud alu ja endisi koloniaalvaldusi. 《 Alamkojas 23. XI 1932 tehtud hoiatus relvastuva Saksamaa eest, mis põhines Churchilli tähelepanu- ja eritlusvõimel, ent aasta hiljem täienes tema isikliku luurevõrguga, mille agentuur ulatus ÜK salaluurest, oma sõjaväe ohvitseridest ja välisministeeriumi ametnikest rahvussotsialismi vastasleeri Saksamaal. 

VIIES NÄGEMUS. Lõpuks nõudis ta Fultoni kuulsas kõnes ÜRO relvastamist otsekohe rahvusvaheliste üksustega, k.a võimsa õhuväega, mis samal kümnendil, niisiis üsna ruttu ka teostus,² — tõsi küll osaliselt ehk lähemas väljavaates veel ilma õhuväe-üksuseta, kuna 75 lennukiga ÜRO Humanitaarabi Lennuteenistus (UNHAS) kutsuti ellu alles poole sajandi pärast AD 2003.

Vanakuradi vanaemaga

Nad olid sama aastakäigu riigimehed

Winston Churchill (1874–1965) suri 90-aastaselt, samas kui Konstantin Päts elas 81 aastaseks (1874–1956) ning tänu panusele Eesti Vabadussõjas olid mõlemad vabadusristi sama klassi (VR I/1) kavalerid. 

VA KONSTANTIN Päts, kes juhtis EW-d seitsmel korral üle üheteist aasta ja on ajaloo valgusse jäänud praktilise meelega juhina, kes ikka ja jälle kerkis esile suurima häda tunnil. Tema jesuiitlik valmisolek tantsida kas või "vanakuradi vanaemaga", kui seda nõuavad Eesti huvid, on Pätsi enda väljendusel üldtuntud. Riigivanemana parlamendis valitsusliidust rääkides tsiteeris ta kord Bismarcki öeldes:

》… kui poliitika nõuab, siis võtan mina ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja löön temaga tantsu.

Jaan Lattik: Laske end siis vanakuradi vanaemaga laulatada! 

Konstantin Päts: Teid paneme laulatama, hr Lattik.

Jaan Lattik: Ei mina küll laulatama ei tule.《 IV Riigikogu 20. II 1931 stenogramm.

SIR WINSTON Leonard Spencer—Churchill, kes sööritiitli sai valitsusjuhina 24. IV 1953, so alles oma teisel ja ühtlasi viimasel ametiajal, töötas tema-majesteedi-valitsus-kabinetis kokku kakskümmend üks aastat ja seejuures kaks korda ka peaministrina. Ja eks maitsnud Winstongi vangipõlve,¹ ent seda enne poliitkarjääri, veel ajakirjanikuna Buuri sõjas. Temagi oli antikommunist ja ÜK kogu võimuladvikus aastail 1918-20 Venemaa sündmustikku sekkumise peamine pooldaja. Ja kuigi kaal kummalgi erines, vaagisid mõlemad välispoliitikat võimutasakaalu-doktriini abil… Kuni 1940-ndini. Suurim erinevus oli inglase suursugune seisus, riigimehe-töö mängukõrgus ja mõistagi üleilmne mõju. Sest Churchill luges oma elu-ülesandeks Vaba maailma päästmist ja hoolitsust brittide ilmariigi ning seda võimalikult kauem säästva anglo-ameerika vendluse eest. 

PÜHAPÄEVAL, 22. VI 1941, olles Chequeris — Briti peaministrite puhkeresidentsis — sai Churchill sõnumi, mis muutis sootuks sõja kogu käsituse. Saksamaa sissetung Venemaale oli alanud. Oma 19-minutises raadiokõnes (audio) ütles Churchill tolsamal õhtul: 

》Keegi ei ole olnud nii järjekindel kommunismivastane kui mina viimatise 25 aasta kestel. Ma ei võta tagasi ainsatki sõna, mida selle kohta olen lausunud. Kuid kõik kahvatub vaatepildi ees, mis on avanemas nüüd. (…) Iga mees ja iga riik, kes võitleb natsismi vastu, leiab meie toetuse. Iga mees või riik, kes marsib Hitleri kõrval, on meie vaenlane.《

