Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

Vabadusraadio kahanev amplituud

"Washingtoni sooga" võideldes on Trump kuivatanud ka Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio toitva lätte

VABADUSRAADIO—RAADIO VABA EUROOPA (RFE/RL) edastas AM-saateid Külma sõja kõrgajal kuni 215h ööbas, nüüd on need kärbitud 11 tunnile ööbas. Peamiselt vene jt idaslaavi audiosaated ≤30h jätkuvad siiski ööbaringselt nii veebis kui ka satelliidil HotBird.

Aprilli lõpus katkestab Vabadusraadio (Radio Liberty — vt uudist!) oma AM-saated Euroopas. Varem Münchenis asunud, praegu peakorteriga Prahas olev Külma sõja ajal Ida-Euroopa vaimseks valgustamiseks loodud ameeriklaste eraasutus on lõpuks kuival, kuna tema senise ainurahastaja USA Kongressi eraldisi on juba kaks kuud pärsitud.

Paar päeva enne aprilli lõppu teatas RFE/RL, et ta heauskne dialoog Ühendriikide Globaal‐Meedia‐Ametiga (USAGM)**** taastamaks eraldisi USA Kongressi tagatud rahastusfondist on läbi kukkunud, mistap RFE/RL taotleb föderaalkohtunikult korraldust USAGM-ile kanda meedialõidale üle nii aprilli (12mln$) kui ka ülejäänud majandusaasta 5 kuu rahaeraldised. Märtsis õnnestus sarnase taotlusega jooksva kuu eraldised RFE/RL-ile kohtu kaudu välja nõuda. Niisugune rikkis ventiiliga rahakraan vajab aga väljavahetamist ja on RFE/RL-i jätkusuutmatuse kindlaks märgiks.

Amplituudmodulatsiooni (AM) ringhäälingu‐saateid on USA maksumaksja raha eest tehtud eraraadio Radio Liberty (RL) kaudu juba üle seitsme kümnendi, märtsist 1953 ning seda peamiselt endise N Liidu (nüüdsete VF-i + Valgevenemaa + Ukraina + Taga‐Kaukaasia + Kesk‐Aasia) alale — NB! Seejuures 1975-2004 ka anastet Balti riikidesse. Aprillis katkevad viimasedki AM-saated Põhja-Leedu kesklaine= KL-saatjast. Paari aasta eest AD 2023-24 on antud venekeelse RL-i AM-saateid ka Eesti KL-saatjast 1035kHz (kuulderaport Põhja-Ukrainast — aprill 2023) Tartumaal; ning pikki aastaid ka lühilaine= LL-saatjaist Lääne-Saksamaal, Portugalis ja Hispaanias (õhiti AD 2006)

Muu seas ka Vabadusraadio—Baltikumi saateid edastanud raadiojaama AM-antennikompleksi õhkimine märtsis 2006 Vahemere ääres Palsis. Raadiojaam rajati 1955-57.

RINGLEVI ASENDUB VEEBILEVIGA. Peale mitmekeelse veebitegevuse, Instagrami, YT- jt sotsveebikanalite jätkab RFE/RL meediatööd suvest 2025 siiski ka traditsioonilisemas audio+visuaalses vormis: 22 raadiokanaliga (sh 4 vk) + viie teleteenistusega (2 vk, samuti farsi, tadžiki ja kirgiisi keeles)

Peale USA on rahvusvaheline ringlevi teinud vähikäiku kogu läänemaailmas Suurbritanniast Soomeni ja Šveitsist Kanadani, väljapaistvaks erandiks on Saksamaa, kes AD2025 avaõigusliku Deutsche Welle (Saksa Laine, edaspidi DW/DF) eelarvet suurendas 15mln€ ehk 3,7% võrra. Ühendriikides teravdab välisringlevi hiljutist tasalülitamist sisepoliitiline võitlus süvariigi demonteerimiseks, mida president Trump on pidevalt kuulutanud ning oma teisel ametiajal näib juba tõsiselt taotlevat.