See tõotus tähendas AD 1941 Suur-Britanniale kohest vastu(a)stumist Hitleri välksõjaga Euroopas liitunud kümnekonnale maale, sest…

• Saksamaaga kõrvuti ründas N Liitu 22. juunil ka Rumeenia 

• Soome ühines sõjaga 26. juunil 

• Ungari 27. juunil 

• Albaania, Itaalia, Slovakkia kolmekesi korraga 30. juunil 

• Bulgaaria, Horvaatia, Soome, Taani ühinesid 25. novembril Kominterni-vastase paktiga… 

Suur-Britannia kuulutas 7. detsembril sõja Rumeeniale, Soomele ja Ungarile. 

》Kui Hitler ründab põrgut, siis vähim, mida ma teha saaksin, on heatahtlikult kuradi eest kosta alamkojas《 oli vastanud Winston 21. juuni õhtul oma erasekretäri küsimusele, et kas ei ole see tema, Churchilli kui põlise antikommunisti veendeiga vastuolus, kui ta N Venemaad Hitleri rünnaku puhul kavatseb abistada. 

Järgmisel päeva, 22. juuni õhtul just seda ta oma raadiokõnes lubaski. Kuid Churchill läks oma suhtluses põrguvürstiga Bismarckist kaugemale — tema sõlmis liidulepingu. Ta külastas Moskvat ÜK esimese peaministrina. Jossif Staliniga veetis ta oma järgnevast elust ligemale kolm nädalat, mis jaotusid viiele kohtumisele nii kahepoolseil läbirääkimisil kui ka laiemail konverentsidel. 

☭ ☭ ☭

SÕJASÕPRADE KOHTUMISED: 

• Moskva konverents 12.–17. VIII 1942 – Churchilli esimene kahepoolne kohtumine Staliniga keskendus teise rinde küsimusele. 

• Teherani konverents 28. XI – 1. XII 1943 – esimene "Suure kolmiku" kohtumine Franklin D Roosevelti osalusel. 

• Moskva konverents 9.–18. X 1944 – teine kahepoolne kohtumine, tuntud kui "protsendileping". 

• Jalta konverents 4.–11. II 1945) – teine kolmikkohtumine Roosevelti osalusel. 

• Potsdami konverents 17.–25. VII 1945. 

Konverents koodnime Bracelet all, mille aegu augusti keskel 1942 Churchill külastas ka Stalini suvilat ja kinkis talle kabinetiraadio.

Teisel Moskva konverentsil, mille koodnimeks oli Tolstoi, räägiti sõjajärgseist mõjualadest Ida-Euroopas ja Balkanil. Üritati nn protsendileppimust, kus Winston kirjutas paberile mõjuväljade jaotuse (nt N Liidule 90% Rumeenias; Suurbritanniale 90% Kreekas; Bulgaarias N Liidule 75%, Jugoslaavias ja Ungaris 50:50) ja Jossif lisas lehele sinise pliiatsiga heakskiidu märgi. 

Nende suhe oli pragmaatiline, kuid pingeline – Churchill ei usaldanud Stalinit, nagu näitab ka operatsiooni «Mõeldamatu» välmimine (millest võib lugeda allpool), ometi tekkis neil IIMS-aegsete kohtumiste käigus teatav ettevaatlik, aga siiski vastastikune austus. Nad pidasid ja nimetasidki teineteist võitluskaaslasiks. 

☭ ☭ ☭

PÕRGULIK FLIRT ei viinud Marlborough' hertsogide järeltulijat Winstonit õnneks hullarisse, nagu juhtus Konstantin Pätsiga juba Kurjuse impeeriumi looja lõugade vahel. Viimase üksnes otsene vangistuski (türmis/ vanglas/ vangilaagris, v.a asumine ja karistusmeditsiini rakendamine) tema vangistuste kõiki teadaolevaid faase — nii tsaari-, saksa kui ka sovetiaegu arvestades — kestis kokku kuni kuus aastat.²

Eestit tabanud sovetiokupatsiooni ühe järelmina määras punavõim president Pätsile pikalt kestva psühhiaatrilise sundravi. See tähendab, et Stalini senine vang viidi 24. III 1943 türmist üle sunniviisilisele ravile psühhoneuroloogia/ psühhiaatria-haiglais. Alul piirduti Kaasanis asuvate sundravi võimaldavate asutustega, seejärel viidi ta Čistopoli linna ikka samal Tatarimaal. 