Kui 4. aprillil teatas sat-TV saatemahu kärpimisest RFE/RL, tuli sarnane sõnum ka Raadio Vaba Aasialt (RFA)*** Kui mitte varem, siis aprilli algul näib Valge Maja olevat otsustanud minimeerida RFE/RL-i eetrivõimsusi {3×} ja ja RFA saatemahtu {9×}

Ameerika Hääle (VoA) sulgemise järel märtsi keskel, taastas USA valitsus kuu lõpuks oma teise samal ajal varisurma sattunud allasutuse Office of Cuba Broadcastingi (OCB)** Radio & TV Martí tegevuse, mis võib osutada Trumpi administratsiooni ühele eelishuvile lähivälismail nagu kommunistlik Kuuba, kust pärineb praeguse administratsiooni riigisekretär Rubio. Teisalt on OCB saated Kuubal enam tun(nusta)tud (≤75%) kui USAGM ükski teine allasutus oma sihtmail.

Samal ajal jätkub eelmainit meedialõitade ja mitme säält vallandet töötaja vägikaikavedu USA valitsusega kohtuis. Kohtuasjad on kõik suunatud USAGM-i vastu, mille uued juhid ilmselt näevad VoA-s Valge Maja malli järgi "Ameerika Radikaalide Häält", ning saavad juhtnööre Valitsustõhususe Ametilt (DoGE), mida ohjab mootorsaega vehkiv miljardär Musk.

Kui seni kongressifondide toitel olevad lõidad, nagu RFA ja RFE/RL, oma seadusandliku tagatise kiuste lähinädalail rahaeraldiste juurde ei pääse, siis ilmselt kustuvad tuled Washingtoni, Praha, Riia, Dubai ja Taipei büroode toimetusruumes kui mitte juba tänavu, siis lähiaastail. Päästa võiks neid siiski uued rahastajad…


KAS RFE—RL SAAB RAHA EU-ʟт? Kolm päeva pärast USAGM-i saatuslikku sõnumit rahastuse tõkestamisest, 18. märtsil allkirjastas 10 EU-riiki ühisavalduse väljendamaks valmisolekut otsida RFE—RL-i elumise võimalusi. Need on Austria, Belgia, BRD, ČR, Eesti, Holland, Leedu, Läti, Sloveenia, Rootsi. Kõige üllatavam on siin Saksamaa osalus, sest tollel on rahastada oma ja vähemalt sama tugev avaõiguslik lõit (DW/DF), mis tegutseb ka vene jm idaslaavi keelis — vahest asub viimane partneriks Current Time TV-s* tühjaks jäänud VoA kohale? Ühisavaldusega liitujad peaksid RFE—RL-i sarnases mahus käigus hoidmiseks igaüks loovutama 15(∓5)mln€ aastas.

Euroliidu diplomaatiat juhtiv Kaja Kallas ütles 2. aprilli eksklusiivintervjuus RFE/RL-ile, et EU peab arutama {tulevikus} nende organisatsioonide ja maade abistamist, kes on kaotanud USA toetuse. See hõlmab mõistagi ka RFE/RL-i. Intervjuus meedialõida poolakast reporterile ütles KK, et vaba meedia ja usaldust vääriv teave on EU jaoks {jätkuvalt} olulised. Samas lisas ta, et USA toetuse minetamise tõttu on paljud organisatsioonid ja riigid nüüd abipalvega EU-komisjoni "ukse taga", mistap EU-komisjon, kes kõiki aidata ei suuda, peab abikavu ja ulatust kaaluma. Ka puudutas KK 8-minutises intervjuus võimalikku tariifisõda USA-ga, Ukraina toetamist jm. Kallas kordas RFE/RL-i rahastuse küsimuses seega oma esmast, 18.3.2025 vastust — "automaatselt ei saa midagi", mis võib tähendada, et RFE/RL-i rahastamist EU-komisjoni tasemel läinud kahe nädala kestel ei oldud veel lahatud, kuigi EU-komissaride suhtlus eraasutuse juhtkonnaga samal ajal jätkus.

TÄIENDUS 20. V 2025 — RFE/RL saab EU-komisjonilt rahasüsti.

Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Kaja Kallas teatas, et EU-komisjon eraldab Vabadusraadio (RL) tööks €5½mln.
Kallas:

"… valmistame ette 5,5 miljoni euro suurust lepingut Euroopa demokraatia sihtkapitaliga, millega toetatakse Vaba Euroopa Raadio elutähtsat tööd. Tegemist on lühiajalise erakorralise rahastusega toetamaks sõltumatut ajakirjandust." Vabadusraadio rahastus on sihtotstarbeline ja suunat ringhäälingule "Euroopa [Liidu] naabermail, samuti Kaukaasias ja Kesk-Aasias".

Seni vaid USA maksumaksjate rahastet RFE/RL-i sihtmaiks on ka EU-sse kuuluvad Bulgaaria, Rumeenia, Baltikum (vk «Baltija» CurrentTime.TV-s) ja Ungari. Meediumi kavandatud aastaeelarve on aga €135mln. Samal ajal on USA administratsiooni kokkuhoiupoliitka raames kärbit RFE/RL-i valgevene ja ukraina teenistusi, peatunud on kõik AM-saated jmt projektid, samuti on tühistatud enamus lepinguid vabakutseliste kaastöölistega.


AMEERIKA HÄÄL valitsusasutusena on praktiliselt varjusurmas. Alates 15.3.2025 saadeti 83-aastase VoA kõik töötajad sundpuhkusele ja kuu lõpuks olid nad tööst ametlikult ka priid. Donald J Trump oli VoA-d arvustanud ajakirjandusliku standardi vastutustundeta eiramises, märkides AD 2020, et VoA levitas "vastikut" vale USA ja oletusi VF-i rolli kohta Joseph R Bideni poja Hunteri sülearvuti-skandaalis. Samuti oli VoA juhtkond asutusesisese korraldusega keelanud nimetada terroristideks Hamasi liikmeid ja organisatsiooni ennast — "välja arvatud juhul, kui osundatakse ametlikke avaldusi".

Samuti kui RFE ja VoA eestikeelseis toimetusis hakkasid viimaks tooni andma pahempopulistid, nagu Neeme Raud või Krister Paris, oli VoA-s lõpuks jäme ots ärklejate (loe: neokommude) käes. Ühendriikide globaalmeedia seestamine punaste ja nende ideoloogiaga näibki olevat järsu sulgemiskäsu ajend. Sarnane oli ju ka uue ametkonna DoGE valitsusasutuste tõhustamise missiooniga Elon Muski etteheide VoA-le jt USA välislõitadele, kui ta veebruaris 2025 pani ette nood sulgeda. Eete teostuseni kulus kõigest kuu!

President Trump lõi teise ametiaja algul nimelt valitsuse tõhususameti DoGE eesotsas X‐sotsmeediumi omaniku miljardär Muskiga; bürokraatiat kärpiv ja valitsust reformiv asutus on vallandanud föderaalasutuste töötajaid juba tuhandeis. Nagu muu seas tegi Musk 10.2.2025 ka VoA ja RFE—RL-i likvideerimise eete, kuna väidetavalt…

"keegi ei kuula neid enam" ja sääl töötavad "üksi endaga kõnelevad pöörased marupahempoolsed"(crazy left radicals), kes "põletavad USA maksumaksja dollareid miljardi kaupa aastas". Elon Musk tegi selle märkuse X-is vastuseks USA erisaadiku Richard Grenelli kriitikale USA maksumaksja rahastet meedia kohta, mis on täis "pahemäärmuslasist aktiviste" (far-left activists)

AGENT RFE—RL-ıs. Läbilõikes iga nelja—viie aasta järel on selle asutuse katuse alt leitud mõni järjekordne vaenulik välisagent. Seni on neid teada 17 — kõik Ida-Euroopa ja eeskätt Moskva, Budapesti, Bukaresti jmt punarežiimi nuhid. Nüüd on USAGM-i üle USA Kongressis käiva arutelu käigus tilkunud teavet uuest "spioonist", kelle nime ega agentuurse kuuluvuse kohta esialgu avalikud andmed puuduvad.