Psühhiaatria poliitilist kuritarvitamist põhjendati sageli tõsiasjaga, et patsient Konstantin keeldus loobumast EW presidendi tiitlist. Nii nägi ta mitmesuguste sovetlike raviasutuste palatite lagesid oma viimsepäevani… Siiski ühe lühikese — Stalini surma järgse "rahvuslikuma" vaheajaga AD 1954 ka Eesti südames paiknevas Jämejala Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas (praeguses Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus) Ent kohaliku rahva tähelepanu ja eestlaste "palverännakute" sagenemise hirmus saatsid kohaliku nukurežiimi esindajad ta kiiresti tagasi N Liitu, kus Päts paigutati Kalinini (Tveri) oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse. Sääl kuuldustepärane "Eesti kuningas" 18. I 1956 ka suri. Kokku kestis Konstantin Pätsi "psühhiaatriline" kinnipidamine seega 12 aastat ja 10 kuud (24. III 1943 – 18. I 1956) 

☭ ☭ ☭

Paanika ja sarkasm

Kuidas briti ekspeaminister ameerika presidenti ehmatas

VANAD SÕBRAD. Winston S Churcill kirjutas oma ammusele Kanada sõbrale kolonel Frank W Clarke'ile 22. XI 1945:

President on palunud mul külastada Westminsteri Ülikooli [sic!] Missouris, mis on tema koduosariik, ja pidada kõne. Ta pakub ka enda kohaletulekut tutvustamaks mind. See esinemine saab olema ilmselt avalik ja märkimisväärselt tähtis… 

Samas kirjas Churchill palus ja kolonel Clarke võimaldaski talle elamist oma Florida maamajas Miami‐Beachi Põhjalahe teel.

Churchill saabus sinna kohe pärast oma Itaalia-puhkust poolteise kuu pärast. Floridas tegeles ta peamiselt maalimisega, mõneks korraks põigates ka naabrusse • Watsoni saarel kümnendi eest avat Papagoidžungli külastamiseks • ja Kuuba saarele sigarivaru täiendamiseks • samuti Miami ülikooli audoktoriks promoveerimise kõne pidama. 

Pärast sõja-aastaid ja kolme masendavat kuud 1945. aasta juuli üldvalimiste kaotuse järel oli Winston Churchill saanud kutse Westminsteri kolledži presidendilt Franc McCluerilt. Churchilli meeleolu kergitas viivitamata jah-vastust andma president Trumani kuulus kaassõna: 

See on imeline kool minu koduosariigis. Loodan, et saad sellega hakkama. Kui Sa tuled, tutvustan Sind.

CHURCHILLI USA-PUHKUS AD 1946… kestis 9 nädalat, USA pinnal viibimisega 14. jaanuarist 13. märtsini. Kuus nädalat mööduski aga peamiselt Lõuna-Floridas. Ja mis olekski Miamist parem enda turgutamiseks, energiaga laadimiseks ja selleks, et valmistada ette oma olulisim sõjajärgne kõne, millele ta pealkirjaks pani «Rahulõim», aga mida ingliskeelses ja mujalgi maailmas tuntakse üldiselt "raudse eesriide kõnena"! 