Grandiga toetatav RFE/RL, mille peakorter asub Prahas, Čehhi Vabariigis palkas töötaja, kes hiljem tuvastati välisriigi spioonina. Lõpuks vallandas RFE/RL-i juhtkond selle töötaja, ent nad tegid kõik varjamaks vastavat teavet Trumpi esimese administratsiooni aegse USAGM-i juhtkonna eest. Ülaltoodud intsidendist sai USAGM-i juhtkond teada samal aastal hiljem, kui ülevaates RFE/RL-i värbamipoliitikast teadvustati, et asutusse on sattunud [¾ sajandi vältel] üle 20 USA-le vaenulike välisluuretega seostatavat isikut. Sündmuse väärkäsitlusega oma süüd hägustades sisuliselt tõkestas RFE/RL-i juhtkond EU privaatsusnormide argumendiga selle juhtumi [mõlemad senised] meiepoolsed juurdluse[d].

— USAGM-i juhi kt Kari Lake'i ettekandest USA Kongressi Esindajatekoja väliskomisjonis 25.6.2025.

Hoolimata seadusandlikest ja kohtulahinguist pole usutav, et valitsusasutus nagu VoA endisel kujul taastub või et eraasutused, nagu RFE ja RFA, oma ülesannete täitmist samal tasemel jätkaksid. Viimaste hea käekäik on sõltunud alati tõhusast koostööst USA süvariigiga, mis president Trumpi poliitika tõttu on nüüd enneolematu löögi all.

Kokkuvõttes oli tosin USAGM-i allasutust ringlevi ja veebi kaudu maailma teenindanud seni 61 keeles, iganädalane auditoorium kõigi lõitade peale oli üle 300mln inimese. Kümme USAGM-aluste asutuste reporterit on sihtmail vangis.

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.

Radio Svobóda 70

Raadiohääl Juri Melnikov, alias Yuri von Schlippe usutleb pianisti Harvey Lavan "Van" Cliburni AD 1958

EELMÄRKUS: Kui rahvusvahelise ringhäälingu ajastu AD2011 paistis põhiliselt läbituna selja taha jäävat, kui viimasena lühilaineil oma õilmitseva poe pauguga, so täiesti ootamatult sulges venekeelne Saksa Laine ( DW ) — siis nüüd, pärast tosin aastat kestnud segadusi rahvusvahelise ringhäälingu vallas — on asemele astunud ometi midagi võrreldavat. Jah, seni veel eri platvormidel ja esialgu wifi-, peatselt aga vist Starlinki vms laiatarve-kosmoveebi koliva Interneti põhise raadio näol. Esimesed pääsukesed käepäraste pillide näol on juba päral.


VABADUSRAARDIO allakäiku tõdeva teksti, mis on pidupäevale kohatult kriitiline, tasakaalustagem venekeelse RL-i tänase, 1. Ⅲ 2023 ametliku raadiouudisega:

Vabadusraadio [Radio Liberty] vene teenistus saab 1. märtsil 70-aastaseks. Vabastusraadio [Radio Liberation] esimene saade edastati 1. märtsil 1953 Müncheni stuudiost. Aastal 1959 muutis raadio oma nime.

(…) Meediakorporatsiooni Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter kolis aastal 1995 Čehhimaa presidendi Václav Haveli kutsel Prahasse.

(…) "Seitse kümnendit on Vabadusraadio olnud selle maa elanikele tõrvikuks, mis valgustab väljapääsu teabepimedusest," märkis RFE—RL-i president Jamie Fly RL-i vene teenistuse aastapäeva puhul. "Teenistuse pika ajaloo vahest hiilgavamaiks aastaiks on osutunud aga viimatised, mil meie korporatsioon koges Kremli enneolematut survet. Vladimir Putini ponnistused venemaalasi tõest võõrutada siiski ei vääranud Vabadusraadio ajakirjanike julget tööd publiku tarvis ka läinud aastal. Ja see ülioluline töö jätkub."