Miami päikeselised päevad mõjusid Churchillile tõepoolest hästi. Ta sõitis pealinna Washingtoni, et kohtuda president Trumaniga. Kaks suurt juhti koos saatjaskonnaga, k.a võõrustaja kolonel Clarke, sõitsid edasi rongiga Missourisse, kus Churchilli 5. III 1946 peetud kõne tõstis Fultoni maailmakaardile…

≫  ISEKIRI :  R a h u l õ i m  ≪

C h u r c h i l l i   F u l t o n i - k õ n e   e e s t i n d u s

HOIATUSNOOT MOSKVALE… President Truman vältis ÜK ekspeaministri kõne avalikku toetamist nädalaid. Ta eelistas ära oodata kodumaise reaktsiooni. Võiks öelda, et presidenti tabas paanika, sest ka ase-välisministril Dean Achesonil keelas ta osalemast Churchilli vastuvõtul nädal pärast Fultoni kõnepidamist, et mitte muljet jätta justkui kiidaks Valge Maja takka ÜK ekspeaministri Fultonis väljendet seisukohtadele… 

«CHURCHILLI TUUR» Cyrus Cotton Hungerfordi pilapilt, mis kaunistas kõnepidamiskohast üle tuhande kilomeetri eemal Pittsburgis ilmuva Post-Gazette'i juhtkirja juba järgmise päeva, 6. III 1946 hommikul.

Eraviisil kirjutas Truman Stalinile omakäelise läkituse kutsega samuti kõnereisiga USA-d külastada, lubades ühtlasi sarnast kohtlemist, nagu see Trumani poolt oli osaks saanud Churchillile… Mitte kellelgi ei olnud küll usku, et selline reis võiks saada ka teoks. 

Sõjaõhutamine taandati pahempoolsete poolt varsti külma sõja algataja müüdiks, mida levitatakse allikatumeda ajaloolaskonna poolt tänapäevalgi (nt Eesti Entsüklopeediakirjastuse «Eesti ja Maailm: XX sajandi kroonika» II osas — aluskäsikiri Mati Graf, toimetajad-koostajad Kristin Aasma ja Allan Kasesalu, retsensent-toimetajad Jüri Ant, Kaido Jaanson, Aivar Jarne, Allan Liim, Olev Liivik, Vello Tõnso, Haljand Udam jt — vt ISBN 9985-70-108-9 —Tln, 2004, lk 234!) 

Enne 1950-ndit ei ole Winston S Churchill avalikes sõnavõttudes sõnakestki külmast sõjast rääkinud ega kuulutanud ta Fultoni kõnetoolist ammugi külma sõda välja.

KÜLMA SÕJA VALE. Jah, väga valelik on väita vastupidist. Churchill pälvis tasapisi USA-s, kus suhtumine ka N Liitu karmistus, oma kõne eest laialdase, nii pahema kui parema tiiva heakskiidu. Ameerika ajakirjandus ei kujutanud Stalinit lõpuks enam tolle sama headust kehastva Joe-onuna, nagu tihtilugu hiljutise sõja ajal juhtus. 

Aga alles aprillis 1946, seejärel kui enamik USA ajalehti juba oli ilmutanud poolehoidu Churchillile, söandas seostada Fultoni-kõnega end avalikult ka USA president… 

Läks veel rohkem kui pool aastat, kuni kujundati välja Trumani doktriin ja see lähtus juba Fultoni-kõnes väljendunud vajadusest võtta üle hool Suurbritannia koloniaalpärandina Euroopas kommunismiohtu sattunud Türgi ja Kreeka käekäigu eest jms. 

Suurbritannia roll suurvõimuna oli jõudnud lõpule…

Truman sõnastas selle kui esimese presidentliku doktriini USA Kongressi ees peetavas kõnes aasta hiljem — 12. Ⅲ 1947.

KUUS AASTAT HILJEM. President Truman ja peaminister Churchill 7. I 1952 Valge Maja ovaalkabinetis.

Miks see eesriie on raudne

EESTI KUNSTI sugenes "raudse eesriide" kujund kümne aasta eest, esinedes seejuures kahes erinevas kontekstis. Üks taies pidanuks olema roostevaba terase ribadest kardin, mis Maarjamäe memoriaali (kommunismiohvrite mälestusmärgi) kavandis oleks sümboliseerinud sovetiokupatsiooni, isolatsiooni, "raudset" eraldatust jne. See idee paraku ei võitnud.

Ugala teatri renoveerimise kunstikonkursil (2016-2017) esitas autorite sama trio — Kaiko Kivi, Bruno Lillemets, Argo Männik — väga sarnase lahenduse ja võitis! Seekord puhtalt esteetilise ja teatriga haakuva taiesega, kus efektse valgustusega kardina sarnaselt kerkib maapinnast ligi 1000 (roostes) terasriba… Tahes või tahtmata, aga ülimalt nutikas taaskasutus.

Teos «Eesriie»

…(l)asub Ugala teatri õueala tugimüüril ja muudab vaatenurgast olenevalt ilmet. Vahel tundub see peaaegu läbipaistvana, vahel tihedana nagu päris kardin. Eks raudkardina koht olegi ju teater.

"Idee oli luua tasapinnaline korduv struktuur, mis optilise illusioonina mõjuks ruumiliselt."

Sest, jah, enne XX sajandi külma sõda, mil see käibis eeskätt poliitilise eraldatuse kujundina, tuntigi raudeesriiet ainult teatri kontekstis ja nimelt kui tuletõkke-kardinat. Kuna tollal vaadendkunste valitseva teatri hiilgeajal olid tulekahjud tavalised, hakati XIX sajandil laialdaselt teatrilava ja publiku vahele paigaldama ja tuleohu tekkides langetama metallist kaitsetõkkeid — raudset eesriiet ehk nn raudkardinat kahjutule saali levimise vastu.

Raudkardina (inglise iron curtain) mõiste algupära ulatub seega XⅧ–XⅨ sajandi teatriilma, kus see tähendas tegelikku tulekindlat rauast (või muust metallist) eesriiet / tulekaitsekardinat.

Üks kohutavam oli 5. Ⅸ 1887 õnnetus Inglismaa Exeteri Theatre Royalis, kus kahjutule läbi ja selle järelmina hukkus 186 inimest, so iga neljas teatrietendusel viibinu. Sündmus leidis kajastuse ka eesti ajakirjanduses…

Täpselt pool kuud hiljem, oma (vkj) 7. septembri numbri poliitilises ringvaates kirjeldas katastroofi ajaleht Wirulane (←tõmmisel)

Õnnetus "tuli hüüdes" ja vaid aasta pärast teatrimaja taastamist eelmise (AD 1885) põlengu kahjustusist. Kuigi teatrile kehtinud litsentsinõuded olid ette kirjutanud rauast turvakardina, polnud too traagilise kahjutule ajaks veel paigas. Enamik hukkunuid oli vaadanud etendust rõdul, millelt oli vaid üks väljapääs.

Teine sarnane õnnetus juhtus mõne aasta varem, 8. Ⅻ 1881 Viini Ringtheateris sensatsiooniliselt menukate «Hoffmanni lugude» etendusel. Ringteatri täissaali 1700 koha peale korjus siin vastukäivail andmeil vähemalt 384 laipa, ent muil andmeil oli surmohvreid üle 900. Katastroofi paisutas eesti ühe leheülevaate järgi suureks "kuulmatu lohakus": raudrimp jäi alla laskmata, teatri oma tuletõrjujad pagesid hoonest esimeste seas, hädalambid maja vahekäikudes ei toiminud, appi rutanud päästjail olid kaasa võtmata jäänud tarvilikud redelid ja hüppelinad…


ESIMENE RAUDNE EESRIIE paigaldati Londoni Drury Lane'i / Theatre Royalisse AD 1794. Abinõu välmiti pärast sagenenud tulekahjusid nii ses kui muis teatreis, mille lavadel tollal kasutatavad õlilambid ning hiljem gaasivalgustus olid ülimalt tuleohtlikud. 

Päästemeede on tänapäeval üldine. Kui laval puhkeb kahjutuli — ja seda juhtus varem liigagi sageli — langetakse metallkardin poole minuti või vähemaga laest alla lava eesmise kaare ette, et leek ega suits ei pääseks vaatesaali ja publik saaks ohutult evakueeruda. Briti teatreis on selle meetme nimetuseks tänaseni the iron / fire iron või iron curtain, kuigi materjaliks on ammugi tulekindel kangas või komposiitpaneelid, ja kaugeltki mitte puhas raud.

Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

12 KUULSAT VENELAST OMA RAHVAST

Mihhail Lermontov ( 3.10.1814 — 15.7.1841 )

М. Ю. Лермонтов: Прощай, немытая Россия, страна рабов, страна господ… | Hüvasti, orirahva ja härraste maa — va kasimata Venemaa…

Nikolai Nekrassov ( 28.11.1821—27.12.1877 )

Н. А. Некрасов: Люди холопского звания - сущие псы иногда: чем тяжелей наказание, тем им милей господа. | Orjaseisuses inimsaast, peniloomus sügaval sees: mida rängemalt nuhelda saad, seda armsam on peremees.

Fjodor Dostojevski ( 30.10.1821—28.1.1881 )

Ф. Н. Достоевский: … Варвар[ы], шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить - разрушить лишь ради развлечения…* | Euroopas ringi ekslevad metslased, kes otsivad, mida saaks siin pelgaks lõbuks lõhkuda ja hävitada…

Ivan Bunin ( 10.10.1870—8.11.1953 )

И. А. Бунин: Я с ужасом думаю, кого нарожает это пьяное кровавое быдло, захватившее власть России и что будет с моей страной через два три поколения. Впрочем, что тут думать. Всё более или менее ясно. Всё злобно, кроваво донельзя, лживо до тошноты, плоско, убого до невероятия. | Mõtlen õudusega selle Venemaal võimu haaranud purjus verejanulise lojusekarja järelpõlvele, mis kahe-kolme põlvkonna järel ootab mu maad. Kuid on mõtlematagi ilmne, et kõik on kurjust täis, verdtarretava iivelduseni silmakirjalik, uskumatult armetu ja lame.

Maksim Gorki, m.n. Aleksei Peškov ( 16.3.1868—18.6.1936 )

А. М. Горький: Наиважнейшею приметою удачи русского народа есть его садистская жестокость. | Sadistlik julmus on vene rahva kordaminekute ülitähtis tunnus.

Sergei Aksakov ( 20.9.1791—30.4.1859 )

С. Т. Аксаков: Ох, как тяжко жить в России, в этом смердючем центре физического и морального разврата, подлости вранья и злодейства. | On ikka ränk see elu Venemaal, keset ihulise ja vaimse kõlvatuse, valskuse ja kuritöö-nurjatuse lehka.

Aleksandr Puškin ( 26.5.1799—29.1.1837 )

А. С. Пушкин: Народ равнодушный до наименьшей обязанности, до наименьшей справедливости, до наименьшей правды, народ, что не признает человеческое достоинство, что целиком не признает ни свободного человека, ни свободной мысли? | Kas sellele rahvale vähimalgi määral ei lähe korda kohuse-, õiglus- ja tõetunne, kas see rahvas hülgab inimväärikuse, vaba inimese ja vaba mõtte täielikult?

Ivan Turgenev ( 28.10.1818—22.8.1883 )

И. С. Тургенев: Русский есть наибольший и наинаглейший лгун во всем свете. | Venelane on üleilma kõige suurem ja jultunum valetaja.

Ivan Šmeljov ( 21.9.1873—24.6.1950 )

И. С. Шмелев: Народ, что ненавидит волю, обожает рабство, любит цепи на своих руках и ногах, грязный физически и морально… готовый в любой момент угнетать все и вся. | Rahvas, kes vihkab priiust, jumaldab orjust, armastab ahelaid oma käsil ja jalul, on räpase ihu ja moraaliga… iga kell valmis kõiki ja kõike vaenama.

Aleksei Tolstoi ( 29.12.1882–23.2.1945 )

А. Н. Толстой: … Русь Московская — это Русь тайги, монгольская, дикая, звериная. Эта Русь сделала своим национальным идеалом кровавую деспотию и дикую ярость. Эта Московская Русь издавна была, есть и будет полным отрицанием всего европейского и заклятым врагом Европы. | Moskoovia — see on taiga ja mongolitega asustatud metsik ja loomastunud maa. See Venemaa [erinevalt Kiievi-Venemaast] tõstis oma riiklikuks aateks verise despotismi ja metsiku raevu. Iidseist aegadest valdas, valdab ja jääbki valdama Moskva-Venemaad kõige euroopaliku eitus ja leppimatu vaen Euroopa vastu.

Ivan Pavlov ( 14.9.1849—27.2.1936 )

И. П. Павлов: Должен высказать свой печальный взгляд на русского человека - он имеет такую слабую мозговую систему, что не способен воспринимать действительность как таковую. Для него существуют только слова. Его условные рефлексы координированы не с действиями, а со словами. | Pean vene inimese kohta kurvastusega ütlema, et tema aju nõrguke süsteem ei suuda tegelikkust kui niisugust tajuda. Talle on olulised üksnes sõnad. Tema tingitud reflekse koordineerivad tegevuse asemel sõnad.

Aleksandr Solženicõn ( 11.12.1918—3.8.2008 )

А. И. Солженицын: Нет в этом мире мельче, сволочнее и хамовитее особи, чем кацап.* Рождённый в нацистской стране, вскормлённый пропагандой нацизма, этот ублюдок никогда не станет Человеком. У его страны нет друзей - либо холуи, либо враги. Его страна способна только угрожать, унижать и убивать. И за сохранение этого статуса Рассеей рядовой кацап готов пожертвовать собственной жизнью, жизнями своих родителей и детей, качеством жизни собственного народа. Воистину: кацапы - звери. Лютые, кровожадные, но… смертные. | Ei kohta maailmas tühisemat, närusemat ega mühaklikumat olevust kui katsaap.** Sellisest naziriigis sündinud, nazipropagandaga toidetud värdist kunagi Inimest ei saa. Tema riigil puuduvad sõbrad — on vaid tallalakkujad või vaenlased. Tema maa suudab ainult ähvardada, alandada ja tappa. Ja oma Vandimaa sellise staatuse säilitamise eest on rea-katsaap valmis ohverdama nii enda, oma vanemate ja oma ainsa lapse elu kui ka kogu rahva elutaseme. Katsaabid on tõepoolest kiskjad. Tigedad, verejanulised, ent… Surelikud.

MÄRKUSED JA VIITED
  * Fëdor Dostoevski osunduse täpsustus: jutt on eurooplase usaldamatusest venelase vastu. Dostojevski üritas olla oma rahva suhtes kriitiline natsionalist, ent siiski jäi vene imperialistiks. Nii kirjutas ta oma kuukirjana ilmunud Kirjaniku Päeviku 1876. a juuninumbris: [---] Они [в Европе] видят в нас скорее варваров, шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить, — разрушить лишь для разрушения, для удовольствия лишь поглядеть, как всё это развалится, подобно орде дикарей, подобно гуннам, готовым нахлынуть на древний Рим и разрушить святыню, даже без всякого понятия о том, какую драгоценность они истребляют. [---] |
Eestindus: "Nad [Euroopas] näevad meis pigem Euroopas ekslevaid barbareid, keda rõõmustab mistahes ja kustahes leitud lagastamata koht, et siis hävitada seegi — vaid hävitamise nimel ja lõhkumise lõbust nagu metslaste hord hunnide kombel, kes antiik-Rooma üle ujutasid ja rüvetasid — hävitatu hinda isegi adumata." Vrd Dnevnik pisatel’ja ( ГЛАВА ВТОРАЯ I. МОЙ ПАРАДОКС )

 ** kacáp ukraina jmt idaslaavi keeles = vene ( habetunud ) mats, mužik, vant, tibla; vrd turgi keelte kassab ja ar qaşşăb = lihunik, mõrtsukas.

Allikaosutusi vt igal juhtumil eraldi autori kirilltsas nimega seotud veebilinkides või siin: Lev Postolov, Gor'koe lekarstvo kritiki klassikov ( Stihi.RU 1. Ⅻ 2017 )

Värsid on tõlkinud Jüri Napalm.


VLADIMIR SOKOLAEVI FOTODel 1980-kümnendi Venemaa.