ENNE… Optimismi sisendavad helgemad ajad on RL-il ammu läbi. Rõhutaksin 1970-kümnendi lõppu ja 1990-ndi läve, esimest programmi maksimaalse mitmekesisuse ja radiofoonilisuse tõttu ning teist peamiselt tänu lähisuhtluse võimalusele publikuga saadete summutamise lõppedes AD1988.

Krestomaatiliseks helimeeneks sobib RL-i Vene teenistuse tollase direktori Vladimir Matuseviči ( 24. II 1937 — 26? I 2009 ) "200 sekundit kommentaariks" Vilniuse jaanuarisündmuste Aleksandr-Nevzorovi našistliku telekajastuse puhul.

Владимир Матусевич об Александре Невзорове
— RU RFE—RL 16-ı-1991
VIDEO 4'12"#RadioLiberty #РадиоСвобода #Panoptikum #600секунд #нашизм=#русскийфашизм #Невзоров #ЛенТВ #TV #radio#Lietuva #Latvija #Eesti #AD1991
Sausio mėnesio renginiai🇱🇹 Jaanuarisündmused🇪🇪
Janvāra notikumi🇱🇻 pic.twitter.com/GbIphhgbBg

— Kalju Laid (@KaljuLaid) April 3, 2023

Kõige parem aeg oli siinkirjutaja arvates aga siis, kui esimene põlvkond raadiotegijaid segunes järgmisega. Järelmiks niisugune raadio ühte keeletoimetusse inkorporeeritud vaadete pillerkaar, mille spekter küündis inimõiguslaseks "maskeerunud" juudiintellektuaalidest nii rafineerit maru-imperialistini kui Gleb Rahr… Kontrastiks toonasele pluralismile on sarnaste väärt traditsioonide hülgamine jõudnud riburadapidi kurbade tähisteni, nagu veel kümnenditagune …

• vabanemine viimasest parempoolsest peatoimetajast ( Jefim Fištejn AD2012 — ta jätkab siiski kaastööd kommentaaridega RL-i veebis ) või
• raadio elukutselise vilumuse ja kutsumusliku vaimustuse üldine minetamine, sh uudiste ööbaringse edastuse lõpp mullu AD2022 ning
• rahastuse vaekausi järjekindel kallutamine TV, alates AD2014 ning veelgi varem veebitöö kasuks, mis käib sajandivahetusest…

Moskva rolli Lääne välissaadete väljajuurimisel ei maksa alatähtsustada. Need raadiod — peale erandliku DW — kes 1990-ndil kohalikule ülekandele panustades leppisid suhteliselt kallima lühilaine piirüleste saatjate võrgustiku hävitamisega ning sobitasid saadete tooni kõige laiema auditooriumi taotluste + kohaliku režiimi ootustega — kõik nemad puksis gebistlik hunta pisut hiljem vaid tosina aastaga Venemaalt vaikselt välja, kuni lõpuks kuulutas kohapeal värvatud kaastöölised viimaseni, olgu in pleno või in persona, välisagentuuriks.


… JA PRAEGU näib mulle RL‐i vene teenistus kehamina mitte kõbusa vanuri, vaid varjusurmas laiba-eelikuna. Galvani$eeritud surnukeha virtuaalsed tõmblused on hajutet üleilmsesse konglomeraati. Alates VoA meediaplatformide pentsikust tühikäigul käiamisest Põhja-Ameerika putiniaegse emigratsiooni poolt. Sarnaselt nende "Ameerika-avastamisele" tegeleb ka 24. Ⅱ 2022 järgne venemaalaste uusim pagulus Lätis RFE—RL-i palgalisena mingi isevärki jalgratta-leiutamisega. Meediakoroporatsiooni teletöö on laienenud Ukraina sõja ägenedes samuti Prahast väljapoole — Kiievisse ( vk/RU + UKR-i suunad ) — Vilniusse ( vk+BR ) ja uude telekeskusse Riias ( RU )

Mis ringhäälingusse puutub, siis mingeid elutegevuse märke võib laip ilmutada, kuid oma inertsist jätkuvat põhitööd nimetavad RL-zombid ise podcastideks ehk leevale veebimenule lootes.


MORAALI MANDUMISE NÄITED. Kuhugi on kadunud või unarusse jäetud missioon. Eriti veider suundumus torkab silma pärast RU mullu nurjunud katset Kiievit rünnata, kui RL hakkas mõne kaastöölise podcast(loe: saate)ile lisama nn välisagendi-märkust. Minu meelest on see vabatahtlik alistumine putinlik-gebistlikule huntale. See pehmelt öeldes arutu käitumine on ka täiesti ootamatu Külma sõja traditsioonidega raadio poolt, mille sihiks RFE puhul oli vastustada ja RL-i puhul vähemalt seni oli olnud õõnestastada Moskva (soveti)imperialismi! Seda enam, et need arvatavasti õigusliku kaitse nimel RU ebardliku seadustiku ( + RFE—RL-i reeglistiku — ? ) järgi nüüdsest välisagendi-templiga ajakirjanikud, nagu Mihhail Sokolov või Artemi Troitski, elutsevad hoopis Balti riikides, mitte enam Moskvas.

Näiteks veel kaks katkendit rahvusvahelise mainega inimõiguslaste memordandumist USA välisringlevi peamajale ( Ringlevijuhtide Nõukogule — inglk BBG ) rikkumiste kohta RFE—RL-is kümne aasta eest:

Kutsume teid üles viivitamata uurima arvukaid pöördumisi ja kaebusi, mis puudutavad RFE—RL-i kasahhi, tadžiki ja turkmeeni toimetuste juhtide tööstiili. Need toimetused rikuvad süstemaatiliselt nende oma korrespondentide ja ajakirjanike tööõigusi, kes on julenud vastustada toimetuspoliitika põhimõtete rikkumist. Nad on pidanud taluma ahistamist ja vallandamisi [———] Oleme juba osutanud asjaoludele, mis nõuavad õiguslikku hinnangut:
(1) RFE—RL-i Kasahhi toimetus lakeerib diktaator Nursultan Nazarbajevi mainet ja osaleb aktiivselt [Kasahstani] riiklikus propagandas.
(2) RFE—RL-i Kasahhi ja Turkmeeni toimetused edastatav aines kordab valitsuse ajakirjanduse valesid ja ametlikku teavet.

Nii- ja naamoodi kaasamäng kohalike päris- või pool-autoritaarsete režiimidega paraku on RFE—RL-ile omane. Seal on valitsenud aastaid, kui mitte kümnendeid korruptsioon ja minnalaskmine, mis ulatub keskastme juhtkonna ( rahvustoimetuste tippude ) tasemele ning mida ei saa enam mitte märgata RL-i eetri- jm toodangus Aasia sihtmaile.

Muidugi võib niihästi läikivaid kui ka sisulisi pärle või suurema läbilöögiga meeme neilt siin—seal uus-meediumiski näha. Kuid ka kõiki taeva-televisiooni + YouTube'i + FB/Tg jt sotsiaalmeediumide jälgijaid kokku arvates jääb RFE—RL-i jäänuk- ja jätkuharude ajakirjanduslike saavutuste (eba)populaarsus, st publiku osatähtsus Venemaa elanikkonnas mõõdetavaks promillides.


ENNUSTUS: Vabadusraadio enam-vähem pidev jätk Current Time TV vms näol ei lakka tegutsemast veel ka Venemaa lagunedes mitte, vaid orienteerub — täpsemalt oktsidenteerib — oma tõmblused leevale (uus?)venelusele, mis kestub ilmselt juba sajandi keskpaigaks ilmet võtvas UKR—Polska unioonis. Aga niimoodi edasi roostetava ruupori tulevik paistab pigem ähvarduse kui lootust andvana.


MÄRKUS: Tervelt kümnendi 1975-1985 tegi RFE—RL-i koosseisus toimiv Radio Liberty e Vabadusraadio ka eestikeelseid saateid; hiljem kuni AD2004 jätkusid need sama toimetuse üllitisena teise nime, kutsungi ( Siin Raadio Vaba Euroopa! ) ja RFE "katuse" all.

Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA